Читать книгу Rootsi kummikud - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Vaatasin, kuidas paadid üksteise järel silmist kadusid. Erinevad mootorihääled eemaldusid.

Teadsin kõiki neid inimesi, isegi nimepidi. Siin saarestikus domineerivad Hanssoni ja Westerlundi suguvõsad. Paljud ei saa omavahel läbi. Kohtuvad ainult matustel, mereõnnetuse või tulekahju korral. Siis unustatakse vaen. Et see siis jälle üles võtta, kui olukord on rahunenud.

Mina ei saa kunagi osaks sellest kogukonnast, milles nad varjatud vimmast hoolimata elavad. Mu vanaisa pärines ühest siinsest väiksemast, Lundbergide suguvõsast, mis oli suutnud põlvest põlve konfliktidest eemale hoida. Pealegi abiellus ta kaugelt Ahvenamaalt pärit naisega.

Mu juured on siin saarestikus, aga ometi ei kuulu ma siia. Olen üks äpardunud arst, kes varjab end üksikul saarel päranduseks saadud majas. Seda, et ma ravida oskan, iseenesest hinnatakse. Aga tõelist kogukonna liiget ei saa minust kunagi.

Lisaks teavad kõik, et olen talisupleja. Kastan end igal talvehommikul enda raiutud jääauku. Kohalikud suhtuvad sellesse suure kahtlusega. Enamik peab mind veidrikuks.

Janssoni kaudu teadsin, et inimesi huvitas väga, mis elu ma elan. Mida ma oma üksikul saarel teen? Kalal ma ei käinud, ühegi kohaliku seltsi tegevuses ei osalenud. Ma ei pidanud jahti, ei parandanud räämas paadikuuri ega paadisilla kivikasti, mida oli jää viimastel talvedel kõvasti räsinud.

Niisiis olin väheste allesjäänud põliselanike silmis kahtlane. Seevastu suvitajad, kes kuulsid räägitavat pensionile läinud arstist, nägid minus õnneseent, kellel oli võimalus rahulikult saarel elada, eemal linnakärast.

Eelmisel aastal randus mu silla juures üks suur mootorpaat. Läksin sillale seda minema ajama, kui üks mees ja naine tõstsid kaldale nutva lapse, kes oli üleni mingi lööbega kaetud. Nad olid kuulnud, et saarestikus elab arst, ja tulid abi paluma. Nähes, kui mures nad olid, avasin loomulikult oma paadikuurikliiniku. Panin lapse pingile pikali, sealsamas seina taga rippumas vanaisa kalavõrgud, ning tegin kindlaks, et tegemist oli kõigest ohutu nõgestõvega. Pärast mõningast küsitlemist sai selgeks, et laps ei talunud värskeid maasikaid.

Viisin neile oma köögist retseptivaba allergiaravimi.

Nad tahtsid muidugi maksta. Aga ma keeldusin. Seisin sillal ja vaatasin, kuidas nende uhkeldav luksusjaht Höga Tryholmeni taha kadus.

Mul on alati enda jaoks suur ravimitagavara. Mitte et ma endale haigusi sisendaksin. Tahan lihtsalt, et ravimid oleksid käepärast. Ma ei taha riskida sellega, et mind tabab keset ööd südameinfarkt ja ma ei saa isegi neid rohtusid võtta, mida kiirabis antakse. Lisaks tablettidele ja süstelahustele on mul ka mõned hapnikuballoonid.

Usun, et teised arstid kardavad surma sama palju kui mina. Ma ei kahetse oma viieteistkümneaastaselt tehtud otsust arstiks saada. Mõistan nüüd paremini oma isa, tööst kurnatud kelnerit, kes vaatas mind hukkamõistvalt ja küsis, kas ma tõepoolest tahan vabatahtlikult eluaeg noaga teiste inimeste kehades sorkida.

Vastasin talle tookord, et mu otsus on kindel. Jätsin aga ütlemata, et ma ei pruugi arsti erialale sisse saada. Kui see mul endalegi üllatuseks siiski korda läks, ei saanud ma enam oma sõnadest taganeda.

Tegelikult oligi nii, et minust sai arst isale öeldud sõnade pärast. Kui ta oleks enne mu arstidiplomi kättesaamist surnud, oleksin õpingud kohe pooleli jätnud.

Ma ei tea, mida ma siis eluga peale oleksin hakanud. Tõenäoliselt oleksin juba varem siia vanavanemate majja kolinud. Aga ma ei kujuta ette, millest ma elanud oleksin.

Viimased paadid kadusid udusesse hommikusse. Meri ja saared olid hallimad kui kunagi varem. Jäime Janssoniga kahekesi. Haisvad varemed suitsesid. Siin-seal lahvatas allavarisenud tammepalkides leek. Tõmbasin vihmamantli pidžaama ümber koomale ja kõndisin ümber tulekahjupaiga. Üks vanaisa istutatud õunapuu oli mustaks põlenud. See nägi välja nagu teatridekoratsioon. Plekist veetünn oli suures kuumuses üles sulanud. Muru maja ümber oli kõrbenud.

Tundsin vastupandamatut tahtmist valjusti karjuda. Aga ma ei saanud, kuni see jäärapäine Jansson polnud lahkunud. Mul ei olnud ka jaksu teda ära ajada. Mõistsin, et vajan paratamatult tema abi.

Läksin Janssoni juurde tagasi.

„Pean sinult midagi paluma,” ütlesin ma. „Ma vajan mobiiltelefoni. Minu oma jäi tulle.”

„Mul on kodus üks varutelefon, võin laenata,” ütles Jansson.

„Ainult seniks, kuni uue ostan.”

Jansson mõistis, et vajan telefoni võimalikult kiiresti. Ta läks oma paadi juurde. See on saarestikus üks viimaseid põletiga käivitatava mootoriga paate. Kui Jansson veel posti vedas, oli tal üks kiirem paat. Aga selle müüs ta päev pärast pensionile jäämist maha ja hakkas jälle seda vana, isast jäänud puupaati kasutama. Ma tean sellest paadist kõike. Et see valmistati aastal 1923 Västervikis ühes väikeses tehases ja et sellel on ikka veel originaalmootor.

Seisin suitsevate varemete juures. Kuulsin, kuidas Jansson hooratta käima tõmbas. Ta pistis hüvastijätuks lehvitades pea juhikabiini luugist välja.

Torm oli möödas ja valitses täielik tuulevaikus. Olin üleni vaikuse sees. Puu otsas istus vares ja vaatas tuleaset. Võtsin maast kivi ja sihtisin teda. Ta lendas väärikalt tiibu lehvitades minema.

Seejärel läksin haagiselamusse. Istusin voodile ning mind valdasid kurbus ja valu. See oli niisugune meeleheide, mida oli tunda varbaotsteni ja mis tekitas minus kuumust, nagu oleks mul palavik. Karjusin täiest kõrist, nii et seinad näisid kaarduvat. Hakkasin nutma. Nii ei olnud ma lapsest saadik nutnud.

Heitsin voodile pikali ja vaatasin haagiselamu laes olevat niiskuseplekki, mis ühtäkki meenutas loodet. Terve lapsepõlve veetsin pidevas hirmus, et mind hüljatakse. Vahel ärkasin öösel ja tatsasin vanemate magamistuppa, et kindlaks teha, ega nad ei olnud ära läinud ja mind maha jätnud. Kui ma nende hingamist ei kuulnud, hakkasin kartma, et nad olid surnud. Siis kummardusin nende kohale, kuni olin kindel, et kuulen hingamist.

Mul ei olnud vähimatki põhjust mahajätmist karta. Ema näis pidavat oma eluülesandeks, et oleksin alati puhas ja ilusasti riides, isa aga pidas head kasvatust eduka elu võtmeks. Ta oli harva kodus, sest töötas pidevalt eri restoranides kelnerina. Aga kui ta oli parasjagu vaba või töötu, vallandatud mõne ninaka märkuse pärast veinikeldri ülema aadressil, hakkas ta mulle omaloomingulist kombekoolitust tegema. Pidin avama köögi ja elutoa vahelise ukse ning laskma mängult naisterahva enda ees sisse. Või kattis isa peene õhtusöögilaua, mõnikord lausa Nobeli vastuvõtu väärilise, lugematute klaaside ja nugadega, et õpiksin etiketi järgi sööma ja klaase kokku lööma ning sinna juurde vestlema peentest daamidest lauakaaslastega. Kord pidin kehastama Nobeli preemia saanud füüsikut, teinekord Rootsi välisministrit või veel nooblimat peaministrit.

Kartsin seda mängu. Olin rõõmus, kui sain kiita, kuid kartsin pidevalt eksida selles maailmas, kuhu ta mu viis. Klaaside ja söögiriistade vahel oli alati peidus nähtamatu mürkmadu.

Mu isa oli kord päriselt ühel Nobeli õhtusöögil teenindanud. Tema töösektsioon jäi aga pika laua kõige kaugemasse otsa, nii et ta ei sattunud kordagi kuninglike kõrguste ega preemiasaajate lähedusse.

Aga ta tahtis, et mina õpiksin käituma olukordades, mis võisid elus ette tulla, olgu need kuitahes vähetõenäolised.

Ma ei mäleta, et ta oleks minuga mänginud, kui väike olin. Küll aga mäletan seda, et enne kümneaastaseks saamist õppisin lipsusõlme tegema ja kaelasidemeid siduma. Ka salvrättide kunstipärane voltimine oli osa mu lapsepõlvest.

Viimaks jäin siiski magama. Minu puhul on tavaline, et suure pinge all olles kaitsen end unega. Millal tahes ööpäeva jooksul ja ükskõik kus taban end tukkumast. Ma nagu sunniksin end uinuma, umbes nii, nagu lapsena peidupaiku otsisin. Elasime eri kortermajades, mille tagaõuedes tekitasin endale prügikastide ja söevarude vahele salakohti. Metsatukkades peitsin end tihedasse võssa. Olen elu jooksul endast maha jätnud hulgaliselt teistele teadmata peidukohti. Kuid ükski neist ei olnud kunagi nii täiuslik kui uni.

Ärgates oli mul külm. Käekell oli jäänud voodi kõrvale lauakesele ja ära põlenud. Läksin õue ja vaatasin suitsevat ahervaret. Üksikud räbaldunud pilved liuglesid üle taeva. Päikese asukoha järgi arvasin, et kell oli kümneüheteistkümne vahel.

Läksin paadikuuri juurde ja avasin mustaks võõbatud ukse. Tegin seda ettevaatlikult, sest hinged olid viletsad. Kui liiga kõvasti lükata, võib uks kinnitustest lahti tulla. Naela otsas rippusid kombinesoon ja vana kampsun. Vanade värvipurkide vahel vedeles ka paar villaseid sokke, mis vanaema mulle kudus, kui laps olin. Toona jäid need liiga suureks. Nüüd sobisid hästi. Sorisin ühel teisel riiulil tühjade patareide ja roostes tööriistade vahel, kuni leidsin villase mütsi, mis reklaamis üht kuuekümnendatel müügil olnud televiisorit. „Alati parim pilt”, oli mütsil peaaegu täiesti tuhmunud tähtedega kirjas.

Hiired olid seda närinud. Augud meenutasid haavlilaengut. Panin mütsi pähe ja läksin õue.

Olin just ukse kinni pannud, kui märkasin sillal paberkotti. Kotis olid mobiiltelefon, aluspesu ja võileivapakk. Sain aru, et Jansson oli mu uinaku ajal seal käinud. Ta oli mulle rebitud äärega pruunile ümbrikule teate jätnud.

Telefon on laetud. Võid selle endale jätta. Aluspüksid on värskelt pestud.

Paberkoti kõrval seisis üks parema jala kummik. See oli must, mitte roheline, nagu minu omad. Pealegi suurem, sest Janssonil olid hiigelsuured jalad.

Kummikus oli veel üks paber.

Rohelist mul kahjuks ei ole, oli Jansson kirjutanud.

Korraks mõtlesin, miks ta ei võinud siis juba musta vasaku jala kummikut ka tuua. Aga ma ei ole Janssoni loogikale kunagi pihta saanud.

Viisin paberkoti ja kummiku haagiselamusse. Janssoni väljaveninud aluspüksid olid mulle loomulikult liiga suured. Aga mind liigutas sügavalt, et ta oli need mulle saatnud.

Panin kombinesooni selga, jätsin pidžaamapluusi särgiks ja tõmbasin kampsuni üle pea. Liiga suure parema jala kummiku ninasse toppisin sahtlist leitud kilekotinutsakad. Nüüd oli riietus piisav. Istusin voodil ja sõin mõned Janssoni võileivad ära. Vajasin jõudu, et otsustada, mida edasi teha.

Inimesel, kes on kõik kaotanud, ei ole aega raisata. Või siis vastupidi. Mine võta kinni.

Mu kõrvu jõudis läheneva paadi hääl. See ei olnud Janssoni oma. Pärast paljusid saarel elatud aastaid olen õppinud eri tüüpi mootorite ja paatide vahel vahet tegema.

Kuulasin lähenevat heli. Juba mõne hetke pärast teadsin, et see oli üks rannavalve väiksem alus, kiire alumiiniumpaat, kolmkümmend jalga, masinaruumis kaks Volvo diiselmootorit.

Panin võileiva käest, tõmbasin augulise mütsi pähe ja läksin õue. Ma ei jõudnud veel sillale, kui Skärsfjärdeni poole jääva neeme tagant ilmus nähtavale siniseks värvitud paat.

Pardal oli kolm inimest. Minu üllatuseks seisis roolis noor naine. Seljas rannavalve vormiriietus, heledad juuksed mütsi alt väljas. Nägin esimest korda, et rannavalve alusel töötab naine.

Ta tundus murettekitavalt noor. Pigem nagu teismeline.

Mees, kes harkisjalu vööris seisis, kinnitusköis käes, oli Alexandersson. Ta oli keha poolest minu vastand, väike ja ülekaaluline. Lisaks lühinägelik ja hõredate juustega.

Alexandersson oli politseinik. Aastaid tagasi murti ühel varakevadel paljudesse lukustatud suvilatesse sisse ja siis käis ta kohalikelt küsimas, ega nad midagi märganud ei ole. Sissemurdmised jäidki lahendamata.

Mina sain Alexanderssoniga hästi läbi. Ta oli minust umbes kümme aastat noorem. Mul ei olnud aimugi, kui palju ta minu minevikust teadis. Kuid pärast tema esimest külaskäiku mõtlesin, et ta oleks võinud olla see vend, keda mul kunagi ei olnud.

Tal oli suvila ühel väikesel saarekesel, mille nimi oli Bräkorna. Kui ta külla tuli, jõime kohvi, rääkisime tervisest ning seejärel peamiselt ilmast ja tuulest. Kumbki meist ei tundnud vajadust tõsiseid asju arutada. Võisime tundide kaupa vaikides istuda, kuulata linde või puudes sahistavat tuult.

Alexandersson oli kaua aastaid abielus ja tal olid täiskasvanud lapsed. Siis jättis naine ta ootamatult maha. Ma ei tea, miks, ja ma ei ole küsinud ka. Tunnetasin tema juures sügavat kurbust. Vahest tundsin end selles ära? Veel üks küsimus, millele ma ei osanud vastata.

Alexandersson hüppas raskelt ja kohmakalt sillale. Kui ta oli köie sillaposti külge kinnitanud, surusime kätt. Teine mees, keda ma ei tundnud, astus tekile ja sealt sillale. Ta paistis end kõikuvas paadis ebakindlalt tundvat. Ta ulatas käe ja ütles, et on Robert Lundin, tuleohutusinsener. Ta rääkis murrakut, mida ma ei osanud kohe tuvastada. Ent aimasin, et ta oli pärit kusagilt Norrlandi sisemaalt.

Noor naine oli mootorid välja lülitanud ja ahtriköie kinnitanud. Ta tuli minu juurde ja noogutas tervituseks. Ta oli tõesti väga noor.

„Mina olen Alma Hamrén,” ütles ta. „Tunnen kaasa, et teie maja maha põles.”

Noogutasin ja tundsin, et nutt tuleb peale. Alexandersson märkas seda.

„Lähme siis vaatame lähemalt,” ütles ta.

Alma Hamrén jäi paadi juurde. Ta oli hakanud nobedalt telefonis kellelegi sõnumit kirjutama.

Mitte keegi tulijatest ei olnud kommenteerinud minu erinevaid kummikuid. Võib-olla nad ei märganud. Aga see tundus väheusutav.

Varemest tõusis ikka veel mitmest kohast suitsu.

„On sul endal aimu, millest tulekahju võis alguse saada?” küsis Alexandersson.

Rääkisin, nagu asi oli. Et mul ei põlenud magama minnes ükski küünal ega muu lahtine tuli. Jõudsin magada napilt kaks tundi, kui ärkasin ja maja oli lausleekides. Rääkisin ka vahetatud elektrijuhtmetest ja et tulekahju puhkemisele ei olnud ühtegi mõistlikku seletust.

Lundin hoidus tagaplaanile ja kuulas. Küsimusi tal ei olnud. Taipasin, et tema ülesandeks oli tulekahju põhjus välja selgitada. Lootsin, et ta saab sellega hakkama. Mindki huvitas, mis selle katastroofi põhjustas.

Alexandersson ja Lundin hakkasid koos varemetele tiiru peale tegema. Seisin eemal ja vaatasin neid aeglaselt toimetamas. Aeg-ajalt kummardusid nad midagi vaatama. Nad meenutasid valvel loomi.

Järsku hakkas mul pea ringi käima. Olin sunnitud vanalt veepumbalt tuge otsima.

Alexandersson nägi, et ma ei tunne end hästi. Ta vaatas mind küsiva pilguga. Raputasin pead ja läksin haagiselamu juurde. Istusin trepile ja hingasin rahulikult. Mõne minuti pärast tõusin püsti. Pearinglus oli üle läinud. Hakkasin tasakesi tulekahjupaika tagasi minema. Kuid haagiselamu tagant välja astudes ja neid kahte seal laetalade tahmaste jäänuste vahel seismas nähes seisatasin. Nad rääkisid millestki. Ma ei kuulnud, millest. Kuid mul tekkis kohe tunne, et nad rääkisid meelega vaikselt, et keegi ei kuuleks.

Aeg-ajalt heitis Alexandersson pilgu minu poole. Püsisin haagiselamut ümbritseva võsa varjus.

Teadsin niigi. Nad rääkisid tulekahju põhjusest. Et välised tegurid puudusid.

Nad arutasid tasasel häälel, kas ma võisin ise majale tule otsa panna.

Hoidsin hinge kinni, püüdes samal ajal mõista. Kas nad tõesti uskusid minust seda? Või olid nad lihtsalt sunnitud kõiki küsimusi esitama, isegi arulagedaid?

Seisin võsas, kuni nad seal varemete juures ettevaatlikult tuhnisid. Aegajalt tegi Lundin pilti, kui talle miski silma jäi.

Seejärel lükkasin oksad kõrvale ja läksin nende juurde.

„Kuidas läheb?” küsisin ma.

„See võtab aega,” ütles Alexandersson. „Raske öelda.”

„Väga raske,” ütles Lundin. „Ei midagi selget.”

Noor naine, kelle nimi oli Alma Hamrén, istus telefoni näppides pingil, kus olin tavaliselt Janssonit tema ettekujutatud hädade puhul läbi vaadanud.

Mehed jätkasid veel mitu tundi ja ütlesid, et tulevad tõenäoliselt veel täna tagasi. Vastasin, et mind ei pruugi siis kohal olla. Mul oli vaja mandrile poodi minna.

Seisin sillal, kui paat neeme taha kadus. Siis läksin tulekahjupaika tagasi. Nad olid mõned leiud maapinnale kile peale asetanud.

Seal oli elektrikaabli tükke, paar pooleldi sulanud elektrikilbi kaitset ja kile serva peal veel mingi arusaamatu ese. Alles lähemale kummardades sain aru, millega tegu.

See oli pannal kingade küljest, mis itaalia kingsepp Giaconelli mulle aastaid tagasi valmistanud oli.

Sel silmapilgul mõistsin, et olin tõepoolest kõik kaotanud.

Minu 70-aastasest elust ei olnud mitte midagi alles.

Mul ei olnud mitte midagi.