Читать книгу Meelespead - Helju Pets - Страница 11

Sel sügisel kestis vananaistesuvi peaaegu kaks nädalat. Metsaküla naised käisid usinasti seenel, kuigi kaugemale, naaberküla metsa ei juletud jalga tõsta. Ka sõjamehed otsisid ja leidsid metsa alt selliseid seeni, mida Metsaküla seenelised ära põlgasid. Vähemalt oli rahu seente korjamisega, kuigi Tormi Leili ütles põlastavalt: „Venelased söövad igasuguseid tatikaid.”

Luukere läks parandatud säärikuid staapi viima. Mõisahoone trepil silmas ta tuttavaid naistekingi. Need olid kindlasti tema tehtud. Iga meistrimees tunneb oma töö ära. Lähemalt jalavarje uurides pidi Luukere süda peaaegu seisma jääma. Ei või olla! Helmi kingad! Just Helmi kingad, mis ta oli aasta tagasi teinud, kui Helmi kavatses mandrile minna ja jäi hiljem kadunuks. Kuidas on selline asi võimalik? Helmit ei ole, on vaid kingad. Kingad nägid välja üsna viletsad, kuid tallad ja kontsad olid terved. Kontsad nii terved, et neid polnud kinga omanik veel kulutada jõudnudki. Tundus, et kingi oli hoolega pestud, nühitud.

Luukere läks staapi ja nõudis eesti keelt oskava ülemuse jutule. Alguses kehitati kõnest aru saamata õlgu, kui aga Luukere ühe jefreitori nina all kingadega ägedalt vehkis, kutsuti tõlk. Peagi tuli ka eestlasest kapten, kes lubas ise olukorra lahendada.

„Pole siin mingit lahendamist,” kurjustas Luukere ja rääkis kaptenile kingade ajaloo.

Kapten kutsus kohale kaks sõdurit. Edasi kulges pärimine vene keeles ja kapten, kuulanud sõdurite seletused ära, ütles: „Kingad leiti Lehtma lähistelt metsast kraavist. Täpsemalt öeldes oli seal naisterahva laip ja reamees Kovkin võttis kingad kaasa, et oma naisele saata.”

Luukere tundis, kuidas jalad läksid nõrgaks. „Aga laip, mis laibast sai?”

Kapten kõnetas uuesti mehi ja vastas: „Nad viskasid kuuseoksi ja kruusa peale. Kindlasti olid sakslased selle isiku tapnud.”

„Ma tean, kes see isik on. See on Sepa Priidiku tütar Helmi, kes jäi möödunud suve lõpul kaduma,” seletas Luukere ning palus kaptenilt luba ja autot, et laip ära tuua ning korralikult maha matta.

Kapten lubas pärast mitmekordset järelemõtlemist veoauto, kuid lisas, et tuleb kirstuga minna.

Esmalt kiirustas Luukere Priidiku juurde. Hea, et Eevi oli läinud Ede-Mariega Laaside juurde juttu ajama ja nii said mehed oma plaanid paika panna. Kõige suurem mure oli kiiresti kirst saada. Priidikule tuli mõte minna kirikuõpetaja Hannose juurde, küllap saab sealt kirstu. Selleks aga, et jõuda Hannose juurde, kes elas kõrvalkülas, oli vaja hobust ja vankrit. Hobuse ja vankri võis Tormilt küsida ning nii ei jäänudki muud üle, kui mehed kõndisid Tormi tallu.

Noorperemehed Ado ja Enn rakendasid kibekiiresti hobuse vankri ette ja sõideti kõige otsemat teed pastor Hannose koju. Hannos andis kiriku kõrvalt kabelist puusärgi ja lubas ka jumalasõnaga matta, jättes esimese hooga ütlemata, et ei julge. Käsk oli vali olnud: ei mingeid jutlusi enam ega töörahva pimestamist.

Lõpuks jõudsid mehed mõisamaja juurde. Ennist eesti keelt kõnelenud kapten oli nagu tina tuhka kadunud. Aeg venis. Sügisene päev hakkas õhtumärke näitama, kui saabus kapten autoga, roolis Kiivra Ants. Kapten palus vabandust, tuues ettekäändeks, et paadimehed olid piiri rikkunud, ja käsutas Kiivra Antsu veoauto rooli. Mehed upitasid kirstu autokasti. Üks laiba leidnu anti kaasa ja teekond Lehtma poole algas.

Kilomeeter enne merd pööras masin paremale ja peatus. Laiba leidnu näitas koha kätte ja mehed hakkasid kaevama. Kaevata polnud palju vaja, juba paistsid riideräbalad, luud, kondid ja juuksed. Kruus koos Helmi jäänustega pudises labidatelt vaikse praginaga kirstu. Kiivra Ants seisis masina varjus ja öökis. Sama tegevusega oli ametis ka laiba leidnu.

Puusärgi autokasti tõstmisega nähti tublisti vaeva. Kiivra Ants ja laiba leidnu pidid ka oma käed käiku panema, sest kruus oli raskem kui Helmi jäänused.

Tagasi jõuti hämaras. Kirst tõsteti vankrile ja Tormi hobune alustas loiult sammu.

Helmi matus kujunes rahvarohkeks. Ümberkaudsetest küladest olid tulnud ka need, kes Helmit üldse ei tundnud. Rahvas rääkis igasuguseid kuulujutte. Põhiliselt arvati, et noor naine oli vägistatud ja seejärel tapetud. Kõige suurem jutupaunik oli Kiivra Ants. Ta kinnitas, et küllap vägistas ja tappis Helmi sakslane, kes pidi ta üle mere toimetama, ja lisas kaljukindlalt, et tema viis naise sadamasse ning sõitis kohe tagasi.

Matusetalitus peeti kabeliaias. Õpetaja Hannos ei julgenud kirikus sellist asja ette võtta ja püüdis üsna lühidalt Helmi säilmed jumalasõnaga maamulda saada. See tal ka õnnestus ja viimased kolm peotäit mulda heitis Luukere kirstule koos oma tehtud kingadega. Haud aeti rutakalt kinni ja kuuseoksad ning sügislilled jäid kalmu ehtima.

Eevi istus haua äärde pingile. Silmad kipitasid, aga südamesse oli saabunud rahu. Imelik rahu, mis tegi üleni tuimaks. Kogu talituse aja oli Ede-Marie seisnud kui kivikuju, silmad ema kirstul. Eevi ei olnud öelnud tüdrukule, keda maetakse, vaid et lihtsalt matus. Ede-Marie üksnes vaatas ja vaatas, nagu tahtes seda hetke igaveseks oma lapsemällu jätta.

Pärast matust tulid naabrid Sepale. Söögilaua taga aeti juttu vähe. Ka Laasi Valteri kaasatoodud koduvein ei teinud keelepaelu lahti. Inimesed vaikisid, nagu teades ette oma saatust.

Kured kogunesid parvedesse ja harjutasid õhulendu eelolevaks pikaks reisiks. Hallad olid mitu korda Metsaküla põldudest üle käinud ja keskpäevane päike meenutas vaid hetkeks olnud suve.