Читать книгу Tulemüür - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Kui Wallander teisipäeva, 7. oktoobri hommikul natuke pärast kella kuut ärkas, oli tal raske neelata. Ta oli higine ja sai aru, et hakkab haigeks jääma. Voodis lamades mõtles ta, et peaks tegelikult koju jääma. Kuid mõte, et taksojuht Johan Lundberg oli eelmisel päeval jõhkra rünnaku tagajärjel surnud, ajas ta voodist välja. Ta käis duši all, jõi kohvi ja võttis paar palavikku alandavat tabletti. Tabletipurgi pistis ta taskusse. Enne kodunt lahkumist sundis ta end ka taldrikutäit hapupiima ära sööma. Tänavalatern kõikus köögiakna taga tuuleiilide käes. Taevas oli pilves ja väljas mõni kraad sooja. Wallander otsis kapist välja paksu kampsuni. Siis jäi ta seisma, käsi telefonitorul, ja mõtles, kas ta peaks Lindale helistama. Ent kellaaeg oli veel liiga varane. Kui ta alla jõudis ja autosse istus, meenus talle paberilipik köögilaual. Ta oli üles kirjutanud, et midagi tuli osta. Aga ta ei mäletanud, mis see oli. Ta ei jaksanud ettegi kujutada, et peaks üles tagasi minema ja lipiku ära tooma. Selle asemel otsustas ta edaspidi helistada politseimajja oma automaatvastajale, kui poest midagi vaja oli. Niiviisi saaks ta kohe tööle jõudes vastajalt kuulata, mida osta tuli.

Ta sõitis politseimajja tavalist teed pidi, Österledeni kaudu. Iga kord tundis ta kerget südametunnistusepiina. Veresuhkru kontrolli all hoidmiseks peaks ta hoopis jala käima. Ta ei olnud ka nii haige, et oleks pidanud tingimata autoga sõitma.

Kui mul koer oleks, siis sellist probleemi ei tekiks, mõtles ta. Aga mul ei ole koera. Aasta tagasi käisin Sjöbo lähedal kennelis labradorikutsikaid vaatamas. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Polnud ei maja, koera ega Baibat. Mitte midagi.

Ta parkis auto politseimaja kõrvale ja astus kell seitse oma kabineti uksest sisse. Vaevalt jõudis ta laua taha istuda, kui talle meelde tuli, mis ta paberilipikule oli kirjutanud. Seep. Ta kirjutas selle oma kirjaplokki. Siis kasutas ta järgmisi minuteid, et kõige toimunu üle järele mõelda. Taksojuht oli tapetud. Neil oli kaks tüdrukut, kes olid teo üles tunnistanud, neil oli üks kahest kasutatud relvast. Üks tüdrukutest oli alaealine, teisele oli süüdistus esitatud ja päeva jooksul võetakse ta vahi alla.

Eelmise päeva vastumeelsus tuli tagasi. Sonja Hökbergi täielik tundekülmus. Ta püüdis ennast veenda, et tüdruk oli siiski mõningast kaastunnet ilmutanud ja tema ei olnud seda lihtsalt tähele pannud. Aga see ei õnnestunud. Kogemus ütles talle, et kahjuks ei ole tal õigus. Wallander tõusis, tõi kööginurgast kohvi ja astus sisse Martinssoni juurde, kes tavaliselt samuti hommikul vara kohal oli. Kabineti uks oli lahti. Wallander mõtles, kuidas suudab Martinsson küll niimoodi tööd teha, et kunagi oma ust kinni ei pane. Wallanderi uks pidi ilmtingimata kinni olema, kui ta millelegi keskenduda tahtis.

Martinsson noogutas.

„Ma arvasingi, et sa tuled,” ütles ta.

„Ma ei tunne ennast hästi,” vastas Wallander.

„Külmetus?”

„Oktoobrikuus on mul alati kurk haige.”

Martinsson, kes pidevalt kartis haigeks jääda, tõmbus toolil tahapoole.

„Sa oleksid võinud koju jääda,” ütles ta. „See Lundbergi õudne lugu on ju juba lahendatud.”

„Ainult osaliselt,” vaidles Wallander vastu. „Meil pole motiivi. Ma ei usu, et nad ainult raha peal väljas olid. Muuseas, kas nuga on leitud?”

„Nyberg tegeleb sellega. Ma ei ole temaga veel rääkinud.”

„Helista talle.”

Martinsson krimpsutas nägu.

„Ta võib hommikuti kaunikesti turris olla.”

„Ma helistan siis ise.”

Wallander võttis Martinssoni telefoni ja valis kõigepale Nybergi koduse numbri. Mõne hetke pärast ühendati see mobiiltelefoniga. Nyberg vastas. Kuid kuuldavus oli halb.

„Kurt siinpool. Tahtsin ainult küsida, kas leidsite noa juba üles.”

„Kurat, kuidas me saame midagi leida, kui väljas pime on?” küsis Nyberg vihaselt vastu.

„Ma arvasin, et Eva Persson ütles, kuhu ta selle viskas.”

„Sellegipoolest on meil mitusada ruutmeetrit vaja läbi otsida. Ta ütles, et see peab olema kuskil vanal kalmistul.”

„Miks te teda ennast siis sinna ei vii?”

„Kui nuga on seal, siis me selle ka leiame,” ütles Nyberg.

Kõne lõppes.

„Ma magasin halvasti,” lausus Martinsson. „Mu tütar Terese tunneb Eva Perssonit väga hästi. Nad on peaaegu ühevanused. Ka Eva Perssonil on vanemad. Mida nemad praegu tunnevad? Nagu ma aru olen saanud, on Eva nende ainuke laps.”

Nad vaikisid silmapilgu ja mõtlesid nende sõnade üle järele. Siis hakkas Wallander aevastama. Ta lahkus kiiresti Martinssoni kabinetist. Sõnad jäid õhku rippuma.

Kella kaheksaks kogunesid nad nõupidamisruumi. Wallander istus nagu tavaliselt laua otsas. Hansson ja Ann-Britt Höglund olid juba kohal. Martinsson seisis akna all ja rääkis telefoniga. Napisõnalisuse ja vaikse hääletooni järgi teadsid kõik, et ta räägib oma naisega. Wallander oli mitu korda mõelnud, mida oli neil omavahel nii palju jutustada, kui nad ometi olid kõigest mõni tund tagasi hommikusöögilauas koos olnud. Võib-olla tahtis Martinsson jagada oma muret, et Kurt Wallanderi külmetus võib ka temale külge hakata. Üldine meeleolu oli väsinud ja tülpinud. Sisse astus Lisa Holgersson. Martinsson lõpetas telefonikõne. Hansson tõusis püsti ja pani ukse kinni.

„Kas Nyberg ei tule?” küsis ta.

„Ta otsib nuga,” vastas Wallander. „Arvatavasti leiab ta selle üles.”

Siis vaatas ta Lisa Holgerssoni poole. Too noogutas. Wallander võis alustada. Tal käis hetkeks peast läbi mõte, kui mitu korda oli ta samas olukorras juba olnud. Varajane hommikutund, kolleegid, lahendamist vajav kuritegu. Aastate jooksul olid nad saanud uue politseimaja, uue mööbli, teistsugused kardinad akende ette. Telefonid olid nüüd teistsugused, samuti valgustahvlid. Ja mis kõige tähtsam – nüüd käis kogu töö arvutitega. Ometigi oli tal tunne, nagu oleksid need inimesed istunud siin alati. Ja tema ise veel kõige kauem.

Ta võis alustada.

„Johan Lundberg on surnud,” lausus ta. „Kui keegi seda veel ei tea.”

Ta viitas laual lebava ajalehe Ystads Allehanda poole. Esileheküljel oli suur pealkiri taksojuhi mõrvast.

Wallander jätkas.

„See tähendab, et need kaks tüdrukut, Hökberg ja Persson, on toime pannud mõrva. Röövmõrva. Muud moodi ei saa seda nimetada. Eeskätt Hökberg on andnud väga täpseid selgitusi. Nad olid seda ette planeerinud, neil olid valmis pandud relvad. Nad kavatsesid rünnata taksojuhti, kes juhuslikult nende teele jääb. Kuna Eva Persson on alaealine, siis tegelevad temaga peale meie ka teised asutused. Meil on haamer, lisaks sellele ka Lundbergi tühi rahakott ja mobiiltelefon. Ainult nuga on veel puudu. Kumbki tüdrukutest ei eita oma tegu. Kumbki ei aja seda ka teise kaela. Arvan, et võime materjalid hiljemalt homme prokurörile üle anda. Kohtuarstlik ekspertiis pole muidugi veel valmis. Aga meie võime omalt poolt selle kohutava loo laias laastus juba praegu lõpetada.”

Wallander jäi vait. Keegi ei öelnud midagi.

„Miks nad seda tegid?” küsis lõpuks Lisa Holgersson. „See kõik tundub ju nii tohutult tarbetu.”

Wallander noogutas. Ta oli lootnud, et keegi selle küsimuse esitab ja tal ei ole vaja seda endal sõnastada.

„Sonja Hökberg on endas väga kindel,” ütles ta. „Mõlemal ülekuulamisel, kui seda viis läbi Martinsson ja ka siis, kui seda tegin mina. „Meil oli raha vaja.” Muud midagi.”

„Mille jaoks?”

Küsimus tuli Hanssonilt.

„Seda me ei tea. Nad ei vasta sellele. Kui Hökbergi uskuda, siis ei teadnud nad seda isegi. Neil oli raha vaja. Mitte millegi erilise jaoks. Lihtsalt: raha.”

Wallander silmitses laua ümber istujaid, enne kui jätkas.

„Ma ei usu, et see on tõsi. Vähemalt Hökberg valetab. Selles olen ma veendunud. Eva Perssoniga ei ole ma veel rääkinud. Aga raha oli neil vaja mingil kindlal eesmärgil. Ma olen selles päris kindel. Peale selle on mul kahtlus, et Eva Persson tegutses Sonja Hökbergi käsul. Tema süüd see muidugi ei vähenda. Aga see annab teatud pildi nende omavahelistest suhetest.”

„On sel mingit tähtsust?” küsis Ann-Britt Höglund. „Kas raha kavatseti kasutada riiete või millegi muu peale?”

„Tegelikult mitte. Prokuröril on kuhjaga tõendeid, mille alusel Hökbergile süüdistus esitada. Mis Eva Perssonist saab, see ei sõltu, nagu juba öeldud, ainult meist.”

„Nad pole politseile varasemast tuttavad,” ütles Martinsson. „Ma kontrollisin järele. Neist kummalgi pole ka koolis mingeid raskusi olnud.”

Wallanderil oli taas tunne, et võib-olla olid nad täiesti valedel jälgedel. Või vähemalt valmis liiga vara kõrvale heitma võimaluse, et Lundbergi tapmisel oli hoopis mingi muu seletus. Aga kuna ta endiselt ei osanud seda tunnet sõnastada, siis ei öelnud ta midagi. Neil tuli veel palju tööd teha. Põhjus võis peituda rahaahnuses. Kuid põhjus võis olla ka hoopis milleski muus. Neil tuli jätkuvalt mitmele võimalusele mõelda.

Telefon helises. Hansson vastas. Ta kuulas ja pani siis toru hargile.

„See oli Nyberg. Nad leidsid noa.”

Wallander noogutas ja lõi kausta enda ees laual kinni.

„Meil tuleb loomulikult vanematega rääkida ja teha korralikud taustauuringud. Aga peamised materjalid prokuröri jaoks võime juba nüüd kokku panna.”

Lisa Holgersson tõstis käe.

„Me peame pressikonverentsi korraldama. Meedia käib meile peale. Sellise julma teo toime pannud kaks noort tüdrukut on ikka üsna haruldased.”

Wallander vaatas Ann-Britt Höglundi poole. Naine raputas pead. Kahe viimase aasta jooksul oli ta sageli päästnud Wallanderi osalemast pressikonverentsil, mida too sugugi ei sallinud. Kuid seekord ta ei tahtnud. Wallander sai temast aru.

„Ma võtan selle enda peale,” ütles ta. „Kas kellaaeg on juba paika pandud?”

„Minu ettepanek oleks kell üks.”

Wallander märkis selle kirjaplokki üles.

Koosolek lõppes peagi. Tööülesanded jaotati laiali. Kõigil oli tunne, et selle uurimise lõpuleviimisega tuleb kiirustada. Kuritegu oli masendav. Keegi ei tahtnud sellega tegeleda rohkem kui just hädavajalik. Wallander pidi külastama Sonja Hökbergi kodu. Martinsson ja Ann-Britt Höglund pidid rääkima Eva Perssoni ja tema vanematega.

Ruum jäi tühjaks. Wallander tundis, et külmetus hakkab endast tõsiselt märku andma. Kui hästi läheb, siis õnnestub mul mõnda ajakirjanikku nakatada, mõtles ta taskust pabertaskurätikut otsides.

Koridoris kohtas ta kummisäärikutes ja paksus kombinesoonis Nybergi. Mehe juuksed olid turris ja ta oli pahas tujus.

„Ma kuulsin, et te leidsite noa üles,” ütles Wallander.

„Kommuunil pole sügiseseks koristuseks nähtavasti enam raha,” vastas Nyberg. „Pidime seal pea peal seisma ja lehtedes tuhnima. Aga lõpuks leidsime.”

„Mis nuga see oli?”

„Kööginuga. Päris pikk. Tüdruk lõi nähtavasti niisuguse jõuga, et noaots murdus vastu roiet. Teisest küljest oli nuga muidugi väga viletsa kvaliteediga ka.”

Wallander raputas pead.

„Seda ei suuda uskudagi,” ütles Nyberg. „Kas elu vastu pole enam mingit austust? Kui palju raha nad said?”

„Me ei tea veel. Umbes kuussada krooni. Vaevalt, et seal palju rohkem oli.

Lundberg oli just tööle tulnud. Tavaliselt polnud tal vahetust alustades kuigi palju raha kaasas.”

Nyberg torises midagi vaikselt ja kadus. Wallander läks oma kabinetti. Seal jäi ta tegevusetult istuma. Kurk valutas. Ohates tegi ta toimiku lahti. Sonja Hökberg elas linna lääneosas. Ta kirjutas aadressi üles, tõusis püsti ja võttis jope. Telefon helises, kui ta oli juba koridori jõudnud. Ta läks tagasi. Helistajaks oli Linda. Taustal kuulis ta köögist kostvat kolistamist.

„Ma kuulsin täna hommikul su teadet,” ütles tütar.

„Täna hommikul?”

„Ma ei olnud öösel kodus.”

Wallanderil oli taipu mitte küsida, kus tüdruk öösel oli. Ta teadis väga hästi, et tütar võib selle peale vihastada ja toru hargile visata.

„Mul polnud midagi tähtsat,” ütles ta. „Tahtsin lihtsalt kuulda, kuidas sul läheb.”

„Hästi. Ja sul endal?”

„Ma olen natuke külmetunud. Muidu on kõik nagu tavaliselt. Ma tahtsin küsida, kas tuled varsti külla.”

„Ma ei jõua.”

„Ma võin su sõidu kinni maksta.”

„Ma ju ütlesin, et ma ei jõua. Asi ei ole rahas.”

Wallander mõistis, et tal ei õnnestu tütart ümber veenda. Too oli sama jonnakas nagu ta isegi.

„Kuidas sul tegelikult läheb?” küsis tütar uuesti. „Kas sa Baibaga ei suhtle enam üldse?”

„See on juba ammu lõpetatud. Sa ju tead.”

„Sulle pole see hea.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Sa tead, mida ma mõtlen. Isegi su hääl hakkab vinguvaks muutuma. Varem sa selline polnud.”

„Ma ei vingu ju!”

„Täpselt nagu nüüd. Aga mul on soovitus. Minu meelest peaksid sa kuhugi tutvumiskuulutuse panema.”

„Tutvumiskuulutuse?”

„Sa võid sealt kellegi leida. Muidu saab sinust üks vinguv taat, kes uurib, miks ma öösiti kodus pole.”

Ta näeb mind läbi, mõtles Wallander. Otse läbi.

„Sinu meelest peaksin ma siis lehte kuulutuse panema?”

„Jah, või võtma ühendust mõne agentuuriga.”

„Seda ei tee ma iial!”

„Miks mitte?”

„Ma ei usu sellesse.”

„Miks?”

„Ma ei tea.”

„See oli kõigest soovitus. Mõtle selle peale. Ma pean nüüd tööle hakkama.”

„Kus sa oled?”

„Restoranis. Me teeme kell kümme lahti.”

Tütar jättis hüvasti ja kõne lõppes. Wallander mõtles, kus ta küll öösel võis olla. Mõni aasta tagasi sõbrustas Linda Keeniast pärit poisiga, kes Lundis arstiks õppis, aga see lugu sai otsa. Pärast seda ei teadnud ta tütre peikadest suurt midagi. Peale selle, et teatud aja järel need ilmselt vahetusid. Ta tundis kerget ärritust ja armukadedust. Siis astus ta kabinetist uuesti välja. Tegelikult oli tal endalgi vahel olnud mõte lehte tutvumiskuulutus panna või mõne tutvumisagentuuriga ühendust võtta. Aga ta oli selle alati kõrvale heitnud. Tundus, et ta on seesuguse alanduse jaoks liiga hea.

Õues sattus ta tuuleiilide kätte. Ta istus autosse, käivitas mootori ja kuulatas mootorist kostvat kopsimist, mis läks aina hullemaks. Siis sõitis ta ridaelamu juurde, kus Sonja Hökberg koos oma vanematega elas. Martinssonilt saadud raportis oli kirjas, et Sonja Hökbergi isa tegeles „eraettevõtlusega”. Milles see seisnes, seda raportist ei selgunud. Wallander tuli autost välja. Väike aed oli kenasti korras. Ta helistas uksekella. Silmapilgu pärast avas keegi mees ukse. Wallander teadis kohe, et oli meest varem näinud. Nägude peale oli tal hea mälu. Ent ta ei teadnud, millal või kus. Ka uksel seisev mees oli Wallanderi ära tundnud.

„Sina?” ütles ta. „Ma teadsin küll, et politsei tuleb. Aga mitte seda, et see oled sina.”

Ta astus kõrvale ja Wallander astus sisse. Kuskil mängis televiisor. Ta ei teadnud ikka veel, kes see mees on.

„Sa tunned mu arvatavasti ikka ära,” ütles Hökberg.

„Jah,” vastas Wallander. „Aga ma pean tunnistama, et ei mäleta, mis asjaoludel me oleme kohtunud.”

„Erik Hökberg?”

Wallander püüdis meenutada.

„Ja Sten Widén?”

Wallanderile tuli meelde. Sten Widén ja tema hobusekasvatustalu Stjärnsundis. Ja Erik. Kunagi ammu ühendas neid kolme kirg ooperi vastu. Kõige tõsisem oli Steni huvi. Kuid Steni lapsepõlvesõber Erik oli mõnikord samuti kohal, kui nad plaatidelt Verdi oopereid kuulasid.

„Ma mäletan,” ütles Wallander. „Aga tookord polnud su nimi ju Hökberg?”

„Ma võtsin abielludes naise nime. Enne seda oli mu nimi Erik Eriksson.”

Erik Hökberg oli suur mees. Riidepuu, mille ta Wallanderile ulatas, näis tema käes pisike. Wallander mäletas meest kõhnana. Nüüd oli ta tugevalt ülekaaluline. Sellepärast ei osanudki Wallander teda kuhugi paigutada.

Wallander riputas jope puu peale ja astus Hökbergi järel elutuppa. Seal oli televiisor. Kuid hääl tuli kuskilt mujalt, teisest ruumist. Nad istusid. Wallander tundis kohmetust. Asjatoimetus, mille pärast ta tuli, oli raske.

„See on lihtsalt kohutav, mis juhtus,” ütles Hökberg. „Ma ei saa aru, mis talle sisse läks.”

„Kas ta pole varem kunagi vägivaldne olnud?”

„Mitte kunagi.”

„Sinu naine? Kas ta on kodus?”

Hökberg oli kössi vajunud. Rasvavoltides näo taga aimas Wallander teist nägu, mida ta mäletas praeguseks kohutavalt kaugena tunduvatest aegadest.

„Ta võttis Emili kaasa ja sõitis oma õe juurde Hööri. Ta ei jaksanud enam siin olla. Ajakirjanikud muudkui helistavad. Nad ei hooli mitte millestki. Kas või keset ööd, kui see neile sobib.”

„Ma pean temaga ikkagi rääkima.”

„Ma saan aru. Ma ütlesingi talle, et politsei tuleb kindlasti siia.”

Wallander ei olnud kindel, kuidas jätkata.

„Kindlasti te rääkisite sellest omavahel. Sina ja sinu naine?”

„Ta ei saa sellest sugugi rohkem aru kui mina. See tuli täieliku šokina.”

„Kas sul on Sonjaga head suhted?”

„Meil ei ole kunagi mingeid probleeme olnud.”

„Ja tema emal?”

„Sama lugu. Nad tülitsesid mõnikord. Aga ainult igapäevaste asjade pärast. Kõik need aastad, mil ma teda olen tundnud, pole mingeid probleeme olnud.”

Wallander kortsutas kulmu.

„Mida sa sellega mõtled?”

„Ma arvasin, et sa teadsid, et ta on mu kasutütar.”

Uurimismaterjalides seda polnud. Kui oleks, siis oleks Wallander seda mäletanud.

„Ruthi ja minu ühine laps on Emil,” jätkas Hökberg. „Sonja oli umbes kaheaastane, kui ma teda esimest korda nägin. Detsembris saab sellest juba seitseteist aastat. Mina ja Ruth kohtusime esimest korda ühel jõuluõhtusöögil.”

„Kes Sonja pärisisa on?”

„Tema nimi on Rolf. Tüdrukust pole ta kunagi hoolinud. Ruth ei olnud temaga abielus.”

„Kas sa tead, kus ta praegu on?”

„Rolf on juba mõni aasta surnud. Jõi ennast surnuks.”

Wallander otsis taskust pliiatsit. Ta oli juba taibanud, et oli nii prillid kui ka märkmeploki maha unustanud. Klaaslaual oli ajalehevirn.

„Kas ma võin siit tüki rebida?”

„Kas politseil ei ole märkmike jaoks enam raha?”

„Hea küsimus. Aga seekord unustasin ma selle ise maha.”

Wallander võttis ühe lehe kirjutamisaluseks. Ta märkas, et see oli ingliskeelne finantsajaleht.

„Kas tohib küsida, mis tööd sa teed?”

Vastus üllatas Wallanderit.

„Ma spekuleerin.”

„Millega?”

„Aktsiatega. Optsioonidega. Valuutadega. Peale selle teenin päris palju ka kihlvedudega. Põhiliselt Inglise kriket. Mõnikord natuke ka Ameerika jalgpalli.”

„Sa siis panustad mängudele?”

„Mitte hobustele. Aga võib vast öelda, et ka börs on omamoodi mäng.”

„Teed sa seda siit, kodust?”

Hökberg tõusis püsti ja andis Wallanderile märku kaasa tulla. Wallander jäi kõrvaltoa lävel seisma. Seal käis mitte üks televiisor, vaid tervelt kolm. Ekraanidel jooksid arvutulbad. Lisaks oli toas mitu arvutit ja printer. Seinal olid kellad, mis näitasid eri maailmajagude aega. Wallanderil tekkis tunne, nagu oleks ta lennujuhtimistorni sattunud.

„Öeldakse, et uus tehnika on teinud maailma väiksemaks,” ütles Hökberg. „Selle üle võib vaielda. Aga pole mingit kahtlust, et minu maailm on selle asemel muutunud suuremaks. Ystadi äärelinna halvasti ehitatud ridaelamust saan ma osaleda kõikidel maailma turgudel. Saan olla ühenduses Londoni või Rooma kihlveokontoritega. Võin osta Hongkongi börsil optsioone ja müüa Jakartas Ameerika dollareid.”

„On see tõesti nii lihtne?”

„Mitte päris. Vaja on lubasid, sidemeid ja teadmisi. Aga siin, selles toas, asun ma maailma keskpunktis. Kellaajast sõltumata. Jõud ja haavatavus käivad käsikäes.”

Nad läksid elutuppa tagasi.

„Ma tahaksin Sonja tuba näha,” ütles Wallander.

Hökberg juhatas ta trepist üles. Nad läksid mööda toast, mis Wallanderi oletuse järgi kuulus Emili-nimelisele poisile. Hökberg osutas ühele uksele.

„Ma ootan all,” ütles ta. „Kui sul mind vaja ei ole.”

„Ei, saan hakkama.”

Hökbergi rasked sammud kadusid trepist alla. Wallander lükkas ukse lahti. Tuba oli kaldkatuse all, aken oli poolenisti lahti. Õhuke kardin liikus tasakesi tuule käes. Wallander seisis liikumatult ja vaatas ringi. Kogemustest teadis ta, et esmamulje on alati tähtis. Hilisem vaatlus võis paljastada draamasid, mis esialgu märkamatuks jäävad. Kuid esmamulje oli see, mille juurde ta alati tagasi pöördus.

Selles toas elas inimene. Seda inimest ta otsiski. Voodi oli üles tehtud. Kõikjal oli roosasid ja lillelisi patju. Ühes seinas oli kõrge riiul, kus istus arvutul hulgal kaisukarusid. Kapiukse küljes oli peegel, põrandal paks vaip. Akna all seisis kirjutuslaud. Laud oli tühi. Wallander seisis tükk aega ukseavas ja silmitses tuba. Siin elas Sonja Hökberg. Wallander astus edasi, põlvitas voodi ette ja vaatas voodi alla. Põrand oli tolmune. Kuid ühes kohas oli mingi ese jätnud tolmu sisse jälje. Wallanderil jooksis värin üle selja. Ta aimas, et seal oligi olnud haamer. Ta tõusis püsti ja istus voodi peale. See oli ootamatult kõva. Siis katsus ta oma laupa. Arvatavasti oli tal jälle palavik. Tabletipurk oli taskus. Kurk kipitas endiselt. Ta tõusis ja tõmbas kirjutuslaua sahtlid lahti. Ükski neist ei olnud lukus. Polnud isegi mingit võtit. Ta ei teadnud, mida ta otsib. Võib-olla päevikut või mõnda fotot. Aga sahtlites ei köitnud miski tema tähelepanu. Ta istus uuesti voodile. Mõtles oma kohtumisele Sonja Hökbergiga.

Tunne oli tekkinud otsekohe. Juba siis, kui ta toalävel seisis.

Miski ei klappinud. Sonja Hökberg ja tema tuba ei sobinud omavahel kokku. Ta ei suutnud tüdrukut siia, kõikide nende roosade karukeste hulka kujutleda. Ometigi oli see tema tuba. Ta püüdis aru saada, mida see võiks tähendada. Mis oli tõele lähemal? Sonja Hökberg, keda ta politseimajas oli näinud? Või tuba, kus ta oli elanud ja verise haamri oma voodi alla peitnud?

Rydberg oli palju aastaid tagasi teda kuulama õpetanud. Iga ruum hingab omamoodi. Sa pead kuulama. Tuba jutustab palju saladusi inimese kohta, kes seal elab.

Algul oli Wallander Rydbergi õpetussõnades sügavalt kahelnud. Kuid hiljem sai ta aru, et Rydberg oli andnud talle otsustava tähtsusega õppetunni.

Wallanderil hakkas pea valutama. Meelekohtades tuikas. Ta tõusis ja avas kapiukse. Puude peal riided, põrandal kingad. Kapi põhjas polnud peale kingade ja ühe katkise kaisukaru midagi. Kapiukse siseküljel rippus mingi filmi plakat. „Kurjuse kaitsja”. Peaosa mängis Al Pacino. Wallander mäletas teda „Ristiisast”. Ta pani kapiukse kinni ja istus kirjutuslaua taha toolile. Sealt nägi ta tuba teise nurga alt.

Midagi on puudu, mõtles ta. Talle meenus Linda tuba, kui tütar teismeikka jõudis. Muidugi oli ka seal olnud mänguloomi. Ennekõike olid aga pühad iidolipildid, mis võisid küll vahelduda, kuid need olid seal alati olemas.

Sonja Hökbergi toas ei olnud midagi sellist. Ta oli üheksateist aastat vana. Aga üksainus filmiplakat ja seegi kapis.

Wallander jäi veel mõneks minutiks istuma. Siis läks ta toast välja ja trepist alla. Erik Hökberg ootas teda elutoas. Wallander palus klaasi vett ja neelas tabletid alla. Hökberg silmitses teda uurivalt.

„Kas leidsid midagi?”

„Ma tahtsin ainult ringi vaadata.”

„Mis temast edasi saab?”

Wallander raputas pead.

„Ta on kriminaalvastutuseas ja teo üles tunnistanud. Nii et kergeks see tal ei kujune.”

Hökberg ei öelnud midagi. Wallander nägi, et ta piinles.

Wallander kirjutas Hökbergi naise Hööris elava õe telefoninumbri üles.

Siis lahkus ta ridaelamust. Tuul oli tugevamaks muutunud. Iilid tulid ja läksid. Wallander sõitis politseimajja tagasi. Tema enesetunne oli kehv. Pärast pressikonverentsi kavatses ta kohe koju minna ja pikali visata.

Kui ta valvelauda jõudis, viipas Irene ta enda juurde. Wallander märkas, et ta oli näost kahvatu.

„Mis on juhtunud?” küsis ta.

„Ma ei tea,” vastas Irene. „Aga sind otsiti. Ja sul polnud nagu tavaliselt telefoni kaasas.”

„Kes mind otsis?”

„Kõik.”

Wallander kaotas kannatuse.

„Kes on „kõik”? Ole natuke täpsem!”

„Martinsson. Ja Lisa.”

Wallander läks otsemat teed Martinssoni kabinetti. Ka Hansson oli seal.

„Mis on juhtunud?” küsis Wallander.

Martinsson vastas.

„Sonja Hökberg on põgenenud.”

Wallander vahtis talle uskmatult otsa.

„Põgenenud?”

„Vähem kui tund aega tagasi. Kõik, kel vähegi võimalik, on väljas ja otsivad teda. Aga ta on kadunud.”

Wallander vaatas oma kolleege.

Siis võttis ta jope seljast ja istus.