Читать книгу Meelespead - Helju Pets - Страница 9

Eevi oli 54 saanud ilma peota. Isegi Priidikul polnud naise sünnipäev meeles, aga Eevi ei teinud sellest numbrit. Oli muudki targemat teha kui sünnipäeva pidada ja keda ikka kutsuda.

Iga pere elas oma talus oma elu ja harva saadi ka poe juures kokku. Ega poest olnudki midagi muud osta kui vaid petrooleumi ja mõnikord, kui näkkas, siis soola. Kõigil kuuel talul Metsakülas, muidugi välja arvatud Luukerel, oli oma majapidamine, mis toitis ja kattis. Kui midagi eriti vajalikku oli vaja, laenati naabrilt.

Luukere majapidamine oli kõige väiksem. Oli alati nii olnud. Vaid kaks hektarit maad. Sotsa talu, kus Luukere sündis, oli väike popsikoht. Luukere isa Sotsa Miku oli kingsepp ja pärandas oma ameti poeg Jaanile edasi. Ema Liisu oli haige ja lonkav naine, kes peagi pärast Jaani sündi suri. Väike Jaan oli põdura tervisega, ääretult kõhn ja nii saigi ta oma nime Luukere juba koolipõlves.

Viimasel ajal meeldis Luukerel käia Tormide juures raadiost uudiseid kuulamas ja Sepa perele edasi rääkimas.

Sepa koht asus üsna tee ääres ja sageli sõitis sõjamasin läbi Sepa õue, et pääseda lihtsamini Metsaküla-vahelisele teele, mis ühendas talusid ja suundus seejärel mere poole. Sellest otsesõidust olid Sepa õuele jäänud autorataste tekitatud sügavad vaod. Kui riigikord vahetus, täitis Priidik rikutud õuemaa kruusaga ja Eevi kaevas põllu äärest murumättaid ning kattis kruusa nendega.

Luukere saabus Sepale, ähmi täis. „Kas teate, et Eesti laskurkorpus vallutas Muhu saare?”

„Või nii,” venitas Priidik.

„Kas peab rõõmustama või mitte?” oli Luukere äkitselt löödud.

„Mis seal ikka, eks varsti vallutatakse ka meid,” vastas Priidik ohates.

„Eks see paneb ohkama küll,” nõustus Luukere. „Ei tea, mis siis edasi saab? Võimuvahetus on hirmus asi. Ei tea enam, kelle poole hoida.”

„Hoida? Mina ei ole kellegi poolt. Ei sakslase, ei venelase. Olen vaba Eesti poolt.”

1. oktoobril kostis merelt Metsakülla mitu kõva plahvatust. Järgmisel päeval ei julgenud ükski Metsaküla elanik jalga õue tõsta. Üle majade, põllulappide, karjaaedade ja metsade vuhisesid lennukid. Lennukid lendasid madalalt ja Eevi kartis, et võtavad maja katuse kaasa. 3. oktoobril 1944 lõi Punaarmee sakslased Hiiumaalt välja. Aga sõda polnud saartel veel lõppenud. Algasid lahingud Saaremaal, nagu teadis Luukere.

Kuigi saar oli sakslastest vaba, ei julgenud ükski Metsaküla elanik venelaste kartuses jalga kodust kaugemale tõsta.

Ainuke elav hing oli Luukere, kes tõi talust tallu uudiseid. Luukere teadis, et mõisahoones asub nüüd venelaste staap ja seal olevat ka hulga eesti mehi Vene sõjaväe mundris. Kõige peamine uudis oli see, et Kiivra Ants sõidab Vene masinaga.

Kartulivõtuaeg venis sõjasündmuste tõttu. Sepa perel oli üle poole põllu üles võtmata. Ka ilmad olid olnud vihmased ja kiviselt maalt oli raske kartuleid kookida. Priidiku jalg oli hakanud jälle häda tegema ja nii pidi Eevi üksi kartulipõlluga hakkama saama. Aga Eevi oli rahul: vähemalt ei pidanud Ede-Mariet porisele põllule kaasa vedama. Priidik toimetas toas, laudas, tegi süüa ja hoidis lapsel silma peal.

Eevi otsustas varavalges kartulipõllule minna ja kui ta paar päeva usinasti töötab, saab põld lagedaks.

Tol hommikul, kui Eevi läks kartuleid võtma, sõitis Sepa õuele Vene villis, Kiivra Ants roolis. Masinas istus kaks sõjaväelast. Priidik ruttas uksele vastu.

„Dokumentide kontroll!” teatas noorem sõjaväelane ja lisas kaaslasele midagi vene keeles.

„Ma ei tea, kus dokumendid on. Naine teab.”

„Las naine siis toob.”

„Naine on põllul, koogib kartuleid.”

„Kutsu naine koju.”

Priidik pani põllu poole liduma nii kiirelt, kui haige jalg võimaldas ja jaksas, ning karjus: „Eevi, Eevi, tule koju! Dokumente tahetakse näha!”

Ehmunud Eevi jooksis veel kiiremini, kui Priidik oli jooksnud. Õuel polnud hingelistki, ainult villis.

Eevi kargas kööki, süda kurgus. Mehed istusid köögilaua ümber ja sõid hommikusöögiks valmistatud toitu.

„Elate jõukalt: praetud liha, munad, või, koor,” lausus sõjaväelane ja pühkis rasvaseid sõrmi vastu säärikuid. „Tooge oma dokumendid, passid. Kontroll.”

Väriseva käega otsis Eevi kummuti alumisest sahtlist enda ja Priidiku passi. Käsi puudutas kirjut rätikut.

Vali jutt oli Ede-Marie üles ajanud ja Priidik läks kambrisse last rahustama.

„Nii,” lausus kontrollija. „Eevi Rand ja Priidik Rand. Selge. Seltsimees Rand, kas teie juures on peavarju saanud sakslased?”

Eevi karjatas valjult: „Ei!”, mis pani kontrollija muigama.

Ede-Marie oli nutma hakanud ja sõjaväelane küsis: „Kelle laps seal karjub?”

„Tütrelaps,” vastas Eevi ja püüdis end vähegi tasakaalus hoida.

„Lapse dokumendid? Sünnitunnistus?”

Eevi tõi lapse sünnitunnistuse. Eesti keelt kõnelev sõjaväelane näitas sünnitunnistust kaaslasele ja mõlemad mehed vestlesid mõne minuti vene keeles. Eevi jõudis märgata Kiivra Antsu huultel irvitust.

„Aga teie tütar, väimees?” jätkas kontroll. „Kus nemad on? Nende dokumendid? Ede-Marie Müller, Hugo tütar. Müller on saksa nimi.”

„Ma ei tea väimehest midagi, aga mu tütre viis just seesama mees, Kiivra Ants, autoga sadamasse ja sellest ajast on mu tütar kadunud.”

Eestlane tõlkis, venelane kuulas, mõtles ja edasi küsiti Kiivra Antsult, kas jutt vastab tõele.

Eevi märkas, kuidas Kiivra Antsu irve kadus ja nägu läks valgeks.

„Jah, Eevi Rand räägib tõtt.”

„Nu, davai! Jasna, jedem!” lausus venelane ja mehed läksid.

Eevi vajus vastu pliiti. Silme ees oli ikka veel Kiivra Antsu valgeks värvunud nägu ja kõrvus „Eevi Rand räägib tõtt”.

Just sel hetkel tundis Eevi, et Helmi kadumises on süüdi Kiivra Ants. See mõte oli õudsem kui olnud dokumentide kontroll.

1944. aasta jõulud tulid nukra sahinaga kõigi Metsaküla talude perre. Jõululaupäeval käidi saunas, jõulu esimesel pühal kirikus, mis sest, et kiriku ukse ees passisid kaks püssimeest. Teisel pühal said Metsaküla pered kokku Tormi talu uues majas. Tormi vanaperemees oli öelnud, et viimast korda. Küllap edaspidi keelatakse jõuluaeg ära. Tormi talu teine maja oli kahekordne ehitis, mis mahutas õdede pered. Kõige suuremasse tuppa oli üles seatud laeni jõulukuusk, mille ümber võisid viie pere 16 last vabalt ringi trallitada. Vanas talumajas elasid Tormide vanad.

Ede-Marie istus vagusi vanaema süles ja vaatas suuril silmil küünaldes jõulupuud ning teiste laste hõiskamist. Tüdruku silmades peegeldusid imestus ja ehmatus ühekorraga.

Kui Tormi vanim laps, kes käis koolis, tuli Ede-Mariele piparkooki pakkuma, peitis tüdruk näokese Eevi rinnale.

„Emme,” sosistas Ede-Marie ja puhkes lohutamatult nutma.

Eevi ei mõistnud muud teha, kui kahmas lapse sülle ja läks kööki.

„Emme, emme,” nuttis Ede.

„Küll emme tuleb,” valetas Eevi, endal silmad vees.

„On ta varem ka küsinud?” sosistas Leili.

„Ei, täna esimest korda.”

Ei olnudki muud teha, kui Priidik ajas saani treppi ja Eevi ronis ikka veel nutva Ede-Mariega saaniteki alla. Sõidu ajal jäi Ede-Marie magama.

Koju jõudnud, pani Eevi lapse oma ja Priidiku sängi.

Hommikul ärgates Ede-Marie enam ei nutnud. Esimene sõna oli: „Mamma.”

„Ma olen siin,” vastas Eevi ja tundis, et Ede-Marie oli emme unustanud. Oli unustanud jõulu teisel pühal koos valusa nutuga. „Olen sulle emme eest, luban, ja veel rohkemgi,” mõtles Eevi.

Ja seda ta oligi niikaua, kui elujaks üles ütles.

Priidik käis Metsaküla meestega metsas puid langetamas. Järgmiseks talveks oli kütet vaja. Meestele anti käsk, et ka sõjamehed vajavad puid. Mitu korda oli käidud reega majast majja ja vabastajatele tuli ära anda hulk kuiva kütet. Metsaküla naispere oli koos vanemate lastega abiks oksi tassimas ja põletamas.

Eevi ei saanud metsatööst osa võtta, sest väike Ede vajas hoidjat. Luukere läks Eevi eest metsatööle appi. Ega tast suuremat abi olnud, kui vaid segas lõket ja hoidis tulel silma peal.

Veebruaris sadas kõvasti lund, olid tugevad külmakraadid ja alles märtsis sai hakata palke metsast välja vedama.

Kevad oli hiline. Põllud olid märjad ega kannatanud peale minna. Eevi ootas kevadet, tõelist kevadet, et saaks lambad välja lasta rohtu sööma. Aga nagu kiuste oli loodus inimestega sõjas. Eevi oli mures. Hein oli kahanenud kohutava kiirusega ja ka seakartulid hakkasid otsa saama.

15. mail sai Ede-Marie kaheaastaseks. Eevi otsustas seda päeva tähistada. Ta küpsetas kooki ja kutsus kõik Metsaküla lapsed Ede-Marie sünnipäevale. Päev oli suviselt soe ning lapsed võisid õues kooki süüa, mahla juua ja ringi joosta.

Esialgu võõrastas Ede teisi lapsi. Seisis eemal, vaatas kuidagi viltu. Aga kui Laaside viieaastane Kadri Ede-Marie käekese oma pihku võttis ja ta mängu viis, läks sünnipäevalaps rõõmsamaks.

Eevi jälgis laste mängu köögiaknast. Kuigi Ede-Marie jooksis ja kilkas koos teiste lastega, oli tema olekus ikkagi vaoshoitust, salapärast kurbust, isegi ettevaatlikkust.

Eevi läks kambrisse ja avas kummuti alumise sahtli, pistis käe sahtli põhja ning võttis kirjusse rätikusse mähitud pakikese. Ta istus sängi servale ja laotas rätiku laiali. Ede-Marie sünnitunnistus. Seejärel libistas ta oma pihku ovaalse medaljoni ja avas selle. Paremalt vaatas vastu Helmi, vasakult Hugo näopilt. Eevi nuuksatas. Valus oli vaadata õnnelike nägudega inimesi, kellest ei olnud enam midagi teada. Olid nad elus või surnud? Vähemalt olid nad medaljonis koos. Eevi imetles ka sõrmust, mis mahtus vaid ta väikesesse sõrme. Eresinine kivi kiirgas valgust, puhtust.

Pärast sünnipäevapidu jäi Ede-Marie haigeks. Küllap külmetas, ajas naha joostes märjaks ja kevadtuul on salakaval, arvas Priidik.

Eevil olid ees rasked ööd. Palavik ei tahtnud taanduda, hoolimata ravitsemisest. Äkki tulid Eevile meelde Helmi toodud arstirohud. Eevi ei teadnud, kui palju võib anda, aga pärast kahte tabletti hakkas palavik langema. Edasi tuli vaid köha ja nohu vastu võidelda.

Mai lõpuks sai Ede-Marie täitsa terveks. Oli ka viimane aeg, sest põllutööd ootasid tegemist.