Читать книгу Aja jälg kivis. Inglismaa - Helgi Erilaid - Страница 13

Tower asus soodsas kohas, otse Thamesi kaldal. Vangid toodi kohale mööda jõge, tavaliselt Westminsterist. Neid võtsid vastu Toweri tohutud kiviseinad, mitmekordsed müürid, vallikraavid, tõstesillad. Küllap kaotas see, kelle taga Toweri rasked väravad sulgusid, igasuguse lootuse. Siit juba põgenema ei pääsenud. Aga kui kaalul on elu, võib inimene üpris leidlik olla. Jesuiit John Gerard, kes Towerisse ülekuulamiseks ja piinamiseks toodi, suutis sõpradele sõnumeid saata ning Cradle Toweri katuselt köie abil jõel ootavasse paati laskuda – küll hästi kinni makstud vangivalvuri abiga.

Tower oli kurikuulus, kuna siin piinati vange. Ja vahel toodi piinatavaid kohale ka teistest vanglatest, sest mõned kohutavad piinariistad olidki vaid Toweris. Kindlat piinakambrit ei olnud, seda hirmsat tööd tehti Valge torni keldris ja kongides. Vanemas eas kõrgest seisusest vange ei piinatud peaaegu kunagi, küll aga neid, keda teati kindlalt süüdi olevat või kellelt loodeti tähtsat infot välja pigistada. Kaugeltki kõiki süüdimõistetuid ei hukatud ja olnud selliseidki vange, keda hoitud Toweris üksnes monarhi meeleheaks.

Sajandeid on Tower üks sünge ja salapärane paik olnud. Selle kindluse, lossi ja vangla verisest ajaloost on kroonikud jutustanud pikki lugusid, mis räägivad sadadest inimestest, kes siin oma eluga hüvasti jätsid. Lordid, hertsogid, krahvid, piiskopid, kuningannad, printsid, vabamõtlejad – kõik ootasid Toweri süngetes kongides oma tundi. Pisaraid ja verd on siin voolanud ojadena.

Tower ise pole oma ajaloos süüdi, ikka inimesed, kes seda paika on valitsenud. Toweri lood on nende lood.