Читать книгу Hiinlane - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Vivi Sundberg mõtles, et ta silmitseb suures katastroofis hukkunute hauakirja. Kui mõni lennuk alla kukub või laev põhja läheb, siis pannakse üles mälestusplaat, kuhu on graveeritud hukkunute nimed. Aga kes püstitaks mälestuskivi nendele Hesjövalleni küla elanikele, kes ühel 2006. aasta jaanuariööl tapeti?

Ta lükkas nimedega paberi eemale ja vaatas oma käsi. Ta ei suutnud neid paigal hoida. Käed värisesid. Kui oleks leidunud keegi teine, kellele ta oleks saanud asja üle anda, poleks ta üldse kõhelnud. Ta tahtis teha head tööd ja võib-olla tunnustust leida. Kuid politseiülemaks ei soovinud ta sugugi saada. Ta oli alati arvanud, et ta on küll auahne, kuid mitte võimujanune. Praegu polnud aga kedagi temast paremat, kes oleks saanud selle juurdluse eest vastutada. Prokurör Robertssoniga oli tal lihtne koostööd teha. Tobias Ludwig, kes külas varsti välja ilmub ja tõenäoliselt helikopterilt alla lastakse, ei suutnud vastutada kuriteo uurimise eest. Ta oli bürokraat, kes luges raha, keelas ära ületunnid ja saatis alluvad mõttetutele seminaridele sellest, kuidas mitte südamesse võtta tänaval kuuldud pilkavaid kommentaare.

Ta väristas end ja tõmbas nimekirja taas lähemale.

Erik August Andersson

Vendela Andersson

Hans-Evert Andersson

Elsa Andersson

Gertrud Andersson

Viktoria Andersson

Hans Andrén

Lars Andrén

Klara Andrén

Sara Andrén

Elna Andrén

Brita Andrén

August Andrén

Herman Andrén

Hilda Andrén

Johannes Andrén

Tora Magnusson

Regina Magnusson

Kaheksateist nime, kolm suguvõsa. Ta tõusis püsti ja läks sinna tuppa, kus Hanssonid diivanil istusid ja isekeskis sosistasid. Kui ta sisse astus, jäid nad vait.

„Te ütlesite, et siin külas polnud lapsi? Kas see on tõsi?”

Mõlemad noogutasid.

„Ja te pole viimastel päevadel siin ka lapsi näinud?”

„Vahel tulevad lapsed külla koos lapselastega. Aga seda ei juhtu kuigi sageli.”

Vivi Sundberg kõhkles, enne kui jätkas.

„Kahjuks on surnute hulgas ka üks noor poiss,” ütles ta.

Ta osutas ühele majale külas. Naine vaatas teda pärani silmadega.

„Kas tema on ka surnud?”

„Jah, ta on surnud. Kui see tõele vastab, mis te kirjutasite, siis oli ta Hans-Evert ja Elsa Anderssoni majas. Kas olete kindlad, et te ei tea, kes ta on?”

Nad vaatasid taas teineteisele otsa ja raputasid seejärel pead. Vivi Sundberg tõusis püsti ja läks tagasi kööki. Üheksateistkümnendal inimesel polnud nime. Tema on kõrvalekalle, mõtles ta. Tema ja need kaks siin elavat inimest, lisaks dementne Julia, too ei pea katastroofi suhtes üldse seisukohta võtma. Ülejäänud kaheksateist inimest, kes eile õhtul oma voodisse magama heitsid, on nüüd surnud. Ning poiss. Kuid ta ei kuulu kuidagi nende hulka.

Vivi voltis paberi kokku, pistis taskusse ja läks välja. Üksikud lumehelbed langesid alla. Kõik tema ümber oli väga vaikne. Vaid üksikud hääled, uks, mis suleti, tööriistade klõbin. Erik Huddén tuli tema poole. Ta oli väga kahvatu. Kõik olid kahvatud.

„Kus arst on?” küsis Vivi.

„Jala juures.”

„Kuidas ta tundub?”

„Šokeeritud. Kõigepealt tormas ta tualetti. Siis hakkas nutma. Aga arste tuleb juurde. Mis me ajakirjanikega teeme?”

„Ma räägin nendega.”

Vivi võttis taskust nimekirja.

„Poisil ei ole nime. Me peame välja uurima, kes ta on. Lase sellest koopiad teha. Aga ära välja jaga.”

„Täiesti arusaamatu,” ütles Erik Huddén. „Kaheksateist inimest.”

„Üheksateist. Poissi pole kirjas.”

Vivi võttis pastaka ja kirjutas paberile kõige alla „tundmatu poiss”.

Seejärel kogus ta külmunud ja uudishimulikud ajakirjanikud poolringis tee peale kokku.

„Te saate lühikese kommentaari,” alustas ta. „Küsimusi võite esitada, aga hetkel ei ole meil vastuseid. Küll aga toimub täna hiljem linnas pressikonverents. Esialgne algusaeg on kell 18. Ainsana saan öelda seda, et täna öösel sooritati siin mitu väga ränka kuritegu. Esialgu te rohkem teada ei saa.”

Üks noor tedretähniline tüdruk tõstis käe.

„Midagi pead ju ometi saama veel öelda? Me saame ise ka aru, et midagi tõsist on juhtunud, kui te kogu küla sisse piirate.”

Vivi Sundbergile ei tulnud tüdruk tuttav ette. Kuid tema jopel oli suure üleriigilise ajalehe nimi.

„Vahet pole, mitu korda sa küsid. Uurimisest tulenevatel põhjustel ei saa ma hetkel rohkem midagi öelda.”

Üks telereporter pistis talle mikrofoni nina alla. Temaga oli Vivi varem korduvalt kohtunud.

„Kas sa võiksid korrata, mida sa äsja ütlesid?”

Vivi tegi, mida temalt paluti, kuid kui mees soovis pärastpoole veel ühe küsimuse esitada, pööras ta ringi ja läks minema. Ta ei peatunud enne, kui oli jõudnud viimati püstitatud telgini. Teda tabas tugev iiveldus. Ta astus kõrvale, hingas paar korda sügavalt ja läks tagasi alles siis, kui iiveldus oli taandunud.

Üks kord oma esimeste politseis töötatud aastate jooksul oli ta minestanud, kui läks koos ühe kolleegiga majja, kust leidis end üles poonud mehe. Oleks tore, kui seda rohkem ei juhtuks.

Naine, kes jala kõrval kükitas, tõstis pilgu, kui ta sisse astus. Võimas valgusti küttis telgikanga aluse väga soojaks. Vivi Sundberg noogutas ja ütles, kes ta on. Valentina Miir rääkis tugeva aktsendiga. Ta oli neljakümnendates.

„Mida sa öelda oskad?”

„Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud,” vastas Valentina. „Ära rebitud või raiutud kehaosi ikka vahel näeb. Aga see …”

„Kas keegi on jalga söönud?”

„Usutav on muidugi, et see oli mõni loom. Aga siin on märke, mis mulle muret tekitavad.”

„Missugused?”

„Loomad söövad ja närivad konti kindlat moodi. Peaaegu kohe võib aru saada, mis loom seda tegi. Mina kahtlustan, et see oli hunt. Lisaks on veel üks asi, mida sa peaks nägema.”

Ta sirutas käe läbipaistva kilekoti järele. Selles oli nahkking.

„Võime lähtuda sellest, et see oli jala küljes,” ütles ta. „Loom võis selle muidugi ära rebida, et jalale ligi pääseda. Aga mulle teeb muret, et kingapaelad olid lahti tehtud.”

Vivi Sundbergile meenus, et teine king oli surnud mehe jalas, paelad kinni.

Mõttes käis ta läbi nimekirja, kuhu oli märgitud, kes millises majas elas. Kui nimekiri klappis, võis see olla Lars Andrén, kellel oli jalg otsast rebitud või raiutud.

„Kas sa näed veel midagi?”

„Liiga vara öelda.”

„Ma tahan, et sa kaasa tuleksid. Ma loomulikult ei sekku sellesse, kuidas sa oma töö korraldad. Aga mul on su abi vaja.”

Nad lahkusid telgist ja kõndisid selle maja poole, kus oli surnud poiss koos kahe inimesega, kes tõenäoliselt olid Hans-Evert ja Elsa Andersson. Sees valitses läbitungiv vaikus.

Poiss lamas oma voodis kõhuli. Tuba oli väike ja kaldus laega. Vivi Sundberg surus hambad kokku, et mitte nutma hakata. Kahe hingetõmbe vahel oli selle poisi elu, mis oli vaevu alanud, otsa saanud.

Nad seisid vaikides.

„Ma ei saa aru, kuidas saab keegi sooritada nii koletu teo lapse vastu,” ütles Valentina lõpuks.

„Just sellepärast, et me ei saa aru, peame vaeva nägema, et sellest läbi tungida. Et mõista, mis tegelikult juhtus.”

Arst ei lausunud sõnagi. Samal hetkel hakkas Vivi Sundbergi teadvusse kerkima mõttepojuke. Algul ei teadnud ta, mis see on. Muster, mõtles ta. Miski katkeb. Siis ta äkitselt taipas, mis oli tema tähelepanu köitnud.

„Kas sa näed, mitu korda teda löödi?”

Arst kummardus ette ja suunas surnukeha poole voodilambi. Kulus mitu minutit, enne kui ta vastas.

„Paistab, nagu oleks ta saanud ainult ühe hoobi. See tappis kohe.”

„Oskad sa veel midagi öelda?”

„Ta ei jõudnud midagi märgata. Hoop lõi selgroo pooleks.”

„Kas sa teisi surnukehasid oled jõudnud vaadata?”

„Ma olen keskendunud enamjaolt tuvastamisele, et nad on tõepoolest surnud. Tahan kolleegid ära oodata, enne kui tõsisemalt asja kallale asun.”

„Kas sa nii paugupealt suudad öelda, kas mõni teine ohver suri ka ühestainsast löögist?”

Algul poleks Valentina Miir justkui ta küsimusest aru saanud. Siis käis ta mõttes läbi kõik, mida ta oli näinud.

„Tegelikult mitte,” ütles ta viimaks. „Kui ma nüüd ei eksi, oli kõikidel ülejäänud surnukehadel suur hulk haavu.”

„Mis ei pruukinud otsekohe tappa?”

„Sellele on vara vastata, aga võib arvata, et sul on õigus.”

„Suur tänu sulle.”

Arst lahkus. Kui Vivi Sundberg oli üksi jäänud, otsis ta toa ja poisi riided läbi, et leida midagi, mis annaks talle poisi nime. Mitte midagi ei olnud, isegi bussikaarti mitte. Ta läks trepist alla aeda. Kuna ta tahtis rahus olla, suundus ta jäätunud järve ääres paikneva maja tagaküljele. Ta üritas selgusele jõuda, mille ta õieti avastanud oli. Poiss oli surma saanud ühestainsast hoobist, teiste surnute puhul oli rakendatud süstemaatilisemat vägivalda. Mida see tähendada võis? Ta suutis leida ainult ühe mõistliku seletuse, mis oli samas tõeliselt hirmutav. See, kes oli poisi tapnud, oli soovinud, et ta ei piinleks. Samal ajal kui kõikidele teistele sai osaks vägivald, mis pigem meenutas pikaldast piinamist.

Ta seisis ja vaatas uduste mägede poole järve taga. Mõrvar tahtis neid piinata, mõtles ta. See, kes hoidis käes mõõka või nuga, tahtis, et nad oleksid teadlikud sellest, et surevad.

Miks? Vivi Sundbergil polnud vastust. Vali lähenev mootorimürin sundis ta taas maja ette minema. Metsase nõlva kohal laskus allapoole helikopter ja maandus lumepilves. Tobias Ludwig hüppas kopterist välja ja helikopter tõusis kohe õhku tagasi ning võttis kursi lõunasse.

Vivi Sundberg läks talle vastu. Tobias Ludwigil olid madalad kingad jalas ja ta sumpas pahkluuni lumes. Eemalt meenutas ta Vivile segaduses putukat, kes on lumme kinni jäänud ja vehib tiibadega.

Nad kohtusid tee peal. Ludwig kloppis lume maha.

„Ma üritan aru saada,” ütles ta. „Mis see oli, mis sa rääkisid.”

„Neis majades on palju surnuid. Ma tahtsin, et sa neid näeksid. Sten Robertsson on siin. Ma kutsusin siia nii palju abijõudu kui võimalik. Aga nüüd on sinu kord vastutada selle eest, et me saaksime kogu vajaliku abi.”

„Ma ei saa ikka veel aru. Palju surnuid? Ainult vanainimesed?”

„Üks poisike on ka, kes ei sobi mustrisse. Tema on noor. Aga samuti surnud.”

Neljandat korda samal hommikul kõndis ta majad läbi. Tobias Ludwig ähkis tema kõrval käies. Nad lõpetasid telgis, kus oli jalg. Arst oli kadunud. Tobias Ludwig raputas abitult pead.

„Mis juhtunud on? Seda pidi küll mingi hull tegema?”

„Me ei tea, kas ainsuses. Neid võis ka mitu olla.”

„Hullud?”

„Ei tea keegi.”

Ülemus vaatas talle uurivalt otsa.

„Kas me üldse midagi teame?”

„Tegelikult mitte.”

„See on meie jaoks liiga suur asi. Meil on abi vaja.”

„See on sinu ülesanne. Ja ma olen teatanud ajakirjanikele, et me korraldame kell kuus pressikonverentsi.”

„Mida me ütleme?”

„Sõltub sellest, kui paljude lähedastega meil on õnnestunud kontakti saada. Ka see on sinu ülesanne.”

„Omaste otsimine?”

„Erikul on nimekiri. Pead selle töö ära korraldama. Kutsu vabad inimesed tööle. Sina oled juht.”

Robertsson tuli mööda teed lähemale.

„See on kohutav,” ütles Tobias Ludwig. „Ei tea, kas Rootsis on üldse kunagi midagi sarnast juhtunud?”

Robertsson raputas pead. Vivi Sundberg silmitses neid kaht meest. Tunne, et kiire on, et kui ta ruttu ei tee, võib midagi veel hullemat juhtuda, kasvas üha.

„Alusta nimedest,” ütles ta Tobias Ludwigile. „Mul on tõesti su abi vaja.”

Siis võttis ta Robertssonil käe alt kinni ja juhtis ta mööda teed eemale.

„Mis sa mõtled?”

„Et ma kardan. Kas sina ei karda?”

„Mul pole aega sellele mõelda.”

Sten Robertsson vaatas teda silmi kissitades.

„Aga sa arvad midagi? Alati arvad ju.”

„Seekord mitte. Võib-olla oli selle taga kümme inimest, me ei oska ka seda kinnitada ega ümber lükata. Töötame eelarvamusteta. Ja pealegi pead sa pressikonverentsil osalema.”

„Ma vihkan ajakirjanikega rääkimist.”

„Midagi pole teha.”

Robertsson kadus. Vivi tahtis just minna ja autosse istuda, kui nägi, et Erik Huddén viipab. Mees oli teel Vivi poole ja tal oli midagi käes. Leidis mõrvarelva, mõtles Vivi. See oleks kõige parem, see kuluks tõesti ära. Kui meil kurjategijat ennast kohe kätte saada ei õnnestu.

Kuid Erik Huddénil polnud käes relv. Küll aga oli tal kilekott, mille ulatas Vivile. Kotis oli õhuke punane siidpael.

„Koer leidis. Metsast. Umbes kolmekümne meetri kaugusel jalast.”

„Kas jälgi oli?”

„Nad just uurivad. Aga koer märkis paela ära. Ta ei näidanud, et tahaks edasi sügavamale metsa minna.”

Vivi tõstis koti otse näo ette. Sisu vaatamiseks kattis ta ühe silma kinni.

„Õhuke,” ütles ta. „Paistab olevat siidist. Muud ei leidnud midagi?”

„Ainult selle. See säras lume peal.”

Vivi andis koti tagasi.

„Siis me teame,” ütles ta. „Pressikonverentsil saame maailmale teada anda, et meil on üheksateist surnud inimest ja üks jälg, punane siidpael.”

„Ehk leiame veel midagi muud ka.”

„Leidke jah. Ja oleks kena, kui te mõrtsuka kah kinni võtaks. Või peaks ütlema koletise.”

Kui Erik Huddén oli ära läinud, istus Vivi oma autosse, et üksi olla ja mõelda. Läbi esiklaasi nägi ta, kuidas paar koduhoolduse naist Juliat minema viisid. Tema on õndsas teadmatuses, mõtles Vivi Sundberg. Julia ei saa iial aru, mis juhtus tema naabermajades sel jaanuariööl.

Ta sulges silmad ja lasi nimekirja silme eest läbi. Ikka veel ei suutnud ta ühendada nimesid nägudega, mida oli nüüd neljal korral näinud. Kus see algas? mõtles ta. Üks maja oli esimene, üks pidi olema viimane. Mõrvar, oli ta siis üksi või ei, pidi teadma, mida ta teeb. Ta ei otsinud maju juhuslikult, ta ei üritanud sisse tungida aktsionäride ega seniilse naise juurde. Nende majad jättis ta rahule.

Vivi tegi silmad lahti ja vahtis läbi tuuleklaasi. Selline plaan oligi, mõtles ta. Muud võimalust pole. Kuid kas poolemeelne suudab tõesti sellist tegu ette valmistada? On see loogiline?

Ta uskus, et hull inimene võib väga ratsionaalselt tegutseda. Sellega oli tal mõningane varasem kogemus. Ta meenutas üht õigusenõudjat, kes oli aastaid tagasi Söderhamni kohtumajas relva välja võtnud ja teiste hulgas ka kohtuniku maha lasknud. Kui politsei hiljem metsa mehe koju läks, oli ta maja lõhkelaenguid täis pannud. Ta oli hull, kellel oli kirglik plaan.

Vivi valas termosest viimase tilga välja. Motiiv, mõtles ta. Ka vaimuhaigel on motiivi vaja. Võib-olla sunnivad hääled tema sees tapma kõik, kes ta teele satuvad. Aga kuidas said hääled teda just Hesjövallenisse suunata? Ja sel juhul miks? Kui suurt rolli mängis siin draamas juhus?

Mõte viis ta tagasi alguspunkti. Kõik siin külas ei olnud surnud. Kolm inimest oli mõrvar ellu jätnud, kuigi oleks võinud tappa ka nemad, kui oleks tahtnud. Samas oli ta tapnud poisi, kes paistis olevat siin neetud külas vaid juhukülaline.

Poiss võib olla võti, mõtles ta. Ta ei kuulu siia külla. Aga ometi ta sureb. Kaks inimest, kes on siin kakskümmend aastat elanud, jäetakse ellu.

Ta mõistis, et tal oli üks küsimus, millele ta vajas otsemaid vastust. Midagi, mis Erik Huddén oli öelnud. Kas ta mäletas õigesti? Mis oli Julia perekonnanimi?

Julia maja uks polnud lukus. Ta läks sisse ja luges paberit, mille Erik Huddén oli köögilaualt leidnud. Vastus, mille ta oma küsimusele sai, pani ta südame kiiremini põksuma. Ta istus maha ja üritas mõtteid koondada.

Järeldus, milleni ta jõudis, oli ebatõenäoline, aga võis ikkagi klappida. Ta valis Erik Huddéni telefoninumbri. Mees vastas kohe.

„Ma istun Julia köögis. See hommikumantlis naine, kes tee peal seisis. Tule siia.”

„Kohe tulen.”

Erik Huddén võttis laua ääres tema vastas istet. Tõusis aga kohe püsti ja vaatas oma istumise alla. Ta nuusutas ja vahetas seejärel tooli. Vivi vaatas talle küsivalt otsa.

„Uriin,” ütles mees. „Vanaproua tegi vist püksi. Mida sa tahtsidki öelda?”

„Ma tahan, et sa kuulaksid üht mõtet. See tundub imelik, aga ikkagi kuidagi loogiline. Paneme telefonid kinni, et meid ei segataks.”

Nad panid oma telefonid lauale. Nagu paneksime relvad maha, mõtles Vivi Sundberg.

„Ma üritan teha ülevaate millestki, millest ei saa tegelikult üldse ülevaadet teha. Ometi aiman ma mingisugust äraspidist loogikat selles, mis siin öösel toimus. Ma tahan, et sa kuulaksid ja siis ütleksid mulle, kui ma täitsa puusse panen. Või mis koht vett ei pea.”

Välisuks käis. Kööki tuli üks äsja saabunud kriminalist.

„Kus surnud on?”

„Siin majas ei ole.”

Kriminalist kadus taas.

„Asi on nimedes,” alustas Vivi. „Me ei tea ikka veel, mis poisi nimi on. Aga kui minu mõte on õige, siis on ta suguluses selle perekond Anderssoniga, kes elas ja suri majas, kust me ta leidsime. Üks võti kõige selle juurde, mis siin öösel juhtus, on nimed. Suguvõsad. Siin külas paistavad kõik olevat kandnud nimesid Andersson, Andrén või Magnusson. Aga Julia, kes siin majas elab, kannab nime Holmgren. See on koduhoolduse paberil kirjas. Julia Holmgren. Tema on elus. Lisaks on meil Tom ja Ninni Hansson. Ka nemad on elus ja neilgi on teine nimi. Sellest võiks teha ühe järelduse.”

„Et see, kes seda tegi, on kuidagimoodi, mingil põhjusel, otsinud ühesuguse nimega inimesi,” üles Huddén.

„Mõtle veel samm edasi! See on väike küla. Inimeste liikuvus pole olnud kuigi suur. Nende perekondade vahel on suure tõenäosusega sõlmitud abielusid. Ma ei räägi siin tingimata sugulusaretusest. Lihtsalt et on põhjust uskuda, et tegu pole üldse kolme suguvõsa, vaid võib-olla kahega. Või lausa ühega. See võiks tähendada, et me saame aru, miks Julia Holmgren ja perekond Hansson ikka veel elus on.”

Vivi Sundberg jäi vait ja ootas Erik Huddéni reaktsiooni. Mees polnud talle kunagi eriti intelligentne tundunud, aga ta austas tema võimet vaistlikult tajuda, mis võib olla õige.

„Kui see klapib, peaks see tähendama, et kurjategija tundis siinseid elanikke väga põhjalikult. Kes selline inimene on?”

„Võib-olla sugulane? Aga sama hästi ka mingi hull.”

„Hull sugulane? Miks ta seda teeb?”

„Seda me ei tea. Ma üritan lihtsalt mõista, miks kõik külaelanikud surnud pole.”

„Kuidas sa selgitad maha raiutud ja minema lohistatud jalga?”

„Ma ei oska seda selgitada. Aga mul on vaja mingit väikest klotsi, millele ehitama hakata. Minu ähmane mõte ja punane siidpael on kõik, mis meil on.”

„Ma loodan, et sa mõistad, mis juhtuma hakkab?”

„Et meedia vajub meile kaela?”

Erik Huddén noogutas.

„See on Tobiase rida.”

„Ta lükkab sind tanki.”

„Siis lükkan mina sind.”

„Unusta ära!”

Nad tõusid lauast.

„Ma tahan, et sa linna sõidaksid,” ütles Vivi. „Tobias pidi alustama töötajate määramisest, kes hakkavad omakseid otsima. Ma tahan, et sa vaataksid, et see saaks tõesti ka tehtud. Ja et sa otsiksid seoseid nende kolme suguvõsa vahel. Aga las see jääb esialgu meie vahele.”

Erik Huddén kadus. Vivi Sundberg läks kraanikausi juurde ja lasi endale klaasi vett. Ei tea, kui palju minu mõte ka väärt on? mõtles ta. Just praegu vähemalt sama palju kui ükskõik mis muu mõte.

Samal pärastlõunal pisut enne poolt kuut kogunesid mõned politseinikud Tobias Ludwigi kabinetti. Nad otsustasid, mida pressikonverentsil öeldakse. Nimekirja surnutest välja ei anta. Kuid ohvrite arv antakse teada ja tunnistatakse, et seni pole politseil juhtlõngu. Üldsuse tähelepanekud on äärmiselt väärtuslikud ja neid on vaja rohkem kui iial varem.

Tobias Ludwig valmistus tegema sissejuhatust. Siis pidi Vivi Sundberg üle võtma.

Enne kui Vivi astus ajakirjanikke täis ruumi, sulges ta end tualetti. Ta silmitses peeglist oma nägu. Ma tahaksin nii väga üles ärgata, mõtles ta. Ja et kõik see oleks kadunud.

Siis läks ta välja, virutas rusikaga paar korda kõvasti vastu koridoriseina ja astus ruumi, mis oli inimesi juba tuubil täis ja liiga palav. Ta läks üles väikesele poodiumile ja istus Tobias Ludwigi kõrvale.

Mees vaatas talle otsa. Vivi noogutas, hakaku pihta.