Читать книгу Valejälg - Хеннинг Манкелль - Страница 6
Proloog
ОглавлениеPedro Santana ärkas vahetult enne aovalget sellest, et petrooleumilamp oli hakanud suitsema.
Silmi lahti lüües ei taibanud ta algul, kus viibib. Ta oli ärganud unest, mida ta ei tahtnud lasta kaotsi minna. Ta oli liikunud mingil eriskummalisel kaljumaastikul, kus õhk oli olnud väga hõre ja tal tekkis tunne, nagu hakkaksid ta meeled teda maha jätma. Suitsev petrooleumilamp oli tunginud ta teadvusse nagu kauge vulkaanilise tuha lõhn. Ent äkitselt oli seal ka midagi muud: piinatud, lõõtsutava inimese häälitsus. Ning siis oli uni purunenud ja ta oli sunnitud pöörduma tagasi siia pimedasse tuppa, kus ta oli veetnud juba kuus päeva ja kuus ööd, ilma et oleks maganud rohkem kui mõne minuti korraga.
Petrooleumilamp oli kustunud. Ta ümber polnud midagi peale pimeduse. Ta istus täiesti liikumatult. Öö oli väga soe. Särk kleepus higisele ihule. Ta märkas iseenda lehka. Sellest oli möödas kaua aega, kui ta viimati oli ennast pesta jaksanud.
Seejärel kuulis ta uuesti lõõtsutavat heli. Ajas ennast ettevaatlikult muldpõrandalt püsti ning otsis kobamisi plastnõud petrooleumiga, mis tema teadmist mööda pidi seisma ukse juures. Pimedas ringi kobades mõtles ta, et tema magamise ajal pidi olema vihma sadanud. Põrand ta jalge all oli niiske. Ta kuulis eemal kukke kiremas. Ta teadis, et see on Ramirezi kukk. See oli esimene terves külas, kes enne koitu kirema hakkas. Too kukk oli otsekui läbematu inimene. Niisugune, nagu nad linnas olid, seal paistis neil olevat nii palju tegemist, et nad ei jõudnud ilmaski teha midagi muud, kui omaenda kiirustamisega tegelda. See oli hoopis teisiti siin, külas, kus kõik käis just nii aeglaselt nagu tegelikult elu isegi. Miks pidid inimesed tormama, kui taimed, millest nad elatusid, kasvasid nii pikkamööda?
Ta käsi põrkas vastu petrooleuminõud. Ta võttis nartsust tropi ava eest ja pööras end ringi. Lõõtsutavad hingetõmbed, mis teda pimeduses ümbritsesid, muutusid järjest korrapäratumaks. Ta leidis lambi, võttis korgi eest ja kallas ettevaatlikult petrooleumi sisse. Püüdis samal ajal meenutada, kuhu ta tikud oli pannud. Talle tuli meelde, et toos oli olnud peaaegu tühi. Kuid seal pidi siiski leiduma veel kaks või kolm tikku. Plastnõud käest pannes kobas ta kätega põrandal ringi. Käsi puutus peaaegu kohe vastu tikutoosi. Ta tõmbas tiku põlema, võttis lambilt klaasi ja vaatas, kuidas taht tuld võttis.
Siis pööras ta ennast ringi. Seda tegi ta äärmise pingutusega, kuna ta ei tahtnud näha seda, mis teda ootas.
Seina ääres voodis lamav naine oli suremas. Nüüd teadis ta, et see nii on, ehkki oli püüdnud endale viimseni sisendada, et kriis on peagi möödas. Tema viimane põgenemiskatse tegelikkuse eest oli toimunud unenäos. Enam polnud tal pääsemisvõimalust.
Inimene ei saa põgeneda surma eest. Ei omaenda ega ka lähedast inimest ootava surma eest.
Ta kükitas voodi juurde. Petrooleumilamp heitis seintele rahutuid varje. Ta vaatas naise nägu. Naine oli alles noor. Hoolimata sellest, et ta nägu oli kahvatu ja sisse vajunud, oli see ikka veel ilus. Viimane, mis mu naise maha jätab, on ilu, mõtles ta ning märkas, et talle tõusid pisarad silma. Ta katsus naise laupa. Palavik oli jällegi tõusnud.
Ta heitis pilgu kätkisse, kuskilt rebitud papitükiga parandatud aknasse. Veel ei hahetanud. Ramirezi kukk kires ikka veel üksi. Tuleks ainult aovalgus, mõtles mees. Ta sureb öösel. Mitte päeval. Jaksaks ta ainult hingata, kuni saabub aovalgus. Siis ei jäta ta mind veel üksi.
Äkitselt lõi naine silmad lahti. Mees haaras ta käe pihku ja püüdis naeratada.
„Kus laps on?” küsis naine nii nõrga häälega, et mees suutis vaevalt öeldut tabada.
„Magab minu õe juures,” kostis mees. „Nii on parem.”
Naine paistis ta vastusega rahule jäävat.
„Kui kaua ma magasin?”
„Mitu tundi.”
„Kas sa istusid kogu aeg siin? Sa pead puhkama. Mõne päeva pärast ma enam ei pea siin lamama.”
„Ma magasin,” vastas mees. „Varsti oled sa jälle terve.”
Mees küsis endalt, kas naine märkas, et ta valetab. Ta küsis endalt, kas naine ka teab, et ta siit voodist enam kunagi ei tõuse. Kas nad mõlemad valetasid oma meeleheites teineteisele? Selleks, et teha möödapääsmatut kergemaks?
„Ma olen väsinud,” ütles naine.
„Sa pead magama, et terveks saada,” vastas mees nägu kõrvale pöörates, et naine ei näeks, kui raske on tal ennast valitseda.
Varsti pärast seda tungis majja esimene aovalgus. Naine oli taas vajunud teadvusetusse. Mees istus põrandal ta voodi juures. Ta oli nii väsinud, et ei suutnud enam oma mõtteid paigal pidada. Need uitasid vabalt ta peas ringi, ilma et ta oleks neid juhtida suutnud.
Esimest korda kohtas ta Dolorest, kui ta oli 21 aastat vana. Koos vend Juaniga oli ta ette võtnud pika teekonna Santiago de los Treinta Caballerosesse, et näha karnevali. Kaks aastat vanem Juan oli varemgi linnas käinud. Pedro jaoks oli see aga esimene kord. Neil oli kulunud päralejõudmiseks kolm päeva. Vahetevahel olid nad saanud sõita mõne kilomeetri härjavankril. Kuid enamiku sellest teest olid nad käinud jalgsi. Kord olid nad teinud katset sõita jänest linna poole suunduvas ülekoormatud bussis. Aga nad avastati, kui nad üritasid ühes peatuses bussi katusele ronida, et ennast seal kohvrite ja kokkuseotud pampude vahele peita. Bussijuht oli nad minema ajanud ja neid sõimanud. Mees oli karjunud, et nii vaeseid inimesi ei peaks olemaski olema, kellel pole raha bussipileti jaoks.
„Mees, kes bussi juhib, peab küll olema väga rikas,” oli Pedro arvanud, kui nad jätkasid oma teed, mis lookles tolmusena läbi otsatute suhkrurooistanduste.
„Sa oled rumal,” tähendas Juan. „Piletiraha läheb bussi omanikule. Mitte sellele, kes bussi juhib.”
„Aga kes on omanik?” küsis Pedro.
„Kust mina tean?” küsis Juan vastu. „Kui me linna jõuame, siis ma näitan sulle maju, kus nad elavad.”
Viimaks olid nad pärale jõudnud. See oli üks veebruarikuu päev ning terve linn oli haaratud vägevast karnevalimelust. Pedro oli sõnatult vaadanud kõiki noid värvikirevaid rõivaid, mille kantidesse olid sisse õmmeldud helkivad peeglikillud. Kuradeid ja erinevaid loomi kujutavad karnevalimaskid olid ta algul ära kohutanud. Tundus, nagu õõtsuks kogu linn tuhandete trummide ja kitarride taktis. Juan oli kogenud kombel vedanud teda kaasa mööda tänavaid ja kujasid. Öösiti magasid nad Duarte pargis pingil. Kogu aeg tundis Pedro suurt muret, et Juan võiks inimsaginas kaotsi minna. Ta tundis ennast lapsena, kes kardab vanemaid käest kaotada. Kuid ta ei näidanud seda välja. Ta ei tahtnud, et Juan tema üle naeraks.
Ometigi just nõnda see juhtus. Oli kolmanda päeva õhtu, see pidi olema nende viimane päev linnas. Nad olid linna suurimal tänaval nimega Calle del Sol, kui Juan oli äkitselt kadunud ümberriietatud tantsivate inimeste keskele. Nad polnud kokku leppinud ühtki paika, kus nad oleksid võinud lahkumineku puhul kokku saada. Pedro oli otsinud Juani hilise ööni, ilma et oleks venda leidnud. Ta ei leidnud Juani ka üheltki pargipingilt, kus nad varem olid maganud. Aovalges oli Pedro istunud maha ühe Plaza de Cultura väljakul seisva kuju juurde. Janu kustutamiseks oli ta joonud purskkaevust vett. Kuid tal polnud raha toidu ostmiseks. Ta oli mõelnud, et ainus, mis ta teha saab, on katsuda üles leida kodu poole viiv tee. Kui ta ainult linnast välja saab, hiilib ta mõnda banaaniistandusse ja sööb kõhu täis.
Korraga märkas ta, et keegi oli istunud tema kõrvale. See oli temavanune tüdruk. Pedro oli sedamaid mõelnud, et see on kõige ilusam tüdruk, keda ta on kunagi näinud. Kui tüdruk ta avastas, oli Pedro löönud silmad kohmetult maha. Ta jälgis vargsi, kuidas tüdruk sandaalid jalast võttis ja oma äravaevatud jalgu hõõrus.
Nii ta oligi kohtunud Doloresega. Hiljem olid nad mitmelgi puhul arutanud, kuidas Juani kadumine karnevalisaginas ja Dolorese äravaevatud jalad olid nad kokku viinud.
Nad olid istunud purskkaevu ääres ja hakanud juttu ajama.
Tuli välja, et ka Dolores oli juhuslikult linnas käimas. Ta oli otsinud koduabilise kohta ja käinud rikaste linnajaos majast majja, ilma et oleks midagi leidnud. Nagu Pedrogi, oli ta pärit campesino perest ja küla, kus ta elas, polnud Pedro kodukohast kaugel. Nad olid koos linnast lahkunud, rüüstanud näljakustutuseks banaanipuid ja nende samm oli muutunud järjest aeglasemaks sedamööda, kuidas lähenes Dolorese koduküla.
Kahe aasta pärast maikuus, enne vihmaperioodi algust, olid nad abiellunud ja asunud elama Pedro kodukülla, kus nad said ühelt Pedro onult endale pisikese majakese. Pedro oli töötanud suhkrurooistanduses, samal ajal kui Dolores kasvatas aedvilju ja müüs neid möödasõitvaile kokkuostjaile. Nad olid elanud vaeselt, aga nad olid noored ning õnnelikud.
Üksainus asi polnud nii, nagu pidanuks olema. Kolme aasta möödudes polnud Dolores ikka veel rasedaks jäänud. Nad ei rääkinud sellest omavahel kunagi. Ent Pedro märkas, et Dolores muutus järjest rahutumaks. Mehe teadmata oli ta salamisi käinud Haiiti piiri ääres curiositase juurest abi otsimas, aga midagi ei muutunud.
Nõnda läks kaheksa aastat. Aga ühel õhtul, kui Pedro suhkrurooistandusest kodu poole astus, tuli Dolores talle vastu teatega, et on rase. Nende kaheksanda abieluaasta lõpuks oli Dolores sünnitanud tütre. Esimest korda oma last nähes oli Pedro otsemaid tõdenud, et see on pärinud oma ema kauniduse. Samal õhtul läks Pedro külakirikusse ja annetas kuldehte, mille oli saanud oma emalt, kui see veel elas. Ta oli ohverdanud selle neitsi Maarjale, sest too oma mähkmetes imikuga sarnaneb tütart hoidva Doloresega. Seejärel läks ta koju nii valjusti lauldes, et vastutulijad olid vahtinud teda imestunult ja mõelnud, kas ta pole liialdanud käärinud suhkruroomahlaga.
Dolores magas. Ta hingas järjest kiiremini ja liigutas ennast rahutult.
„Sa ei tohi surra,” sosistas Pedro, tundes, et ei suuda oma meeleheidet talitseda. „Sa ei tohi meid tütrega maha jätta.”
Kaks tundi hiljem oli kõik möödas. Lühikeseks hetkeks muutus naise hingamine täiesti rahulikuks. Ta lõi silmad lahti ja vaatas Pedrole otsa.
„Sa pead meie tütre ristima,” ütles ta. „Sa pead ta ristima ja tema eest hoolt kandma.”
„Varsti oled jälle terve,” oli Pedro lausunud. „Me läheme koos kirikusse ja laseme ta ristida.”
„Mind pole enam olemas,” oli naine vastanud ja silmad kinni pannud.
Ja ta oligi läinud.
Kahe nädala pärast lahkus Pedro külast, tütar korviga seljas. Ta vend Juan saatis teda natuke maad.
„Kas sa üldse tead, mis sa teed?” küsis Juan.
„Ma teen ainult seda, mis hädavajalik,” kostis Pedro.
„Miks sa pead linna minema tütart ristima? Miks ei või sa teda siinsamas külas ristida lasta? See kirik on kõlvanud nii sulle kui mulle. Ja enne seda meie vanematele.”
Pedro seisatas ja vaatas vennale otsa.
„Me ootasime last kaheksa aastat. Kui tütar lõpuks sündis, jäi Dolores haigeks. Keegi ei suutnud teda aidata. Ei mingeid arste ega rohtusid. Ta polnud veel kolmkümmend aastat van, aga ta pidi surema. Sellepärast et me oleme vaesed. Sellepärast et me oleme täis vaesuse haigusi. Ma kohtasin Dolorest tookord, kui sa karnevali ajal käest kadusid. Nüüd ma lähen tagasi selle suure kiriku juurde, mis seisab seal platsi ääres, kus me kokku saime. Mu tütar peab saama ristitud kõige suuremas kirikus, mis siin maal üldse olemas on. See on kõige pisem asi, mis ma Dolorese jaoks teha saan.”
Ta ei jäänud Juani vastust ootama, vaid pööras ringi ja jätkas teed. Kui ta hilja õhtul jõudis sinna külla, kust Dolores kunagi oli tulnud, peatus ta naise ema maja juures. Veel kord selgitas ta, kuhu ta teel on. Kui ta vait jäi, vangutas vana naine murelikult pead.
„Su lein sunnib sind meeletusi tegema,” lausus ta. „Mõtle parem sellele, et su tütrele pole sugugi hea loksuda su seljas kogu pika tee kuni Santiagoni.”
Pedro ei vastanud midagi. Järgmise päeva varahommikul jätkas ta oma rännakut. Ta rääkis kogu aeg lapsega, kes tal korviga seljas oli. Jutustas talle kõigest, mis tal Doloresest meelde tuli. Kui enam midagi lisada polnud, alustas ta uuesti otsast peale.
Ta jõudis linna õhtupoolikul, kui rasked vihmapilved kuhjusid silmapiiril. Istus Santiago Apóstoli katedraali peaukse juurde ootele. Andis vahetevahel tütrele kodust kaasa võetud toitu süüa. Ta jälgis kõiki mustades rüüdes preestreid, kes temast möödusid. Nad kõik tundusid talle kas liiga noortena või kiirustasid liialt ega olnud küllalt väärikad tema tütart ristima. Nii ootas ta mitu tundi. Viimaks silmas ta vana preestrit, kes astus aeglaselt üle väljaku katedraali poole. Siis tõusis ta püsti, võttis niinest põimitud kübara peast ja sirutas tütre ette. Vana preester kuulas kannatlikult ta loo ära. Seejärel ta noogutas.
„Ma ristin su tütre,” ütles ta. „Sa oled käinud maha pika tee millegi nimel, millesse sa usud. Meie ajal on see midagi väga harukordset. Inimesed käivad harva oma usu nimel pikki maid. Sellepärast maailm ongi niisugune, nagu ta on.”
Pedro järgnes preestrile hämarasse katedraali. Ta mõtles, et Dolores viibib ta läheduses. Naise vaim hõljus nende ümber ja juhtis nende samme ristimisvaagna poole.
Vana preester toetas oma kepi kõrge samba najale.
„Mis saab tüdruku nimeks?” küsis ta.
„Sama mis emalgi,” kostis Pedro. „Ta saab nimeks Dolores. Ma tahaksin, et talle pandaks nimeks ka Maria. Dolores Maria Santana.”
Pärast ristimist läks Pedro väljakule ja istus sama kuju juurde, kus ta üheksa aasta eest oli kohanud Dolorest. Ta tütar magas korvis. Ta istus päris vaikselt ja süvenes täielikult endasse.
Mina, Pedro Santana, olen lihtne mees. Ma pole pärinud oma vanematelt midagi peale vaesuse ja lõppematu viletsuse. Nii ei jäetud mulle ka minu naist. Aga ma luban sulle, et meie tütrel tuleb teine elu. Ma teen kõik selleks, et ta ei peaks elama niisugust elu, nagu oli meie oma. Ma luban sulle, Dolores, et su tütrest saab inimene, kes elab pika, õnneliku ja väärika elu.
Samal õhtul jättis Pedro linna seljataha. Koos oma tütre Dolores Mariaga pöördus ta oma külla tagasi.
See oli üheksandal mail 1978.
Oma isa nii armastatud Dolores Maria Santana oli siis kaheksa kuud vana.