Читать книгу Püramiid - Хеннинг Манкелль - Страница 2

Alles siis, kui olin lõpetanud kaheksanda ja viimase loo Kurt Wallanderist, taipasin, millist alapealkirja olin kogu aeg tulutult otsinud. Kui kõik, või vähemalt enamik, oli valmis, sain aru, et alapealkiri oleks loomulikult pidanud olema „Romaanid Rootsi riigi murest”.

Aga selle peale tulin ma juba liiga hilja. Hoolimata asjaolust, et kõik raamatud on variatsioon ühel ja samal teemal: „Mis toimub 1990-ndatel Rootsi õigusriigiga? Kuidas saab demokraatia püsima jääda, kui õigusriigi vundament on murenenud? Kas Rootsi demokraatia hind on nii kõrge, et ühel päeval ei tasu see ennast enam ära?”

Neid küsimusi puudutab ka enamik mulle tulnud kirju. Paljud lugejad on väljendanud vägagi arukaid mõtteid. Minu jaoks annab see kinnitust sellest, et Wallander on omal moel olnud eestkõnelejaks paljude inimeste süvenevale ebakindlusele, vihale ning elutervele arusaamisele õigusriigi ja demokraatia vahelistest suhetest. Paksud kirjad või lakoonilised postkaardid maailma sellistest nurkadest, millest ma kuulnudki polnud, kõikvõimalikel kellaaegadel tulnud telefonikõned, e-kirjades kõnelenud ärritunud hääled.

Õigusriigi ja demokraatia kõrval on mulle esitatud küsimusi ka muudel teemadel. Mõned neist on puudutanud lugejate poolt elevusega tuvastatud ebajärjekindlust. Peaaegu kõigil juhtudel, kui lugejad on avastanud „eksimusi”, on neil õigus olnud. (Ja lubage mul samas kohe märkida, et järjekindlusetust võib avastada ka siit köitest. Olgu siis juba kohe öeldud, et käesolevas raamatus avaldatu on õige! Toimetajate peale ei tohi langeda vähimatki varju. Ma poleks osanud endale Eva Stenbergist paremat toimetajat tahtagi.)

Kuid enamikus kirjades esitatakse küsimus: mis toimus Wallanderi elus enne romaanisarja algust? Kui kuupäevaliselt täpsustada, siis enne 8. jaanuari 1990? Enne seda varajast talvehommikut, kui Wallander oma voodis telefonihelina peale ärkab, ehk sissejuhatust romaanile „Näota mõrvarid”. Mõistan väga hästi inimesi, kes küsivad, kuidas see kõik tegelikult algas. Tegevustiku alguses on Wallander 42 aastat vana. Kuid selleks ajaks on ta juba pikalt politseis töötanud, ta on olnud abielus ja lahutanud, tal on laps, ja mingil ajal on ta Malmöst lahkunud ning Ystadi kolinud.

Lugejad on küsinud. Ja loomulikult olen ka mina ise selle peale mõelnud. Üheksa aasta jooksul olen vahel sahtleid kraaminud, kaevanud tolmustes paberikuhjades või tuhninud diskettide ühe- ja nullijadade hulgas.

Mõni aasta tagasi, kui olin lõpetanud viienda raamatu „Valejälg”, mõistsin, et olin mõtetes hakanud kirjutama jutustusi ajast, mis eelnes romaaniseeria algusele. Taas see maagiline kuupäev – 8. jaanuar 1990.

Kogusin need jutustused kokku. Mõned on varem ajakirjanduses avaldatud. Neid olen vaid pisut kõpitsenud. Osa kronoloogilisi vigu ja liigseid sõnu on kõrvaldatud. Kaks jutustust ilmuvad selles raamatus esmakordselt.

Kuid ma ei lase neid tekste trükki ainult sellepärast, et need sahtlite koristamise käigus välja tulid. Kogumik ilmub sellepärast, et see on eelmisel aastal pandud punktile järgnev hüüumärk. Mõnikord on hea liikuda vähi kombel tagurpidi. Alguspunktini. Ajani enne 8. jaanuari 1990.

Ükski pilt pole kunagi täielik. Kuid need mosaiigikillud tuleks minu arvates lisada.

Ülejäänut katab vaikuse loor, nüüd ja edaspidi.

Henning Mankell

Jaanuar 1999