Читать книгу Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis - Helle Tiikmaa - Страница 5

Ukraina NSV, 25. apr ill–5. mai 1986

25. aprillil 1986 oli Tšernobõl üks linn Ukrainas, mis Eestis vähestele midagi tähendas.

Selle olemasolust teadsid need, kel oli põhjust tegeleda tuumaenergeetikaga.Või siis need, kellel oli sealkandis sugulased, juured. Esimestele oli Tšernobõl pigem tulevikumaailma ja Nõukogude Liidu edukate saavutuste märk.Teistele lihtsalt soe ja sõbralik paigake, kuhu näiteks oma lapsi suvitama viia.

Sel päeval polnud Tšernobõl ka selle elanike meelest midagi ebatavalist. Linn oli näinud paremaid päevi ning sellel oli üsnagi pikk ja kirev ajalugu, kuid möödunud hiilgavamatest päevadest olid jäänud vaid mälestused. 1986. aastal oli Tšernobõl vabrikute, tavaliste korrusja väikeste eramajadega rohelusse uppuv rajoonikeskus. Inimestel seal oli oma igapäevane elu, harjumused ja rutiin: töö, kool ja lasteaed. Tavaline nagu igal pool mujal.

Kuid midagi oli siiski ka ebatavalist.Ajuti meenutas rajoonikeskusest mitte just kaugel asuv Tšernobõli aatomielektrijaam linnale oma olemasolu üsna ebameeldival moel.

Ljubov: „Keset suve hakkas lihtsalt mitte millestki teinekord kurk valutama. Aevastasime. Lapsed jäid haigeks – no meie arvasime, et lasteaias ikka juhtub. Mängivad õues, jooksevad end higiseks. Arstid panid diagnoosi: äge hindamisteede katarr. Aga seda juhtus nii tihti, et seda ei saanud enam varjata. Alati räägiti hiljem, et tuumajaamas olnud mingi avarii. Midagi ei mõõdetud. Kõik oli korras.”

Ljubov Semenik on ligi kakskümmend viis aastat elanud Eestis. Siia tuli ta peale katastroofi, sest Eestis elas ta vend ja siin õnnestus ka Ljubovil leida töö ja kodu. 1986. aasta aprillis oli Ljubov aga Tšernobõlis Selkolhostehniki (põllumajandustehnika) kaadriosakonna ülem. Nagu paljudel linnaelanikel, polnud temalgi aatomielektrijaamaga mingit pistmist.

Pripjat oli Tšernobõli noor naaberlinn, vaid paarikümne-aastane, moodne. „Valge nagu luik,” ütleb Ljubov. Seda valget, omamoodi värsket ilmet ja erilist ajastukohast modernsust meenutavad teisedki, kes Pripjatist räägivad. See oli otstarbekohane linn, ehitatud tuumajaama energeetikutele, ehitajatele ja teistele töötajatele, kelle töö erilisus tähendas ka eesõigusi, paremaid tingimusi ja jõukust. Pripjat oli noor linn ka teises mõttes – seal elasid noored inimesed, sest tuumaenergeetika oli suhteliselt noor ala, mis nõudis erilisi teadmisi ja oskusi. Seetõttu oli linnas nädalavahetustel teinekord mitugi pulma, oli palju lapsi. Oli tulevik.

Tuumajaam oli ehitatud otse linna külje alla (või vastupidi), et ei oleks kauge tööl käia.

„Tuumajaamas töötamine oli prestiižne. Meiegi linna ülemused saatsid oma lapsi sinna tööle. Nendest said mõned avariis surma.Ka minu ülemuse poeg töötas jaamas (ta oli lõpetanud energeetikainstituudi), sai seal kiiritada ja suri,” meenutab Ljubov.

„Meie linnas olid suurepärased inimesed, mul olid väga head naabrid. 14. aprillil suri meie ema, kellega ma koos elasin. Kõik matustega seotud mured kandsid minu naabrid ja kaastöölised – mina ei pidanud sõrmegi liigutama. Minu järele vaid tuldi, kui oli vaja valida hauaplats kalmistul.” Ei matuseid pidanud Ljubovi pere ja sõbrad ega teisedki Tšernobõlis teadnud, mis toimus vähem kui 20 kilomeetri kaugusel. See polnud avalik informatsioon.

Valge nagu luik, kutsusid oma linna Pripjati elanikud. Pildi on sadam Pripjati jõel 2010. aastal

Foto: Tauno Vahter

TŠERNOBÕL – ukr k Tšornobõl. Linn Põhja-Ukrainas Kiievi oblastis, Valgevene piiri lähistel. Nimi tuleneb harilikust pujust (Artemisia vulgaris), mida piirkonnas palju leidub. Esmakordselt mainitud 1193. aastal. 13. sajandil kuulus Leedu Suurvürstiriigi valitsejavalduste hulka. Enne 20. sajandit asustasid piirkonda ukraina ja poola talupojad ning suhteliselt arvukas juudi kogukond. Esimese maailmasõjaga algas Tšernobõli langusperiood. Alates 1921. aastast kuulus Ukraina NSV koosseisu, elanikkond sai kannatada nii Stalini kollektiviseerimiskampaanias ja Ukraina näljahädas ehk Holodomõris. Enamik poolakaid deporteeriti 1936. aastal Kasasthani. Juudi kogukond hävitati Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944. 1986. aastal elas Tšernobõli rajooni keskuseks olevas linnas 18 000 inimest.

LENINI NIMELINE TŠERNOBÕLI AATOMIELEKTRIJAAM rajati 1970. aastal, esimene energiaplokk käivitati 1978. aastal. Jaama peeti kogu Nõukogude Liidu jaoks eeskujuks ja näidiseks. 1986. aastal oli jaamas 4 töötavat mitmeotstarbelist grafiitreaktorit ehk RBMK-d (reaktor bolšoi moštšosti kanalnõi – suure võimsusega kanalreaktor), kus kasutati vesijahutussüsteemi ja grafiitaeglusteid. Käisid viienda ja kuuenda reaktori ehitustööd. Iga ploki võimsuseks oli 1000 MW ehk kokku 10% kogu Ukrainale vajalikust elektrienergiast. Reaktoritega oli võimalik toota ka plutooniumi. Jaama lähistel, 30 kilomeetri tsoonis elas umbes 115 000–135 000 inimest.

PRIPJAT – ukr k Prõpjat. Linn Põhja-Ukrainas Kiievi oblastis Pripjati jõe ääres, 4 kilomeetri kaugusel Tšernobõli aatomielektrijaamast (AEJ). Pripjat asutati 1970. aastal AEJ ehitajate ja töötajate, energeetikute jaoks. Linnaõigused sai Pripjat 1979. aastal. 1986. aastal oli Pripjat üks üheksast nn atomgradist ehk tuumajaama juures paiknevast energeetikute linnast Nõukogude Liidus. Elanikkond oli kasvanud jõudsalt üle 45 000, neist 16 000 olid lapsed. Arvestatud oli linna jätkuva kasvuga, sest tuumajaamas käisid kahe uue reaktori ehitustööd.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia 1996

Sellest, mis tuumaelektrijaamas nendel saatuslikel tundidel toimus, kirjutas tuumaspetsialist Grigori Medvedev 1989. aastal ajakirjas Novõi Mir pikema jutustuse, mis on ilmunud ka eesti keeles^[1.].Tema kirjeldust toetavad teised uuringud, näiteks Maailma Tuumaassotsiatsiooni tehtu^[2.].Toimus aga järgmist:

25. aprillil 1986 aastal valmistuti tuumajaamas neljanda energiaploki peatamiseks plaaniliseks remondiks. Ploki seiskamise ajal oli planeeritud viia läbi katsetused reaktori kaitseseadmetega täieliku voolukatkestuse tingimustes.Teisiti öeldes plaaniti katsetada, kuidas õnnestub kasutada täieliku elektrikao puhul reaktori kaitsemehhanismiks kasutatavate veepumpade toiteks turbogeneraatori rootorite inertsi, kuni hakkavad tööle diislikütusel töötavad veepumbad. Medvedevi kinnitusel polnud see katse põhimõtteliselt esmakordne, kuid seni oli nii Tšernobõlis kui mujal tehtud neid kustutatud reaktoriga ehk sellisega, kus avariikaitse sees ja reaktor stabiilses, juhitavas režiimis. Seekord olid avariikaitsesüsteemid välja lülitatud. Reaktori seiskamine ja katse algasid 25. aprillil kell üks öösel. Etapi viisi edeneti kuni kella kaheni päeval, mil Kievenergo dispetšeri nõudel peatati reaktori väljatoomine töörežiimist kuni kella üheteistkümneni õhtul.

Eesti juurtega Eduard Gams töötas 1986. aastal NSV Liidu kaitseministeeriumi Radiatsiooni-, Keemia- ja Bioloogilise Kaitse Teadus-, Uurimis- ja Katseinstituudis ja kuulis seetõttu juhtunust esimeste seas. Nüüd kirjeldab ta toimunut nii:

„Oli maipühade eelne aeg ja kõik, nii palju kui ma mäletan, töötasid surve all, et täita plaani. Minu teada helistas dispetšer Kiievist Tšernobõli jaama, et mingi aja on veel vaja reaktori võimsust ülal hoida, kuigi tegelikult oli ette nähtud reaktori plaaniline remont ja seega ka selle väljalülitamine.Tööd jätkati, kuigi osad avariisüsteemid olid juba välja lülitatud. Kui siis satuti reaktori ebastabiilsesse tsooni ja algas ahelreaktsioon, reageeriti liiga hilja, reaktorit püüti kustutada grafiitvarraste allalaskmise abil, aga varraste kanalites olid juba toimunud muutused ning neid polnud võimalik alla lasta. Ja reaktori „sisikond” paiskus ümbruskonda.”

Plahvatused toimusid tuumajaama neljandas reaktoris 26. aprillil kell 1.23. Reaktorist aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust, kus see radioaktiivse pilvena üle Valgevene,Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade kandus.Veel 70 tonni kütust ja rusud lendasid laiali jaama territooriumile, masinasaali katusele, kolmanda energiaploki peasaali katusele, ventilatsioonilõõridesse.Võrdluseks – Hiroshimale heidetud tuumapomm kaalus 4,5 tonni.

Kaks jaamas töötanut sai kohe surma. Puhkes ka tulekahju, mille kustutamise käigus sai raskelt kiiritada kümneid julgeid tuletõrjujaid. Kokku suri katastroofi esimestel tundidel neljandas plokis olnutest 31 inimest.

Gamsi hinnangul oli peamiseks õnnetuse põhjuseks inimeste oskamatu tegutsemine. Medvedev on oma väljendites karmim.Tema sõnul käsitles personal tuumareaktorit põhimõtteliselt nagu Tuula samovari, suhtus lugupidamatult jõududesse, mis reaktorisse kammitsetud olid, ja alahindas ohtusid. Inimene kui looduse kuningas – see veendumus oli levinud ja juurutatud.Tšernobõli tuumajaam oli aastaid üsna edukalt töötanud, kuigi 1982. aastal oli esimene energiaplokk osaliselt üles sulanud. Kui aga õnnetusest ei räägitud, siis polnud seda ka juhtunud. Lisaks mängis kaasa töötajate hirm vallandamise ees, mis pani alluma ülemuste survele ka siis, kui viimaste käsud ei tundunud õiged, ning teiselt poolt ülemuste soov välja paista enneolematu ja eduka katsetusega, millest töösaavutusena ette kanda. Ei Medvedev ega Gams ei arutle RBMK reaktorite ohtude üle, sest ilma inimese „abita” poleks ka kõige ohtlikum reaktor siiski katastroofi põhjustanud.Vähemalt mitte siis, mitte nii.

Teave avariist jõudis „kuhu vaja” ehk Moskvasse NLKP KK aatomienergeetika sektori juhataja ja teiste vastutavate isikuteni 26. aprilli varastel tundidel, kuid see ei olnud adekvaatne, sest tuumajaamas endaski oli raskusi taolise katastroofi uskumise ja õnnetuse adekvaatse hindamisega.Tuumajaamas ei olnud sobiva tundlikkusega dosimeetreidki, millega tekkinud radioaktiivsuse taset mõõta. Nii kanti algul ette, et toimus avarii, kuid reaktor on terve. Mis oli siiski vaid soovunelm.

Eemalt vaadatuna tundus reaktori purunemine veelgi võimatum. Gams mäletab, et instituudis veenis ta oma kolleegegi, et reaktori purunemine pole võimalik, pole usutav. „Praegu püütakse süüdlaseks teha süsteemi, kuid tegelikult oli meil sel ajal sügav usk energeetikasse.Tuumaenergeetikat peeti väga perspektiivikaks mitte ainult meie riigis vaid kogu maailmas,” meenutab ta. „Tuumaenergeetika tekkis aatomipommi loomise teadmiste baasil ja sellepärast tahtis inimkond tõesti väga kasutada aatomienergiat rahulikel eesmärkidel. Olime nii kasvatatud, seda enam, et teadsime, mis on tuumareaktor, sest sarnast tüüpi RBMK reaktoreid kasutati mujalgi – näiteks aatomiallveelaevadel. Meile oli alati kinnitatud, et tuumareaktor on väga töökindel, et sellel on mitmesuguseid kaitsemehhanisme, et igasuguseid olukordi on ette nähtud. Avariisid tuli küll ette, kuid sellel tasemel avariid ei suutnud keegi kujutleda. Ma veensin isegi oma kolleege, et seda ei saanud juhtuda. Kuid tõestuseks piisas ühest fotost.” RMBK tüüpi reaktoreid kasutati ainult Nõukogude Liidus, läänes peeti sellist vesijahutusel ja grafiitaeglustusel põhinevat tüüpi liiga ohtlikuks. Gams ütleb: „Vene Föderatsioonis olid varem kõlanud kained hääled tuumaenergeetika ohtudest, et tuleb lisakaitsesüsteeme luua. Kuid see nõudis raha, inimesi ja aega; teiselt poolt oli pidev surve, et tuumaenergeetikat tuleb laiendada, oli plaanimajandus, kus nõuti tuumeaelektrijaamade ehitamist kindlaks tähtajaks ja nii edasi. Sellegipoolest oli usk tuumaenergeetikasse sügav.

Kuigi puudus õige arusaam, mida ette võtta, millistele kogemustele toetuda, asuti siiski tegutsema. Lahendusi otsiti katse-eksituse meetodil ja see meetod jäi kauaks kasutusse. Eduard Gams teab, mis toimus tema instituudis: „Kui tuli teave, et on toimunud ettenägematu ulatusega avarii, lendas meie instituudi spetsialistide operatiivgrupp kohe laupäeval, 26. aprillil, sündmuspaigale, osad spetsialistid olid samast kateedrist, kus mina töötasin. Ka meie kateedri juhataja Mandõtš oli nende seas, ta oli minust aasta noorem. Peab ütlema, et just minu instituudi spetsialistid olid esimesed, kes tegid saastatuse analüüsid, ja järeldasid, et ümbruskond oli saastud reaktori aktiivtsoonis leiduvate osadega. Esialgu seda kritiseeriti – Kurtšatovi radiatsiooniinstituudi spetsialistid ei suutnud algul nõustuda, et reaktori aktiivtsoon on hävinud. Hiljem mõisteti, et tõepoolest on välja paiskunud aktiivtsooni sisu.”

Tegutseti siiski vaikides nagu ikka ehk ilma avalikkust ja koguni kohalikke elanikke teavitamata. Siinkohal pole mõtet rääkida tervest riigist, ega isegi mitte Ukraina pealinnast Kiievist, mis katastroo-fist siiski suhteliselt eemal oli – saladust hoiti ka nende eest, kes põrgukatlale õige lähedal olid: Pripjati,Tšernobõli ja ümberkaudsete külade elanike eest. Sel nädalavahetusel peeti Pripjatis rattavõidusõit ja mitmeid pulmi. Nõukogude Liit elas küll juba glasnosti ehk avalikustamise loosungi all, kuid kui kiiresti muutuvad tegelikult nii vanad, sisseharjunud tegutsemismallid kui mõtteviis? 20 aastat hiljem kirjutas tol ajal Nõukogude Liidu kõrgeimat positsiooni, NLKP Keskkomitee peasekretäri kohta täitnud Mihhail Gorbatšov, et vaikimise põhjuseks ei olnud salgamine, vaid ebapiisav teave, ja et otsus glasnosti vaimus avalikult teemat käsitleda oli igati olemas.Tõenduseks toob Gorbatšov fakti, et katastroofipaika juhtunut välja selgitama saabunud valitsuskomisjon ei kasutanud samuti mingeid erilisi kaitsevahendeid – seda oleks tehtud, kui oleks teatud katastroofi ulatust.

Tol hetkel usuti aga, et kannatada saanud piirkond piirdub peamiselt Valgevene ja Ukrainaga.^[3.]

Kohalike seas ei jäänud kummaline tegevus siiski märkamatuks, mis tähendas, et kuulujutud läksid liikvele ja lõpuks selgus ka tõde. Nii üldjoontes.

Ljubov Semenik meenutab: „Sel hommikul saatsin ema matustele tulnud õe Kiievi bussi peale.Vaatasime õega, et seisab pikk rida busse. Mina räägin, et vist mingi tsiviilkaitseõppus, aga keegi pole midagi öelnud. Meie majast mööda sõitis Tšernobõli suunas mitmesugust tehnikat, signaalide ja saatkonnaga. Kui olin õe bussi peale pannud, mõtlesin, et lähen ristitütre poole (ta sünnitas sel päeval poja) uurima, kuidas nendega on. Läksin Irina juurde, ise mõttes, ei pannud suurt midagi tähele – õde oli ära sõitnud, ema surnud, ma olin tegelikult täiesti üksi. Jõudsin Irina poole, nemad räägivad, et ei saa kuidagi kätte sugulasi Pripjatis, et kõik telefoniliinid on välja lülitatud, et on toimunud mingi avarii ja kogu linn on suletud. Mingit sidet ei olnud, mis toimub, ei teadnud keegi.Aga mul olid omad mured, ärevaks see mind ei teinud.

Irina juurest läksin koju. Nägin naabrinaist, kes ütles, et saadab oma lapsed ema juurde ära. Miks, küsisin.Ah, tuumajaamas oli mingi avarii, las nad olla parem eemal. Ja siis kutsuti välja kõik autojuhid, kes kätte saadi. Ka meie majast – üks mu naabritest oli autojuht-traktorist.

26. aprilli õhtul hakati mingisuguse imeliku roheka lahusega Pripjatti viivat teed pesema. Möödasõitev tehnika oli huvitav, me polnud niisugust näinudki – istusime väljas ja vaatasime, kuidas need liiguvad edasi-tagasi. Lapsed olid sealsamas teeserval. Keegi ei hoiatanud, et see võiks ohtlik olla. Pühapäevaks oli siis teada, et tuumajaamas on toimunud avarii ja Pripjati elanikud evakueeritakse.”

„Pripjatist evakueeritutele lubati naasmist kolme päeva pärast,” kirjutab Medvedev.

Esmaspäevaks, 28. aprilliks, jõudis radioaktiivne pilv Skandinaavia kohale ja selle mõjud avastati Rootsis, Fosmarki tuumajaamas. Kui oli selgeks saanud, et kõrgenenud radioaktiivsuse põhjus ei ole kohalikku päritolu, otsiti ja ka leiti õige allikas – Nõukogude Liidus, Ukrainas asuv tuumajaam. Moskvale hakati esitama küsimusi, millele ei saanud vastamata jätta.

28. APRILLIL AVALDATI NII NLKP HÄÄLEKANDJAS PRAVDA KUI NSVL PEAMISES (TELE)UUDIS TESAATES VREMJA TASS-I TEADANNE:

Tšernobõli aatomielektrijaamas on toimunud avarii. Vigastada on saanud üks reaktor. Avarii tagajärgede likvideerimiseks on tarvitusele võetud meetmed. Kannatada saanutele antakse abi. Moodustatud on valitsuskomisjon.

Ljubov ja teised Tšernobõli elanikud läksid esmaspäeval, 28. aprillil, tööle nagu tavaliselt. „Töö juures öeldi meile, et tavapärast tööd ei tule, et meid on vaja sööklasse appi, sest palju inimesi on vaja ära toita. Pripjatti valvama ja kaitsma olid saadetud miilitsakooli kursandid ja neile oli vaja süüa teha.” Ljubovil on rääkides pisarad silmas, ta pühib neid taskurätiga, enne kui saab jätkata. „Need olid noored poisid.Tulid, rebisid riideid, kukkusid põõsaste alla kokku ... Sinna jäi neist verd. Palusime: kullake, söö vähemalt midagigi – aga kuidas saanuks nad süüa?! Kaks päeva töötasin, siis ütlesin, et rohkem ei pea minu närvid vastu.

Osa töötajaid oli saadetud karjääri täitma liivakotte, millega täideti reaktorit. Ma siis läksin sinna tööle. 30. aprillil töötasime karjääris. Järgmine päev oli 1. mai.Tavaliselt oli siis linnas paraad. Arutasime, et kas läheme paraadile või tööle. No mis paraad – muidugi karjääri tööle! Me töötasime seal kuni 4. maini. Räägiti, et radiatsioon veidi kerkis, kuid keegi ei öelnud, et see on ohtlik. Me mõtlesime, et kustutame tulekahju ära ja siis elame nagu ennegi. Me ei näinud kunagi neid koptereid, mis reaktori juurest saabusid. Ainult kuulujutte, kuidas siin või seal saadi sihtmärgile pihta – kõik hüüdsid hurraa, tublid lendurid. Aga keegi ei rääkinud, et peske käsi, katke pea kinni või kaitske ennast mingit muud moodi.”

Ljubov Semenik ja tema kaastöölised Tšernobõli lähistel liivakarjääris ei mõelnud lahkumisele, sest nemad olid kodus. Need linlased, kes tahtsid ja kellel oli võimalik lahkuda, olid seda juba teinud. „Me vaatasime, et kellel oli auto, see võttis oma lapsed ja kraami ja sõitis ära. Aga meie muudkui töötasime, täitsime liivakotte,” meenutab ta. „Tervis oli mul juba käest ära – köha, nohu, palavik, näonahk ketendas. 4. mail tuldi meile ütlema, et homme pole vaja tööle tulla, olete oma ülesande siin täitnud, kotte on palju. Ja võimalik, et tuleb evakueeruda, nii kümneks päevaks, mitte rohkem. Evakueerimise põhjuseks ei öeldud, et linn on saastunud, vaid et me jääme jalgu tuumareaktori kustutustöödele. Sõjavägi saab nüüd ise hakkama. Sellepärast saadetakse meid ära.

Võtsin igaks juhuks passi kaasa, ja kuna oli ju selge, et kümme päeva ei istu me kuskil lihtsalt niisama, küllap viiakse mõnda külla, kus on vaja põllutöödel abistada, siis võtsin kergeid riideid: kitli, sussid.

Sõitsime linnast välja. Jõudsime umbes 15 kilomeetri kaugusele ja peatusime metsas. Seal oli haudvaikus. Isegi linnud ei laulnud. Selline vaikus, et polnud lihtsalt asugi. Ma elasin ju tänava ääres, kust sõitis läbi Pripjatti minev tehnika, kopterid tiirutasid linna kohal – me olime müraga harjunud. Nüüd aga selline haudvaikus ...” Ljubov jääb meenutades korraks vaiki.

„Kontrollpunktis võeti meie asjad ära, öeldi, et need on saastunud. Seni polnud meile saastest räägitud. Alles nüüd, kui jõudsime kontrollpunkti, kus meid hakati dosimeetritega mõõtma, öeldi, et kõik on saastunud. Ja kõik võeti ära, ka seljariided, vabandust, kuni trussikuteni. Kõik oli saastunud aga sellepärast, et olid hirmus kuumad ilmad. Meil kõigil olid aknad kogu aeg lahti, sest muidu ei saanud toas elada. Ma ei mäletanudki, et kunagi oleks aprillis nii palav olnud.

Võeti siis kõik meie asjad ära, pesime ennast külma veega ja meile anti uued riided selga. Meid viidi Borodjankasse, pandi majadesse elama. Ega keegi ei nurisenud, uskusime ikka veel, et saame koju tagasi.” Ljubov ohkab, pühib pisara ja ütleb siis vaid veidi ägedamalt:

„Me ju tegelikult teadsime, mis ja kuidas pidanuks olema – tsiviilkaitseõppustel räägiti sellest küll, mismoodi talitada, kui on radiatsioon ja kõik saastatud. Aga juhtus nii, et kui tõeline hetk oli käes, kui oli aeg tegudeks, siis päästis kõrgem juhtkond hoopis oma nahka. Rahva peale nad vaid sülitasid.Te ju teate, millal alles raadios ja televisioonis toimunust räägiti!”

„Inimmaterjal” oli Nõukogude Liidus põhimõtteliselt odav vahend kõrgete eesmärkide saavutamiseks ja kangelaslikkus kui märterluse erivorm kõrge au sisse tõstetud – seega paisati puhastustöödelegi inimesed. Kust aga oli neid kõige lihtsam võtta? Sõjaväest, mis on alati minekuvalmis. Seda enam, et olid olemas eriväljaõppega ja erivarustusega nn keemiaväed – kiirgus-, keemia- ja bioloogilise kaitse väed. Tõsi, eriväljaõpe ja erivarustus polnud mõeldud tuumajaama plahvatuse, vaid tuumapommirünnaku tagajärgede likvideerimiseks.

Kuid Tšernobõli plahvatus polnud tuumapommiplahvatus, vaid termiline plahvatus, mis paiskas välja ka pika lagunemisajaga radioaktiivseid aineid. Sellise katastroofi jaoks ei olnud valmisolekut ega plaani – kõik teadmised ja vahendid olid mõeldud juhuks, kui puhkeb sõda.Tuumasõda. Eduard Gams selgitab: „Meie tegelesime aatompommijärgse saastatusega, aga see oli midagi muud, kui tööstusliku plahvatuse tagajärjed. Sellest tekkisid omad probleemid, sest meil polnud ajuti isegi dosimeetriliseks kontrolliks sobivat aparatuuri.

Pommiplahvatuse järgsetel saasteainetel on lühike poolestusaeg, kuid siin oli teisiti.Territoorium saastus peamiselt tseesiumi ja strontsiumiga, mille lagunemisaeg on umbes 30 aastat. Lendas välja põleva plutooniumi osakesi. Sellepärast tekitas tehnika, tööstusobjektide, elamute ja muu desaktiveerimine palju probleeme, sest saaste moodustas see, mis muidu kunagi reaktorist ei väljunud. Ei olnud olemas meetodit, kuidas tehnikat ja objekte desaktiveerida, kuidas kaitsta inimesi. Kaitseministeeriumis moodustati spetsiaalne teaduskeskus, mille töös ka mina desaktiveerimisspetsialistina osalesin.”

Eduard Gams on praegu kindel, et keemiavägede kohaletoomine oli põhimõtteliselt õige valik: „Nemad olid teistest paremini ette valmistatud ja neil olid tehnilised vahendid, et läbi viia dosimeetrilist kontrolli ja muud vajalikku. Kuid õige on ka see, et seejuures tehti mitmeid läbimõtlemata samme, sest riigi juhtkond püüdis võimalikult kiiresti asja ära siluda, hakkama saada, ja neil polnud ehk täiesti selget arusaamist, kui kiiresti on üldse võimalik tegutseda.

Teisalt – Tšernobõli saabus operatsiooni juhtima ka keemiavägede ülemjuhataja Pikalov, kes hiljem sai Nõukogude Liidu kangelaseks. Tema kogus oma alluvad kokku ja ütles neile, et kodumaa on teid toitnud, katnud, õpetanud, ülal pidanud ja nüüd on saabunud hetk, kus te ehk peate koguni hukkuma, et päästa teiste elud.Tema hindas olukorda nii.”

Keemiaväeosade appikutsumine tõi Tšernobõli ka esimesed eestimaalased, mehed, kes läbisid tol hetkel korralist ajateenistust Nõukogude armees.

Kõrgkooli lõpetamise järel võimlemisõpetajana töötanud 24-aastane Vladislav Vassiljev oli 1986. aasta aprilliks oma sõjaväekohust kodumaa ees juba aastajagu täitnud.

„Teenisin Tšernigovis 71515 väeosa keemialuure roodus. Kui jaam öösel õhku lendas, aeti meid häirekorras jalule, sest meie olimegi ju selle ala spetsialistid. Öeldi, et Tšernobõlis on toimunud avarii, täpselt keegi ei tea, mis toimub, ja et konkreetsed ülesanded antakse kohapeal. Neli jagu meie roodust saadeti kiirkorras saastatud tsooni,” jutustab Vassiljev. „Hommikul olime juba koha: neli jagu, neli UAZ-i, mis olid spetsialiseerinud radiatsiooniluure tegemiseks saastatud tsoonis. Masinal oli peal kogu tehnika, mida vaja radiatsioonitaseme mõõtmiseks, sealhulgas proovide võtmiseks õhust, pinnasest, veest.

Kui me saabusime, oli keskuses koos nii palju kindraleid, et ma polnud neid kunagi nii palju korraga näinud, lihtsõdurid olid minu meelest vähemuses. Kindralid seadsid meid ritta ja tegid kihutuskõnet, et algab tõsine töö. „Teile luuakse kõik tingimused: elate siin laagris, saate korralikult süüa, iga päev vahetate mundreid.” Mundreid alguses jätkus ka, hiljem tekkis probleeme, hakati kokku hoidma. Meile anti ka pidevalt uusi respiraatoreid.

Öeldi, et kuna teie spetsialistidena saate aru, mis siin toimub, siis desertöörid saavad karistuse sõjaaja reeglite kohaselt. Armees on küll selge, et käsk tuleb täita ja meile polnud oma kohuse täitmist vaja meelde tuletadagi. Sel ajal oldi nii kasvatatud – kui oled kodumaa kaitsel, siis täidad käsku.

Me elasime Pripjatist mõned kilomeetrid eemal ühes pioneerilaagris, aga tööle sõitsime Pripjati linna. Olukorra tõsidust näitas seegi, et kui tavaliselt oli masinal vanemaks peal mõni alamastme ohvitser, siis nüüd oli ikka mõni alampolkovnik. Kogusime info kokku ja see anti edasi kõrgemale poole otsuste tegemiseks. Ja pidime ka üles panema lipud, millel teave teistele väeosadele, et siin on selline olukord või et antud tsooni ärge ronige, siin on väga ohtlik. Meile öeldi, et kui meie kiirgusdoos jõuab 25 röntgenini, siis viiakse meid ära ja asemele saadetakse uued mehed.”

Suurim probleem radiatsiooniohuga oli ja on, et seda ei ole näha, kuulda, tunda, sel pole lõhna ega värvi.Vladislav Vassiljevi rühm ei usaldanud isiklikke dosimeetreid, millest mitte kõik korralikult ei töötanud, ja pani saadud radiatsioonidoose kirja, lähtudes radiatsiooniluure masinal olnud aparaatide näitudest. Nende skaala ulatus 1000 röntgenini. Mõni oht oli alguses siiski ka silmaga nähtav. Vassiljev ütleb:

„Respiraatoreid vahetasin ma mingi tunni või poole tagant, sest need muutusid punaseks – meile selgitati, et reaktorist lendas välja terve Mendelejevi tabel, sealhulgas ka pika lagunemiseajaga ühendeid.”

Sel ajal, kui esimesed sõdurid kohale saadeti ja kohalike elanike evakueerimist alles korraldati, oli saastatud piirkonnas õhus ka radioaktiivne jood, mille vastu tulnuks võtta joodipreparaate, et organism seda vajaliku joodi asemel ei omastaks. Radioaktiivse joodi lagunemisaeg on 7 päeva. Joodipreparaatide jagamise puhastusoperatsioonile kutsutuile otsustas kõrgem juhtkond aga alles 23. mail, mil see polnud enam kuigi mõttekas.” Kuid see polnud ainus totter otsus. Nõukogude Liidu vertikaalne otsustamisstiil määras, et kõigepealt võttis igaotsuse tegemine aega: kuni infot koguti, kõrgemale poole edastati, kuni see sealsest bürokraatiast läbi liikus ja otsustamisõigusega isiku poolt teadmiseks võeti, kuni see kõrgemal seisev, enamasti parteilises positsioonis tegelane otsuse tegi ja selle siis jälle alla täitmiseks saatis. Nii näiteks määrati kolmekümne kilomeetri tsoon ümber jaama heal vanal moel – sirkliga kaardile joonistades.Tegelikkuses oli radioaktiivne pilv liikunud siiski isepäisemalt, mistõttu mõni ala tsoonis polnudki nii ohtlik, teisalt jäi mõni suurema saastekoguse saanud piirkond sirkliringist väljapoole.

Enamusel saastatud tsoonis viibivatel inimestel polnud üldse mingit aimu ei ohust ega selle tõsidusest.Vassiljev kirjeldab ainult ühte konkreetset juhtumit, milletaolisi aga oli palju, eriti esimestel päevadel.

„Sõitsime Pripjatti ja nägime: miilits juhtis liiklust, evakueeriti elanikke.Tee käis üles-alla nagu ikka. Mina olin radiatsiooni mõõtmise peal ja kandsin masinaülemale pidevalt ette radiatsioonitaseme muutustest: kõige kõrgem tase 5–10 röntgenit, siis 15–20, 20–25 ... siis vaatab ülem juba tagasi, et asi pole õige. Siis isegi 40-45 röntgenit – see aga oli just ühes teelohus, kust me läbi sõitsime. Ja seal samas lohus seisab miilits ja juhib liiklust. Ilma kaitsevahenditeta. Ta, vaeseke, ei teadnud, mille sees seisis, aga meil polnud õigust peatuda ja talle öelda. Paanikat ei tohtinud tekitada, seega meil ei olnud õigust teda teavitada, kuigi oli selge, et ellu see vaene mees seal lohus seistes ei jää. Sellised julmad asjaolud – me saime aru, kuid pidime siiski oma tööd tegema. Sõitsime Pripjatti, seal oli 2–2,5 röntgenit, mis polnud enam nii hull, kuigi ka mitte lõbus. Teleris küll teatati hoopis madalamatest numbritest – tõde ei tohtinud toona avaldada.”

Kopterid, mille eduka tegevuse üle Ljubov Semenik ja tema kaaslased nii õnnelikud olid, töötasid tegelikult üsna sihtimata. „Nad oleksid ju surnud, kui oleksid jäänud sinna kohale kauaks ja laskunud piisavalt madalale. Nende mõõteriistad läksid kõik hulluks, nii kõrge radiatsioon oli seal,” teab rääkida Vladislav Vassiljev. „Kopterid muutusid ise radiatsioonikeskusteks. Kui need mandusid, siis keemiavägede sõduritest desaktiveerijate rühm pidi neid puhastama. Nad pritsisid koptereid pesuvahenditega ja said puhastamise käigus ise suurema doosi, kui need, kes kopteris sees olid – ma olin hiljem haiglas koos desaktiveerijatega ja neil olid verepildis muutused, sest nad said oma 50 röntgenit.” Keemialuure rood, kus teenis Vladislav Vassiljev, pääses Tšernobõlist kiirelt – vaid kümne päevaga –, olles kokku kogunud lubatud 25 röntgenit. Keskmiselt. Kas olid nad hinnalisemad spetsialistid kui mõned muud väeosad või olid neil ülemused teistsugused, aga nad sõitsid võidupüha, 9. mai paiku tagasi oma väeossa Tšernogovis ning koolitasid hiljem kordusõppustele saadetuid välja polügoonil.

Samal moel kui Tšernigovi väeosa, toodi kiirkorras, häire peale, kohale ka teisi erivägesid – nii sattus Saratovi lähistel paiknenud Volga-äärse sõjaväeringkonna 122 liikurväeosas teeninud Andrus Kõiv (nimi muudetud), kellel tegelikult juba väeteenistus läbitud, kuid viimane demobiliseerimiskäskkiri veel saamata, kodu asemel hoopis Tšernobõli.Andrus oli korjatud sõjaväekohustust täitma pärast ülikooli pääsemist – varem oli kõrgkoolis õppimine andnud automaatselt sõjaväekohustusest pikenduse, kuid alates 1983. aastast võeti sõjaväeteenistusse ka tudengeid. Andruse hinnangul ajas juba sõjaväeteenistus iseenesest ta elu puntrasse. Ja nüüd siis veel põrgu maa peal. Andrus jutustab:

„Hommikul oli trevooga – lahinghäire. Meie spetsiaalne kiirreageerimisrühm paiknes kahel korrusel. Mina olin ühe korruse korrapidaja, ma olin seersandipaeltega. Andsin siis relvad välja ja kasarm jooksis tühjaks. Pitseerisin korruse, seega panime väeosa konkreetselt lukku. Andsin staabis võtmed ära ja mind kupatati teistele järele. Läksime raudteejaama, tõstsime asjad rongi peale, meid pandi ešeloni ja sõitsime rohelise tule all sinna, kuhu vaja. Ega me ei teadnud, kuhu läheme – keegi ei teadnud.Tegelikult saadeti esimene meie sats lennukiga kohale. Nemad oli kohal juba 27. aprilli hommikul ja tegid esimese radiatsiooniluure. Aga nendelt info meieni ei jõudnud – nad olid seal omas mullis ega saanudki meile infot anda. Ma arvan, et isegi suuremat sorti ülemused said alles kohale jõudes teada või aru, millega tegu. Kui kohale jõudsime, siis üht-teist jutuks tuli, aga ega soldatile ei räägitud suurt midagi …

Kui me 29. aprillil rongist maha saime, siis dosimeeter hakkas kohe näitama. Meil olid kahte sorti individuaalsed dosimeetrid: ühed olid sellised pikad pulgad, mida sai ise vaadata, teised olid sellised elektroonilised, mida ei saanud vaadata, mida luges ainult masin. Mingi aeg need individuaalsed olid, nii nädal või kaks – siis nad said laagris olemisest üle kümne röntgeni kokku ja siis need võeti ära ja asendati elektroonilistega, mida ainult masinaga sai lugeda.”

Eduard Gams tunnistab: „Kui saabusid esimesed sõjaväelased, siis pandi nende laager üles praktiliselt kohe jaama kõrvale. Meie kateedrijuhataja Mandõtš, kes oli siis Tšernobõlis, rääkis mulle, et esimese asjana tegi ta ümbruskonna analüüsi ja andis kohe välja soovituse, et siin olla ei tohi, sest siin laagris kaotab isikkoosseis kiiresti töövõime ja võitlusvalmiduse. Et neil tuleb siit kindlasti minna vähemalt 10 kilomeetri tsooni taha. Jaama piirkonnas olla ei tohi, sest siin on väga kõrge radiatsioon.

Spetsialiste kuulati, kuid otsuse võttis alati vastu vastutav isik. Spetsialist oli konsultant, kellega läbirääkimisi ei peetud, kes kuulati ära, kuid otsuse tegid teised.Vastutus oli parteiliidrite õlul, kes pidid tegema otsuseid.”

„Saabusime Janovo jaama üsna tuumajaama lähedal, üle oru oli tossav reaktor näha. Minu meelest sõitis Moskva rong veel sealt mööda,” meenutab Andrus. „Laager oli alguses jõe ääres, reaktor oli kohe üle jõe. Seal olime nädal aega ja siis kuulutati see eluohtlikuks tsooniks ja viidi laager 30 kilomeetrit eemale – tsooni jäime ikka sisse.

Meie väeosa – 150 meest – oligi selline erirühm taoliste avariide likvideerimiseks. Olime ette nähtud teenindama Semipalatinski tuumapolügooni ja seal olid meie omad ka käinud.Tšernobõlis saime kohe aru, et meie jõududega ei ole seal midagi teha. Me oleme ikka nagu radiatsiooniluure: me läksime esimesena, mõõtsime ära, siin nii ja seal naa palju, panime poste püsti, et pärast võiks võrrelda, kuidas tase oli muutunud. See oli meie väeosa põhiülesanne, aga meid kasutati jaama koristamisel.

Kohe keelati ära ka hommikuvõimlemine. See oligi nii tobe, selle radioaktiivse tolmu sees pead sa hommikuti palja ülakehaga jooksma. Alguses taheti hommikuvõimlemist ikka teha, aga arst sõimas lipniku selle eest korralikult rivi ees läbi. See nali lõpetati küll ära, aga sõjaväekord siiski oli.Töölaager. Relvad olid kaasas – need olid relvatelgis, seal oli karauul ka. Me olime sõjavägi ikkagi.

Alguses olid Eesti mehed laagris üsna reaktori lähedal, hiljem kuulutati see ala eluohtlikuks tsooniks ja laager viidi 30 km eemale.

Foto: erakogu

Kord käisid kindralid meid kontrollimas ja üks siis rivistas kõik ohvitserid metsa äärde üles ja pöördus nende poole sellises „populaarses kõnemaneeris” ehk kõva sõimuga, nii et kosta oli kuskile 300 meetri peale. Kuidas see kindral seal marssis pikkade sammudega ja tampis ohvitsere, et miks nad seda pole teinud ja toda pole teinud, miks see kuradi reaktor ikka veel tossab seal.”

Võib öelda, et Andrusel vedas, sest tema töötas tagalas, samal ajal kui osa sõdureid saadeti otse jaama väljapaiskunud saastatud rususid koristama.

„Minul läks üks kord tervis käest ära – hakkasin oksendama ja anti ravimeid. Mingeid ravimeid anti muul ajal ka, aga ei öeldud, mida just.Väga suur võim oli väeosa arstil – tavaliselt polnud ta midagi erilist, kuid seal oli tähtis tegelane,” Andrus muigab sellest kõneledes, sest kohe tuleb juttu omapärasest raviviisist. „Kui mul halb hakkas, siis pandi mind pikali ja magasin õhtuni, ja siis kohalik lipnik tuli mind otsima, et kus see Eesti poiss on, ta unustanud mul vererõhku mõõta. Ma ei saanud aru, et mis pagana vererõhku – uimane olemine oli ka veel. Läksin arstipunkti ning seal oli kolmeliitrine purk piiritust laua peal. Niimoodi see vererõhu mõõtmine siis käis. Seal oli oma velsker ka, aga tema oli juba purjus ja magas ning arstil oli üksi igav, tuli mingisugune põhjus leida, et mind telgist välja saada. Jõime seal siis piiritust.”

Jutt, et alkohol aitab kehas kiirituse mõjusid vähendada või viib kahjulikke aineid välja, levis kiiresti – see oli legaalne põhjus väikeseks või suuremaks napsiks. Andrus lükkab aga jutu tegevteenistuses olnud poiste lausjoomisest ümber.

„Tegelikult ei joodud seal – mina seda ei näinud. Meditsiiniteenistusele kirjutati piiritust välja puhastamiseks ja muuks selliseks, aga mida nad sellega tegid, seda tegevteenistuse mehed muidugi ei näinud. Me uurisime küll, et kust nagu kärakat võiks saada, kuid meie seda ei saanud.”

Andruse väeosal polnud aimu, millal koju saab. Mis tähendas erakorraliste abinõude kasutuselevõttu, meenutab Andrus ja naerab:

„Tekkis ju ka meil rahulolematus, sest me ei teadnud, mis toimub ja millal koju saab. Siis me tegime sellise pretsedenditu asja, et saatsime „spiooni” luurama. Ohvitseridel toimusid nõupidamised, kuhu soldateid ligi ei lastud, aga kus arutati kindlasti olulisi asju. Neid peeti sööklatelgis, mille otstes olid tamburid – ühel pool sissepääs, teisel pool lao moodi asi, kus olid suured puukastid. Me panime ühe väiksemat sorti kuti ühte kasti pooleteiseks tunniks luku taha ja tema siis kuulas pealt, mis seal toimus. Pärast ta rääkis meile: tõesti, ka ohvitserid ei teadnud midagi, muidu oleks koosolekul sellest räägitud. Meie väeosa ohvitserid olid täpselt sama jõuetud – ootasid ka ainult kojusaamist Nii et valitses selline üldine kaos.

Jutud liikusid, et kes saab üle 25 röntgeni, see saadetakse koju, ja nii läksid ka mõned ohvitserid vabatahtlikult sinna tsooni tööle, et koju saada.Tegelikult saime kõik üsna korraga ära, välja arvatud need, kes haigeks jäid.Väeosa komandör vahetus meil mitu korda – tema oli kogu aeg esirinnas. Läksime ühega, tulime kolmandaga. Sellega oli nii, et kui väeosa komandör poleks läinud, siis teised oleks öelnud, et no kuulge.Tema läks siis ees.”