Читать книгу Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis - Helle Tiikmaa - Страница 4

EESSÕNA

„Teie ei saa sellest aru, sest te ei ole seda ise läbi elanud,” ütleb kindralmajor Roomet Kiudmaa, kes oli 1986. aastal ENSV sõjakomissarina kõrgeim sõjaväeline võim Eestis, kui temalt selle raamatu jaoks intervjuud palun.Tema kaudu liikus Moskvast Eesti sõjakomissariaatidesse käsk, mis viis ligi 5000 Eesti meest niinimetatud kordusõppustele Tšernobõli, kust tagasi tuldi kiirgusdoosidega. Saadud doosid olid erinevad, ilma ei jäänud sellest aga keegi.

Intervjuud Kiudmaa ei anna.

Tõsi, mina ei ole seda katastroofi otseselt läbi elanud. 1986 aasta aprillis olin 18-aastane ja Tartu Ülikooli I kursuse ajakirjandustudeng. Midagi ma ikka teadsin – Tartu ei olnud küll Tallinn, kus Soome TV võimaldas vaadet väljapoole kontrollitud informatsiooni, kuid ka mitte maailmast ära lõigatud kolgas. Info juhtunust imbus sisse välisraadiote ragisevatest uudistesaadetest, läbi inimeste, suust suhu. Kus tuli õppejõud loengusse mõnevõrra jahmunud olekuga ja ütles: teate, on juhtunud. Kus kuulati ise mõnd keelatud Lääne raadiojaama. Kellelgi olid tuttavad või pere seal põhjapool, kus nägi Soome TV-d. Pean siinkohal ütlema, et mina ei mäleta, kuidas ma juhtunust teada sain. Kuid lõpuks said ju kõik teada – alati saadi –, kuigi uudise sisseimbumine ja suust suhu kandumine võis anda algselt asjakohasele teabele lõpuks uskumatud tiivad ning siru-ulatuse. Just nagu laste telefonimängus.

Kas aga otsese kogemuse puudumine tähendab võimetust mõista, mis, kuidas ja miks toimus ja mida tõi see kaasa neile, kes elasid katastroofi üleTšernobõli-kandis või saadeti sinna pärast plahvatust tagajärgede likvideerimise ülesandega? Kas otsese kogemuse puudumine tähendab, et seda ei ole vajagi püüda mõista ega mäletada?

Vaikust on Tšernobõli sündmuste ümber alati palju olnud.

Palju fakte on kadunud arhiivide sügavusse või hoopis hävitatud. Siis oli ju teine riik, teine kord ja teised kombed. Absoluutset tõde, täielikku mälestust ei ole. Inimese mälu on valikuline, eelistades meeles pidada pigem head kui halba, pigem lootust kui hirmu ja muret. Sama sündmustki võib mäletada mitut moodi, sama kogemust olla kogetud erinevast vaatenurgast. Neid mälestusi on tegelikult Eestis päris palju ja neid ma otsisin mitmelt poolt. Ma ei jõudnud kõikjale ja kõigini – Eestis on praegu vähemalt 3000 Tšernobõli veterani, lisaks veel need, kes vabal või vähem vabal tahtel sinna mitmesuguseid ülesandeid täitma suunati.

Ma ei valinud kangelasi või ohvreid, ma ei eraldanud kohusetundlikke kasusaajaist. Ma tean ka, et oma mälestustest rääkida ei ole kõigile otseselt Tšernobõli katastroofi kogenud meestele ja ka naistele ühtmoodi lihtne – mõnele on see lausa võimatu, toob pisarad palgele, sest meenutused teevad nii haiget.Teised võtsid ja võtavad toimunut filosoofiliselt, elukoolina, elukogemusena. Kolmandatele oli see aeg, mille järel polnud elus enam miski endine – tähendas see siis nüüd pööret halvemasse või paremasse suunda. On neid, kes on selle lehekülje oma elus sulgenud, ega soovi seda üldse avada. Põhjused hoiavad nad enda teada. Ja on neid, kes meenutavad neile katsumuseks antut uhkusega, sest tegid kangelasteo meie kõigi heaks.

Nendest üksikutest meenutustest saab kildudest koosneva pildi, ebatäieliku, kuid olemasoleva mälestuste mosaiigi. Et mäletada saaksid ka need, kes ei ole ise kõike otseselt läbi elanud.