Читать книгу Tulemüür - Хеннинг Манкелль - Страница 5

I
ALGUS
4

Оглавление

Sonja Hökberg ei olnud üldse niisugune, nagu Wallander ette oli kujutanud. Ta ei osanudki tegelikult endale seletada, mida ta oodanud oli. Igal juhul mitte sellist inimest, keda ta nüüd nägi. Sonja Hökberg istus ülekuulamisruumis. Ta oli väikest kasvu, habras, peaaegu läbipaistev. Heledate poolpikkade juuste ja siniste silmadega. Wallanderil tekkis tunne, nagu vaataks ta kaaviarituubipoisi õde. Kalle õde, mõtles ta.1 Lapselik, elurõõmus. Sugugi mitte jope alla või käekotti peidetud haamriga hullumeelne.

Koridoris oli Wallander näinud ka tüdruku advokaati.

„Ta on väga rahulik,” ütles too. „Aga ma pole kindel, kas ta saab ikka aru, milles teda kahtlustatakse.”

„Ta pole kahtlustatav. Ta on üles tunnistanud,” ütles Martinsson kindlalt.

„Haamer,” sõnas Wallander. „Kas see on üles leitud?”

„Ta oli selle oma tuppa voodi alla pannud. Isegi verejälgi polnud ta ära pühkinud. Aga teine tüdruk viskas noa minema. Seda praegu otsitakse.”

Martinsson läks minema. Wallander astus koos advokaadiga ülekuulamisruumi. Tüdruk vaatas neid uudishimulikult. Ilmselgelt ei närveerinud ta üldse. Wallander noogutas ja istus. Keset lauda oli magnetofon. Advokaat valis istumiskoha nii, et Sonja Hökberg teda näeks. Wallander silmitses teda tükk aega. Tüdruk vaatas talle julgelt silma.

„Kas sul nätsu on?” küsis ta järsku.

Wallander raputas pead. Ta vaatas Lötbergi poole, kes samuti pead raputas.

„Vaatame, natukese aja pärast õnnestub meil ehk seda korraldada,” ütles Wallander ja vajutas magnetofoni käima. „Aga kõigepealt räägime.”

„Ma juba rääkisin, kuidas see oli. Miks ma ei või nätsu saada? Ma võin selle kinni maksta. Ma ei ütle enne ühtegi sõna, kui ei ole nätsu saanud.”

Wallander tõmbas telefoni lähemale ja helistas valvelauda. Ebba suudab seda kindlasti organiseerida, mõtles ta. Kuid kui telefonis vastas võõras naisehääl, siis tuli talle meelde, et Ebbat ei olegi enam majas. Ta oli pensionile läinud. Ehkki sellest oli juba pool aastat möödas, polnud Wallander sellega ikka veel harjunud. Uue vastuvõtutöötaja nimi oli Irene ja ta oli umbes kolmekümnene. Varem oli ta töötanud arsti sekretärina ja politseimajas oli ta kiiresti omaks võetud. Kuid Wallander tundis Ebbast puudust.

„Mul on vaja närimiskummi,” ütles Wallander. „Kas sa tead kedagi, kes seda kasutab?”

„Ühte tean,” vastas Irene. „Mina ise.”

Wallander pani toru hargile ja läks valvelauda.

„Too tüdruk?” küsis Irene.

„Sa oled kiire taibuga,” vastas Wallander.

Ta läks ülekuulamisruumi tagasi, andis Sonja Hökbergile närimiskummi ja taipas siis, et oli unustanud magnetofoni äraolekuajaks välja lülitamata.

„Alustame,” lausus ta. „Kell on 16.15, on 6. oktoober 1997. Sonja Hökbergi kuulab üle Kurt Wallander.”

„Kas ma pean sama asja veel üks kord rääkima?” küsis tüdruk.

„Jah. Ja sul tuleb rääkida selgesti, et see mikrofoni kostaks.”

„Ma olen ju kõik juba ära öelnud.”

„Võib juhtuda, et mul on veel mõned küsimused.”

„Ma ei viitsi kõike uuesti rääkida.”

Wallander takerdus hetkeks. Ta ei mõistnud, kuidas sai tüdruk olla nii rahulik, ilmutamata vähimatki märki närvilisusest.

„Pole parata,” ütles ta. „Sulle on esitatud süüdistus jõhkras kuriteos. Ja sa oled selle ka üles tunnistanud. Süüdistus seisneb raskete kehavigastuste tekitamises. Ja kuna taksojuhi seisund on väga halb, siis võib asi veelgi hullemaks kujuneda.”

Lötberg vaatas laitvalt Wallanderi poole. Ta ei öelnud siiski midagi.

Wallander alustas uuesti otsast peale.

„Sinu nimi on niisiis Sonja Hökberg ja sa oled sündinud 2. veebruaril 1978.”

„Ma olen Veevalaja. Mis tähtkujust sina oled?”

„See ei puutu siia. Sul tuleb ainult mu küsimustele vastata. Muud midagi. Kas said aru?”

„Kurat, ega ma loll ei ole!”

„Sa elad koos vanematega Ystadis, aadressil Trastvägen 12.”

„Jah.”

„Sul on noorem vend Emil, sündinud 1982.”

„Tema peaks praegu siin istuma, mitte mina.”

Wallander vaatas üllatunult tüdruku poole.

„Miks?”

„Me ainult tülitseme. Ta käpib minu asju ja sorib mu sahtlites.”

„Nooremate õdede-vendadega võib kahtlemata probleeme olla. Aga jätame selle esialgu kõrvale.”

Endiselt ühtviisi rahulik, mõtles Wallander. Ta tajus, et tüdruku häirimatus pahandas teda.

„Kas sa räägiksid nüüd, mis teisipäeva õhtul juhtus?”

„Nii kuradi tüütu on kõike kaks korda rääkida.”

„Sinna ei ole midagi parata. Läksite niisiis koos Eva Perssoniga välja?”

„Siin linnas ei ole ju midagi teha. Ma tahaksin Moskvas elada.”

Wallander silmitses teda imestusega. Ka Lötberg näis üllatunud.

„Miks just Moskvas?”

„Nägin telekast, et seal on põnev. Kogu aeg toimub midagi. Kas sa oled Moskvas käinud?”

„Ei. Vasta ainult minu küsimustele. Muud midagi. Te läksite välja?”

„Sa ju tead seda juba!”

„Kas te olete Evaga head sõbrad?”

„Muidu me poleks ju välja läinud. Kas sa arvad, et ma suhtlen sellistega, kes mulle ei meeldi?”

Esimest korda tundus Wallanderile, et tüdruku ükskõiksesse fassaadi hakkas mõra tekkima. Tema rahulikkus oli üle kasvamas kannatamatuseks.

„Kas te tunnete teineteist juba kaua?”

„Mitte eriti.”

„Kui kaua?”

„Paar aastat.”

„Ta on sinust viis aastat noorem.”

„Ta vaatab minu poole üles.”

„Mis sa sellega silmas pead?”

„Ta ise ütleb seda. Ta vaatab minu poole üles.”

„Miks?”

„Eks seda tuleb tema enda käest küsida.”

Küsingi, mõtles Wallander. Mul on tema käest nii mõndagi küsida.

„Kas sa võiksid nüüd rääkida, mis juhtus?”

„Issand küll!”

„Sul tuleb seda teha, kas tahad või mitte. Kui vaja, siis võime siin terve õhtu istuda.”

„Me võtsime ühe õlle.”

„Eva Persson on ju kõigest neljateistkümneaastane?”

„Ta paistab vanem välja.”

„Mis edasi sai?”

„Võtsime veel ühed õlled.”

„Ja pärast seda?”

„Tellisime takso. Sa ju tead seda kõike? Miks sa küsid?”

„Te olite niisiis otsustanud taksojuhti rünnata?”

„Meil oli raha vaja.”

„Mille jaoks?”

„Ei millegi erilise jaoks.”

„Teil oli raha vaja. Aga teil ei olnud seda millegi erilise jaoks vaja? Kas nii?”

„Jah.”

Ei, see pole tõsi, mõtles Wallander kiiresti. Ta oli märganud tüdruku juures kerget ebakindlust. See tegi ta otsekohe valvsaks.

„Raha on tavaliselt ikka mingi kindla asja jaoks vaja.”

„Meil ei olnud.”

Oli küll, mõtles Wallander. Aga ta otsustas selle küsimuse esialgu kõrvale jätta.

„Kust teil tuli mõte taksojuhti rünnata?”

„Me rääkisime sellest.”

„Restoranis?”

„Jah.”

„Varem te sellest polnud rääkinud?”

„Miks me oleksime pidanud?”

Lötberg istus ja silmitses oma käsi.

„Kui ma püüaksin su jutu kokku võtta, siis ei olnud te enne restorani minemist ja õlle joomist otsustanud taksojuhti rünnata. Kumma idee see oli?”

„Minu.”

„Ja Eva ei vaielnud vastu?”

„Ei.”

Ei pea paika, mõtles Wallander. Ta valetab, aga ta valetab hästi.

„Te tellisite restoranis takso. Siis istusite ja ootasite, kuni see kohale jõudis. Kas oli nii?”

„Jah.”

„Aga kust te haamri saite? Ja noa? Kui te seda varem polnud plaaninud?”

Sonja Hökberg vaatas Wallanderile otse silma. Tema pilk ei vääratanud.

„Mul on haamer alati käekotis. Eva kannab nuga kaasas.”

„Miks?”

„Ei või iial teada, mis juhtuda võib.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Tänavad on hulle täis. Ennast peab suutma kaitsta.”

„Sul on siis alati haamer kaasas?”

„Jah.”

„Kas sa oled seda ka varem mõnikord kasutanud?”

Advokaat võpatas.

„See küsimus pole vast relevantne.”

„Mis see tähendab?” küsis Sonja Hökberg.

„Relevantne? Et küsimus ei puutu siia.”

„Ma võin vastata küll. Ei, ma ei ole seda kasutanud. Aga Eva lõi ükskord ühele poisile noaga kätte. Kui kutt teda käperdama hakkas.”

Wallanderil käis üks mõte peast läbi. Ta kaldus senisest liinist kõrvale.

„Kas te kohtusite kellegagi seal restoranis? Oli teil kellegagi kohtumine kokku lepitud?”

„Ei tea, kellega?”

„Seda peaksid sina ise teadma.”

„Ei.”

„Seal polnud näiteks poisse, kellega te pidite kokku saama?”

„Ei.”

„Kas sul siis oma poissi ei ole?”

„Ei.”

See vastus tuli liiga kiiresti, mõtles Wallander. Liiga kiiresti. Ta jättis selle meelde.

„Takso jõudis kohale ja te läksite välja.”

„Jah.”

„Mis te edasi tegite?”

„Mida taksos ikka tehakse? Öeldakse, kuhu tahad sõita.”

„Ja te ütlesite, et tahate sõita Rydsgårdi? Miks just sinna?”

„Ma ei tea. See oli juhus. Midagi me pidime ju ütlema.”

„Eva istus ette ja sina tagaistmele. Kas te olite selle juba varem kokku leppinud?”

„See oligi meie plaan.”

„Mis plaan?”

„Et öelda taadile, et ta peatuks, sest Eva tahtis tagaistmele tulla. Ja siis pidime teda ründama.”

„Te olite niisiis juba varem kokku leppinud, et kasutate relva?”

„Mitte siis, kui taksojuht oleks noor olnud.”

„Mis te siis oleksite teinud?”

„Siis oleksime seeliku üles tõmmanud, ettepaneku teinud ja ta sellega peatuma pannud.”

Wallander märkas, et ta oli higistama hakanud. Tüdruku häirimatu nutikus oli tema jaoks piinav.

„Mis ettepaneku?”

„Mis sa ise arvad?”

„Kavatsesite teda seksiga ahvatleda?”

„On alles kuradi lause!”

Lötberg kummardus kiiresti ettepoole.

„Sa ei pea nii palju vanduma.”

Sonja Hökberg vaatas oma advokaati.

„Ma vannun täpselt nii palju, nagu ise tahan.”

Lötberg tõmbus tagasi. Wallander otsustas kiires tempos jätkata.

„Aga juhtus nii, et taksojuht oli vanem mees. Te saite ta peatuma. Mis edasi juhtus?”

„Ma lõin teda pähe. Eva torkas noaga.”

„Mitu korda sa teda lõid?”

„Ma ei tea. Mõned korrad. Ma ei lugenud.”

„Kas sa ei kartnud, et ta sureb?”

„Meil oli ju raha vaja.”

„Ma ei küsinud seda. Ma küsisin, kas sa andsid endale aru, et ta võib surra.”

Sonja Hökberg kehitas õlgu. Wallander ootas, kuid tüdruk ei öelnud rohkem midagi. Wallander tundis, et ei jaksa seda küsimust sel hetkel enam korrata.

„Sa ütled, et teil oli raha vaja. Mille jaoks?”

Nüüd märkas ta seda jälle. Kerget ebakindluse virvendust, enne kui tüdruk vastas.

„Ei millegi erilise jaoks, ma ju ütlesin.”

„Mis te edasi tegite?”

„Me võtsime rahakoti, mobiili ja läksime koju.”

„Mis rahakotist sai?”

„Jagasime raha pooleks. Eva viskas rahakoti minema.”

Wallander lehitses Martinssoni pabereid. Johan Lundbergil oli rahakotis umbes kuussada krooni. Rahakott leiti Eva Perssoni kirjelduste järgi prügikastist. Mobiiltelefoni võttis Sonja Hökberg endale. See leiti tema kodust.

Wallander vajutas magnetofoni kinni. Sonja Hökberg jälgis pilguga tema liigutusi.

„Kas ma võin nüüd koju minna?”

„Ei,” ütles Wallander. „Sa oled üheksateist aastat vana. See tähendab, et sa oled kriminaalvastutusealine. Sa oled toime pannud raske kuriteo. Sind võetakse vahi alla.”

„Mida see tähendab?”

„Et sa jääd siia.”

„Miks?”

Wallander heitis pilgu Lötbergi poole. Siis tõusis ta püsti.

„Ma arvan, et seda selgitab sulle sinu advokaat.”

Wallander läks ruumist välja. Ta tundis end füüsiliselt halvasti. Sonja Hökberg ei olnud teeselnud. Ta oli tõepoolest täiesti ükskõikne. Wallander suundus Martinssoni kabinetti, too rääkis telefoniga ja osutas samal ajal tooli poole. Wallander istus ja ootas. Ta tundis äkki ootamatut tahtmist suitsetada. Seda juhtus haruharva. Ent kohtumine Sonja Hökbergiga oli olnud piinav.

Martinsson lõpetas telefonikõne.

„Kuidas läks?”

„Ta tunnistab ju kõike. Ja ta on seejuures jääkülm.”

„Eva Persson on samasugune. Ja ta on kõigest neliteist.”

Wallander vaatas Martinssonile peaaegu paluvalt otsa.

„Mis toimub?”

„Ma ei tea.”

Wallander tundis ärritust.

„Kurat, jutt on ju kahest tüdrukust!”

„Ma tean. Ja paistab, et nad ei kahetse midagi.”

Nad istusid ja vaikisid. Wallander tundis hetkeks täielikku tühjust. Lõpuks lõhkus Martinsson rõhutud meeleolu.

„Kas sa saad nüüd aru, miks ma nii tihti mõtlen töölt äraminemise peale?”

Wallander elavnes.

„Kas sa saad nüüd aru, miks on nii tähtis, et sa ei läheks ära?”

Ta tõusis püsti ja läks akna juurde.

„Kuidas Lundbergiga on?”

„Seisund on endiselt kriitiline.”

„Me peame selle asjaga lõpuni minema. Sõltumata sellest, kas taksojuht sureb või mitte. Nad ründasid teda, sest neil oli vaja raha millegi erilise jaoks. Kui põhjus hoopis milleski muus ei peitu.”

„Mis see võiks olla?”

„Ma ei tea. Mul on lihtsalt selline tunne. Et see asi on võib-olla sügavam. Ilma et me oskaks praegu veel öelda, mis see on.”

„On ju siiski tõenäoline, et nad olid natuke purjus. Ja otsustasid raha hankida. Tagajärgede peale mõtlemata.”

„Miks sa seda arvad?”

„Igal juhul olen ma kindel, et tegelikult neil suurt rahapuudust ei olnud.”

Wallander noogutas.

„Sul võib õigus olla. Ma mõtlesin ise sama moodi. Aga ma tahan põhjust teada. Homme räägin Eva Perssoniga. Vanematega. Kas kummalgi neist pole oma poissi?”

„Eva Persson ütles, et tal on mingi poiss.”

„Aga Hökbergil mitte?”

„Ei.”

„Ma arvan, et ta valetab. Tal on keegi. Meil tuleb poiss üles otsida.”

Martinsson kirjutas selle üles.

„Aga kes asja juhib? Sina või mina?”

Wallander ei mõelnud pikalt.

„Mina. Ma tahan teada, mis siin riigis toimub.”

„Mul on ainult hea meel, kui ma juurdluse juhtimisest pääsen.”

„Sa ei pääse täielikult. Ei sina, Hansson ega Ann-Britt. Meil tuleb välja selgitada, mis selle teo taga on. See oli tapmiskatse. Ja kui Lundberg sureb, siis on see tahtlik tapmine.”

Martinsson viitas laual kõrguvatele paberivirnadele.

„Ma ei tea, kuidas ma selle kõigega toime tulen. Mul on siin uurimisi, mida alustati kaks aastat tagasi. Mõnikord on mul tahtmine see kõik politseipeadirektorile saata ja paluda tal seletada, kuidas ma kõike peaksin jõudma.”

„Ta ütleks, et see on ainult virisemine ja kehv planeerimine. Mis planeerimisse puutub, siis olen temaga osaliselt nõus.”

Martinsson noogutas.

„Mõnikord aitab, kui saab natuke kurta.”

„Ma tean,” vastas Wallander. „Mul endal on sama lugu. See oli ammu, kui me jõudsime teha kõik, mis vaja. Nüüd tuleb olulisem välja valida. Ma räägin Lisaga.”

Wallander oli juba uksel, kui Martinsson ta peatas.

„Ma mõtlesin eile enne magamajäämist ühe asja peale. Millal sa viimati lasketreeningul käisid?”

Wallander mõtles järele.

„Peaaegu kaks aastat tagasi.”

„Mul on sama seis. Hansson harjutab omal käel. Ta on ju laskeklubi liige. Ann-Briti kohta ma ei tea. Arvatavasti on tal laskmise ees ikka veel hirm pärast seda, mis mõni aasta tagasi juhtus. Aga eeskirjade järgi peab lasketreening toimuma korrapäraselt. Töö ajal.”

Wallander taipas, kuhu Martinsson oma jutuga tüüris. Mitu aastat ilma lasketreeninguta ei tähendanud mingil moel regulaarset treeningut. Lisaks võis treenimatus teatud olukordades ka ohtlikuks osutuda.

„Ma pole selle peale mõelnud,” sõnas Wallander. „Aga muidugi pole see sugugi hea.”

„Ma kahtlen, kas ma seinalegi pihta saaksin,” ütles Martinsson.

„Meil on palju tööd. Jõuame teha ainult kõige tähtsama. Kui sedagi.”

„Räägi seda Lisale,” ütles Martinsson.

„Ma arvan, et ta teab seda isegi,” vastas Wallander kõhklevalt. „Küsimus on selles, mida ta teha saab.”

„Ma pole veel nelikümmendki,” ütles Martinsson. „Aga aeg-ajalt taban end mõttelt, kui hästi vanasti kõik oli. Või vähemalt paremini. Mitte sihuke põrgu nagu praegu.”

Wallander ei leidnud sobivat vastust. Martinssoni kurtmine oli mõnikord väsitav. Ta läks oma kabinetti tagasi. Kell oli pool kuus. Wallander seisis akna all ja vaatas välja pimedusse. Ta mõtles Sonja Hökbergi peale ja selle peale, miks neil kahel tüdrukul nii hädasti raha oli vaja. Või kas oli selle taga midagi muud? Siis kerkis ta vaimusilma ette Anette Fredmani nägu.

Wallander tundis, et ta ei jaksa enam töö juures olla, ehkki tal oleks olnud nii palju teha. Ta võttis jope ja läks. Sügistuul paiskus näkku. Mootorist kostis taas kahtlast müra, kui ta auto käivitas. Ta keeras parkimisplatsilt välja ja mõtles, et peaks poes käima. Külmkapp oli peaaegu tühi. Tegelikult oli seal ainult üks pudel šampust, mis ta Hanssonilt kihlveoga oli võitnud. Mille üle nad kihla vedasid, seda ta enam ei mäletanudki. Ta tegi kiire otsuse heita pilk pangaautomaadile, mille juures üks mees eelmisel õhtul kokku oli kukkunud ja surnud. Samal ajal sai juhust kasutades sealsamas kaubakeskuses poes käia.

Kui ta oli auto parkinud ja pangaautomaadi juurde jõudis, seisis seal lapsevankriga naine ja võttis parajasti raha välja. Asfalt oli kõva ja krobeline. Wallander vaatas ringi. Keset ööd oli koht kindlasti inimtühi. Ehkki tänavavalgustus oli korralik, jääks kokkuvajuv mees, kes võib-olla ka karjatas, lähikonna elanikele siiski kuuldamatuks ja nähtamatuks.

Wallander astus sisse lähimasse kaubamajja ja otsis üles toiduosakonna. Nagu tavaliselt, tabas teda tüdimus, kui ta otsustama pidi. Ta korjas toiduained korvi, maksis ja sõitis koju. Talle näis, et kahtlane müra mootoris muutub aina tugevamaks. Koju jõudnud, võttis ta tumeda ülikonna seljast. Ta käis duši all, avastas, et seep on peaaegu otsas, ja keetis omale köögiviljasuppi. Üllataval kombel maitses supp hästi. Ta tegi kohvi ja läks tassiga elutuppa. Ta oli väsinud. Klõpsinud mõnda aega telekanaleid ja midagi huvitavat leidmata, tõmbas ta telefoni lähemale ja valis Linda Stockholmi-numbri. Tütar elas Kungsholmenil koos kahe sõbrannaga, keda Wallander teadis ainult nime järgi. Raha teenimiseks töötas Linda mõnikord väikeses restoranis ettekandjana. Wallander oli viimati Stockholmis käies seal õhtust söönud. Toit oli olnud hea. Kuid teda üllatas, kuidas tütar suutis sealset valju muusikat taluda.

Linda oli nüüd kahekümne kuue aastane. Wallanderi meelest said nad omavahel hästi läbi, aga teda tegi kurvaks see, et Linda oli nii kaugel. Ta tundis puudust korrapärastest kokkusaamistest.

Automaatvastaja hakkas tööle. Ei Lindat ega kumbagi tema sõpra ei olnud kodus. Vastaja teadet korrati ka inglise keeles. Wallander ütles oma nime ja lisas, et tegemist pole mingi tähtsa asjaga.

Ta jäi elutuppa istuma. Kohv oli jahtunud.

Ma ei saa niimoodi elada, mõtles ta ärritusega. Ma olen viiekümneaastane. Aga mul on tunne, nagu oleksin ma ürgvana ja jõuetu.

Siis mõtles ta, et peaks minema õhtusele jalutuskäigule. Ta püüdis leida mingit head põhjust, miks mitte välja minna. Lõpuks tõusis ta siiski püsti, pani sporditossud jalga ja läks.

Kell oli pool üheksa, kui ta tagasi jõudis. Jalutuskäik oli rusutud meeleolu eemale peletanud.

Telefon helises. Wallander arvas, et see on Linda. Kuid oli hoopis Martinsson.

„Lundberg on surnud. Nad helistasid äsja.”

Wallander seisis vaikides.

„See tähendab, et Hökberg ja Persson on toime pannud tapmise,” jätkas Martinsson.

„Jah,” ütles Wallander. „See tähendab ka seda, et me oleme omale ühe kuradi segase loo kaela peale saanud.”

Nad leppisid kokku, et räägivad sellest järgmisel hommikul kell kaheksa.

Rohkem polnudki midagi eriti öelda.

Wallander jäi diivanile istuma. Ta vaatas hajameelselt õhtust uudistesaadet. Märkas, et dollari kurss oli tõusmas. Ainus uudiselõik, mis talle tegelikult huvi pakkus, puudutas Trustorit. Aktsiaseltsi kõikide varade kõrvaldamine näis nii lihtne. Ilma et keegi oleks sekkunud, kuni oli juba hilja.

Linda ei helistanudki. Kui kell sai üksteist, läks Wallander voodisse.

Kulus tükk aega, enne kui tal õnnestus magama jääda.

1

Kalles kaviar – Rootsis populaarne kalamarjamääre, mille tuubil on traditsiooniliselt heledapäise ja siniste silmadega poisi pilt. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

Tulemüür

Подняться наверх