Читать книгу Hiinlane - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Tom Hansson tuli akna alla ja seisis Vivi Sundbergi kõrvale.

„See on ju Julia,” ütles ta. „Mõnikord leiame ta õuest toariietega. Hilda ja Herman hoolitsevad tavaliselt tema eest, kui koduhooldajaid pole.”

„Kus ta elab?” küsis Vivi Sundberg.

Mees osutas küla eelviimase maja poole.

„Meie oleme siin ligi kakskümmend aastat elanud,” jätkas ta. „Algselt pidi meid siia rohkem tulema. Lõpuks jäime aga ainult kahekesi. Tookord oli Julia abielus. Ta mehe nimi oli Rune, töötas metsamasinate peal. Ühel päeval lõhkes aort. Ta suri juhikabiinis. Pärast seda läks Julia imelikuks. Inimeseks, kes kõndis ringi, käed taskus rusikas, kui sa saad aru, mida ma mõtlen. Ja siis jäi seniilseks. Me oleme mõelnud, et ta peaks saama siin surra. Tal on kaks last, kes käivad siin üks kord aastas. Ootavad oma pisikest pärandust ega hooli temast.”

Vivi Sundberg läks koos Erik Huddéniga välja. Naine seisis liikumatult tee peal. Ta tõstis pilgu, kui Vivi Sundberg tema ette seisis. Aga ta ei öelnud midagi. Ei protesteerinud ka, kui Erik Huddén aitas Vivil teda tagasi majja viia. Maja oli kenasti korras. Ühel seinal rippusid surnud mehe ja mittehoolivate laste raamitud fotod.

Vivi Sundberg võttis esimest korda pärast Hesjövallenisse tulekut märkmeploki välja. Erik Huddén luges samal ajal mingi riigiasutuse templiga paberit, mis oli köögilaual.

„Julia Holmgren,” ütles ta. „Ta on 87 aastat vana.”

„Lase kellelgi koduhooldusse helistada. Mind ei huvita, mis aegadel nad muidu tema juures käivad. Nad peavad temaga kohe tegelema.”

Vana naine istus oma köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Pilved olid madalal maa kohal.

„Kas üritame temalt midagi küsida?”

Vivi Sundberg raputas pead.

„See ei vii kusagile. Mida tal öelda oleks?”

Ta noogutas Erik Huddénile, et mees jätaks nad omavahele. Too kaduski välja hoovi. Vivi läks elutuppa, seisis keset põrandat ja sulges silmad. Varsti on ta sunnitud asuma kõige selle õõvastava kallale, mis on juhtunud. Ta peab üritama leida mingisuguse alguspunkti.

Vana naise juures oli midagi, mis saatis Vivi Sundbergi teadvusse õrna aimuse. Kuid ta ei suutnud mõtet kinni nabida. Ta seisis liikumatult, avas silmad ja üritas mõelda. Mis oli sel jaanuarihommikul juhtunud? Hulk tapetud inimesi üksildases kolkakülas. Lisaks mõned surnud lemmikloomad. Kõik viitas meeletule raevule. Kas tõesti võis sellega hakkama saada üksainus inimene? Kas öösel ilmus külla mitu inimest, kes kadusid pärast jõhkra veretöö toimepanemist taas? Veel oli vara öelda, Vivi Sundbergil ei olnud vastuseid, kõigest üksikud tähelepanekud ja kõik need surnud. Tal oli külasse paigale jäänud paar, kes oli omal ajal Stockholmist põgenenud. Ja seniilne naine, kellel oli kombeks öösärgi väel külateel seista.

See on samas küll alguspunkt, mõtles ta. Kõik külaelanikud polnud surnud. Vähemalt kolm inimest oli alles jäetud. Miks? Kas see oli juhus või tähendas midagi?

Veel mõne minuti seisis Vivi Sundberg liikumatult. Ta nägi aknast, et Gävle kriminalistid olid saabunud, lisaks nendele üks naine, küllap arst. Ta hingas sügavalt sisse. Praegu juhtis vägesid tema. Olgugi et tegu oli kuriteoga, mis äratab suurt tähelepanu, tõenäoliselt mitte ainult riigisiseselt, peab esialgu vastutama tema. Kuid juba samal päeval kavatses ta Stockholmist abi küsida. Omal ajal, kui ta veel noor politseinik oli, unistas ta võimalusest töötada riikliku mõrvarühma juures, kes oli tuntud oma hästi korraldatud mõrvajuurdluste poolest. Nüüd lootis ta, et see osakond tuleb võimalikult ruttu talle appi.

Vivi Sundberg valis oma mobiilil numbri. Vastati tüki aja pärast.

„Sten Robertsson.”

„Vivi siin. Oled sa kinni?”

„Ma olen alati kinni, sest ma olen prokurör. Mis sa tahad?”

„Ma olen külas nimega Hesjövallen. Tead sa, kus see asub? Sörforsa juures?”

„Mul on siin seina peal kaart. Mis juhtunud on?”

„Vaata kõigepealt, kas sa leiad koha üles.”

„Oota siis natuke.”

Mees pani telefoni käest. Vivi Sundberg mõtles, kuidas ta reageerib. Keegi meist pole kunagi midagi sellist kogenud, mõtles ta. Mitte ükski politseinik siin riigis ja vaevalt ka muudes riikides. Me mõtleme kogu aeg, et see, millega me kokku puutume, ei saa enam hullemaks minna. Aga piirid nihkuvad. Siin oleme praegu. Aga kus me oleme homme? Või aasta pärast?

Robertsson tuli toru otsa tagasi.

„Leidsin koha üles. Kas see pole tühjaks jäänud küla?”

„Mitte päris. Aga nüüd jääb see küll väga kiiresti tühjaks. Mitte väljakolimise tõttu.”

„Mida sa silmas pead?”

Vivi Sundberg selgitas võimalikult põhjalikult, mis oli juhtunud. Roberts-son kuulas katkestamata. Vivi kuulis ta hingetõmbeid.

„Kas ma peaksin seda uskuma?” küsis Robertsson, kui ta lõpetas.

„Jah.”

„Tundub täiesti uskumatu.”

„Ongi uskumatu. See on nii suur asi, et ei piisa sinu kui prokuröri kohesest asumisest eeluurimise juhi kohale. Ma tahan, et sa siia tuleksid. Sa pead oma silmaga nägema, mis mul siin on.”

„Ma tulen. Kas kahtlusaluseid on?”

„Ei ole.”

Sten Robertsson köhis torusse. Usalduslikult oli ta kunagi Vivi Sundbergile maininud, et tal on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, pärast aastakümnete pikkust suitsetamist, millele ta viiekümnendal sünnipäeval kriipsu alla tõmbas. Robertsson ja Vivi Sundberg polnud lihtsalt üheealised, vaid olid sündinud lausa samal päeval, 12. märtsil.

Kõne õppes. Kuid Vivi Sundberg jäi seisma, kõhkles, ei läinud välja. Ta peab veel ühe telefonikõne tegema. Kui ta seda praegu ei tee, siis ei tea, millal selleks aega võiks üle jääda.

Ta valis numbri.

„Elini salong.”

„Mina olen. On sul aega?”

„Mitte eriti. Mul on kaks tädi fööni all. Mis on?”

„Ma olen paarikümne kilomeetri kaugusel linnast väljas ühes külas. Siin on juhtunud midagi jubedat. Sellest tuleb suur lärm. Rahulikku hetke enam ei teki.”

„Mis juhtus?”

„Suur hulk inimesi on surnud. Loodame, et mõni hull on lahti pääsenud.”

„Miks sa seda loodad?”

„Sest oleks täiesti üle mõistuse, kui seda oleks teinud normaalne inimene.”

„Kas sa rohkem ei saa midagi öelda? Kus sa oled?”

„Ma ei jõua. Aga ma tahan sinult üht teenet paluda. Ma tahan, et sa helistaksid reisibüroosse minu Lerose reisi pärast. Broneerisin selle eelmisel nädalal. Kui ma praegu tühistan, ei kaota ma raha.”

„Helistan. Kas sul on seal kuidagi ohtlik?”

„Mul on inimesed ümberringi. Tegele nüüd föönitädidega. Enne kui nad keema lähevad.”

„Kas sa oled unustanud, et sul on homme minu juures aeg?”

„Tõmba see aeg ka maha. Kuigi on suur oht, et sellest tööst lähen ma nüüd küll halliks.”

Ta pistis telefoni taskusse ja läks välja. Nüüd ei saanud enam viivitada. Tee peal seisid kaks kriminalisti ja kohtuarst ning ootasid teda.

„Ma ei kavatse midagi kirjeldada,” ütles ta. „Peate ise nägema. Alustame mehest, kes siin lumes lamab. Siis käime majad ükshaaval läbi. Otsustage ise, kas teil on inimesi juurde vaja. Kuriteopaik on väga suur. Tõenäoliselt kõige suurem, mida te kunagi oma elus näete. Kuigi see kõik on nii õudne, et raske on aduda, mis meid siin ootab, peame üritama võtta seda kui tavalise uurimise algust.”

Kõikidel oli küsimusi. Aga Vivi Sundberg vaigistas nad. Praegu oli kõige olulisem, et kõik näevad oma silmaga. Ta juhtis protsessiooni ühest õõvastavast kuriteopaigast järgmisse. Kui nad kolmanda majani jõudsid, ütles kõige vanem kriminalist Lönngren, et tema helistaks juba abijõud kohale. Neljanda maja juures ütles arst, et tema peab sama tegema. Helistamiste ajaks protsessioon peatus. Seejärel liikusid nad edasi läbi ülejäänud majade ja kogunesid taas tee peal. Siis oli esimene ajakirjanik juba kohal. Vivi Sundberg käskis Ytterströmil selle eest hoolt kanda, et keegi temaga ei räägiks. Ta räägib ise, kui selleks aega leiab.

Need, kes tema kõrval lumisel tänaval seisid, olid kahvatud ja vaiksed. Keegi ei suutnud hoomata äsjase vaatepildi ulatust.

„Nii see välja näeb,” ütles Vivi Sundberg. „Meie kõikide kogemus ja suutlikkus pannakse niimoodi proovile, et meil on seda raske ette kujutada. See juhtum lööb meedias laineid, mitte ainult Rootsis. Meilt nõutakse võimalikult kiiresti tulemust. Loodame ainult, et see või need, kes teo toime panid, on jätnud jälgi, mis võimaldavad meil nad ruttu kinni võtta. Peame üritama kõik oma inimesed kokku koguda ja kutsuma juurde selliseid, keda võime vajada. Prokurör Robertsson on teel. Ma tahan, et ta näeks seda oma silmaga ja alustaks kohe eeluurimise juhina tööd. Kas kellelgi on küsimusi? Kui ei, siis peame tööle hakkama.”

„Mul on vist üks küsimus,” ütles Lönngren.

Ta oli väike kõhetu mees. Vivi Sundbergi silmis oli tegu vägagi pädeva kriminalistiga. Aga tema nõrk külg oli see, et ta töötas nende jaoks, kes vastuseid ootasid, sageli kurnavalt aeglaselt.

„Kas on oht, et see hull, kui ikka on tegu hulluga, ründab uuesti?”

„Risk on olemas,” vastas Vivi Sundberg. „Kuna me midagi ei tea, peame lähtuma sellest, et kõike võib juhtuda.”

„See külvab külades hirmu,” jätkas Lönngren. „Seekord on mul tõesti hea meel, et ma linnas elan.”

Rühm tee peal lagunes laiali. Samal hetkel saabus Sten Robertsson. Ajakirjanik, kes piirdelindi taga ootas, läks kohe tema juurde, kui ta autost välja astus.

„Mitte praegu,” hüüdis Vivi Sundberg. „Oota natuke.”

„Kas sa ei saa midagi öelda, Vivi? Sa pole tavaliselt raske juhtum.”

„Hetkel olen.”

Talle ei meeldinud see ajakirjanik, kes Hudiksvalls Tidningi juures töötas. Mehel oli kombeks kirjutada politseitöö kohta mürgiseid artikleid. Kõige rohkem häiris Vivit võib-olla see, et sageli oli kriitika põhjendatud.

Robertsson külmetas oma liiga õhukeses jakis. Ta on edev, mõtles Vivi ruttu. Ta ei kanna mütsi, sest kardab kuulujuttu, et mütsikandjad jäävad kiiremini kiilaks.

„Räägi nüüd,” ütles Robertsson.

„Ei. Nüüd tuled minuga kaasa.”

Kolmandat korda samal hommikul kõndis Vivi Sundberg ühest kuriteopaigast teise. Kahel juhul oli Robertsson sunnitud välja minema, sest oleks muidu oksele hakanud. Vivi ootas kannatlikult. Oli oluline, et prokurör taipaks, missugust uurimist ta juhtima hakkab. Vivi ei olnud kindel, kas mees tuleb selle ülesandega toime. Aga samal ajal oli ta teadlik sellest, et võimalikest prokuröridest sobis just Robertsson kõige paremini. Kui mingi kõrgem instants ei pea just vajalikuks juhtumit mõnele suurema kogemusega prokurörile anda.

Kui nad lõpuks taas tee peale välja jõudsid, tegi Vivi ettepaneku, et nad istuksid tema autosse. Ta oli jõudnud politseimajast välja sõites termosega kohvi kaasa võtta.

Robertsson oli vapustatud. Kohvitassi hoidev käsi värises.

„Oled sa midagi säärast näinud?” küsis ta.

„Keegi meist ei ole.”

„Kes muu kui hullumeelne võis selle korda saata?”

„Me ei tea. Praegu peame jäljed fikseerima ja eelarvamusteta töötama. Palusin kriminalistidel ressursse juurde küsida, kui nad seda vajalikuks peavad. Arstiga sama lugu.”

„Kes see arst on?”

„Asendaja. Vist on tema esimene kuriteopaik. Ta helistas ja kutsus abi.”

„Ja sina ise?”

„Mida sa silmas pead?”

„Mida sul vaja on?”

„Ennekõike on mul vaja sinult juhiseid, kas me peaksime keskenduma millelegi eelisjärjekorras. Seejärel peab muidugi kripo tegudele asuma.”

„Mis see peaks olema, millele me peaks keskenduma?”

„Sina oled eeluurimise juht, mitte mina.”

„Tuleb ainult leida üles inimene, kes seda tegi.”

„Või need inimesed. Me ei saa välistada võimalust, et kurjategijaid on rohkem.”

„Hullud teevad harva meeskonnatööd.”

„Seda ei saa välistada.”

„Kas me midagi saame välistada?”

„Ei midagi. Isegi mitte seda, et see võib korduda.”

Robertsson noogutas. Nad istusid vaikides. Tee peal ja majade vahel liikusid inimesed. Aeg-ajalt sähvatas kaameravälk. Surnukeha kohale, mis oli väljast lume seest leitud, püstitati telk. Kohale oli saabunud veel fotograafe ja ajakirjanikke. Nüüdseks oli platsis ka esimene televisiooni võttegrupp.

„Ma tahan, et sa osaleksid pressikonverentsil,” ütles Vivi. „Seal ei saa ma üksi olla. Ja see tuleb korraldada juba täna. Õhtupoolikul.”

„Kas sa Luddega oled rääkinud?”

Tobias Ludwig oli Hudiksvalli kohalik politseijuht. Ta oli noor ja ilma igasuguse praktilise politseitöö kogemuseta. Õppinud oli ta õigusteadust ja läbinud kohe seejärel politseijuhtide koolituse. Ta ei meeldinud ei Sten Robertssonile ega Vivi Sundbergile. Päris politseitööst oli tal kesine ettekujutus ja enamiku ajast pühendas ta politseistruktuuri haldamisele.

„Ma pole temaga rääkinud,” vastas Vivi. „Tema ootab ainult seda, et me täidaksime kõik blanketid korrektselt ära.”

„Nii hull see asi nüüd ka pole,” vastas Robertsson.

„Hullem veel,” ütles Vivi Sundberg. „Aga ma helistan talle.”

„Helista kohe!”

Ta helistas Hudiksvalli politseimajja ja sai teada, et Tobias Ludwig on Stockholmis komandeeringus. Vivi palus keskjaamal temaga mobiili kaudu ühendust võtta.

Politseiülem helistas kakskümmend minutit hiljem tagasi. Robertsson rääkis sel hetkel äsja Gävlest saabunud kriminalistidega. Vivi Sundberg seisis koos Tom Hanssoni ja tema naise Ninniga väljas hoovis. Nood olid pannud selga vanad sõjaväekasukad ja jälgisid toimuvat.

Ma pean alustama elavatest, mõtles Vivi. Juliaga ei saa rääkida, tema elab surnud sisemaailmas. Vähemalt minule on see ligipääsmatu. Kuid Tom ja Ninni Hansson võivad olla olnud tunnistajaks millelegi, ilma et nad ise seda teaks.

See oli üks vähestest mõttearendustest, millega ta aju oli hakkama saanud. Kurjategijal, kes on otsustanud rünnata tervet küla, peab olema mingisugune plaan selle kohta, mis juhtuma hakkab, isegi kui ta on hull.

Ta läks tee peale ja vaatas ringi. Jääkattega järv, mets, eemal kerkisid ja langesid mäed. Kust mõrvar tuli? mõtles Vivi. Ma võin vist olla kindel selles, et naisterahvas seda ei teinud. Aga kusagilt pidi tema või nemad tulema, ja kusagile niisamuti kaduma.

Just siis, kui ta hakkas väravast sisse tagasi minema, peatus tema kõrval auto. See oli üks kohale kutsutud koerapatrullidest.

„Kas ainult üks tuleb?” küsis Vivi ärritust varjamata.

„Karpen on haige,” vastas koeraga politseinik.

„Kas politseikoerad võivad haigeks jääda?”

„Tundub nii. Kust ma pihta peaksin hakkama? Mis õieti juhtunud on? Räägitakse paljudest surnutest.”

„Räägi Huddéniga. Siis katseta, kas koer võtab mingi lõhna üles.”

Politseinik tahtis veel midagi küsida, aga Vivi pööras seljas. Ma ei tohiks seda teha, mõtles ta. Just praegu peaks mul jätkuma aega kõikidele. Ma pean varjama oma pinget ja ärritust. Mitte keegi, kes siinset vaatepilti näeb, ei unusta seda. Paljusid haarab kindlasti ärevus.

Ta võttis Tom ja Ninni Hanssoni majja kaasa. Nad polnud veel jõudnud maha istudagi, kui Vivi telefon helises.

„Ma kuulsin, et sa otsisid mind,” ütles Tobias Ludwig. „Sa tead, et ma väga ei taha, et mind häiritaks, kui ma politseiametis koosolekul istun.”

„Seekord ei jäänud muud üle.”

„Mis juhtunud on?”

„Meil on Hesjövalleni külas hulk surnud inimesi.”

Ta rääkis lühidalt, mis juhtunud on. Tobias Ludwig oli vait. Vivi ootas.

„See kõlab nii jubedalt, et mul on raske su sõnu uskuda.”

„Minul endal ka. Aga see on tõsi. Sa pead siia tulema.”

„Arusaadav. Tulen esimesel võimalusel.”

Vivi Sundberg vaatas käekella.

„Me peame pressikonverentsi andma,” ütles ta. „Paneme selle kella kuueks. Senimaani ütlen ainult, et tegu on mõrvajuhtumiga. Ulatust ma ei avalda. Tule nii ruttu, kui saad. Aga ära ennast surnuks sõida.”

„Üritan saada mingi operatiivauto.”

„Pigem helikopteri. Me räägime üheksateistkümnest tapetust, Tobias.”

Kõne lõppes. Tom ja Ninni Hansson olid kuulnud iga ta sõna. Nende uskumatus oli silmaga näha, samasugune kui temas endas.

Luupainaja oleks nagu üha hullemaks läinud. Tegelikkus ei tulnud sugugi lähemale.

Vivi istus toolile, lükates enne eest magava kassi.

„Kõik siin külas on surnud. Ainult teie ja Julia olete elus. Isegi koduloomad on surnud. Ma mõistan, kui te olete šokeeritud. Me kõik oleme. Aga ma pean teile mõned küsimused esitama. Palun üritage vastata võimalikult täpselt. Kõik, mis teile pähe tuleb, võib oluline olla. Kas saate aru?”

Vastuseks sai ta vaiksed kohkunud noogutused. Vivi Sundberg otsustas aeglaselt edeneda. Ta alustas hommikust. Millal nad ärkasid? Kas nad kuulsid mingeid helisid? Ja öösel? Kas midagi juhtus? Kas midagi oli teisiti? Nad peavad üritama mälus sobrada. Kõik võis oluline olla.

Nad vastasid kordamööda, üks jätkas, kui teine toppama jäi. Vivi Sundberg mõistis, et nad tõesti pingutavad, et teda aidata.

Ta liikus tagasi, otsekui talvisel taganemisel läbi tundmatu maastiku. Kas õhtul juhtus midagi erilist? Ei midagi. „Kõik oli nagu tavaliselt”, need sõnad kordusid pea igas vastuses, mis ta sai.

Vestluse katkestas Erik Huddéni saabumine. Mida ta ajakirjanikega teeb? Neid oli juurde tulnud, varsti saab neist ärritunud ja kärsitu parv.

„Oota pisut,” ütles Vivi. „Ma tulen välja. Ütle, et meil on täna kell kuus Hudiksvallis pressikonverents.”

„Kas me jõuame?”

„Peame jõudma.”

Erik Huddén kadus. Vivi Sundberg jätkas vestlust. Veel üks samm tagasi, eelmise päeva juurde. Nüüd vastas Ninni.

„Eile oli kõik nagu ikka,” ütles Ninni. „Ma olin veidi külmetanud, Tom lõhkus päev otsa puid.”

„Kas te mõne naabriga rääkisite?”

„Tom vahetas Hildaga paar sõna. Aga sellest me juba rääkisime.”

„Kas te nägite kedagi teist ka?”

„Ju ma ikka nägin. Lund sadas. Siis on kõik alati väljas rookimas. Jah, ma nägin päris mitut, sellele eraldi mõtlemata.”

„Kas sa nägid ka kedagi teistsugust?”

„Kes see oleks võinud olla?”

„Keegi, kes ei kuulunud siia? Või ehk võõrast autot?”

„Ei ühtki.”

„Kuidas oli sellele eelnenud päeval?”

„Eks umbes samamoodi. Siin ei juhtu kuigi palju.”

„Ei midagi ebatavalist?”

„Ei midagi.”

Vivi võttis märkmiku ja pastaka.

„Nüüd tuleb raskem ülesanne,” ütles ta. „Ma pean paluma teilt kõigi teie naabrite nimesid.”

Ta rebis ühe paberilehe välja ja pani lauale.

„Joonistage küla siia. Teie maja ja teised majad. Siis anname neile numbrid. Teie maja on number üks. Ma tahan teada nende inimeste nimesid, kes siin majades elasid.”

Naine tõusis ja tõi suurema paberilehe ning joonistas küla. Vivi Sundberg aimas, et ta oli vilunud joonistaja.

„Millest teie end elatate?” küsis Vivi Sundberg. „Põllundusest?”

Vastus üllatas teda.

„Meil on aktsiaportfell. See pole suur, aga me hoolitseme selle eest hästi. Kui börs üles läheb, siis me müüme, ja kui alla läheb, siis ostame. Me oleme päevakauplejad.”

Vivi Sundberg mõtles kähku, et teda ei peaks küll miski enam üllatama. Miks ei võiks üks Hälsinglandi külla talvituma jäänud hipipaar börsil kaubelda?

„Lisaks me räägime palju,” jätkas Ninni. „Räägime teineteisele lugusid. Seda nüüdsel ajal enam ei tehta.”

Vivi Sundbergil tekkis tunne, et vestlus hakkab tal käest libisema.

„Nimed,” ütles ta. „Võimalusel ka vanus. Ärge kiirustage, peaasi, et õigesti saaks. Aga ärge ka liigselt viivitage.”

Ta nägi, kuidas paarike paberi kohale kummardus ja pominal nimesid kirjutama hakkas. Talle turgatas pähe üks mõte. Veresauna kõikide mõeldavate põhjuste seas võis muidugi olla ka võimalus, et selle oli sooritanud keegi, kes siin külas elas.

Viieteist minuti pärast oli tal nimekiri peos. Arv ei klappinud. Üks surnu oli üle. Küllap poisike. Vivi seisis akna alla ja luges nimekirja läbi. Näis, nagu oleks külas peamiselt kolm suguvõsa. Ühe rühma nimi oli Andersson, teise nimi Andrén ja lisaks kaks Magnussoni-nimelist. Kui ta nimekirjaga seal seisis, mõtles ta kõikidele pesast välja lennanud lastele ja lastelastele, keda lähitundidel ootab ees suur šokk, kui nad juhtunust teada saavad. Meil on vaja abi, et kõiki teavitada, ütles ta endale. See on katastroof, mis puudutab palju enamaid, kui ma suudan üldse ette kujutada.

Ta taipas, et suures osas langeb see ülesanne tema enda õlule. See tekitas nii abituse- kui ka hirmutunnet. See, mis oli juhtunud, oli liiga jube, et normaalsete parameetritega inimene suudaks seda mõista ja seejärel sellega toime tulla.

Kõik eesnimed värelesid mööda, Elna, Sara, Brita, August, Herman, Hilda, Johannes, Erik, Gertrud, Vendela … Ta üritas näha nende nägusid enda ees, aga pildid olid hägusad.

Äkki tuli talle pähe nüanss, mis oli tal täiesti uurimata jäänud. Ta läks hoovi ja hõikas enda juurde Erik Huddéni, kes rääkis ühe äsja saabunud kriminalistiga.

„Erik, kes selle kõik avastas?”

„Üks mees helistas. Siis ta suri ja põrkas kokku mööbliveokiga, mille juht oli bosnialane.”

„Põrkas kokku ja sai surma?”

„Ei, suri ära. Ilmselt infarkt. Ja siis toimus kokkupõrge.”

„Kas tema võis seda teha?”

„Mul pole see mõte peast läbi käinud. Ta auto oli kaameraid täis. Paistis, et ta oli fotograaf.”

„Uuri tema kohta kõik välja. Siis peame siia majja mingisuguse staabi sisse seadma. Peame nimed läbi käima ja sugulased leidma. Mis mööbliauto juhist sai?”

„Pidi puhuma. Aga kaine oli. Kuna ta rääkis nii halvasti rootsi keelt, viisid nad ta Hudiksvalli kaasa, mitte ei kuulanud tee peal üle. Paistis küll, et tema ei tea midagi.”

„Me ei tea seda veel. Kas nad seal Bosnias mitte ei nottinud veel suht hiljuti üksteist maha?”

Erik Huddén kadus. Vivi hakkas just majja tagasi minema, kui nägi üht politseinikku jooksuga mööda teed lähenemas. Ta nägi kohe, et mehel on hirm.

„Me leidsime jala,” ütles too. „Koer leidis, umbes viiekümne meetri kauguselt puude vahelt.”

Ta osutas metsatuka poole. Vivi Sundbergil oli tunne, et mees tahab veel midagi öelda.

„Kas see oli kõik?”

„Peaksid vist ise üle vaatama,” ütles politseinik.

Siis pööras ta ringi ja oksendas. Vivi ei raisanud aega kolleegi aitamisele, vaid ruttas metsa poole. Kaks korda ta libastus ja kukkus.

Kui ta kohale jõudis, taipas ta, mis politseiniku nii endast välja oli viinud. Jalg oli mõnes kohas luuni puhtaks näritud. Labajalg oli päris otsast hammustatud.

Ta vaatas Ytterströmi ja koerajuhti, kes seisid leiu kõrval.

„Kannibal,” ütles Ytterström. „Kas me otsime sellist? Kas me tulime ja häirisime ta einestamist?”

Miski langes Vivi Sundbergi käele. Ta võpatas. Kuid see oli kõigest lumehelves, mis kiiresti ära sulas.

„Telk,” ütles Vivi. „Siia ka telk. Ma ei taha, et jäljed kaotsi lähevad.”

Ta pani silmad kinni ja mõtles äkki sinisest merest ja valgetest majadest, mis ronivad mööda sooja mäekülge ülespoole. Siis läks ta tagasi aktsionäride majja ja istus oma nimekirjaga nende kööki.

Kusagil peab olema midagi sellist, mida ma pole avastanud, mõtles ta.

Aeglaselt hakkas ta liikuma, ühelt nimelt teisele. Ta oleks nagu üle miinivälja kõndinud.