Читать книгу Rootsi kummikud - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Seisin ja vaatasin oma mahapõlenud maja. Mulle tundus, et kui piisavalt kaua varemeid silmitsen, tõuseb maja tuhast.

Põlengukoht meenutas lahinguvälja. Need varemed oleksid võinud sama hästi tekkida möödasõitnud tankist visatud granaadiplahvatuse tagajärjel.

Mu vapustus aina süvenes. Tahmunud õunapuu vaatamine täitis mu kurbuse, aga ka vastikusega. Nagu oleks keegi rünnanud mu vanavanemate mälestust. Pähe tuli mõte, et puu annab nüüd musti, lehkavaid õunu. Keegi ei suuda neid süüa. Puu elab, aga on samas surnud.

Astusin lähemale. Mustad varemed olid ühtlasi hauaplats. Kogu mu varasem elu oli kremeeritud. Mõne halastamatu öötunniga sai majast ahi, kus kogu mu vara hävitavas kuumuses ära sulas.

Nüüd oli sellest, kui sama jala kummikutega majast välja tormasin, möödas kaksteist tundi. Juhtunu ei olnud mulle veel täies mahus kohale jõudnud. Elasin ikka veel majas, kus lapsena mängisin ja kuhu kolisin, kui ei suutnud enam arstina töötada.

Tundsin ähmast, kuid kasvavat puudust kõigest, mis oli ära põlenud. Kõige rohkem ehk oma logiraamatutest, nagu ma oma päevikuid kutsusin, millest oli nüüd ainult tuhk järel. Majast välja tormates ei tulnud mul need musta kaanega kaustikud hetkekski meelde. Mul oli oma elu päästmisega tegemist. Jooksin lohe lõugade vahelt välja tühjade kätega.

Siis mõtlesin Giaconelli kingadele. Neist oli alles ainult üks mustaks kõrbenud pannal Alexanderssoni kilepalakal.

Pannal meenutas putukat. Kõige rohkem ehk üht neist põdrapõrnikatest, keda lapsena suviti nägin. Nad olid kadunud, keegi ei teadnud, miks. Küsisin kord Janssonilt, kas saarestikus on veel põdrapõrnikaid. Ta küsitles kõiki püsielanikke, kellele ta posti viis. Mitte keegi peale vana Sjöbergi lesknaise, kes elas Nässelholmenil üksildases majas, ei olnud kuuekümnendatest saadik ühtegi põdrapõrnikat näinud. Temal olevat neid külluses. Aga ta oli kurikuulus selle poolest, et valetas kõige kohta, kaasa arvatud oma vanus.

Surres olid Giaconelli käsitsi valmistatud nahkkingad, mis ta mulle kunagi kinkis, muutunud mustaks põlenud metallist põdrapõrnikaks. Mind huvitas, millest pannal tehtud oli. Hõbedast küünlajalga, mille ma vanaemale ja vanaisale kuldpulmadeks kinkisin, ei olnud enam. Hõbe oli koos kõige muuga tuhaks saanud.

Aga pannal elas tule üle. Ma ei saanud enam Giaconellilt küsida, mis materjali ta kasutas. Pärast pikki aastaid sügaval Hälsinglandi metsas, kuhu ta rajas oma kingatöökoja, kus vanast transistorraadiost voogas ooperimuusikat, läks ta äkitselt Itaaliasse tagasi.

Ta oleks nagu kiiruga töökojast lahkunud. Ükski tema vähestest sõpradest ei aimanud tema lahkumist ette. Ta jättis isegi välisukse lahti. See paukus tuules, kui üks naaber läks oma töökingade lahtitulnud taldu parandama.

Giaconelli täitis kõik tellimused, tõusis siis töötoolist ja kadus.

Hiljem sain oma tütre Louise’i kaudu teada, et ta oli sõitnud rongiga tagasi Itaaliasse, oma kodukülla Santo Ferrerasse, mis asub Milanost põhja pool, ja heitnud seal ühe lihtsa pansionaadi voodisse surema.

Mul ei olnud aimugi, mis sai tema töökojast, tööriistadest ja kingaliistudest. Louise ei öelnud mulle, ju ta ei teadnud ise ka.

Võtsin pandla pihku. Viimati olin Louise’iga rääkinud kahe nädala eest. Ta helistas hilja õhtul, kui olin just uinunud. Siis oli ta kusagil Amsterdami äärelinna lärmakas kohvikus. Ta ei vastanud mu küsimusele, mida ta seal teeb, kuigi küsisin kaks korda. Telefonikõne oli väga lühike. Ta helistas, et kuulda, kas olen ikka elus, ja mina küsisin omakorda, kas ta tunneb end hästi. Võibolla näeme mõlemad teises patsienti, et telefonis niimoodi arsti mängime?

Pandlast oli saanud mustaks põlenud mälestus käsitsi valmistatud nahkkingadest ja möödunud ajast, kui saarel oli veel põdrapõrnikaid. Mõtlesin, mismoodi Louise reageerib, kui kuuleb, et maja, mis pidi kunagi talle jääma, põles maha.

Tundsin oma tütart selleks liiga vähe, et osata tema reaktsiooni ette näha. Louise võis õlgu kehitada ja sellest rohkem mitte juttu teha. Aga ta võis ka marru minna ja mind süüdistama hakata, et ma tulekahjut ära ei hoidnud. Tema poolest võisin ma ka püromaan olla, isegi kui ei leitaks ühtegi tõendit, et nimelt mina maja põlema panin.

Asetasin pandla kilele tagasi, läksin haagiselamusse, sõin Janssoni viimase võileiva ära ja sammusin paadikuuri juurde. Seal on mul väike lahtine plastikust mootorpaat. Mootoril on kaheksateist hobujõudu ning hea ilma ja rahuliku merega saavutan kaksteist sõlme. Tõmbasin mootori käima, istusin hallitanud padjale ja tagurdasin välja. Sõitsin ümber neeme ja suurendasin kiirust.

Üle õla vaadates võpatasin. Puude kohal oli alati vilksatanud katus ja ülemised aknad. Nüüd oli seal tühjus. See avastus viis mu nii endast välja, et oleksin äärepealt väiksele Lehmamadalikule sõitnud, mis on kohe neeme taga. Viimasel hetkel suutsin kõrvale põigata.

Lahele jõudes lülitasin mootori välja. Meri oli tühi, ei ühtki häält, paati ega isegi lindu. Üksik koskel liugles kiirelt üle veepinna, teel kaugeima saare poole.

Mul oli külm. See tuli sügavalt sisimast. Paat liikus nähtamatus tuules edasi. Heitsin paadi põhja ja vaatasin taevasse, kuhu oli hakanud pilvi kogunema. Õhtuks oli vihma oodata.

Vesi loksus tasakesi vastu plastikut, mis asendas planke. Püüdsin otsustada, mida teha.

Janssonilt saadud mobiiltelefon helises. See sai olla ainult tema.

„On sul mootoriga probleeme?” küsis ta.

Ta näeb mind, mõtlesin, ja pöörasin pead. Aga meri oli tühi. Janssoni paati ei olnud näha.

„Miks mul peaks mootoriga probleeme olema?”

Kahetsesin oma ärritust. Jansson soovis alati ainult head. Olin vahel mõelnud, et kõik see post, mida ta aastate jooksul laiali kandis, oli nagu omamoodi armastuseavaldus saarestiku hääbuvale elanikkonnale. Et ta kõik suvitajate saadetud ja neile saabuvad postkaardid läbi luges, oli tema arvates merd sõitva postiljoni ametikohustus. Ta pidi ju kursis olema, mida need suviti välja ilmuvad inimesed elust, surmast ja meist, saareelanikest, arvasid.

„Kus sa oled?” küsisin ma.

„Kodus.”

Ta valetas. Oma kodust Stångskärilt ei saanud ta mind lahel triivimas näha. Olin pettunud. Siin saarestikus elades olin otsustanud end inimeste käitumisest mitte häirida lasta. Ma ei hoolinud sellest, et Jansson aeg-ajalt natuke tõtt väänas. Aga nüüd, kus olin just hirmsas tulekahjus kodust ilma jäänud?

Kahtlustasin, et ta oli mõnel kaljul, binokkel käes.

Ütlesin, et lülitasin mootori välja, kuna mul oli vaja oma olukorra üle järele mõelda. Ja et sõidan mandrile tarvilisi asju ostma.

„Ma panen nüüd mootori käima,” ütlesin ma. „Kui sa kuulad, siis kuuled, et see töötab, nagu vaja.”

Lõpetasin kõne, enne kui ta jõudis vastata. Mootor käivitus. Andsin gaasi ja jätkasin teekonda mandri poole.

Mu auto on vana, aga usaldusväärne. See on pargitud sadama juurde tühjale krundile, mis kuulub ühele omapärasele naisele nimega Rut Oslovski. Minu teada ei kutsu keegi teda Rutiks. Kõik ütlevad Oslovski. Ta lubab mul seal parkida, kui ma vastutasuks vahel ta vererõhku mõõdan. Mul on auto kindalaekas vererõhumõõtja ja stetoskoop. Oslovski vererõhk on liiga kõrge, kuigi ta võtab viimastel aastatel Metoprololi. Kuna ta ei ole veel nelikümmendki, pean vajalikuks tema vererõhul silma peal hoida.

Oslovski vasak silm on klaasist. Keegi ei tea, miks ta silmast ilma jäi. Õigupoolest ei tea keegi Oslovskist eriti midagi. Janssoni jutu järgi ilmus ta saarestikku umbes kakskümmend aastat tagasi. Siis ei rääkinud ta rootsi keelt kuigi hästi. Ta oli saanud Rootsis asüüli, hiljem ka kodakondsuse, ning väidetavalt tuli ta Poolast. Aga Jansson, kes võib olla väga umbusklik, viitas asjaolule, et mitte keegi ei olnud kunagi näinud ei Oslovski passi ega tunnistust selle kohta, et ta oli Rootsi kodanik.

Oslovski oli ootamatult hea automehaanik. Ta ei peljanud ka rasket tööd nagu sildade parandamine hilissügisel või varakevadel, kui jääminek oli kivikaste rüüstanud ja sillad kiiva või uppi ajanud.

Ta oli tugev, laiaõlgne, mitte ilus, aga sõbralik. Hoidus omaette.

Teised juhutöölised hoidsid tal valvsalt silma peal. Aga keegi ei saanud öelda, et ta oleks liiga väikest tasu küsides nendelt tööd ära võtnud.

Oslovski elas alguses männimetsas väikeses talus, mõne kilomeetri kaugusel merest. Hiljem ostis ta selle väikese maja sadamas, mis enne kuulus ühele pensionile jäänud lootsile.

Jansson oli küsitlenud oma kolleegi, kes sadamas kirju laiali kandis. Oslovski ei saanud kunagi posti. Ta ei tellinud ka ühtegi ajalehte. Võimalik, et tal ei olnud isegi tee ääres postkasti.

Vahel ta kadus ja oli ära mitu kuud. Keegi ei teadnud, kus ta viibib. Ühel päeval oli ta jälle tagasi. Nagu poleks midagi juhtunud. Ta liikus nagu kass öös.

Jätsin paadi sadamasse ja läksin oma auto juurde. Oslovskit ei olnud näha. Auto läks kohe käima. Kardan juba ette seda päeva, kui mu auto peaks üles ütlema ja otsustama vanarauaks hakata.

Tavaliselt kulub mul asulasse sõitmiseks kakskümmend minutit. Sel päeval läks sõit tunduvalt kiiremini. Pidurdasin alles siis, kui nägin, et olin end ohtu seadnud. Hakkasin aru saama, et koos majaga oli surnud midagi ka minus endas. Ka inimese sees võib mõni kandev tala puudu olla.

Parkisin peatänavale, mis on tegelikult asula ainus tänav. Sealsamas oli väike lahesopp, mille olid seal ääres kunagi asunud tehased oma raskmetallidega ära mürgitanud. Mäletan lapsepõlvest parkimistöökoja lehka.

Hoiupank asub valges majas kohe mürgitatud lahesopi ääres.

Läksin kassa juurde ja ütlesin, et mul ei ole ei pangakaarti ega ka isikut tõendavat dokumenti, kõik hävis tulekahjus. Pangaametnik tundis mu ära, kuid paistis siiski kõhklevat. Meie ajal kujutab isikutunnistuseta inimene alati mingisugust ohtu.

„Mul on kontonumber peas,” ütlesin ma.

Lugesin numbrid ette ja tema pani kirja. Seejärel sisestas ta arvutisse minu koodi.

„Seal peaks olema umbes 100 000 krooni,” ütlesin ma. „Pluss-miinus mõnisada.”

Pangaametnik kissitas arvutiekraani poole silmi, nagu ei usuks ta sinna ilmunud teksti.

„99 009 krooni,” ütles ta.

„Mul on vaja 10 000 välja võtta,” ütlesin ma. „Nagu näete, on mul särgi asemel pidžaamapluus. Midagi ei jäänud alles.”

Seletasin meelega kõvema häälega. Pangakontoris jäi vaikseks. Lisaks mind aidanud ametnikule oli leti taga kaks naist. Kolm klienti ootasid oma järjekorda. Kõik vaatasid minu poole. Tegin idiootliku kummarduse, nagu hääletu aplausi peale.

Pangaametnik luges mulle mu rahatähed välja. Seejärel aitas ta mul uue pangakaardi teha.

Lahkusin pangast ja läksin üle tee kondiitriärisse. Olin pangast kaasa võtnud ühe reklaampastaka ja mõned raha välja võtmise blanketid. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin ostma.

Nimekiri tuli väga pikk. Kui lisaks blankettidele oli ka salvrätik täis kirjutatud, andsin alla.

Mul tekkis järsku küsimus, kuidas peaksin välja kannatama selle valu ja leina, mis mind oli tabanud. Olin uuesti alustamiseks liiga vana. Tulevik oli tumm. Kusagil ei terendanud ühtegi väljapääsu.

Kortsutasin blanketid ja salvräti kokku, jõin tee lõpuni ja läksin välja. Seejärel ostsin asula ainsast riidepoest särke ja pusasid, aluspesu ja sokke, püksid ja jope. Kvaliteet ja hinnad mind ei huvitanud. Kui olin kotid autosse pannud, läksin kingapoodi kummikuid ostma. Ainus paar, mille leidsin, oli valmistatud Itaalias. See ärritas mind. Müüja oli noor tüdruk, rätik pea ümber, rootsi keele oskus vilets. Püüdsin sõbralikult käituda, kuigi olin vihane, et neil tavalisi Tretorni kummikuid ei olnud.

„Kas teil Rootsi Tretorni kummikuid ei ole?” küsisin ma.

„Meil on ainult need,” vastas ta. „Teisi pole.”

„See ei ole normaalne, et Rootsi kingapoes ei müüda klassikalisi Rootsi kummikuid.”

Ehkki ma püüdsin jätkuvalt kõigest väest sõbralik olla, pidi ta mu hääletooni tajuma. See ei olnud siiras. Nähes, et ta lõi kartma, ärritusin veelgi rohkem. Olin esitanud tavalise lihtsa küsimuse, mis ei olnud mõeldud ebaviisakuse ega ähvardusena.

„Kas sa üldse tead, millest ma räägin?” küsisin ma.

„Meil ei ole teisi kummikuid,” ütles ta.

„Siis jääb ostmata,” ütlesin mina. „Kahju küll.”

Lahkusin poest. Ma lihtsalt pidin ukse enda järel pauguga kinni tõmbama.

Ka tööriistapoes ei olnud kummikuid, ainult kõva äärega töökingad, et varbad tööd tehes viga ei saaks. Ostsin odava käekella ja läksin edasi sadamapoodi süüa ostma. Mul oli haagiselamus gaasipliit, paar potti ja pann. Ma ei ostnud midagi, mida oleksin tahtnud, aga ka ei midagi sellist, mida ma ei tahtnud. Täitsin musta plastkorvi ükskõiksusega.

Apteegist möödudes meenus mulle, et mu ravimivarud olid tules hävinud. Astusin sisse. Mu arstitunnistus ja retsepti kirjutamise õigus kehtisid.

Enne auto juurde minemist ostsin veel mobiiltelefoni ja kõnekaardi.

Äkitselt taipasin, et mul ei ole pärast tulekahjut ka elektrit.

Sõitsin tagasi sadama poole. Välja võetud 10 000 kroonist oli umbes pool järel. Parkisin auto tavalisse kohta. Oslovski maja uks oli kinni. Kruusateel lebas pooleldi roiskunud vares. Võib-olla oli Oslovski jälle ühel oma saladuslikul reisil?

Panin kilekotid paati ja läksin siis meretarvete poodi. Seal oli kummikuid ja need olid Rootsis toodetud. Vähemasti oli neil Tretorni märk. Aga neil ei olnud minu numbrit. Tellisin ühe paari ja mulle öeldi, et sellega läheb kindlasti kaks nädalat.

Poejuhataja nimi on Nordin. Ta on alati seal olnud. Tulekahjust rääkides oli ta häälele laotunud otsekui leinaloor. Nordinil on palju lapsi. Ta on kolm või neli korda abielus olnud. Praeguse naise nimi on Margareta. Temaga tal lapsi ei ole.

Jansson väidab, et Nordin teeb oma lastele mustkunsti. Ma ei tea, kas see ka tõele vastab.

Väljas kail hakkas mul külm. Võtsin ühest kilekotist särgi ja läksin meretarvete poe peal asuvasse kohvikusse. Tellisin kohvi ja ühe mandlikoogi. Kook oli nii kuiv, et pudenes vaagnalt tõstes laiali.

Istusin lauda, kust avanes vaade sadamale, võtsin mobiiltelefoni pakendist välja ja panin seinakontakti laadima.

Mees, kes saab varsti seitsmekümneseks ja kelle kodu põles maha. Tema maine vara on hävinud, alles on ainult paadikuur, haagiselamu, kolmteist jalga pikk lahtine paat ja vana auto. Kes ütleks, mida ta peaks tegema? Kas sel mehel on tulevikku? On tal üldse põhjust edasi elada?

Selle koha peal mõte seiskus. Mul oli ju tütar Louise – miks ma esimesena tema peale ei mõelnud? Mul hakkas häbi.

Oli see nüüd pudiseva koogi või äsja mõeldud mõtete pärast, aga mul hakkasid pisarad jooksma. Võtsin pabersalvräti ja kuivatasin silmi. Kohvikupidaja Veronika vilksatas paar korda köögis. Kehastasin äärmuslikku üksindust. Vanem mees istub sügisel inimtühjas kohvikus, ainsa külastajana sadamas, kuhu purjepaadid ega mootorjahid ei tule enne järgmist suve.

Mõistsin, et pean Louise’ile helistama. Oleksin sellega küll meelsamini oodanud, kuid teadsin, et ta ei andestaks mulle kunagi, kui ta juhtunust kohe teada ei saaks. Mu tütar on metsiku loomuga, tal puudub see leplikkus ja kannatlikkus, mida arvan endal olevat. Ta meenutab oma ema Harrietti, kes aastaid tagasi ühel päeval käimisraamiga üle jää tuli ja siis suvel minu majas suri.

Kohvikuukse avanemine katkestas mu mõtted. Sisse astus umbes neljakümnene naine. Tal olid jalas just sellised rohelised kummikud, mida olin päev läbi otsinud, seljas soe jakk, sall ümber kaela ja pea mässitud. Kui ta salli ära võttis, nägin, et tal olid lühikesed juuksed. Nägu oli ilus. Naine läks leti juurde ja vaatas seal lebavaid õnnetuid koogikesi.

Järsku pööras ta ümber ja naeratas mulle. Noogutasin ja imestasin, kas olin teda varem näinud, ilma et mäletaksin. Veronika tuli köögist. Naine maksis kohvi ja saiakese eest. Ta tuli minu laua juurde. Ma ei tundnud teda. Nägu oli võõras.

„Kas tohib istuda?” küsis ta.

Vastust ootamata tõmbas ta tooli laua alt välja. Sügispäikese kahvatu kiir paistis talle näkku, kui ta oli istet võtnud. Ta sirutas käe kollase kardina järele ja tõmbas seda, kuni päikesetriip kadus.

Naine naeratas. Tal olid ilusad hambad. Naeratasin vastu, kuid näitasin ainult natuke ülemisi hambaid, mille email on mu enda arvates veel korralik. Louise on pärinud ema hambad ja need ei ole kahjuks sama head kui minu omad. Paaril korral, kui tütar mul külas olles väga purju jäi, heitis ta mulle ette, et tal ei ole nii valged hambad kui mul.

„Minu nimi on Lisa Modin,” ütles naine. „Ja teie olete ilmselt see mees, kes nägi täna öösel oma maja maha põlemas. Mul on tõesti väga kahju. See on kindlasti väga kurb ja kohutav. Maja ja kodu on inimesele ju umbes sama vajalik kui nahk.”

Ta rääkis kerget murrakut, võib-olla sörmlandi. Aga ma ei olnud kindel. Veel vähem kindel olin selles, miks ta minu lauda istus. Ta nööpis paksu jaki eest lahti ja riputas naabertoolile.

Ma ei teadnud ikka veel, mida ta tahab. Aga see ei olnudki tähtis. Ainuüksi seetõttu, et ta minu lauda istus, hakkasin teda järsku arulagedalt armastama.

Vanadel meestel ei ole aega raisata, mõtlesin. Äkiline armastus on ainus, millele saame loota.

„Ma olen ajakirjanik. Kirjutan kohalikus lehes. Toimetaja palus mul tulekahjupaika sõita ja teiega vestelda. Aga kui ma kail meretarvetesse läksin ja küsisin, kuidas teie saarele sõita, öeldi mulle, et olete toidupoes. Seal teid ei olnud. Hoopis siin.”

„Kust te teadsite, et see olen mina?”

„Meretarvete poe müüja kirjeldas teid päris hästi. Polnud raske aru saada, et see olete teie, eriti kui toidupoes ei olnud kedagi ja te istute siin üksi.”

Ta võttis käekotist märkmeploki. Köögiraadiost kostev muusika paistis teda järsku ärritavat. Ta tõusis, läks leti juurde ja palus Veronikal raadio vaiksemaks keerata. Üsna kohe pandi raadio hoopis kinni.

Ta naeratas lauda tagasi tulles.

„Võite minuga kaasa sõita,” ütlesin ma. „Kui kannatate sõitu väikeses lahtises paadis.”

„Kas toote mu pärast tagasi?”

„Loomulikult.”

„Kas te elate saarel edasi? Teie maja põles ju maha?”

„Mul on haagiselamu.”

„Saarel? Ma sain aru, et see ei ole suur saar? Kas seal on siis autotee?”

„See on pikem jutt.”

Tal oli pliiats käes, kuid ta ei olnud veel märkmikku lahti teinud.

„Üks asi on uudis tulekahju kohta,” ütles ta. „Toimetaja intervjueerib ise tuletõrjet ja politseid. Minu ülesandeks on kirjutada põhjalikum artikkel teemal, mida maja mahapõlemine ühe pere jaoks tähendab.”

„Ma elan üksi.”

„Kas teil ei ole isegi koduloomi?”

„Nad on surnud.”

„Kas nad jäid tulle?”

Mõte paistis teda kohutavat.

„Surnud. Maha maetud.”

„Ja naist teil ka ei ole?”

„Tema on samuti surnud. Tuhastatud. Aga mul on tütar.”

„Mida tema asjast arvab?”

„Siiani mitte midagi. Ta ei tea veel.”

Ta vaatas mind uurivalt. Siis pani pliiatsi käest ja jõi kohvi. Nägin, et tal oli paremas käes merevaiguga sõrmus. Vasakus käes ma sõrmust ei näinud.

„Täna jääb juba hiljaks. Kuidas oleks homsega? On teil aega?”

„Nii palju kui kulub.”

„Kuidas nii, kui kogu teie vara on maha põlenud?”

Ma ei vastanud, sest tal oli loomulikult õigus.

„Võin teile homme järele tulla. Öelge kellaaeg.”

„Kell kümme? Või on see liiga vara?”

„See sobib.”

Ta osutas aknast välja.

„Seal?”

„Ma sildun bensiinipumpade juures. Pange soojalt riidesse. Homme võib vihma tulla.”

Ta jõi tassi tühjaks ja tõusis.

„Olen kell kümme kohal,” ütles ta ja lahkus kohvikust.

Kuulsin, kuidas auto käivitus. Mõtlesin, kas ta üldse mu nime teab.

Sõitsin üle tumeda mere koju. Paat oli kilekotte täis. Mõtlesin Lisa Modinile ja tema käeliigutusele, kui ta salli kaela ja pea ümber mässis. Tundsin homse suhtes pinevat ootust.

Kui ümber Höga Tryholmeni pöörasin, olin valmis silla juures rannavalvepaati nägema. Aga seal oli tühjus. Kinnitasin paadi paadikuuri juurde ja viisin kilekotid haagiselamusse. Olin enne lahkumist väikese külmkapi sisse lülitanud. Radiaatori sooja peale keeranud. Kui nüüd sisse astusin, oli haagiselamus soe. Kontrollisin gaasimõõtjat. Mahuti oli täis.

Pakkisin äsja ostetud riided lahti ja vaatasin hajameelselt, kus need toodetud olid. Kõik kolm särki olid Hiinast. Võtsin ette aluspesu ja sokid. Samuti Hiinast. Jope oli valmistatud Hongkongis. Nüüdsest pidin niisiis üleni Hiinast pärit riietes ringi käima. Enne kummikute saabumist oli eranditult kõik, mida enda soojas hoidmiseks kasutasin, pärit Hiinast.

Panin särgid rippuma ja imestasin, miks ma seda oluliseks pidasin. Kas ma lihtsalt otsisin midagi, mille üle kurta? Nagu vanal mehel poleks enam muud teha?

Panin selga ühe sinise särgi, kampsuni ja jope. Tulekahjuase ei suitsenud enam. Ent soolasest veest läbiimbunud tammepalgid haisesid ikka veel vastikult. Hais ajas mul südame pahaks, kui ahervaremele liiga lähedale läksin. Käisin aeglaselt ümber tulekahjupaiga, et näha, kas tõesti ei ole midagi peale Giaconelli kingapandla alles. Aga ma ei leidnud midagi. Taas tundus, et vaatan sõjatandrit.

Kui olin majaasemele tiiru peale teinud, jäin kilepalaka juurde seisma. Kortsutasin kulmu. Midagi oli teisiti. Seisin mitu minutit, kuid andsin siis alla. Miski oli mu tähelepanu köitnud, aga ma ei osanud öelda, mis nimelt.

Heitsin pilgu oma uuele käekellale. Tunnen end abituna, kui ei tea, mis kell parajasti on, olgu päeval või öösel. Võib-olla tuleb see sellest, et mu isa ei pidanud kellaaegadest kinni ja vähemalt ühest restoranist lasti ta lahti sellepärast, et ta jäi kolm päeva järjest tööle hiljaks.

Läksin saare kõige kõrgemasse tippu. Sealt avaneb vaade igasse ilmakaarde. Vanaisa meisterdas kunagi pingi, kus neil oli vanaemaga kombeks soojadel suveõhtutel istuda. Ma ei tea, kas nad rääkisid juttu või istusid niisama. Aga kord, mõned aastad enne nende surma, võtsin vanaisa binokli ja suunasin neile, kui nad seal istusid. Minu imestuseks hoidsid nad käest kinni.

See oli puhas õrnuse ja tänulikkuse väljendus. Nad olid olnud abielus kuuskümmend üks aastat.

Pink oli lagunenud. Ma ei olnud seda kõpitsenud. Olin selle hooletusse jätnud nagu paljud muud asjad siin saarel.

Seisin ja vaatasin ümberkaudseid saari. Mu pilk jäi pidama saarekesel, mis asub minu omast vasakul. Saareke kuulub minu omandisse, aga sellel ei ole nime. See koosneb õigupoolest ainult kahest kaljust ja väikesest lohust, kus kasvavad mõned puud. Aga lohk on piisavalt sügav, et tuule eest varju pakkuda. Lapsena ehitasin sinna tihti onne. Kui olin kümnene ja oskasin korralikult ujuda, lubasid vanaema-vanaisa mul ilusa ilmaga seal ööbida.

Teismelisena käisin seal saarel telkimas. Nüüd vaatasin saart teise pilguga. Mul oli tulnud mõte, mille suhtes ma ei osanud veel seisukohta võtta.

Jätkasin ringkäiku ümber saare. Läänepoolsel kaldal nägin kaht minki, kes kiiresti kaljude vahele kadusid. Muidu oli kõik vaikne. Oleksin nagu viibinud ihuüksi mahajäetud maal.

Kilepalaka juurde jõudes seisatasin taas. Korraga sain aru, mis mul enne märkamata jäi. Lundin ja Alexandersson olid minu äraolekul veel korra tulekahjupaigas käinud. Nad lahkusid, jätmata mulle vähimatki teadet selle kohta, kas nad tulevad veel tagasi või ei.

Ma ei saanud seda tõestada. Aga olin selles kindel.

Mõistsin, et mind kahtlustati tulekahju süütamises. Kuna ühtegi silmaga nähtavat põhjust ei leitud, pidid nad uurima ka võimalust, et olen süütaja.

Ise ma muidugi teadsin, et ei ole midagi teinud. Aga kuidas ma oleksin suuteline siinkandis kuriteos kahtlustatuna ringi liikuma?

Mu elu paisati kord juba pea peale, kui mu arstikarjäär ebaõnnestunud operatsiooni tõttu lõppes. Kas mind oli tabanud järjekordne katastroof? Kui palju ma pidin taluma?

Läksin paadikuuri ja võtsin vererõhumõõtja, millega tavaliselt Janssoni ettekujutatud terviserikkeid kontrollisin. Tegin Hiina särgi varrukanööbi lahti, käärisin varruka üles ja mõõtsin vererõhku. 160 98-le. Minu kohta ebatavaliselt kõrge. Mõõtsin rõhku ka teiselt käsivarrelt. 159 99-le. Tulemus ei meeldinud mulle, kuigi sain aru, et see oli tulekahju pärast. Mind oli tabanud šokk. Mul oli ravimeid, muu hulgas Metoprololi, mida ma muidu ei kasutanud, aga mida olin päeval apteegist ostnud. See langetab vererõhku. Hädajuhul võisin võtta ka ühe rahustava Oxascandi, mida vahel harva tarvitasin.

Katsusin pulssi. See oli 78. Veidi kõrge, aga mitte ohtlikult. Viisin vererõhumõõtja paadikuuri tagasi. Eemalt kostis paadimootori hääl. See oli nii vaikne, et ma ei saanud aru, kelle paadiga tegu. Mõne aja pärast hääl hääbus.

Mulle meenus järsku, et paadikuuris oli üks vana mehaaniline äratuskell. Mäletasin seda lapsepõlvest. Ma ei teadnud, kas see enam töötab. Otsisin selle tööriistade vahelt üles ja võtsin õue pingile kaasa. Vedru pidas, kui ettevaatlikult kella üles keerasin. Kell hakkas kohe tiksuma ja osutid liikuma. Panin kella õigeks ja asetasin enda kõrvale pingile. Hetkel oli see koos telefoni ja Hiina särkidega mu kõige hinnalisem varandus.

Tuul oli hakanud puhuma. Tuulelipp paadikuuri katusel osutas kõhklevalt lõuna ja lääne vahele. Võtsin kella ja tõusin püsti.

Ma ei saanud kauem oodata. Pidin oma tütre Louise’iga rääkima.