Читать книгу Valejälg - Хеннинг Манкелль - Страница 10

Tagantjärele mäletas Wallander põlevat tüdrukut rapsipõllul nii, nagu meenutatakse tohutute raskustega kauget luupainajat, mida kõige parema meelega tahaks unustada. Hoolimata sellest, et ta paistis kogu selle õhtu jooksul kuni hilisööni säilitavat vähemalt välist rahu, ei suutnud ta ise pärastpoole meenutada midagi peale ebaoluliste üksikasjade. Martinsson, Hansson ja eriti Ann-Britt Höglund olid sellest osavõtmatusest jahmunud. Aga nad ei suutnud näha selle kilbi taha, mille ta endale ette oli tõstnud. Tema sisimas valitses niisugune laastatus, nagu võiks ehk olla kokkuvarisenud majas.

Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid maha võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.

Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.

Kõigi politseis töötatud aastate jooksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kuni ta jätkas tööd politseis.

Kuid selleks ajaks, kui kilp kokku varises, oli ta jätnud seljataha juurdluse sissejuhatava osa, mis oli eeskujulikult toime pandud. Jõudmata veel suudki puhtaks pühkida, oli ta tormanud uskumatult oma põlevat rapsipõldu vahtiva Salomonssoni juurde ja küsinud, kus asub majas telefon. Kuna Salomonsson ei paistnud küsimusest aru saavat, või vahest ei kuulnudki seda, oli ta vanamehe teelt lükanud ja majja tõtanud. Seal võttis teda vastu kasimatu vanamehe eluaseme vänge lehk. Esikust leidis ta telefoni. Ta valis 90 000 ning kõne vastu võtnud telefonist kinnitas hiljem, et ta oli olnud täiesti rahulik, kui kirjeldas toimunut ning kutsus välja täismeeskonna. Põleva põllu kohal tantsivad leegid olid akendest sisse paistnud, otsekui oleksid sel suveõhtul valgust andnud suured prožektorid. Ta helistas Martinssonile koju ja rääkis algul vanema tütre, seejärel naisega, kuni Martinsson kutsuti tuppa aiast, kus ta parajasti muru niitis. Nii lühidalt kui vähegi võimalik oli ta kirjeldanud Martinssonile toimunut ning palunud helistada ka Hanssonile ja Ann-Britt Höglundile. Seejärel oli ta läinud kööki ja loputanud kraani all nägu. Kui ta tagasi õuele jõudis, seisis Salomonsson liikumatult vanal kohal, justkui oleks ta lummatud tema silme ees hargnevast arusaamatust näitemängust. Kohale jõudis auto mõne lähema naabriga. Ent Wallander oli neile karjunud, et nad hoiaksid eemale. Ta ei lasknud neid isegi Salomonssonile ligi. Kaugusest olid hakanud kostma tuletõrjeautode sireenid, need jõudsid pea alati esimesena pärale. Kohe seejärel saabusid kaks välipolitsei autot ja kiirabi. Tuletõrjujate ülemaks oli Peter Edler, selle mehe vastu tundis Wallander suurimat usaldust.

„Mis siin toimub?” küsis too.

„Hiljem seletan,” kostis Wallander. „Ainult ärge põllu peal ringi trampige. Seal lamab surnud inimene.”

„Maja pole ohustatud,” tähendas Edler. „Mis me teha saame, on tule leviku tõkestamine.”

Siis pöördus ta Salomonssoni poole ja küsis, kui laiad on põlluteed ja kraavid üksikute põldude vahel. Selle ajaga oli üks meedikutest astunud Wallanderi juurde. Seda meest oli Wallander varem kohanud, kuid ei suutnud nime meelde tuletada.

„Kas on vigastatuid?” küsis mees.

Wallander raputas pead.

„Ainult üks surnu,” vastas ta. „See lamab seal eemal rapsipõllul.”

„Siis läheb tarvis surnuveoautot,” sõnas ambulantsimees asjalikult. „Mis siin juhtus?”

Wallander ei vaevunud vastama. Selle asemel pöördus ta Noréni poole, keda ta politseinikest kõige paremini tundis.

„Põllul lamab surnud naine,” ütles ta. „Enne, kui tuli kustutatud, ei saa me peale ala sissepiiramise midagi ette võtta.”

Norén noogutas.

„On see õnnetusjuhtum?” küsis ta.

„Pigem on see enesetapp,” kostis Wallander.

Mõni minut hiljem, umbes samal ajal, kui saabus Martinsson, ulatas Norén talle plasttopsi kohviga. Wallander jõllitas oma kätt ja imestas endamisi, millest see küll tuleb, et käsi ei värisegi. Kohe seejärel jõudsid Hanssoni autoga pärale Ann-Britt Höglund ja Hansson ning ta jutustas kolleegidele, mis oli juhtunud.

Kord-korralt kasutas ta üht ja sama väljendit. Ta põles kui tõrvik.

„See on ju kohutav,” lausus Ann-Britt Höglund.

„See oli veel palju hullem,” tähendas Wallander. „Võimatu oli üldse midagi ette võtta. Loodan, et kellelgi teist ei tule kunagi midagi seesugust üle elada.”

Vaikides jälgisid nad tuletõrjujate tööd tule tõkestamisel. Juba oli kogunenud suur hulk uudishimulikke, kuid politseinikud hoidsid neid eemal.

„Kuidas ta välja nägi?” küsis Martinsson. „Kas sa nägid teda lähedalt?”

Wallander noogutas.

„Keegi peaks rääkima vanamehega,” sõnas ta. „Tema nimi on Salomonsson.”

Hansson kutsus Salomonssoni kööki kaasa. Ann-Britt Höglund läks ja rääkis Peter Edleriga. Tuli oli hakanud juba vaibuma. Tagasi tulles ütles ta, et veidi aja pärast on kõik möödas.

„Raps põleb kiiresti,” lausus ta. „Lisaks on põld niiske. Eile tuli vihma.”

„Ta oli noor,” ütles Wallander, „mustade juuste ja tõmmu jumega. Seljas oli tal kollane tuulepluus. Ma usun, tal olid jalas teksad. Jalgade kohta ma ei tea midagi. Ja ta oli hirmul.”

„Mille ees ta hirmul oli?” küsis Martinsson.

Wallander mõtles järele, enne kui vastas.

„Ta kartis mind,” vastas ta seejärel. „Ma ei ole päris kindel, aga mulle paistis, et ta hakkas veelgi rohkem kartma, kui ma hüüdsin, et olen politseist ja et ta peab paigale jääma. Mida ta peale selle veel kartis, seda ma loomulikult ei tea.”

„Niisiis sai ta aru, mis sa ütlesid?”

„Igal juhul sai ta aru sõnast politsei. Selles olen ma kindel.”

Nüüd oli tulest järele jäänud veel ainult paks suits.

„Ega seal põllu peal kedagi teist ei olnud?” küsis Ann-Britt Höglund. „Oled sa kindel, et ta oli üksi?”

„Ei ole,” vastas Wallander. „Kindel ma selles ei ole. Aga mina ei näinud kedagi teist peale tema.”

Nad seisid vaikides ja mõtlesid öeldu üle järele.

Kes ta oli, mõtles Wallander. Kust ta tuli? Miks ta ennast põlema süütas? Kui ta ka surra tahtis, siis milleks ennast piinata?

Hansson tuli välja majast, kus ta oli Salomonssoniga vestelnud.

„Meil peaks olema nagu USA-s,” sõnas ta. „Peaks olema mentooli, mida nina alla tõmmata. Ptüi, kurat, kuidas seal sees haises. Vanamehed ei tohiks oma naistest kauemaks elama jääda.”

„Palu mõnda kiirabimeest temaga rääkida ja küsida, kuidas ta ennast tunneb,” ütles Wallander. „Ta sai ilmselt šoki.”

Martinsson läks seda edasi ütlema. Peter Edler võttis kiivri peast ja astus Wallanderi kõrvale.

„Varsti on läbi,” ütles ta. „Aga ma jätan ööseks ühe auto siia.”

„Millal me põllule võime minna?” küsis Wallander.

„Umbes tunni aja pärast. Suits püsib veel mõnda aega. Aga muld on juba jahtuma hakanud.”

Wallander viis Peter Edleri teistest veidi eemale.

„Mis ma sealt eest leian?” küsis ta. „Ta kallas enda peale tühjaks viieliitrise bensiininõu. Ja et kõik tema ümber põlema lahvatas, pidi ta olema juba varem veelgi rohkem bensiini maha kallanud.”

„Ilus see pilt küll ei ole,” vastas Edler ausalt. „Seal on veel üsnagi palju järel.”

Wallander ei öelnud rohkem midagi. Ta pöördus Hanssoni poole.

„Kuidas me seda asja ka ei vaataks, me teame, et see oli enesetapp,” ütles Hansson. „Meil on olemas parim tunnistaja, keda tahta võiks: politseinik.”

„Mis Salomonsson ütles?”

„Ta polnud seda naist iialgi näinud, enne kui see kella viie paiku hommikul välja ilmus. Pole vähimatki põhjust arvata, et ta tõtt ei räägi.”

„Teisisõnu, me ei tea, kes ta on,” lausus Wallander. „Ja me ei tea ka, mille eest ta põgenes.”

Hansson vaatas teda üllatunult.

„Miks ta põgenema pidi?” küsis ta.

„Ta oli hirmul,” kostis Wallander. „Ta peitis ennast rapsipõllul. Ja kui siis tuli politsei, pidas ta paremaks endale tuli otsa pista.”

„Me ei tea midagi sellest, mis ta mõtles,” väitis Hansson. „See võib olla sinu kujutlus, et ta oli hirmul.”

„Ei ole,” ütles Wallander. „Ma olen elus küllalt hirmu näinud, et teada, mismoodi see välja paistab.”

Üks kiirabiarstidest tuli nende juurde.

„Me võtame taadi haiglasse kaasa,” sõnas ta. „Ta paistab olevat üsna kehvas seisus.”

Wallander noogutas.

Kohe seejärel saabus ekspertiisiauto. Wallander püüdis kätte näidata, kuspool suitsu sees peaks laip olema.

„Vahest sa peaksid koju sõitma,” arvas Ann-Britt Höglund. „Sa oled täna õhtul juba küllalt paljut nägema pidanud.”

„Ei,” vastas Wallander, „ma jään kohale.”

Kell oli saanud pool üheksa, kui suits viimaks hajus ja Peter Edler otsustas, et nad võivad põllule minna ja oma uuringuid alustada. Hoolimata sellest, et suveõhtu oli valge, oli Wallander prožektorid kohale käsutanud.

„Seal võib olla veel midagi muudki peale surnud inimese,” ütles Wallander. „Vaadake jalge ette. Kõik, kes pole seal hädavajalikud, peavad eemale hoidma.”

Siis mõtles ta, et tal pole sugugi tahtmist teha seda, mis ta tegema peab. Kõige parema meelega oleks ta minema sõitnud ja vastutuse teistele pannud.

Ta läks põllule üksi. Teised jäid tahapoole seisma ning jälgisid teda. Ta kartis seda, mida pidi nägema, ning oli mures, et klomp ta maos võib lahti lüüa.

Ta läks otseteed naise suunas. Selle käed olidki tardunud sirutuses, mida ta oli näinud enne naise surma visisevate leekide keskel. Nii juuksed ja nägu kui ka riided olid ära põlenud. Alles oli ainult söestunud keha, millest ikka veel kiirgus hirmu ja mahajäetust. Wallander pööras ringi ja läks mööda mustaks põlenud maad tagasi. Viivukese jooksul kartis ta, et minestab.

Eksperdid alustasid ergavate helgiheitjate valgel tööd ajal, kui ööliblikad juba lendama hakkasid. Hansson oli Salomonssoni köögiakna valla teinud, et välja tuulutada sumbunud vanamehelehka. Nad võtsid endale pulktoolid ja istusid köögilaua juurde. Ann-Britt Höglundi ettepanekul võtsid nad endale voli keeta omal käel Salomonssoni igivanal pliidil kohvi.

„Tal on olemas ainult lahustuv kohv,” ütles Ann-Britt, kui oli sahtlid ja kapid läbi otsinud. „Kas see kõlbab?”

„Kõlbab küll,” vastas Wallander. „Peaasi, et oleks kange.”

Vana lükandustega köögikapi kõrval rippus seinal vanaaegne kell. Wallander avastas äkitselt, et see oli seisma jäänud. Talle meenus, et oli juba kord varem, Baiba juures Riias näinud selletaolist kella, ja tollelgi olid osutid paigal seisnud. Miski jääb seisma, mõtles ta. Otsekui tahaksid osutid peatada veel toimumata sündmusi aega paigale sundides. Baiba mees tapeti ühel kõledal ööl Riia sadamas. Üksildane tüdruk ilmub merehädalisena välja rapsimere keskel ja jätab eluga hüvasti selle läbi, et põhjustab endale kõige hirmsamat valu, mis võib inimesele osaks saada.

Ta mõtles, et tüdruk süütas end põlema, nagu oleks ta ise enda vaenlane. Mitte tema, kätega vehkiva politseiniku eest ei tahtnud tüdruk põgeneda.

Hoopis iseenda eest.

Laua ümber sugenenud vaikus raputas ta mõtteist üles. Kõik vaatasid tema otsa, oodates et ta võtaks algatuse enda kätte. Läbi akna nägi ta eksperte, kes helgiheitjate valgel olid kummargil ümber surnukeha. Sähvatas fotolamp, seejärel veel teinegi.

„Kas keegi helistas surnuveoauto välja?” küsis Hansson.

Wallanderile tundus, nagu oleks keegi virutanud vasaraga ta trumminahkade pihta. Hanssoni äärmiselt lihtne ja asjalik küsimus tõi ta tagasi tegelikkuse juurde, mida ta kõige parema meelega tahtnuks vältida.

Pildid vaheldusid ta otsmiku taga, sähvides läbi aju kõige tundlikumate piirkondade. Ta mõtles sellele, et oli sõitnud läbi kauni Rootsi suve. Barbara Hendricksi hääl oli olnud tugev ja selge. Seejärel näeb ta üht tüdrukut rahutu loomana põiklemas rapsipõllu sügavuses. Katastroof tuleb eikuskilt. Sünnib midagi niisugust, mis ei peaks sündima.

Surnuveoauto tuleb suve enda järele.

„Prytz teab, mis teha,” sõnas Martinsson, ning nüüd tuli Wallanderile meelde, et see oligi surnuveoauto mehe nimi, mida ta ennist kuidagi meenutada ei suutnud.

Ta sai aru, et peab midagi ütlema.

„Mida me teame?” alustas ta kobamisi, otsekui osutaks iga sõna talle vastupanu. „Keegi vanemas eas talumees, kes harjunud vara tõusma, avastab oma rapsipõllult tundmatu naise. Ta püüab naist hüüda, minema ajada, kuna ei taha, et raps saaks maha tallatud. Naine peidab ennast ära, et ikka jälle tagasi pöörduda. Hilisel pärastlõunal helistab mees meile. Ma sõidan kohale, kuna meie patrullid tegelevad liiklusõnnetustega. Kui päris täpselt öelda, siis on mul esialgu raske vanameest tõsiselt võtta. Otsustan minema sõita ja võtta ühendust sotsiaalametiga, kuna Salomonsson jätab mulje, nagu oleks ta peast segane. Siis ilmub naine äkitselt uuesti rapsi sees nähtavale. Püüan temaga kontakti võtta. Tema aga tõmbub eemale. Tõstab siis plastnõu pea kohale, kallab ennast bensiiniga üle ja paneb end välgumihkli abil põlema. Ülejäänut te teate. Ta oli üksi, tal oli bensiininõu kaasas ja ta võttis endalt elu.”

Ta vaikis järsult, nagu ei teaks, mida veel öelda. Hetke pärast ta jätkas.

„Me ei tea, kes ta on,” ütles ta. „Me ei tea, miks ta ennast tappis. Ma olen võimeline andma temast päris hea kirjelduse. Aga see on ka kõik.”

Ann-Britt Höglund otsis ühest kapist välja mõrased kohvitassid. Martinsson läks õue pissile. Kui ta tagasi tuli, jätkas Wallander oma ebakindlaid katseid võtta kokku kõik, mis nad teadsid, ja määrata kindlaks, mis tuleks ette võtta.

„Me peame teada saama, kes ta oli,” jätkas Wallander. „See on mõistagi kõige olulisem. Õieti ongi see ainus asi, mida meilt saab nõuda. Peame tagaotsitavad isikud läbi vaatama. Ma panen ta tunnused kirja. Kuna mul on tunne, et ta oli tõmmunahaline, siis vahest tasub meil pöörata pisut rohkem tähelepanu põgenikele ja laagritele. Seejärel tuleb ära oodata ekspertide töötulemused.”

„Igatahes me teame, et mingit kuritegu pole toime pandud,” lausus Hansson. „Niisiis on meie ülesanne kindlaks teha, kes ta oli.”

„Ta pidi kuskilt tulema,” tähendas Ann-Britt Höglund. „Tuli ta nimelt siia? Kas ta tuli jalgrattaga? Sõitis ta siia? Kust ta bensiininõu võttis? Küsimusi on palju.”

„Miks just siin?” lisas Martinsson. „Miks nimelt Salomonssoni rapsipõllul? Talu asub suurematest teedest üsna kaugel.”

Küsimused jäid õhku rippuma. Kööki tuli Norén teatega, et on tulnud mõned ajakirjanikud, kes tahaksid teada, mis on juhtunud. Wallander tundis, et peab ennast liigutama, ning tõusis püsti.

„Ma räägin nendega,” lubas ta.

„Ütle neile nii, nagu asi on,” sõnas Hansson.

„Mida muud ma peaksin ütlema?” küsis Wallander üllatunult.

Ta astus õue ja tundis otsemaid mõlemad ajakirjanikud ära. Üks oli noor naine, kes töötas Ystads Allehanda juures, teine, vanem mees oli Arbeteti toimetusest.

„Näeb välja nagu filmivõtetel,” tähendas naine, osutades prožektoritele põlenud põllul.

„Seda see küll ei ole,” sõnas Wallander.

Ta jutustas, mis oli juhtunud. Üks naine oli tules surma saanud. Kuriteokahtlustused puuduvad. Kuna nad veel ei tea, kellega on tegemist, ei saa ta esialgu midagi rohkemat öelda.

„Kas pilti võib teha?” küsis Arbeteti mees.

„Võid võtta pilte, palju ise tahad,” vastas Wallander. „Aga ainult siitsamast. Põllule ei lähe keegi.”

Ajakirjanikud jäid sellega rahule ning kadusid oma autodesse. Wallander pidi just kööki tagasi pöörduma, kui nägi üht põllul ringi roomavaist ekspertidest endale viipamas. Wallander läks mehele vastu. Ta püüdis mitte vaadata tõstetud kätega naise maiste jäänuste poole. Viibanud mees oli Sven Nyberg, nende kuri, ent üldtunnustatult asjatundlik tehniline ekspert. Nad seisatasid helgiheitjate valgustatud ala piiril. Mere poolt puhus nõrk tuul üle põlenud rapsipõllu.

„Ma usun, et me leidsime midagi,” sõnas Sven Nyberg.

Ta hoidis käes väikest kilekotikest, mille ta Wallanderile andis. Too nihkus paari sammu võrra prožektoritele lähemale. Kilekotis lebas väike kuldehe.

„Selle peal on kiri,” tähendas Sven Nyberg. „Tähed D. M. S. See on jumalaema kujutis.”

„Miks see ära ei sulanud?” päris Wallander.

„Põllutulekahju ei tekita niisugust kuumust, et paneks ehted sulama,” kostis Sven Nyberg. Wallander kuulis ta häälest väsimust.

„See on täpselt see, mida vajame,” ütles Wallander. „Me ei tea, kes ta on, aga nüüd on meil vähemalt mingid tähed olemas.”

„Me oleme varsti valmis, et teda minema viia,” lausus Sven Nyberg ja noogutas põllu veeres ootel seisva musta surnuauto poole.

„Kuidas seal välja näeb?” küsis Wallander ettevaatlikult.

Nyberg kehitas õlgu.

„Vahest võivad hambad midagi anda. Patoloogid on osavad. Võid teada saada, kui vana ta oli. Küllap nad oskavad uuema geenitehnika abiga sulle sedagi öelda, kas ta oli sündinud rootsi vanemate lapsena siin meil või oli tulnud kuskilt mujalt.”

„Köögis on kohvi,” ütles Wallander.

„Parem mitte,” vastas Nyberg. „Ma tahaksin nii ruttu kui võimalik valmis jõuda. Homme hommikul käime terve põllu üle. Kuna kuritegu pole toime pandud, kannatab sinnamaani oodata.”

Wallander pöördus tagasi kööki. Ta pani kilekotikese ehtega lauale.

„Nüüd on meil vähemalt midagi, millele toetuda,” ütles ta. „Jumalaema kujutisega ehe. Sissegraveeritud tähed: D. M. S. Ma teen ettepaneku, et te sõidaksite nüüd kõik koju. Mina jään veel natukeseks siia.”

„Homme kell üheksa,” lausus Hansson püsti tõustes.

„Tahaksin teada, kes ta niisugune oli,” sõnas Martinsson. „Hoolimata sellest, et kuritegu pole toime pandud, on see siiski just nagu mõrv. Nagu oleks ta ise ennast mõrvanud.”

Wallander noogutas.

„Ennast mõrvata ja sooritada enesetapp pole mitte alati üks ja sama,” lausus ta. „Mõtlesid sa seda nõnda?”

„Jah,” kostis Martinsson. „Aga see ei tähenda loomulikult midagi. Meie rootsi suvi on liiga lühike ja liiga ilus selleks, et sihukesi asju sündima peaks.”

Nad läksid lahku õuel. Ann-Britt Höglund viivitas lahkumisega.

„Ma olen tänulik, et pääsesin selle nägemisest,” lausus ta. „Arvan, et mõistan, kuidas sa ennast tunned.”

Wallander ei vastanud midagi.

„Homme näeme,” ütles ta.

Kui autod olid kadunud, istus ta majatrepile. Helgiheitjad valgustasid justkui tühja lava, millel etendus mingi vaatemäng, ja tema oli selle ainus pealtvaataja.

Tuul oli tõusnud. Suvesoojust andis ikka veel oodata. Õhk oli külm. Wallander märkas, et külmetab trepil istudes. Ta tajus intensiivset igatsust sooja järele. Lootis, et see peagi saabub.

Natukese aja pärast ajas ta ennast jalule, läks majja ning pesi kohvitassid puhtaks.