Читать книгу Siinpool linnuteed - Heli Reichardt - Страница 4

Varakevadine Eestimaa ei meelita kedagi; taevas ripub raagus puude kohal nagu aiale kuivama visatud kalts, mis nõrutab allapoole hallikirjusid piisku. Niigi märg maa lirtsub jalge all. Porisesse pinda uurduvad jäljed valguvad kohemaid vett täis. Kõrgemal ja kuivemal jäljed kaovad – nagu oleks nende tekitaja ühtäkki siinsamas õhku haihtunud...

Tallinna–Pärnu maantee viaduktilt keerab heledat värvi väikeauto järsult paremale ja kaob raagus puude vahele. Liiklus on hõre. Linna poole sõitjad ei kiirusta: kaubanduskeskuste mekad avavad eelmise päeva möllust vaevu välja puhanud uksed alles keskhommikuks, et ikka uusi ja uusi inimesi hiliste õhtutundideni oma seinte vahel lõksus hoida, söötes ette reklaame, allahindlusi, väljamüüke – iga sorti lubadusi ihule ja hingele. Õhtused pidutsejad, kelle öine linnamelu on alla neelanud, ei ärka veel niipea elule.

Metsa vahelt kerkiv tihke ja nätske udu kummastab kontuure, vastu esiklaasi potsatavad esimesed piisad. Rohkem ei olegi midagi näha: teisenenud reaalsuse hägustunud piirjooned pressivad autolaternate kitsa triibu olematuks, lastes aimata vaid jupikest tumedat asfalti ja järgmist teekäänakut.

Naine rooli taga on pinevil: keha ei toetu rahulikult istme selja- ja kaelatoe vastu, vaid on ettepoole kummargil, nagu aitaks tema hoiak masinal teel püsida, jõudmaks sinna, kuhu on määratud, teha ära see, mis ees ootab, ja kiirustada sama teed pidi tagasi. Kõik peab mahtuma sellesse päeva, mis on nüüdsama alanud.

Naine ei ole esimeses nooruses ja vähemalt täna ei püüagi ta seda varjata: pingsalt kissitavatest silmanurkadest hargnevad lehvikuna peened kortsukiired, kokkupigistatud hambad ja püstine lõug suruvad huuled vaevuaimatavaks kriipsuks. Täna pole tal oma välimusest sooja ega külma. Need, keda tema näeb, ei tunne teda, ja võõraste arvamused jätavad ta ükskõikseks. Ega tegelikult olegi palju neid, kes talle korda lähevad, veel vähem on neid, kellele tema elu ja tegemised midagi tähendavad.

Tihenev vihmasein süvendab ümbritseva anonüümsust. Üksikud teeäärsed majad, suvalistesse kohtadesse juhatavad teeviidad, lehitud puud – kõik libiseb mööda, taandub silmade eest ja tardub oma kohale sinna eikuhugi. Teel ei ole ainustki hingelist, ei inimesi ega loomi.

Maantee ise on kõrgemast klassist: sile asfalt, ei auke ega konarusi, teepiirded ja -märgistused helklevad kaugusse, muudkui vajuta ja mine! Mööda kõigest, mis midagi ei tähenda ega vääri isegi silmanurgast heidetud pilku. Igal sõitjal on oma eesmärk, oma siht silme ees, ja sinna, määratud punkti kohalejõudmiseks pingutavad kõik. Alles seal, tee lõpus, jätkub elu, mida sõitjad enesega kaasas veavad, kusagil seal ootab marja- või karjamaa, kuidas kedagi.

Mets lõpeb nagu noaga lõigatult, viimased vettinud lepaja toomingasalud jooksevad selja taha ja kummardavad ühtse viiruna lagendiku poole. Põldude hiiglasuur musta pliiatsiga maalitud kulmukaar põrnitseb halli taevast. Sügisene künd ulatub teeäärteni, hakkab lausa piiretesse kinni, et üürikese kevade ja suve jooksul viimse piirini võrsuda ja vilja kanda. Euroopa Liidu põllumajandustoetused – olgugi et teistega võrreldes palju kesisemad – on Eestimaa põllud üles harinud.

Mobiilihelin äratab naise mõtetest ja katkestab Andrea Bocelli sulavalt maheda hääle.

„Ma kuulen.”

„Tere hommikust! Mõtlesin igaks juhuks üle helistada, kas meie kokkulepe on jõus,” tungib tarmukas naisehääl nii jõuliselt kõrva, et vastuvõtja tõmbab pea telefonist eemale.

„Jah, jah, ma juba sõidan,” vastab kõnetatu rõhutatult vaikselt, aga helistaja pooltoone ei adu.

„Tore, siis Saueaugul näeme,” klõpsab too telefoni kinni. Konkreetsus, kokkuhoid ja vali hääl on tänapäeva toimeka inimese tunnused.

Sadakond kilomeetrit eemal astub vana naine majatrepile, tõstab käe varjuks silmade ette ja uurib taevast. Öised vihmapilved on oma koorma maha puistanud ja selgematest laikudest aimub pilvepealset päikest. Talvisest tolmust ja saastast vabanev maa lõhnab ja aurab, lohkudest on saanud loigud, varblased sirtsuvad sirelipõõsas.

„Tuleb ilus päev,” kohmab naine omaette, tõmbab sügavalt hinge, paneb kausi aurava pudruga sinnasamasse trepiotsale ja tatsab raskel sammul sisse tagasi.

Maja ise, va igavene lahmakas, lösutab kõrge vundamendi peal – vähemalt sajandivanune ehitis, siit-sealt pehkinud ja kaardu kiskunud laudvooderdisega, mis on kunagi ookriga üle tõmmatud; tumedal eterniitkatusel siratab üksikuid heledamaid plaate, otsapoolsest tahmunud korstnast viskab hõredat suitsu, nagu lõõtsutaks keegi seal kusagil sügaval viimase jõuga läbi ummistunud truupide ja lõõride endast elumärki anda.

See paik siin on näinud paremaid päevi, seda aimub kividega ääristatud lilleklumpidest, pügamata ilupõõsastest ja üksikutest suureks kasvanud puudest. Maantee pool paikneval platsil roostetab kõver jalgrattahoidja. Killustikuga kaetud jalgteed katab puhmakatena mullune rohi. Tee viib majast mööda ja katkeb kriiksuva raudvärava ees – väikesel külakalmistul käiakse harva.

„Varsti peaks saama otseteed alla keerata,” pidurdab naine auto teepervele seisma.

„Kojamehed ei käi enam ammugi, vihm on järele jäänud,” astub ta välja selga sirutama. Kõledavõitu tuul sunnib jopehõlmu koomale tõmbama, käsi kobab taskusse suitsude järele. Naine kükitab auto kõrvale, et tuulevarjus tikk põlema saada. Avalikus kohas ta ei suitseta ja välgumihkleid ei armasta: täisvarustuse puudumine toetab illusiooni, et see pahe on möödaminev ja juhuslik nähtus, mis võib hommepäev lõppeda. Kui ta ainult ise tahab.

Kasutusliising ei luba autos suitsetada ja ebakindlamaks muutunud tulevik ei anna aimata, kui kaua õnnestub autot pidada. Pikka aega kindlates raamides veerenud hästi sissetöötatud elu võib ühel ilusal päeval võtta ettearvamatud tuurid.

„Kuigi need on alles kuulujutud,” raputab ta häiriva mõtte suitsuga minema.

„Enne viadukti pean vasakule keerama,” mõtleb naine, autosse tagasi istudes. Midagi on ikka meeles. Viimati sõidutas ta vanaonu seda teed pidi Tallinnast arsti juurest koju, aga siis oli paks lumi maas ja teejuht kõrval. Onu Volli tahtiski toona Lillile otseteed kätte näidata.

„Siit on üle kümne kilomeetri lühem,” seletas onu. Tema arvas, et Lilli, ta ainuke sugulane ja pärija, jääbki Tallinna ja talu vahet sõitma, aga ei. Maakler ootab kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ja Saueaugu läheb müüki.

Või mis talu see ülepea ongi. Tänapäeval peetakse taludeks kõiki maamaju, kus mingi maatükk ja mõned puud-põõsad maja ümber. Butafooria!

Nii, järjekordne väike teerist. Silt mittemidagiütleva kohanimega näitab paremale, vasak teeots kaob nimetult võsa vahele. Omad teavad ja võõraid siin ei liigu.

„Nüüd on igas külas vähemalt üks kodustatud soomlane, aga ju teavad nemadki,” muigab naine ja otsustab paremale keerata.

„Kui ära eksid, hoia mere poole,” oli Volli juhatanud.

„See tee viib küll ei tea kuhu,” paneb kellavaatamine naise närvitsema. Ainult pool tundi on veel aega, aga tema on jumal teab kus.

„Oli mul vaja suurelt teelt ära keerata, siin padrikus ei ole kellegi käest küsida ka,” tigetseb ta omaette ja pidurdab järsult.

Otse keset teed seisab inimene, tuulejope seljas, kapuuts poolt nägu varjamas, kalamehesäärikud jalas ja binokkel käes.

„Linnuvaatleja,” taipab naine. „Need on enne kohal kui linnud ise.”

Võõras laiutab käsi ja teatab, et versteht nichts.^[1.]

„Keine Ahnung,”^[2.] vastab ta naise hoolega kokkuseatud saksakeelsele küsimusel, kus võiks olla Hallaküla, ja naeratab laia suuga. Nagu oleks siin midagi naljakat. Saksa pensionäri jaoks võib-olla ongi, temal iga päev nagu issanda kingitus. Kogu maailm – nii palju kui naine on seal ringi reisinud – on laiutavaid ja lärmavaid saksa pensionäre täis.

„Aga Kirche,” tuleb Lillile järsku pähe. „Kuspool … wo liegt die Kirche?”^[3.]

„Ah ja,” muutub sakslane veelgi rõõmsamaks. „Die Kirche liegt …” vehib ta käega ja osutab sõrmega peaaegu sinna suunda, kust naine tuli.

Vähemalt ei saa tee siin kusagil võsa vahel mõne talu väravas otsa. Asi seegi.

„Danke!”^[4.]

„Aiteh,” kostab vastu.

Järgmise kurvi taga on jälle kaks teeotsa. Siia on keegi heleda hööveldamata lipi otsa sildi pannud: kõverate tähtedega seisab sellel „Linnutee”. Paremale näitavat viita ei ole. Kõik teavad niikuinii.

„Miks Linnutee ja jutumärkides?” imestab naine, aga hoiab siiski paremale.

Paar kurvi ja puude vahelt hakkab paistma kirikutorn. See on küll madaluke nagu mere ääres ikka, aga ometi tuttav ja kindel orientiir.

„Puhh,” liigutab Lilli kangeks tõmbunud õlgu, „peaaegu kohal.”

Kilomeeter edasi ja siis keerab rööbastee tõesti vasakule, tõuseb korraks kõrgemale kruusasele künkale, mida

Hallamäeks kutsutakse, ja jõuab puude vahel sirgeldes alla maja juurde.

Pikk uuemat tüüpi lääne-eesti rehielamu konutab aiasopis, suur veeloik otse ukse ees.

Maakler ei ole veel kohale jõudnud ja naine teeb maja ümber tiiru. Midagi ilusat siin ei ole, hindab arvestav pilk kinnisvara potentsiaali. Maja eluruumide poolne ots on väljast roomattidega üle löödud. Need muudavad kogu hoone väljanägemise tuhmiks ja halliks. Samas – koos onu oma kätega tehtud rookatusega sulab see sama karva ümbrusesse ja mõjub oma tardumuses kuidagi ürgsena. Inimkäte ja looduse loodu toetavad ning täiendavad üksteist. Mõni friik võiks ehk tahta küll siia pärapõrgusse muu maailma eest peitu pugeda! Ainult et nendel, kes sellist eluviisi harrastavad, ei ole tavaliselt kunagi raha. Raha armastab neid, kes armastavad raha. Näiteks seesama linnuvaatlejast saksa vanamees seal keset teed – niisugusel peaks raha olema.

Aga linnuvaatlejad pakuvad üürikest lootust: ei võta niisugused tühja tuule tallajad endale maja ristiks kaela. Nemad, nagu linnudki, saabuvad korraks kevadel, teevad teise sutsu sügisel ja läinud nad ongi.

Nõnda mõtiskledes on naine maja taha jõudnud. Sealne ainuke aken on kuidagi ripakil, keegi on katsunud raami välja kangutada, aga klaasid siiski lõhkumata jätnud.

„Hea, et niigi on püsinud,” mõtleb naine. Läinud sügisest, onu Volli surmast saadik on maja tühjana seisnud. Väikeses kohas on see kõigile teada.

„Urn on vaja maha matta,” tuleb meelde järgmine kohustus. Jüripäeval, nagu oli onu soov. Miks just siis, polnud vanamees selgitanud, aga kui nii, siis nii.

„Lähen pärast pastoraadist läbi ja korraldan selle ära,” paneb pea ülesanded paika. „Täna pole siin nagunii muud midagi teha.”

Üksinda ei taha naine majja sisse minna, kuidagi kõhe on. Parem koos maakleriga.

Maja eest kostva valju signaali peale kiirustab vastne perenaine tulijale vastu. Maakler, tugeva kondiga pikk naisterahvas, kougib maasturi pagasnikust kummisäärikud, topib need oma villastes sokkides jalgade otsa, haarab kaasavõetud kausta ja astub hoogsal sammul Lillile vastu.

„Tere, mina olen Aina.” Käepigistus on jõuline ja mehelik nagu naine isegi. Küllap peab selles ametis usaldust äratama – mitte mingi mömm, vaid tubli ja tegus inimene on tulnud talu müüma. Tema juba teab, mida teeb, selles ei pruugi kahelda. Julge pealehakkamine on pool võitu!

„Mis meil siis siin on,” vaatab maakler üle Lilli pea ringi. „Hakkame väljast pihta!”

Miski selles võõra õue peal peremehetsevas naises hakkab Lillile hoobilt vastu. Too on ohjad enda kätte haaranud enne, kui Lilli need lahti lasta jõudis. See teeb valvsaks. Ameerikalik agressiivne müügimeetod, mida siinmail eesrindlikuks peetakse, mõjub ebameeldivalt. Kuues meel püsib ärksana.

„Maja ehitusaasta?” Papka vahelt võetud küsitlusleht ootab täpset numbrit.

„Ma täpselt ei tea, millalgi vabariigi algul,” poetab Lilli.

„Ehitusregistris on?” peatub hoogne pastakas järgmise tühja lahtri kohal.

„Kõik paberid on toas,” kohmab Lilli.

Mis see siis nüüd olgu, kui tahtis väljast alustada, siis alustagu väljast!

„Kõrvalhooneid ei olegi,” tähendab kinnisvaraspetsialist, imestunud pilgul ümber vaadates.

„Kõik vajalik on rehetoas – saun ja puud ja panipaigad,” selgitab Lilli.

Ringi käies teeb proua maakler valjuhäälseid märkusi omaaegse ehituskvaliteedi kohta ja annab mõista, et tema teab kõigest kõike. Kui tagaaia maakelder ja õunaaed üle vaadatud, on Lilli saanud pildi nii ümberkaudsetest kinnisvaraobjektidest, turusituatsioonist kui ka piirkonna juhtmaakleri edukast tegevusest. Tema ei olevat isegi masu ajal kahju kannatanud. Lilli tegi väga õigesti, et just tema valis!

„Kuhu need juhtmed viivad?” peatub maakleri tähelepanelik pilk maja tagant algaval elektriliinil.

„Ma ei tea,” kehitab Lilli õlgu. „Seal pole peale kirsivõsa midagi.”

„Kontrollime,” sukeldub asjatundja aia sügavusse. „Millal te ise siin viimati käisite?”

„Mis see tema asi on, millal ma käisin!” ei tule Lillile korraga meeldegi, millal ta lihtsalt niisama siin käis. Maakler kummisäärikutega reipalt ees, Lilli kuivemaid kohti otsides järel, trügitakse läbi kirsivõsa. Üllataval kombel avaneb silmale väike lagendik, mille keskel seisab postidele toetuv rootsipunane majake.

„Endine ehitussoojak,” määratleb spetsialist eksimatult ehitise tüübi ja sirutab käe: „Andke võti!”

„Mul pole selle võtit,” ehmatab Lilli. „Ma ei teadnud, et see siin üldse on,” õigustab ta ennast.

„Täitsa kõbus suvemajake, elektergi tuleb sisse,” on maakler oma leiu üle uhke.

„Kui me sisse ei saa, mõõdame siis pindala umbkaudu ära,” kaob ta samme lugedes maja taha.

Lilli astub ukseesisele kivile ja katsub ukselinki. Uks vajub kääksudes lahti – polegi lukus.

Seest paistab majake suurem kui väljast: vineeriga üle löödud lagi ja seinad, tabureti peal elektripliit, nurgas tühi veeämber. Aknakese all isegi laud kahe tooliga. Seinakapi riiulitelt leiab hädapärased nõud ja köögiriistad. Ruumi poolitav ebamäärane sitskardin varjab kahte kitsast kušetti ja midagi raamaturiiulitaolist.

„Mistarvis Vollile selline ehitis?” imestab pärija omaette. „Tal oli ju üksipäini terve maja käes.”

„Maja tagant leidsin välikemmergu ja suitsuahju,” teatab maakler sisse astudes.

„Pindala on alla kahekümne ruutmeetri, ehitusluba ei ole vaja,” vaatab ta asjatundlikult ringi.

„Täiesti omaette suvituskoht,” konstateerib ta tõsiasja, omaniku hämmingut märkamata. Muidugi, tema teeb oma tööd, ja seda paistab ta tõesti tundvat. Imelik, mis Lillit selles naises häirib? Omaenda süütunne, et ta tema hoole alla usaldatud talu maha müüb? Igatahes maakleri enesekindlus ärritab perenaist järjest rohkem.

Ainus, mis maaklerit imestama paneb, on see, et nii korralik majake pole lukus ja midagi pole ära lõhutud.

„Teate, see annab objektile palju juurde,” ajab Aina ülestõstetud vasaku käe sõrmed harali ja langetab üksteise järel peopessa. „Muidu, teate isegi – üks: ümbrus on siin igav, meri madal ja roostik vohab; kaks: küla on peaaegu tühi, midagi ei toimu; kolm: bussi ei käi, poodi ei ole. Aga sellele, kes tõelist privaatsust taga ajab – palun väga. Siin on lausa kaks ühes,” võtab ta teise käe sõrmed appi.

„Elekter sees, nii-öelda kööginurk, kemmerg, vett saab kaevust. No mis veel? Ah jaa, suitsuahi,” läheb parem käsi võidukalt rusikasse.

„Ma olen kindel, et selle müüme üsna kiiresti maha!”

Õhus on raha lõhna: müüki läheb onu Volli aastakümneid elatud elu, millest tema, Lilli, tegelikult suurt midagi ei teagi.

Maja poole sammudes on maakler täielikult sõiduvees ega väsi ennast kiitmast.

„Kui te teaksite, kui tänulikud inimesed mulle on, kui nad oma objektist lahti saavad,” tonksab ta möödaminnes jalaga vastu tühjana näivat sammaldunud mesilastaru. Aga pole see tühi ühti: paar erksat valvurit ukerdab lennuavale ja enne kui naised arugi saavad, on üks neist lugupidamatu külalise põske oma nõela jätnud.

„Ah sa kurat!” karjatab too ja vehib käega teise kallaletungija suunas. Tarust kostev kurjakuulutav sumin tõotab lisarünnakut ning sunnib mõlemad naised ummisjalu maja poole põgenema.

„Miks te ei hoiatanud, et siin mesilased on?” pöörab Aina oma paistetama hakanud põse etteheitvalt Lilli poole. „Mis siis, kui ma olen mesilastele allergiline?”

„Paras,” mõtleb Lilli omaette, „mis ta hakkas laiutama.”

Onu Volli õue südikad kaitsjad on vähemalt korraks maakleri tuurid maha tõmmanud.

„Kuidas ma saan siia ostjaid tuua, kui mesilased nõelavad? See on riskifaktor,” teatab ta ja hoiab peoga põske.

„Äkki on tõesti allergiline ja saabki veel šoki,” vaatab Lilli naist ehmunult, aga ei hoia ka keelt hammaste taga.

„No siis hoiatate neid, et taru ei tohi jalaga taguda,” keerab ta rehealuse ukse suure taba lahti ja kobab lüliti järele.

Tuli ei lähe põlema.

„Elektrit ei olegi või, liitumisleping ikka on või?” tigetseb maakler. Mesilasemürk on oma töö teinud ja soovist kliendile meeldida pole suurt midagi järel.

„Korgid on vaja sisse keerata,” lükkab Lilli ukse pärani, et sissetungiva valguse toel voolumõõtjani jõuda.

Vaatamata saadud traumale on maakler säilitanud professionaalsuse: ta kougib kotist suure taskulambi, suunab selle lülitile ja jälitab juhtmeid kuni voolumõõtjani.

Lilli võtab tabureti alla ja ulatub kikivarvul suurivaevu korkideni: onu Volli oli pikk mees. Korraga tajub naine otse füüsiliselt, et nurgas seisab must kummimantlis vari ja vaatab teda. See ehmatab: nagu oleks onu vaim tulnud koju käima ja kummitama ning jälgib, kuidas pärija tema armastatud kodu maha parseldab, ehkki peremehe põrmgi on veel matmata. Külmavärin jookseb mööda Lilli selga alla kandadeni välja, jube hakkab.

Maakler ei tea sellest kõigest midagi ja kangutab kannatamatult saunaruumi uksepööra.

„Saun rehetoas, see on küll nutikas, peab ütlema,” kiidab ta endiste asukate leidlikkust.

Nutikas see ongi – väike pesu- ja riietusruum, plekk-kausid korralikult pingi peal kummuli ja kuivanud vihad seinal rippumas. Kitsukese leiliruumi külgseinas on pisike, nelja ruuduga tahmunud aken.

„Talvel tore kuuma lava pealt õue lumehange vahtida,” seletas onu kõigile, kes saunaakent, mille kaudu sooja ilmaasjata välja läheb, imeks panid.

„Väga hea,” arvab ka maakler, kes on siiani peaasjalikult puudusi leidnud, ja kriipseldab märkmeid teha.

Rehealuses on kõik väikeses majapidamises tarvilik korralikult varjule pandud. Vaheseina taga on vähesed masina jõudu tarvitavad tööriistad, nagu mootorsaag, iidvana muruniiduk, trimmer ja muud nipet-näpet; seina peal kaks sepavikatit, hark, labidad, aiakäärid. Kord on siin majas alati au sees olnud, niikaugele kui Lilli mäletab.

Lapsena, kui onunaine Helmi veel elas, veetis ta siin suviti nädalaid. Eriti tore oli siis, kui temast mõned aastad vanem Lembit ei olnud veel nii suureks kasvanud, et plikaga koos sehkendamist endasugusele mehehakatisele titekaks pidama hakkas. Tädi Helmi oli vastandina tema enda emale soe ja südamlik inimene, ümmargune nagu kukkel.

„Jah,” päästab mälestustetulv ohke rinnust, nii et ülestähendusi tegev maakler pead tõstes küsib: „Ütlesite midagi või?”

„Ei midagi, niisama tuli meelde,” ei ole Lillil midagi teisega jagada.

Must vilks on nurgast kadunud. See oli – kui ta üldse oli – seal ainult sekundi murdosa, aga arusaamatu raskenurkne pilk püsib endiselt naise kangekstõmbunud kuklal. Sealsamas koerapeaga nagi otsas ripub onu Volli igavene must tulup koos kaheksakandise soni ja karvutuks kulunud läkiläkiga.

Kas sõidab veel tänagi, ilmale vaatamata, mõni selline igavene vanamees jalgrattaga mööda Eestimaa külateid?

Onu Volli oli olnud üks paras igiliikur ja tema juures käisid teised samasugused klikiaegsed vanamehed. Nende kõigi sünniaastad jäid sellesse ajavahemikku, mida ajasid taga mõlema suurvõimu mobilisatsioonid. Kuidas nad sellest vennatapusõjast eluga pääsesid, teadsid nemad üksi. Kes Sinimägedes, kes Velikije Luki all üle tulnud, kes mõlema võõrvõimu eest hõreda kodumetsa punkris peidus püsinud. Matsi-Mihkli Harald oma kustumatu „Priima”-koniga suunurgas; Mõisa Juhan, kes jalgrattale mootori külge kombineeris ja, hall suitsujuga taga, küla vahel koeri ja mutikesi hirmutas; Suurkivi Juhan, kellest oli teada, et ta lugeda ja kirjutada ei mõista, oma sirelikarva hobuse – valge ruunaga. Saksa ajal oli ta vallamajas oma Ausweisi^[5.] ja hobuse passi segamini ajanud ja see lugu püsis rahval suus. Sellesse kampa mahtus veel kaugema nurga kasimata suuga Randese Kustas, kes alati 9. maiks kohale ilmus ja teisi kokkutulnuid hurjutas: „Te kuradi nahahoidjad! Oleks üks Eesti mees veel Emajõe joonel vastas olnd, me oleks venelased Uuralite taha peksnd, aga te kuradid istusite kõik metsas ja ma jäin puhta üksi. Viskasin siis ka tuki põõsasse ja tulin tulema.”

„Huvitav,” mõtleb Lilli korraga, „seal kambas ei olnud ühtegi, kes oleks punaste poolel olnud. Sinna kuhugi, naabripoiste ja klassivendade vahele, oli aeg tõmmanud halastamatu joone, millest inimlik usaldus üle ei ulatunud. Ja see eraldusjoon püsis muutumatuna kuni nende meeste viimaste päevadeni. Sõda ja okupatsioonid olid väikese rahva mitmeks tükiks raiunud ja kuigi nii ühed kui ka teised püüdsid ellu jääda ning oma päevad ära elada, oli selle hirmsa aja taak nii raske, et ühe eluga seda ära kanda ei jõudnud. Seda enam, et vahepealsed aastakümned Vene aega sulgesid suud ning surusid lõuapärad nii kokku, et alles uue vabariigi ajal hakkasid vanemad ja vanavanemad tasapisi rääkima, mis nendel pöördelistel aastatel suguvõsas juhtunud oli. Siis jäid jälle teised vait, sest kunagised kangelasteod paistsid uues valguses risti vastupidistena. Ja muidugi oli aeg, see karm kohtunik, paljude asjaosaliste suud juba igaveseks sulgenud ning järeltulijad elasid õndsas teadmatuses, aimamata, millist nähtamatut koormat nemadki kannavad. Karma või – nagu öeldakse raamatute raamatus – esivanemate patud, mis ei tea mitmele tulevasele põlvele võivad kaela langeda. Kui asju ei nimetata õige nimega, jäävad reetmise, vägivalla ja ülekohtu seemned alles ja hakkavad sobiva aja saabudes jälle idanema ning vilja kandma. Nii kestab kurjuse nõiaring seni, kuni ilmub keegi, kes võtab suguvõsa vanu umbsõlmi uurida ja lahti harutada. Kui ilmub! Kuni aga kestab mõtteviis, et surnutest räägitakse ainult head, nähakse seda, mida näha tahetakse, ja vaikitakse maha kõik esivanemate seatembud, senikaua ei muutu midagi ja järeltulevad põlved maksavad esivanemate võlga oma elus omal kombel.

Vööruse ja köögi vaheline uks ei tule lukust lahti. Lilli mässab võtmega ja tunneb jälle, et keegi seisab ta selja taga ja hingab otse kuklasse. Maakler see ei ole, tema teeb vööruse seinakappides inventuuri ja imestab, et üksiku vanamehe elamises selline kord ja puhtus valitseb.

Köögis on rõske ja vilu, külmemgi veel kui õues.

„Oleks pidanud varem tulema ja tule pliidi alla tegema,” kahetseb Lilli, kes mäletab selle maja mõnusat kodusoojust. Köök oli põhiline elamise koht ja tuli pliidi all ei kustunud peaaegu kunagi. Siin tehti süüa ja söödi, mida süüa oli, siin, suure ümmarguse tammepuust laua ümber istusid külalised või tegi pererahvas ise mõnda näputööd. Siin laua taga õpetas onu Volli Lembitule tähti. Lilli vaatas niisama kõrvalt ja poisi meelehärmiks luges tüdruk sõnad kiiremini kokku kui tema.

Maakler on laua ääres istet võtnud. Enda teadmata laiutab ta oma paberitega otse onu Volli koha peal.

„Kui nüüd on hing tõesti koju käima tulnud, siis peaks talle ütlema, et istugu mujale,” väristab Lilli õlgu. Samas tundub see mõte nii tobe, et … olgu peale. Niisuguseid asju ei saa olemas olla, kõik puha ettekujutus ja inimeste väljamõeldis.

„Näidake mulle nüüd maja pabereid,” on maakler oma ühe silmaga endiselt võitlusvõimeline.

Nägu on tõesti lillakas ja kole, parem silm peaaegu piluks paistetanud. Aga muud suuremat viga ei paista tal olevat. Ja ise ta ennast õnneks ei näe.

Paberid peavad olema suure kapi sahtlis. See mööblitükk on olnud maja uhkus. Kunagisest Halla mõisast pärit nikerdustega kapil on lausa kaks nime: ülemine kaarjas klaasidega osa on puhvet ja keskmist sahtlitega osa kutsuti sekretäriks. Mõned sahtlid käisid lukku. Seal seisid kõik tähtsamad paberid: isikutunnistused, kindlustuspoliisid ja vähene raha, mis majas parajasti oli.

Kas on talvine niiskus puitu paisutanud või oli onu sahtlid oma käega tõesti lukku keeranud, aga kaks nendest ei tule kuidagi lahti. Lilli proovib noaotsa prao vahele suruda, aga sahtliservad püsivad nii tihkelt koos, et kuidagi ei anna kangutada. Maakler katsub ka ise sahtliga jõudu ja lööb siis käega.

„Nüüd teeme nii, et ma vaatan siin sees üle ja teeme lepingu ära. Mina usaldan teid, et see on teie maja. Testamendi ärakirja te mulle saatsite ja ma saan objekti ka ilma nende andmeteta ära vormistada. Saadate mulle hiljem.”

„Me pole veel hinnast rääkinud,” leiab Lilli asjade käigu liiga kiire olevat.

„Kohe räägime,” lükkab maakler köögi teises seinas oleva ukse hooga lahti. Selle taga on onu Volli kamorka, nagu ta seda omaetteolemise ruumi ise nimetas. Seal toimetas ta asju, mida köögis teiste silme all teha ei passinud, oli Helmi arvamine.

Kamorkas kuulas onu „Ameerika Häält”, mäletab Lilli. Uks oli küll vahelt kinni, aga väikese aparaadi vingumine ja vilistamine kostis kööki selgelt ära. Olenevalt uudistest oli mees välja tulles kas heas tujus või kirus omaette. Vahel oli ta tuju nii kehv, et ta läks sõna lausumata õue puid lõhkuma, olgu ilm milline tahes. Tädi Helmi ütles ikka, et sellepärast nendel nii hea puude järg ees on, et Volli elab oma viha kändude peale välja. Kui ilmas oleks rahu rohkem, siis neil puid ei olekski!

Kamorka on püsinud muutumatuna – alles on ise kokku löödud väheldane riiul vanade raamatute ja ajakirjadega, kõrval seltsiks poepoleeriga ametivend peenemate tööriistadega, mida Volli rehetoas hoida ei täinud; teises seinas kaunis võidunud pealisriidega koiku, kus onu oma harvu peatäisi välja magas, kui Helmi teda abieluvoodisse norskama ei lasknud. See komme oli mehele nii kõvasti külge jäänud, et isegi siis, kui Helmit enam käskimas-keelamas ei olnud, kobistas ta vintis peaga ikka oma koiku peale. Sinna teadis ta käsikaudugi teed. Pisike kriimulise platega laud, paar narmendavat tooli ja vana riidekapp nurgas ongi kogu au ja uhkus. Kaasaskantav VEFi raadio, maailma poliitika tummaks jäänud tunnistaja, tolmub kapi otsas.

„See vahesein siin on ainult vineerist ja ajutine, selle saab maha võtta,” plaanib maakler juba ümberehitust.

„Ma ei annagi talle müüa,” tuleb Lillile tahtmine asi täna katki jätta. Sellega kaob korrapealt kogu ärevus ja segadus, mis on teda tuppa astumisest saadik saatnud. Ta ei pea ju nii väga kiirustama. Küll ta selle maaklerile selgeks teeb, las vaatab enne kambri üle.

Maja ainuke tuba on niisugune, nagu ta alati on olnud. Kaks lõunapoolset akent muudavad ruumi valgeks isegi tänasel poolsombusel päeval. Siin on kuivem ja soojem kui mujal majas. Endine kodusoojus ei ole veel tervenisti kadunud, midagi tabamatut, ainult sellele kodule omast, heljub õhus.

„Nojah,” libiseb maakleri hindav pilk üle toa. Tavaline maakodu puhaskamber: paksud kootud eesriided koos kollakaks tõmbunud pitskardinatega, kunagised moekad rüiuvaibad ja padjakatted tolmuvad diivanil; ahtavõitu painutatud otstega abieluvoodil laiutab muhklik madrats, voodiriided kokkupanduna kõrval tooli peal.

Lillit ei olnudki onu Vollit ära saatmas: paar päeva enne kurba teadet oli ta libedaga jala nii välja väänanud, et õues liikumine oli mõeldamatu.

Mõni päev varem oli valla sotsiaaltöötaja helistanud ja teatanud, et Voldemar Selberg tuleb vanadekodusse panna, vana mees ei jaksavat enam ka sotsiaali toel oma majas talve üle elada. Onu oli ootamatult kergesti nõusse jäänud, ainult palunud veel kolm päeva aega oma kodus olla, et sellega jumalaga jätta.

Nii ta siis kolmandal päeval oma voodist leitigi, käed risti rinnal, rahulikult igavest und magamas.

Ahju oli ta eelmisel õhtul, nagu ikka, ära kütnud ja välisukse lahti jätnud, et vaatama tulijad sisse pääseksid.

Martin oli kõik ära korraldanud, Lilli ei saanud veel paar nädalat jalga toast välja. Ja ega korraldada suurt midagi olnudki: vana kirikuõpetaja, kes ka ise veel samal talvel manalateele läks, pidas kirikus kombekohase ärasaatmise ja kirst sõidutati Tallinna krematooriumisse. Peied lubas Lilli pidada siis, kui urn, mis praegu Martini garaažis hoiul, jüripäeval Helmi ja Lembitu kõrvale kodukalmistule maetakse. Selline oli olnud vana mehe viimane soov.

Maakler istub onu Volli koha peale tagasi ja kougib lepingublanketid kausta vahelt välja.

„Siia kirjutage kõik oma andmed,” lükkab ta paberid üle laua Lilli ette.

„Ma loen kõigepealt lepingutingimused läbi,” võtab müüja endale aega. Tihedalt täiskirjutatud teksti on kolm A4 lehekülge. Maakler niheleb toolil ja toksib kannatamatult pliiatsiga vastu lauda.

Korraga ta kõõksatab imelikult ja haarab peoga põsest. See on muutunud tulipunaseks, silma all nõelamiskohas ripub punane lott.

„Mul hakkab paha,” kähistab ta imeliku häälega, võtab kotist mineraalveepudeli ja üritab juua.

Vesi niriseb mööda lõuga rinnale.

„Ma ei saa neelata ka.”

„Hiline allergiline reaktsioon,” taipab Lilli ehmatusega. Ei pea medkooli diplomit omama, et sellest aru saada.

See veel puudus!

„Ma kutsun kiirabi,” hakkab Lilli askeldama. „Tule taevas appi, annab veel viimati otsad!” lisab ta mõttes.

Maakler ei vaidle vastu, vaid lösutab apaatselt ja loiult toolil – suur toekas kogu on poole pisemaks vajunud.

Lilli lappab paberid laua pealt kokku. Lepingu sõlmimine peab küll ootama jääma, see on selge.

Kiirabi saabub sireenide huilates üllatavalt ruttu. Pärast tõtakat ülevaatust talutatakse proua maakler autojuhi ja velskri vahel väravasse jäänud autoni. Niipalju tast veel asja on, et päris kanderaamiga ei pea tassima.

„Jätke mulle võtmed,” pöörab Aina vaevaliselt pead ja susistab viltuse suuga: „Ma pean ju oma autole niikuinii siia järele tulema, siis lõpetan ülevaatuse ära.”

„Mul on ainult ühed võtmed,” lausub Lilli ja arvab, et saagu kõigepealt terveks ja siis vaatame edasi.

Nii jääbki.

„Hinnani ei jõudnudki – must käsi tuli vahele,” väristab Lilli õlgu.

Üksi majja tagasi minnes vaatab naine hoolega ringi. Seekord ei paista kusagil midagi kahtlast. Ometi ei taha ta jääda siia hetkekski kauemaks, kui kulub elektri väljalülitamiseks ja uste lukkukeeramiseks.

Kui ta tagasi tuleb, siis võtab küll kellegi kaasa. Aga sellest imelikust varjust ta talle ei räägi. Ta ei räägi sellest mitte kellelegi.

Ja kas seda üldse oligi?

Tumehall Toyota maastur konutab mahajäetuna otse väravapostide vahel, nii et Lilli peab, külg ees, oma auto juurde pugema. Enne autosse istumist heidab ta pilgu tagasi. Ja kas see nüüd tõesti nii on või petavad silmad, aga maakleri auto kõrval käib jälle üks vilks. Nagu meeldetuletuseks – et Lilli ei peaks seda pelgalt meelepetteks. Väljas, suure valge käes ja päise päeva ajal see enam niisugust hirmu ei tekita nagu sees, mõneti võõrastes valdustes, mis ühe paberi peal tema omaks on saanud.

Naine tagurdab ettevaatlikult teepervele. Ringi keeramiseks on õige vähe ruumi; teega rööbiti jookseb sügav kraav.

„Maakler ei näinud midagi,” arutleb Lilli edasi.

„Mesilane peletas ta täiega minema,” tuleb jahmatus. Hea küll, maakler kutsus rünnaku ise esile, aga ikkagi imelik. Väga imelik – kogu see lugu.

„Kuidas nii, et üks näeb ja teine sealsamas kõrval ei näe midagi?”

„Onu Volli põrm tuleb maha matta. Lähen kohe kiriklast läbi,” otsustab ta ja annab ettevaatamatult nii palju gaasi, et rataste alt paiskub soppa akendeni.

Taluteelt välja keerates peab hoo maha võtma ja laskma läbi peateel liikleja. Vanemapoolne imeliku turbaniga naisterahvas lükkab käekõrval raske koorma all lengerdavat jalgratast. Pakiraamile on pesunööriga seotud vähemalt kümnekilone Chappi kott, naise sabas longivad kolm kõhna tokerdanud peni. Silmates Saueaugu poolt tulevat autot, jääb naine keset teed seisma ja vaatab hoolega, kes sõidab. Tema enda nägu ei ole silmini ulatuva peakatte alt peaaegu näha, aga see võib olla ainult Kordoni kõrval elav Anne. Anne hoiab omaette ega käi oma poollagunenud majapidamisest väljas muidu kui hädapärast. Saueaugul oli ta tädi eluajal ikka käinud, mõnikord koguni kitarr kaasas, ja siis laulsid nad tädiga aias õunapuu all vanaaegseid laule, mäletab Lilli. Mingi kurb lugu oli selle Annega, miks tast niisugune külaullike sai, aga mis täpselt, seda Lilli ei tea.

Anne viipab nii tungivalt, et Lilli pidurdab auto seisma. Koerte pärast ta välja minna ei usalda, kerib akna alla ja hõikab tere.

„Tere ise ka!” vaatab teine uurivalt Lillile otsa. Naise ainitine raske pilk tungib nii sügavale silmade taha, et tekitab ebamugavust. Mida ta tahab?

„Volli ütles, et sa tuled,” vahib Anne üksisilmi Lillile otsa.

„Volli on surnud,” tuletab Lilli meelde. Äkki on Anne omadega vahepeal nii segi läinud, et on selle ära unustanud?

Teeline ei tee märkusest väljagi.

„Ta käskis mul meeles pidada,” tõmbab Anne sügaval oma sallide sees hinge, „ta käskis sulle ütelda...” Pika pausi ajal on näha, kuidas naine pingsalt meenutada püüab. „Mis see nüüd oligi... ”

„Ta käskis sulle ütelda,” alustab naine uuesti. Ta unustab ratast tasakaalus hoida ja koorem vajub külili. Chappi väändub köite vahelt välja ja libiseb otsapidi poriloiku.

Nüüd peab Lilli küll autost välja ronima ja appi minema. Koerad isegi ei haugata, vaid nuusivad koti ümber.

„Vaesekestel ribid täitsa väljas,” haletseb Lilli ja küürutab kotti tõstma.

Kui kandam uuesti kindlalt pakiraamil, pärib Lilli: „Mida sa tahtsid ennist mulle ütelda?”

„Mina?” Anne imestus on nii siiras, nagu oleks Lilli midagi segamini ajanud.

„Sina jah,” kordab Lilli. „Sa ütlesid, et Volli käskis mulle midagi ütelda.”

„Volli on surnud,” vaatab Anne Lillit, nagu oleks vestluskaaslane segi läinud. „Sina tuled nüüd siia elama.”

Jutuajamine kisub nii jaburaks, et pole mingit mõtet jätkata. Anne mõtted liiguvad ilmselt ainult talle teadaolevaid radu pidi.

„Ma pean nüüd minema,” astub Lilli auto juurde, jättes Anne keset teed seisma ja talle järele põrnitsema.

Kurvilisel teel keerutades tunneb naine, et peab korraks kinni pidama ja autost välja minema. Kogu see päev on rahutukstegev ja kummaline: hommikune teeotsimine, maakleriga juhtunu, imelikud vilksud, nüüd see kohtumine Annega. Kas on kõik teised imelikud või on tema endaga midagi lahti? Näib, nagu sisaldaks tavaline sündmuste ja toimetuste jada veel midagi võõrast ja tundmatut, mis hirmutab ja teeb ärevaks.

„Ongi ju eriline olukord,” katsub naine oma südant vaigistada. „Ega ma iga päev maja müüki pane ega matuseid korralda.”

Seljaga suure kuuse poole, tõmbab naine ahnelt suitsu sisse ja toetab turja vastu krobelist tüve. Roheline kroon pea kohal kohiseb rahustavalt ja ninna tungib isegi läbi suitsupilve vaigu lõhna. Otse tema põse kõrval ukerdab sipelgas. Putukas loovib osavalt vaigupisarate ja koorelõhede vahel ning paistab kindlalt teadvat, kuhu ja milleks ta teel on.

„Kust võtab ullike selle, et mina tulen maale elama, mul pole seda pähegi tulnud,” laseb Lilli pilgul üle metsa käia. Silmale avaneb varakevadiselt troostitu pilt: üksikud suured kuused, sammaldunud risu täis maapind, kidurad raagus lehtpuud üles valguse poole vilamas. Ebakindel jalgealune tõotab vale sammu korral jalad märjaks teha. Mättalt mättale loovides saab siiski kuiva jalaga jälle auto juurde. Tahaks otseteed linna tagasi sõita ja matuseasjad edasi lükata. Minema siit lohutust paigast! Samas ei ole see sugugi mõistlik: nagunii tuleb tagasi tulla, parem juba kohe kiriklast läbi minna ja kõik kokku leppida. Mis tehtud, see tehtud!

Kirikla ukse taga koputab Lilli tükk aega, enne kui mõistab, et keegi avama ei tule. Kuhu võib pastoriproua läinud olla? Maainimene niisama ei jaluta. Igaks juhuks vajutab naine ettevaatlikult lingile ja korbatanud värvikorraga tahveluks vajub kääksudes lahti. Esik, pigem koridor, on pimedapoolne, silm ei seleta esialgu midagi.

„Hei, kas keegi on kodus?” hõikab Lilli lävelt valju häälega. Taamal hüppab suur kirju kass kusagilt alla ja loivab mõõdetud sammuga lähemale.

Nõutult laseb naine uksel kinni langeda. Kass jääb sisse, ilmselt on ta oma korravalvuri ülesanded täitnud.

„Kui uks lahti, siis ei saa ju perenaine kaugel olla,” teeb Lilli loogilise järelduse ja vaatab trepil seistes ringi. Tuulepuhang liigutab eemal põõsaste vahel lahti jäetud väravat.

„Muidugi, surnuaial, kus siis veel,” taipab Lilli ja kiirustab sinnapoole.

Tagavärav paistab kätte ainult kevadel ja talvel, muul ajal on see mattunud kaugelt üle inimese pea ulatuvatesse jasmiinidesse. Peavärav, kust kadunukesi viimsele puhkepaigale kantakse, asub hoopis teises küljes.

Tagaväravast pole Lilli kunagi käinud. Siinsamas, varisema hakanud kiviaia ääres, kõrguvad mullused prahihunnikud; jalalt murdunud raudristid ja kunagised uhked plekkpärjad on üksteise peale hunnikusse visatud. Maaga tasa vajunud hauakääbaste peal laiutab rinnuni võsa.

„Küll on käest ära lastud!” hoiab Lilli suunda peavärava poole. Vaevumärgatav teerada tiirleb ümber aimatavate küngaste, mille all lamajad on ammugi mullaks saanud. Võsa lõpeb veel mõne prahihunnikuga ja edasine pilt on juba tuttav: kevadiselt koristamata ja kohati veel kuuseokstega kaetud randitud perekonnaplatsid, madalad tagasihoidlikud hauatähised, kõrged, kevadet kuulutavat linnulaulu täis põlispuud.

Otse kabeli kõrval asuval hauaplatsil istub pingil tumedas riides naine ja loeb midagi väikesest raamatukesest. Lilli peatub, tunneb, et praegu ei sobi segada, ja läheb suure ringiga omade puhkepaiga juurde. Seal nad ongi:

SELBERG

LEMBIT HELMI VOLDEMAR

Muld mälestusi ei mata

Lembit on kõige esimene, toodi Vene sõjaväest tinakirstus tagasi. Hirmus, kui vanemad peavad oma last matma – ainukest poega pealegi.

Naine paneb raamatukese käest, tõuseb ja seisatab ristamisi kätega kuuseokstega kaetud hauakääpa kõrvale.

„Palvetab,” varjab Lilli end kuivanud elupuu taha. Kõrv tabab vanainimese vaevalise häälega venitatud laulukatke: „Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame. Anna et su laps ei väsi palvetamast iialgi...”

„Laulab mehe haua peal,” imestab Lilli, kuigi väga veider see ehk ei olegi. Kus see pastoriproua siis ikka laulma peaks, kui mees surnud ja kirik kinni. Tema puhul üsna loomulik. Samas ei kujuta Lilli kedagi teist kusagil haua ääres omaette laulmas.

„Igaühele oma,” astub ta laulu lõppedes puu tagant välja.

Pastoriproua Linda tunneb tulija ära ning soovitab jutuajamise majja sooja tee kõrvale jätta.

„Ma käin siin nüüd Arvetile laulmas ja lugemas,” vaatab ta üle õla tagasi ja asub siis Lilli ees minekule. „Eluaeg oli teistpidi: mina pidin tema jutlusi kuulama, nüüd kuulab tema minu omi.”

„Nojah,” on kõik, mida Lilli selle peale öelda oskab.

Kass tunneb sisse astuva perenaise sammudest ära ega vaevu end isegi liigutama: avab korraks ühe silma ja põõnab edasi.

„Astume siiapoole,” lükkab pastoriproua ühe ukse lahti, „köögis on soojem. Surnuaias ja matustel hakkab alati külm.”

End üleriietest lahti koorides tunneb Lilli, et tõesti on külm. Hommik soojas autos on kaugele jäänud, vahepealne aeg õues ja kütmata majas jaheduse naha vahele lasknud. Soe tee on hea mõte.

„Mis plaanid teil siis taluga on?” küsib pastoriproua otse, kui teetassid laua peal auravad.

Lilli on end peiede korraldamiseks ette valmistanud.

„Ma ei tea veel praegu päris täpselt isegi,” vastab ta küsimuse peale. Vastus tundub endalegi tõepärane. „Kõigepealt on vaja onu Volli põrm maha matta.”

„Seda küll,” on vestluskaaslane päri. „Te olite siis kuuldavasti haige, kui ärasaatmine oli. Arvet sai vana sõbra nagu kord ja kohus teele saata. See jäigi tema viimaseks talituseks,” ohkab naine.

„Tunnen teile kaasa,” kohmab Lilli. „Teil on siin üksinda raske.”

Tema elu ei kukkunud Volli surma pärast kokku, onu oli olnud üks kõrvalharu suures elupuus, mida tuul vahel oksi liigutades meelde tuletas. Mees oli iga hinna eest tahtnud oma kodus omaette elada ja sai lõpuni ise hakkama, keeldudes igasugusest toest ja aitamisest. Siin oli inimese kõrvalt tema pika elu teine pool ära võetud. See oli sootuks midagi muud!

„Jah,” liigutab kostitaja hajameelselt lusikaga tassis, kus mesi peaks ammu sulanud olema. Kas see on veel onu mesilast? Võiks olla küll, Volli toimetas oma tiivulistega viimase sügiseni välja.

Purgi peal ei ole ühtegi silti.

Märgates, kuhu külalise pilk sihib, naeratab perenaine ühe suunurgaga ja kinnitab: „On jah Saueaugu mesi küll. Veel mullune.”

„Mida ma peaksin nüüd tegema?” pärib Lilli. Vastas istuja teab kindlasti temast paremini.

„See oleneb, kuidas te tahate seda korraldada,” arvab pastoriproua. „Kas tulete ja panete lihtsalt urni mulda – kiriklik talitus on ju peetud –, või tahate, et oleks ka viisipärane ärasaatmine.”

„Peied on pidamata,” täiendab Lilli ettevõtmiste nimekirja.

„Jah, seda teie poeg toonitas, et peied tulevad jüripäeva paiku,” nõustub pastoriproua.

„Ma ei tea ...” kõhkleb Lilli. „Ma ei tea, aga niisama urn mulda panna tundub ... imelik.“

„Arusaadav,” noogutab Linda. „Inimese elatud elu on seda väärt, et ta auga ära saata. Aga probleem on selles, et meil ei ole siin praegu kirikuõpetajat.”

„Kas teie ise ei või seda teha?” tuleb Lillile kalmistul nähtud pilt meelde.

Proua ei paista üllatuvat. „Võin muidugi, kui soovite.” Ta peab väikese pausi ja vaatab üle laua Lillile otsa: „Sellega me saame hakkama. Milvi lööb kella. Aga kes kaevab haua?”

„Minu poeg saab sellega hakkama,” kinnitab Lilli.

„See on hea, sest meie külas ei olegi ju enam mehi järel,” nendib Linda. „Siis veel peied, need võib ka siinsamas meie saalis pidada. Ma näitan teile,” tõuseb ta laua tagant.

Koridoris ühineb nendega kass, kes kõnnib väärikalt perenaise järel ja jätab Lilli saba lõppu.

Niinimetatud saal on maja otsmine, kolme suure aknaga ruum, mille viimane remont on jäänud kaugesse kolhoosiaega. Kunagised pruuni värviga üle tõmmatud seinapaneelid teevad toa pimedaks ja süngeks; paksud tumerohelised kardinad ei lase päikest ligi. Väheldast lava sisustavad puust pult ja harmoonium, paarkümmend ridamisi asetatud tooli ootavad kedagi. Lilli mäletab lava kohal rippunud loosungit „Kunst kuulub rahvale”. See on kadunud.

Kogu olemine on nukker ja troostitu.

„Enne kui pastoraat kirikule tagasi anti, oli siin kolhoosikontor ja rahvamaja,” ütleb Linda. Seda teab Lilli isegi. Kontori ees käis autolahvka, mis tõi külaelanikud ja suveks sugulaste juurde saadetud lapsed kaks korda nädalas kindlamini kokku kui miski muu. Inimesed tulid tunnikese varem kohale, et uudiseid kuulda ja rääkida. Et tollal oli inimesi rohkem, oli ka juttu rohkem; kohalik kobruleht, nagu onu Volli seda nimetas, töötas täiega. Oli küll natuke igav niisama tädi kõrval passida ja teisi lapsi vahtida, aga lahvka oli ainuke koht, kus kogu külaga käidi.

Autot oodates oli aega teiste juttusid kuulata: millegipärast jäid need, millest laps midagi aru ei saanud, kõige paremini meelde. Mõne asja kohta päris ta koduteel tädi käest seletust. Vahel tädi teadis, mida silmas peeti, vahel ei teadnud ka.

Mehed käisid lahvkas naistest eraldi. Nad läksid juba poolest päevast kodunt ära ja tulid või toodi alles pimedas tagasi. Onu Volligi komistas mitu korda enne õue peal, kui tuppa sai. Peo kestus sõltus sellest, kui palju lahvka peal õlut või marjaveini oli. Naised ostsid kotitäite viisi neljakandilisi leibasid, mida nimetati „seakeeksiks”. Mehed käisid vahepeal naiste käest raha nuiamas, said pragada ja jorutasid edasi. Häbeneda polnud midagi, kõik olid omad ja kõigi eluviisid olid kõigile teada. Sirelipõõsaalune oli alati pudelit kummutavaid ja maailma asju arutavaid mehi täis.

Kui teised mehed niisama jorutasid, siis Mõisa Juhan katsus alati kõrgemad teemad üles võtta.

„Mateeria on hävimatu,” kuulutas ta kivi otsast kõnetoolist ja jälgis tähelepanelikult, et auditoorium tukkuma ei jääks.

„Evald, kurat, ära maga, kuula, mis ma räägin,” käratas ta naabrimehele, kelle jõllis silm kippus kinni vajuma.

„Nu-nuu,” nõksas see end sirgemaks ja koogutas edasi.

Ülejäänud seltskond mörises niisama, aga vastu ka ei vaielnud, sest mateeria oli kõikide jaoks üks hoomamatu asi. Sellest sai vist oraakel ise ka aru ja laskus oma vaimsetest kõrgustest lihtlabase elulise näiteni.

„Võtame näiteks termini „ahi”,” illustreeris ta oma teooriat, aga just siis jõudis tädi järjekord kätte ja mateeria ning ahju seos jäigi Lilli jaoks saladuseks. Küllap teistelegi – hea, kui Juhan ise aru sai, mida ta ütelda tahtis.

„Teate, see ruum on liiga suur,” tuleb Lilli tänapäeva tagasi. „Meid pole nii palju – sugulastest ainult mina pojaga ja siis teie ja külarahvas. Vaevalt paarikümmetki kokku saab.”

„Siin külas ei ole enam kuigipalju rahvast järel,” ohkab pastoriproua. „Mõned naaberkülast ka, keda võiks kutsuda. Lähme siis parem teetuppa,” astub ta ukse poole, kass nagu vahtmeister seekord kõige ees.

Teetuba osutub sobivamaks. Lilli lubab pojaga läbi rääkida ja täpse päeva paika panna. Pastoriproua on lahkesti nõus kohalikele inimestele ise Volli ärasaatmisest teada andma.

„Tee peal oli see Anne,” tuleb Lillile meelde, „kutsuge tema ka.”„Tematulebkindlasti,”naeratabproua.„NadolidVolliga suured sõbrad. Pealegi käib ta igal pool, kus midagi on, pole vaja eraldi kutsudagi.”

„Noo,” imestab Lilli. „Vanasti hoidis ta rohkem omaette.” „Eks me kõik muutu,” muigab pastoriproua.

„Mis temaga õieti juhtus, et ta niisugune ...” Lilli peatub ja otsib sobivat sõna, „… väheosaline on?”

„See on pikk jutt,” tõrjub pastoriproua lähemat selgitust. „Tal oli üks haigus ja see jättis oma jälje.”

Pärast jumalagajättu linna poole sõites mõtleb Lilli: „Küla ei anna oma saladusi niisama lihtsalt välja. Sa võid kasvõi kakskümmend aastat seal elada, aga keegi, kes on seal alati olnud, peab sind ikka võõraks juurdetulijaks.”

1 ei saa aru (sks k). [ ↵ ]

2 Pole aimugi. (Sks k.) [ ↵ ]

3 Kus asub kirik? (Sks k.) [ ↵ ]

4 Tänan! (Sks k.) [ ↵ ]

5 isikutunnistus (sks k). [ ↵ ]