Читать книгу Kuues sõrm - Helga Nõu - Страница 8

Veel hommikul, kui Karina koduukse enda järel kinni tõmbab, et bussiga Tartusse sõita, loodab ta imet. Veel võib midagi ette tulla, enne kui ta haiglasse jõuab. Nagu filmides: just siis, kui hakkab midagi saatuslikku või hirmsat juhtuma, tuleb viimasel hetkel PÄÄSTJA, Fantoom, Terasmees või Arnold Schwarzenegger. Tuleb karm lööming ja kangelane lööb korra majja. Vahel juhib sündmustikku saatus või mõni kõrgem võim, kas hea või kurja teenistuses, vahet pole. (Siinkohal ei ole Karina täiesti kindel, kummale poole operatsiooni võimalikku ärajäämist lugedagi.) Aga nüüd on tõesti viimane aeg. Päästja peaks tulema kibekiirelt, ime peaks sündima otsekohe ...

Loomulikult ei tule keegi teda bussi peale saatma. Ei isa ega ammugi mitte ema. Loll oli üldse midagi sellist loota. Üksinda peab ta oma Kolgata teed alustama. Saatmist ei ole tegelikult muidugi vajagi, ega ta väike laps ei ole, aga ikkagi torkab okas südames. Anarit mitte ainult ei saadeta, vaid sõidutatakse alati igale poole. Tänase päeva puhul oleks isa või ema võinud paar tundi töölt vabaks võtta, mis see neile ikka oleks maksnud! Ainult näidata, et nad hoolivad temast. Ainult seda väikest žesti olekski vaja.

„Ah, pole tarvis, ma lähen ise,” oleks ta siis öelnud. Aga ei, nad ei teinud katsetki. Ema kallistas teda küll, aga vaatas samaaegselt kella: „Oi, kullake, ma jään tööle hiljaks.” (Siis kui oli vaja, oli ta „kallike”, nüüd aitas „kullakesest”.) Isa patsutas ainult õlale, umbes nii, nagu patsutatakse hobust. „Ole tubli!” ütles ta. „Laupäeval tuleme sind vaatama.”

Tulete Anarit vaatama, teadis Karina. Karina on tubli, on nagu hobune, kes veab koormat ja täidab oma kohustust. Väikevend Anariga on hoopis teine asi. Teda armastatakse.

Karina astub tänavale, käes nahast must sangadega kandekott, kuhu ta on pakkinud kampsuni, ööriided, aluspesu, tualetija meikimistarbed, rahakoti, isikutunnistuse ja kõige lõpuks suure Kalevi šokolaaditahvli (selle viimase troostiks elu troostituse üle).

Sajab kerget uduvihma ja puude võradesse on juba tekkinud sügise kulda. On septembrikuu. Kui ta narkoosist enam üles ei ärka, näeb ta neid puid nüüd viimast korda ...

Ninas hakkab kipitama. Asfalt läigib. Orav jookseb üle tee. Võibolla näeb ta ka oravat viimast korda.

Üksik joodik tuigerdab bussijaama poole, ka tema samm on raske. Ja ees peatuskohal seisavad juba kaks pearätikuga vanaeite turukottidega, peale selle veel keegi kolmas isik. Lähemale jõudes osutub viimane selleks samaks lapseliku näoga ja turris juustega poisiks, keda Karina varem linna peal on näinud. Meenub, et tema kohta käivad mingid kõlakad. Et ta olevat kedagi vägistanud? Või isegi tapnud? Ei mäleta täpselt. (Ehkki sel juhul istuks poiss trellide taga ega logeleks siin.) Igatahes midagi ebameeldivat oli temaga seoses. Ja looder on ta nähtavasti ka, ei käi koolis ega tööl, sest kuidas muidu oleks tal niimoodi aega keskhommikuni viilida? Kooliõpilased ja töölkäijad on kõik juba varasema bussiga sõitnud.

Veel tuleb inimesi juurde, üks suur ja lai mees ja tema väike kiitsakas naine. Kõik nad ootavad bussi, et sõita kuhugi, kas turule, viinapoodi või kuhu iganes, aga mitte tapalavale. Nüüd varsti peab sündima see ime, mis Karinat veel päästaks.

Suur hall vares lendab kraaksudes bussijaama kõrvale kase otsa. Näe, kogu maailm on imesid täis: suur raske vares püsib õhus – miks ta alla ei potsata? Kõrge vibajas kask seisab tuule käes püsti – miks see ümber ei kuku? Just täna võiks sündida veel üks ime – kolmveerandkümnene Tartu buss jääks tulemata. Jääksid tulemata ka kõik järgmised bussid, kadudes müstiliselt ja jäljetult nagu lennukid ja laevad Bermuda kolmnurgas.

Aga selliseid imesid pole muidugi lootagi. Poriste akendega liinibuss ei kao kuskile, vaid tuleb nagu kiuste täpselt graafiku järgi või veel varemgi ja avab klobinaga oma kokkuvolditavad uksed: palun astuge peale, viin teid lihuniku juurde. Õudne!

Eided ronivad esimesena bussi, seejärel joodik, kes end käetugede abil üles hiivab, siis suur mees ja kiitsakas naine ja seejärel Karina oma kotiga. Mis muud tal üle jääb?

Turris juuste ja ümmarguste silmadega poiss tuleb peale kõige viimasena. Bussis on tühje kohti palju, aga ta istub nagu sihilikult otse Karina selja taha. Istuks ta veel vaikselt, aga ta hingab või hingeldab ähkides ja puhkides, luristab nina ja teeb muid häälitsusi. Parem temast mitte välja teha.

Bussijuht käivitab mootori ja reis võib alata.

Äkitselt tunneb Karina kerget puudutust kuklas.

„Ära...!” keelab ta järsult ja vaatab taha.

Poiss kummardub ettepoole ja ta nägu on ligidal, otse vastu Karina istme seljatuge. Ta naeratab juhmilt ja ühel ta esimestest hammastest on kild küljest ära.

Lollakas! Mis ta endast arvab! Karina ei taha temaga tegemist teha ja püüab teda ignoreerida, keskendudes aknast väljavaatamisele.

Buss sõidab hea kiirusega ja maastik vihiseb mööda: pruun sööti jäetud maa, punetav haavatukk, võsa, vana tiibadeta tuuleveski, põldude taga helendav järvesopp. Vastu kihutavad teised bussid, autod ja veoautod tihedas reas. Kui väärataks rool mõne autojuhi käes, kui jääks ainult üks neist tukkuma, põrkaksid sõidukid kokku rusudeks ja kildudeks ja inimesed rebitaks kehaosadeks. Siis oleks kõigel lõpp. Korraga Karina soovib, et olekski lõpp – temal endal ja teistel. Et oleks silmapilkne ja vabastav lõpp.

Liiklusõnnetusi juhtub palju, neist võib ajalehtedest iga päev lugeda. Autod ja bussid satuvad valesse vööndisse või kaotavad juhitavuse, paiskuvad kurvist välja ja rulluvad üle katuse. Tee võib olla käänakuline ja asfalt libe, kiirus liiga suur, juht joobes või väsinud. Bussijuht võib jääda tukkuma. Buss see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh... Oli muidugi rongijuht, aga vahet pole. Kiisud sõitsid Türile, sõitsid külla Jürile ... Lapsena oskas ta kogu raamatu peast: Kutsud sõitsid Torilasse, notsud sõitsid Porilasse, sokud sõitsid Karjakülla, Karjakülla, Marjakülla ... Lõpuks sõitis rong kraavi, karpuhh! Siis leidis ta, et lõpp oli kole ja nõudis, et ema mõtleks välja jutu jätku, kus rong jälle rööbastele tõstetakse ja loomad oma sihtkohta saavad. Nüüd ta aga tahab ...

Aknast paistavad kollakad kõrrepõllud, hallid talud ja vana mahajäetud kolhoosikeskus, seejärel tumeroheline tihe kuusemets. Kohati on kraav sügav ja lai, siis jälle pole seda olemaski. Kui buss niisuguses kohas teelt maha sõidaks, murraksid sõitjad äärmisel juhul ainult jalaluu.

Poiss selja taga nohiseb ja segab ta mõtteid. Ta paneb oma nina nii ligidale, et tunneb tüdruku juuste lõhna. Lõhnast tuleb poisile meelde, tuleb igatsus, tuleb mõte ... Aga ei, sellest tuleks ainult pahandus, teab ta ja tõrjub mõtte tagasi. Siiski oleks ta tahtnud selle tüdruku kaelast kinni võtta.

Karina vaatab jälle taha. Ka siis, kui see oleks ta viimne reis, ei taha ta seda sellise vastiku tüübi seltsis veeta. Ta tõuseb püsti ja istub ühe istmerea võrra ettepoole. Nuusutaja selline, mõtleb ta.

Nüüd jõuavad nad juba linna lähedusse. Kraavid kaovad ja asenduvad äärelinna tänavatega. Liiklus tiheneb ja lootus imele kaob. Midagi ettearvamatut ei juhtu, bussijuht ei jää tukkuma, buss ei lähe uperpalli, uperpalli, kukerpalli. Eided saavad plaanikohaselt turule, joodik viinapoodi, pooliku hambaga poiss põrgu ja Karina ise lõikusele. Juba paistabki Tartu ainus kõrghoone „Plasku” ja selle külje all pikk valge bussijaamahoone.

Poiss on sõidu ajal Karina musta kandekotti piilunud. Tõmbelukk ei ole päris kinni tõmmatud ja seest paistab midagi kollast, vist kampsun. Ta tahaks pista käe sinna sisse ja tunda kampsunit oma sõrmede all ... Aga ta jääb hiljaks. Sõitjad hakkavad juba varakult oma kotte, portfelle ja riideesemeid kokku korjama, ja suurekasvuline mees, kes on istunud teisel pool vahekäiku, tõuseb püsti ja jääb talle ette. Sõiduk teeb veel viimase järsu pöörde ja peatub viimaks nõksakuga: palun väga, olete lõpppeatuses.

Reisijad lähevad üksteise järel maha. Karina jääb meelega kõige viimaseks. Ta käib nagu unes.

Siis, Tartu bussijaamas bussilt maha astudes, juhtubki midagi täiesti ootamatut. Tuleb see uperpall või kukerpall, mida ta äsja soovis. (Kas seda imeks pidada või ei, on maitseasi.) Aga see ei tule suuremõõduliselt, nii nagu tema oli ette kujutanud, vaid hoopis labaselt, rumalalt ja häbiväärselt. Ta nimelt kukub.

Ta lihtsalt kukub. Jalg jääb millegi taha kinni (võib-olla astub ta ise oma kingapaelale) ja ta kukub, pea ees, bussist välja ja asfaldile maha. Bussijaamas on küll väiksem kaares platvorm, selleks, et reisijate mahaminekut kergendada, aga käesoleval juhul peatub buss liiga kaugel platvormist, ja on isegi võimalik, et selle kõrgem äär teeb kukkumise tagajärjed veel raskemaks.

„Kurat!” jõuab ta veel karjatada, ja ühe murdosa jooksul sekundist näeb ta oma jalge ees põhjatut musta kraatrit ...

Ah, mis jutt see on, bussijaamas ei ole mingeid kraatreid! Kui keegi kukub, on see ta enda süü, sest siis ei vaata ta ette, kuhu ta astub. Must sangadega kott lendab pläraki vastu maad ja Karina ise kukub ülepeakaela alla, vastu maad.