Читать книгу Püramiid - Хеннинг Манкелль - Страница 3

Esialgu oli ainult udu.

Või nagu paks, valge ja vaikne meri. Surmamaastik. See oli esimene mõte, mis Kurt Wallanderile pähe tuli, kui ta tasapisi uuesti pinnale hakkas tõusma. Et ta oli juba surnud. Ta oli kõigest 21-aastane. Noor politseinik, vaevu täisealine. Ja siis tormas tema poole võõras mees, nuga käes, ja ta ei jõudnud kõrvale viskuda.

Hiljem oli ainult valge udu. Ja vaikus.

Aegamööda ta ärkas, pöördus tagasi ellu. Peas virvendasid ähmased pildid. Ta proovis neid kinni püüda nagu liblikaid. Kuid pildid libisesid käest ja tal õnnestus toimunu ainult äärmise pingutusega taastada …

Wallanderil oli vaba päev. Oli 3. juuni 1969 ja ta oli äsja saatnud Mona Taani laeva peale; see polnud uus kiirlaev, vaid üks neist vanadest, mis sõitis Kopenhaagenisse piisavalt kaua, et selle aja jooksul jõuaks rahulikult süüa. Mona pidi sõbrannaga kokku saama, võib-olla lähevad nad Tivolisse, kuid poodidesse kohe kindlasti. Wallander oleks tahtnud kaasa minna, sest tal oli vaba päev. Kuid Mona keeldus. Reis oli ainult naistele mõeldud. Mehed kaasa ei saanud.

Nüüd vaatas ta, kuidas laev sadamast välja sõitis. Mona pidi õhtul tagasi tulema ja tema lubas loomulikult vastu tulla. Kui ilm ka õhtul veel ilus on, siis lähevad nad koos jalutama. Ja pärast seda Wallanderi Rosengårdi korterisse.

Juba paljas mõte sellest erutas Wallanderit. Ta kohendas pükse, läks üle tänava ja astus jaamahoonesse. Ta ostis paki sigarette – John Silverit, nagu alati – ja pani suitsu veel enne jaamahoonest väljumist põlema.

Wallanderil polnud selleks päevaks mingeid plaane. Oli teisipäev ja ta oli vaba. Ta oli palju ületunde teinud, põhiliselt Lundis ja ka Malmös toimunud Vietnami sõja vastaste meeleavalduste tõttu. Malmös tekkisid kokkupõrked. Olukord ei meeldinud Wallanderile sugugi. Ta ei teadnud õieti, mida arvata demonstrantide nõudmisest, et USA väed peavad Vietnamist lahkuma. Eelmisel päeval oli ta püüdnud sellest Monaga rääkida, kuid Monal polnud muud seisukohta peale selle, et „demonstrandid rikuvad korda”. Kui Wallander siiski peale käis ja arvas, et ega seegi pole õige, kui maailma suurima sõjalise võimsusega riik Aasia väikese põllumajandusmaa puruks ehk „tagasi kiviaega” pommitab, nagu oli lehes ühte kõrgemat USA sõjaväelast tsiteeritud, nähvas tüdruk, et mingi kommunistiga ta küll abielluda ei kavatse.

Wallander sattus segadusse. Arutelu jäi soiku. Ja Monaga tahtis ta igal juhul abielluda, selles oli ta kindel. Piigal olid helepruunid juuksed, terav nina ja kitsas lõug. Mona polnud võib-olla kõige ilusam tüdruk, keda Wallander oli näinud. Kuid ometi tahtis ta nimelt seda tüdrukut.

Nad olid tuttavaks saanud aasta tagasi. Wallander oli enne seda olnud üle aasta koos Helenaga, kes töötas linnas ühes laevandusfirmas. Ühel päeval teatas Helena lihtsalt, et suhe on läbi, ta oli leidnud kellegi teise. Wallander jäi alguses keeletuks. Pärast istus ta terve nädalavahetuse oma korteris ja töinas. Ta oli armukadedusest hullumas, pühkis siis pisarad ära, sõitis raudteejaama pubisse ja jõi ennast täis. Seejärel sõitis ta koju tagasi ja töinas edasi. Kui ta nüüd mõnikord sellest pubist mööda läks, jooksid tal üle selja külmavärinad. Sinna ei tõsta ta oma jalga enam iialgi.

Järgnesid mõned rasked kuud, mil Wallander püüdis panna Helenat meelt muutma ja tema juurde tagasi tulema. Kuid tüdruk lükkas kõik tema ettepanekud järsult tagasi, läks pealetükkivusest raevu ja ähvardas lõpuks asja politseisse anda. See sundis Wallanderi taganema. Ja kummalisel kombel tundus, et siis oligi kõik möödas. Helena võis rahus oma uue poisiga koos olla. See juhtus ühel reedesel päeval.

Samal õhtul sõitis ta üle mere Taani ja Kopenhaagenist tagasisõidul sattus ta istuma ühe kuduva tüdruku kõrvale, kelle nimi oli Mona.

Wallander läks mõtteisse vajunult läbi linna. Mõtles, mida Mona ja tema sõbranna hetkel teevad. Siis läks mõte nädal tagasi juhtunu peale. Kontrolli alt väljunud meeleavalduse peale. Või oli ehk süüdi hoopis tema ülemus, kes ei suutnud olukorda õigesti hinnata? Wallander kuulus improviseeritud taustajõududesse, kes pidid reservis ootama. Neid kutsuti alles siis, kui valitses juba täielik segadus. Selle tulemusena muutus olukord veelgi kaootilisemaks.

Ainus, kellega Wallander tegelikult oli püüdnud poliitikast rääkida, oli isa. Isa oli kuuskümmend aastat vana ja äsja otsustanud Österleni kolida. Isa oli tujukas inimene, kelle suhtes Wallander ei osanud õieti kunagi seisukohta võtta. Eriti pärast seda, kui isa niimoodi vihastas, et oleks pojaga äärepealt suhted katkestanud. See juhtus mõni aasta tagasi, kui Wallander tuli koju ja ütles, et temast saab politseinik. Isa istus oma õlivärvide ja kohvi järele lõhnavas ateljees. Ta viskas Wallanderit pintsliga, käskis tal minekut teha ja mitte kunagi tagasi tulla. Politseinikul ei olnud tema perekonnas kohta. Tekkis äge tüli. Kuid Wallander jäi endale kindlaks, temast pidi saama politseinik ja ükski tema pihta visatud pintsel seda asja ei muuda. Tüli lõppes ootamatult, isa sulgus vaenulikku vaikimisse ja läks tagasi molberti ette. Ta hakkas šablooni järgi metsist visandama. Motiiv oli alati sama – metsane maastik, mida mõnikord varieeris sinna maalitud metsis.

Wallander kortsutas isale mõeldes kulmu. Korralikku leppimist polnudki toimunud. Kuid vähemalt rääkisid nad nüüd teineteisega. Wallander mõtles sageli, kuidas küll tema ema, kes poja politseinikuks õppimise ajal suri, oma meest välja oli kannatanud. Õde Kristina oli piisavalt arukas, et võimalikult kiiresti kodunt ära kolida, ja elas nüüd Stockholmis.

Kell oli saanud kümme. Malmö tänavatel puhus vaid õrn tuuleke. Wallander läks NK kaubamaja kõrvale kohvikusse. Ta tellis kohvi ja võileiva ning lehitses läbi Arbeteti ja Sydsvenskani. Mõlemad ajalehed olid avaldanud lugejakirju inimestelt, kes politsei käitumist meeleavalduste ajal kas kiitsid või laitsid. Wallander keeras need leheküljed kiiresti edasi. Ta ei jaksanud lugeda. Ta lootis, et varsti ei pea ta meeleavalduste laialiajamisel enam osalema. Ta tahtis saada kriminaalpolitseinikuks. See oli algusest peale tema siht, millest ta ka mingit saladust ei teinud. Vaid mõne kuu pärast hakkab ta tööle isikuvastaseid kuritegusid ja ka tõsisemaid komblusrikkumisi uurivas osakonnas.

Järsku tundis ta, et keegi seisab ta kõrval. Wallanderil oli kohvitass käes. Ta vaatas üles. Tema kõrval oli umbes seitsmeteistkümneaastane pikkade juustega tüdruk. Ta oli näost väga kahvatu ja vahtis ainiti Wallanderile otsa. Siis kummardus ta ettepoole, nii et juuksed langesid näo ette, ja osutas oma kaelale.

„Siia,” ütles ta. „Sa lõid mind siia.”

Wallander pani tassi käest ära. Ta ei saanud millestki aru.

Tüdruk ajas end taas sirgu.

„Ma ei saa aru, millest sa räägid,” ütles Wallander.

„Sa oled politseinik, eks ju?”

„Jah.”

„Ja sa käisid meeleavaldajaid peksmas?”

Nüüd tabas Wallander seost. Tüdruk tundis ta ära, ehkki tal polnud praegu mundrit seljas.

„Ma ei löönud kedagi,” vastas ta.

„Mis tähtsust sel on, kelle käes kumminui oli. Sa olid seal. Seega osalesid sa meie peksmises.”

„Te rikkusite meeleavalduse korraldamise reegleid,” vastas Wallander ja kuulis, kui õõnsalt need sõnad tema suus kõlavad.

„Ma vihkan teid, kuradi politseinikud!” ütles tüdruk. „Ma tahtsin siin kohvi juua. Aga nüüd lähen ma kuhugi mujale.”

Seejärel ta kadus. Leti taga seisev ettekandja silmitses Wallanderit rangelt. Nagu oleks too külastaja minema peletanud.

Wallander maksis arve ja lahkus. Võileib jäi poolenisti söömata. Kohtumine tüdrukuga ajas ta tõsiselt endast välja. Tal oli järsku tunne, et kõik inimesed tänaval vahivad teda. Nagu oleks tal seljas munder, mitte tumesinised püksid, hele särk ja roheline jope.

Ma pean tänavalt ära pääsema, mõtles ta. Kabinetti, uurimisrühma koosolekutele, kuriteopaigale. Ei mingeid meeleavaldusi enam. Muidu lähen haiguslehele.

Ta kiirendas sammu. Kaalus, kas sõita bussiga Rosengårdi. Kuid siis otsustas ta, et liikumine tuleb talle kasuks. Pealegi oleks ta tahtnud praegu kõige parema meelega nähtamatu olla, et mitte ühegi tuttavaga juhuslikult kokku põrgata.

Aga nagu kiuste nägi ta pargi servas oma isa. Isa tassis käes pruuni jõupaberisse pakitud maali. Wallander kõndis, pilk maas, ja märkas isa alles siis, kui oli juba liiga hilja. Isal oli peas imelik tuttmüts, seljas paks mantel, selle all mingisugune dress ja tossud paljaste jalgade otsas.

Wallander oigas sisimas. Ta näeb välja nagu hulgus, mõtles ta. Miks ta ei võiks vähemalt korralikult riides käia?

Isa pani maali maha ja tõmbas hinge.

„Miks sul mundrit seljas ei ole?” küsis ta ilma tervitamata. „Kas sa polegi enam politseinik?”

„Mul on täna vaba päev.”

„Ma arvasin, et politseinikud on kogu aeg tööl. Et meid kõige kurja eest kaitsta.”

Wallander suutis oma ärrituse maha suruda.

„Miks sul talvemantel seljas on?” küsis ta hoopis. „Väljas on kakskümmend kraadi sooja.”

„Võib-olla küll,” vastas isa. „Aga korralikult higistades püsin ma terve. Sa peaksid samuti proovima.”

„Suvel ei käida talvemantliga.”

„Eks jää siis haigeks.”

„Ma pole ju kunagi haige!”

„Praegu veel mitte. Aga küll see tuleb.”

„Kas oled vaadanud, milline sa välja näed?”

„Ma ei kuluta aega enda peeglist vahtimise peale.”

„Sa ei saa ju ometi juunikuus talvemütsiga käia!”

„Eks võta see mul peast ära, kui julged. Kaeban politseisse, et sa vägivallatsesid minu kallal. Muuseas, küllap käisid ka sina meeleavaldajaid peksmas?”

Tema ka veel! mõtles Wallander. See pole võimalik! Ta pole ju kunagi poliitika vastu huvi tundnud. Ehkki ma olen vahel püüdnud temaga sellest rääkida.

Kuid Wallander eksis.

„Iga korralik inimene peaks selle sõja vastu olema,” ütles isa veendunult.

„Iga korralik inimene peab ka oma tööd tegema,” vastas Wallander end rahulikuks sundides.

„Sa tead, mis ma sulle ütlesin. Sa poleks pidanud politseinikuks hakkama. Aga sa ei kuulanud. Vaata nüüd, millega sa hakkama oled saanud. Peksad süütuid lapsi kepiga vastu pead.”

„Kurat, ma pole elu sees ühtegi inimest löönud!” vastas Wallander järsku vihastades. „Pealegi pole meil kepid, vaid kumminuiad. Kuhu sa selle maaliga lähed?”

„Ma vahetan selle õhuniisutaja vastu.”

„Milleks sul õhuniisutajat vaja on?”

„Selle vahetan ma uue madratsi vastu. Praegune madrats on vilets. Paneb mul selja valutama.”

Wallander teadis, et isa sooritas sageli kummalisi mitmeosalisi tehinguid, enne kui soovitu lõpuks kätte sai.

„Kas tahad, et ma aitan sind?” küsis Wallander.

„Ei ole mul mingit politseivalvet vaja. Selle asemel võiksid mõni õhtu läbi tulla ja natuke kaarte mängida.”

„Ma tulen,” vastas Wallander. „Kui mul aega on.”

Kaardimäng, mõtles ta. Viimane, mis meid veel ühendab.

Isa võttis maali jälle kätte.

„Miks ma ikka veel lapselapsi ei saa?” küsis ta seejärel.

Ent läks vastust ootamata minema.

Wallander vaatas talle järele. Mõtles, kui hea see on, et isa nüüd Österleni kolib. Siis pole neil enam ohtu juhuslikult kokku joosta.

Wallander elas Rosengårdis vanas majas. Kogu piirkonda ähvardas pidev lammutamisoht. Kuid talle meeldis seal, ehkki Mona oli talle öelnud, et kui nad abielluvad, siis kolivad nad mujale. Wallanderi korteris oli üks tuba, köök ja kitsuke vannituba. See oli tema esimene oma korter. Mööbli oli ta ostnud oksjonitelt ja erinevatest sisustuspoodidest. Seintel rippusid lillede või paradiisisaarte piltidega plakatid. Kuna vahel käis ka isa tal külas, siis tundis ta kohustust riputada diivani kohale ka üks isa maalitud maastik. Ta oli valinud ilma metsiseta pildi.

Kuid kõige olulisem asi toas oli grammofon. Wallanderil oli vähe plaate. Enamasti olid need ooperimuusika plaadid. Neil kordadel, kui mõned kolleegid politseist tal külas käisid, olid nad alati küsinud, kuidas ta küll suudab säärast muusikat kuulata. Sellepärast oli ta hankinud ka mõned sellised plaadid, mida siis peale panna, kui külalised tulevad. Talle arusaamatul põhjusel pidasid paljud politseinikud lugu Roy Orbisonist.

Ta sõi lõunat, jõi kohvi ja tegi korteri enam-vähem korda. Grammofon mängis sel ajal Jussi Björlingi plaati. See oli tema esimene plaat, lootusetult ära kriibitud, kuid ta mõtles tihti, et kui majas peaks järsku tulekahju puhkema, siis selle plaadi päästaks ta esimesena.

Ta oli plaadi just teist korda peale pannud, kui hakati vastu lage kolkima. Wallander keeras muusika vaiksemaks. Tema kohal elas pensionil naisterahvas, kes oli varem lillepoodi pidanud. Naabri nimi oli Linnea Almqvist. Kui muusika Wallanderi korteris tema meelest liiga valjusti mängis, hakkas ta vastu põrandat kolkima. Ja Wallander keeraski kuulekalt vaiksemaks. Aken oli lahti, kardin, mille Mona üles oli riputanud, liikus tuules, ja ta viskas voodisse pikali. Ta tundis väsimust ja laiskust. Tal oli täielik õigus end välja puhata. Ajaviiteks hakkas ta üht vana Lektyri2 numbrit lehitsema. Kui Mona pidi külla tulema, peitis ta ajakirja hoolega ära. Kuid peagi jäi ta magama, ajakiri põrandal.

Ta ärkas võpatades mingi valju heli peale. Raske oli kindlaks teha, kust see tuli. Ta tõusis üles ja läks kööki vaatama, kas midagi on põrandale kukkunud. Seal oli kõik korras. Siis läks ta tuppa tagasi ja vaatas aknast välja. Õu majade vahel oli tühi. Pesunööril rippus üksik sinine dress ja liikus kergelt tuules. Wallander läks voodisse tagasi. Ärkamine oli katkestanud ta unenäo. Unes oli olnud ka kohvikus nähtud tüdruk. Kuid uni oli segane ja kaootiline.

Ta tõusis ja vaatas kella. Kolmveerand neli. Ta oli maganud üle kahe tunni. Ta istus köögilaua äärde ja kirjutas nimekirja, mida tuleb poest tuua. Mona oli lubanud Kopenhaagenist midagi juua osta. Ta pistis nimekirja taskusse, võttis jope ja pani välisukse enda järel kinni.

Siis jäi ta poolhämaruses seisma. Naaberkorteri uks oli irvakil. See üllatas Wallanderit, sest korteris elav mees oli aravõitu ja alles maikuus lasknud uksele lisaluku panna. Wallander kaalus, kas jätta asi sinnapaika, kuid otsustas siiski koputada. Korteris elas üksik pensionil olev meremees, tema nimi oli Artur Hålén. Ta elas majas juba enne seda, kui Wallander sinna kolis. Nad tervitasid teineteist ja vahetasid vahel trepil kokku sattudes mõned mittemidagiütlevad laused, kuid see oli ka kõik. Wallander polnud kunagi näinud ega kuulnud, et Hålénil oleks keegi külas käinud. Hommikuti kuulas naaber raadiot, õhtuti vaatas televiisorit. Kuid kell kümme valitses alati vaikus. Wallander mõtles mõnikord, kui palju tema naistuttavate külaskäikudest ja eriti öistest erutatud häältest Håléni juurde läbi kostis. Kuid loomulikult ei küsinud ta selle kohta kunagi midagi.

Wallander koputas veel korra. Vastust ei tulnud. Siis lükkas ta ukse lahti ja hüüdis. Korteris valitses vaikus. Kõhklevalt astus ta esikusse. Talle lõi vastu sumbunud, spetsiifiline vana mehe lõhn. Wallander hüüdis uuesti.

Nähtavasti unustas ta ukse lukku panna, kui välja läks, mõtles Wallander. On ta ju ikkagi umbes seitsmekümne ringis. Võib-olla on hakanud mälu teda alt vedama.

Wallander heitis pilgu kööki. Vahariidega kaetud laual oli kohvitassi kõrval kokku kortsutatud ennustusvõistluse kupong. Siis lükkas ta toa ukse ees oleva eesriide kõrvale. Ta jahmatas. Hålén lamas põrandal. Mehe valge särk oli verine. Tema kõrval oli revolver.

Pauk, mõtles Wallander. Ma kuulsin revolvrilasku.

Tal hakkas halb. Surnud inimesi oli ta varemgi näinud. Uppunuid ja end üles poonuid. Põlenud või liiklusõnnetuses tundmatuseni moondunud inimesi. Kuid ta polnud selle vaatepildiga siiani harjunud.

Ta vaatas toas ringi. Håléni korter oli tema enda oma peegelpilt. Sisustus oli kasin. Mitte ühtegi lille, mitte ühtegi iluasja. Voodi oli tegemata.

Wallander jäi veel hetkeks surnukeha vaatama. Hålén oli end nähtavasti rindu tulistanud. Ja ta oli surnud. Sellele järeldusele jõudmiseks polnud Wallanderil vaja isegi pulssi katsuda.

Ta läks kiiresti oma korterisse tagasi ja helistas politseisse. Ütles, kes ta on – kolleeg – ja rääkis, mis on juhtunud. Siis läks ta alla tänavale ja jäi patrullautot ootama.

Politsei ja kiirabi jõudsid kohale peaaegu ühel ajal. Wallander noogutas autost välja astunud meestele. Ta tundis neid.

„Mis sa siin leidsid?” küsis üks politseinikest. Tema nimi oli Sven Svensson, Landskronast pärit mees; kord korterivarast taga ajades kukkus ta kibuvitsaheki sisse ja sai sellest okkad tagumikku, pärast seda kutsutigi teda ainult Okkaks.

„Minu naaber,” vastas Wallander. „Ta on ennast maha lasknud.”

„Hemberg on teel,” ütles Okas. „Kriminalistid peavad ju kõik üle vaatama.”

Wallander noogutas. Ta teadis. Kodus aset leidnud surmajuhtumit, ükskõik, kui loomulik see ka ei paistnud, pidi politsei alati uurima.

Hembergil oli teatud kuulsus. Mitte ainult positiivne. Ta läks kergesti põlema ja võis oma kolleegidele halvasti öelda. Kuid samal ajal oli ta oma töös ka nii silmapaistev, et keegi ei julgenud talle tegelikult vastu hakata. Wallander tundis, et hakkab närvitsema. Kas ta oli midagi valesti teinud? Hemberg tabaks selle hetkega ära. Ja kui Wallanderil õnnestub ametikõrgendust saada, siis hakkab ta koos kriminaalkomissar Hembergiga töötama.

Wallander seisis tänaval ja ootas. Kõnnitee ääres peatus tume Volvo ja sealt tuli välja Hemberg. Ta oli üksi. Kulus mõni sekund, enne kui ta Wallanderi ära tundis.

„Mida paganat sina siin teed?” küsis Hemberg.

„Ma elan siin,” vastas Wallander. „Mu naaber laskis end maha. Ma helistasin politseisse.”

Hemberg kergitas huvitatult kulme.

„Kas sa nägid teda?”

„Mis mõttes nägin?”

„Kas nägid, kuidas ta end maha lasi?”

„Muidugi mitte!”

„Kuidas sa siis tead, et see oli enesetapp?”

„Relv on surnukeha kõrval.”

„Ja mis sellest?”

Wallander ei teadnud, mida vastata.

„Sa pead õppima õigeid küsimusi esitama,” ütles Hemberg. „Kui tahad kriminaalpolitseisse tööle tulla. Mul on juba praegu piisavalt palju selliseid, kes ei mõtle nii nagu tarvis. Mul pole neid rohkem juurde vaja.”

Seejärel ta leebus.

„Kui sa ütled, et see on enesetapp, siis nii see kindlasti ongi. Kus?”

Wallander osutas välisukse poole. Nad läksid sisse.

Hiljem jälgis Wallander tähelepanelikult, kuidas Hemberg töötas. Vaatas, kuidas ta kükitas surnukeha kõrvale ja arutas saabunud arstiga kuuli sisenemisava. Vaatas relva, keha, käe asendit. Siis käis ta korteris ringi, uuris sahtleid, kappe ja riideid.

Vähem kui tunni pärast oli ta lõpetanud. Ta andis Wallanderile märku endaga kööki tulla.

„Küllap see oligi enesetapp,” ütles Hemberg laual lebanud ennustusvõistluse kupongi sirgeks siludes ja uurides.

„Ma kuulsin mingit pauku,” ütles Wallander. „See pidi lask olema.”

„Midagi muud sa ei kuulnud?”

Wallander mõtles, et kõige parem on öelda, kuidas asi oli.

„Ma tegin päevast uinakut,” ütles ta. „Pauk äratas mind üles.”

„Ja pärast seda? Kas kuulsid trepi peal jooksmist?”

„Ei.”

„Kas sa tundsid teda?”

Wallander rääkis ära selle vähese, mida ta naabrist teadis.

„Kas tal lähedasi polnud?”

„Minu teada mitte.”

„Meil tuleb välja uurida, kuidas selle asjaga on.”

Hemberg istus mõne hetke vaikides.

„Ühtegi perekonnapilti ei ole,” jätkas ta. „Ei kapi peal ega seintel. Sahtlites pole midagi. Ainult kaks vana meremehepassi. Ainus huvitav asi, mis ma leida suutsin, oli purgi sisse pandud värviline põrnikas. Põderpõrnikast suurem. Kas sa tead, kes on põderpõrnikas?”

Wallander ei teadnud.

„Rootsi kõige suurem mardikaline,” ütles Hemberg. „Aga see sureb varsti välja.”

Ta pani ennustusvõistluse kupongi käest.

„Ka hüvastijätukirja ei ole,” jätkas ta. „Vana mees, kes on kõigest tüdinud, lahkub elust pauguga. Arsti sõnul on ta hästi sihtinud. Täpselt südamesse.”

Kööki tuli politseinik, rahakott käes, ja andis selle Hembergile. Hemberg tegi koti lahti ja võttis välja ID-kaardi.

„Artur Hålén,” ütles Hemberg. „Sündinud 1898. Tal oli mitu tätoveeringut. Nagu vana kooli meremehele sobilik. Kas sa tead, mis tööd ta mere peal tegi?”

„Ma arvan, et ta oli vist laevamehaanik.”

„Ühes meremehepassis oli ametiks märgitud mehaanik. Varasemas aga madrus. Ta töötas laevas seega erinevatel töökohtadel. Kunagi oli ta armunud tüdrukusse, kelle nimi oli Lucia. See nimi on tätoveeritud nii parema õla kui ka rinna peale. Võib ka niimoodi mõelda, et ta tulistas end läbi selle ilusa nime.”

Hemberg pani rahakoti koos ID-kaardiga kilekotti.

„Kohtuarstile jääb loomulikult viimane sõna,” ütles ta. „Ja me saadame nii relva kui ka kuuli ekspertiisi. Kuid kahtlemata on see enesetapp.”

Hemberg heitis uuesti pilgu ennustusvõistluse kupongile.

„Artur Hålén ei teadnud Inglise jalgpallist suurt midagi,” ütles ta. „Kui ta oleks selle kupongiga tõepoolest võitnud, siis oleks ta kogu võidusumma endale saanud.”

Hemberg tõusis. Surnukeha viidi parajasti välja. Linaga kaetud kanderaami manööverdati ettevaatlikult läbi kitsa esiku.

„Seda juhtub aina tihedamini,” ütles Hemberg mõtlikult. „Vanad inimesed lahkuvad elust omaenda käe läbi. Aga relva sellel puhul eriti tihti ei kasutata. Revolvrist rääkimata.”

Ta jäi Wallanderit järsku terasemalt silmitsema.

„Aga selle peale oled sa loomulikult juba mõelnud, eks?”

Wallander üllatus.

„Mille peale?”

„Et see on kummaline, et tal üldse revolver oli. Me vaatasime sahtlid läbi. Aga relvaluba me ei leidnud.”

„Küllap ta ostis selle merd sõites.”

Hemberg kehitas õlgu.

„Eks vast jah.”

Wallander läks Hembergi järel tänavale.

„Kuna sa oled naaber, siis mõtlesin, et võime võtme sinu hoolde anda,” ütles komissar. „Kui nad oma tööga seal üleval valmis on, siis jätavad nad võtme sinu kätte. Hoolitse selle eest, et ükski kõrvaline isik enne seda korterisse ei lähe, kui me oleme täiesti kindlad, et see oli enesetapp.”

Wallander läks majja tagasi. Trepil sai ta kokku Linnea Almqvistiga, kes viis parajasti prügikotti välja.

„Mis hirmus jooksmine siin mööda treppe käib?” küsis naine rangelt.

„Kahjuks on meil tegemist surmajuhtumiga,” vastas Wallander viisakalt. „Hålén on surnud.”

Naine oli uudisest silmanähtavalt vapustatud.

„Küllap oli ta kohutavalt üksildane,” ütles ta aeglaselt. „Ma proovisin teda paar korda kohvile kutsuda. Ta vabandas end ajapuudusega. Aga aeg oli ju ometi ainus, mida tal oli?”

„Ma peaaegu ei tundnudki teda,” ütles Wallander.

„Kas süda?”

Wallander noogutas.

„Jah,” vastas ta. „Küllap vist.”

„Nüüd jääb üle ainult loota, et siia mingeid lärmakaid noori ei koli,” ütles naine lahkudes.

Wallander läks tagasi Håléni korterisse. Nüüd, kus surnukeha oli ära viidud, oli see lihtsam. Üks kriminalist pakkis parajasti oma kohvrit kokku. Vereloik linoleumpõrandal oli tumedamaks tõmbunud. Okas puhastas küünealuseid.

„Hemberg ütles, et ma võtaksin võtmed enda kätte,” ütles Wallander.

Okas osutas kapi peal lebavale võtmekimbule.

„Huvitav, kes selle maja omanik on?” küsis Okas. „Mu pruut otsib endale korterit.”

„Seinad kostavad hirmsasti läbi,” ütles Wallander. „Lihtsalt et sa teaks.”

„Kas sa pole uutest eksootilistest vesivooditest midagi kuulnud?” küsis Okas. „Need ei nagise.”

Kell oli juba veerand seitse, kui Wallander Håléni korteri ukse lõpuks kinni sai panna. Monaga kohtumiseni oli ikka veel mitu tundi aega. Ta läks oma korterisse tagasi ja keetis kohvi. Väljas oli tuul tõusnud. Ta pani akna kinni ja istus kööki. Süüa ostma ta sel päeval ei jõudnudki ja nüüd oli pood juba kinni. Ühtegi kauem avatud toidupoodi läheduses ei olnud. Ta mõtles, et peab Mona kuhugi välja sööma viima. Rahakott oli laua peal. Ta vaatas järele, raha selle jaoks ei jätkunud. Monale meeldis restoranis käia, kuid Wallanderi meelest oli see raha tuulde laskmine.

Kohvikann hakkas undama. Ta kallas kohvi tassi ja pani sinna kolm tükki suhkrut. Ootas, et kohv jahtuks.

Miski ei andnud talle asu.

Ta ei osanud seda kuidagi seletada.

Kuid järsku muutus see tunne väga tugevaks.

Ta ei teadnud, mis see täpselt oli. Peale selle, et see oli seotud Håléniga. Ta mõtles juhtunu uuesti läbi. Pauk, mis teda üles ajas, irvakil uks, surnukeha toa põrandal. Mees, kes juhuslikult elas tema kõrvalkorteris, oli teinud enesetapu.

Kuid selles oli midagi, mis ei klappinud. Wallander läks tuppa ja viskas voodile pikali. Kuulatas mõttes uuesti mürtsu. Kas ta oli veel midagi kuulnud? Enne või pärast? Kas unenägudesse oli veel mingeid hääli kostnud? Ta sobras mõtetes, kuid ei leidnud midagi. Ometi oli ta kindel. Ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Ta jätkas mõttes otsimist. Kuid vastuseks oli vaid vaikus. Ta tõusis voodist püsti ja läks kööki tagasi. Kohv oli jahtunud.

Ma kujutan endale ette, mõtles ta. Ma nägin seda oma silmaga, samuti Hemberg ja kõik teised. Üksik vana mees, kelle mõõt oli täis saanud.

Tunne, et ta oli midagi näinud, kuid mitte aru saanud selle tähendusest, oli visa kaduma.

Samal ajal taipas ta, et loomulikult on mõte teatud määral ahvatlev. Et ta märkas midagi, mis jäi Hembergil tähele panemata. See annaks talle võimaluse veelgi kiiremini kriminaalpolitseisse tööle saada.

Ta vaatas kella. Aega oli veel küllalt, enne kui ta pidi Monale Taani praami peale vastu minema. Ta pani kohvitassi kraanikaussi, võttis võtmekimbu ja läks Håléni korterisse. Toas oli kõik täpselt samamoodi nagu siis, kui ta surnukeha avastas, välja arvatud see, et laip oli nüüd ära viidud. Kuid tuba oli sama. Wallander vaatas aeglaselt ringi. Kuidas tegutseda? mõtles ta. Kuidas avastada seda, mis on sul silme ees, ilma et sa seda tegelikult näeksid?

Midagi seal oli, selles oli ta veendunud.

Kuid ta ei näinud seda.

Ta läks kööki ja istus toolile, kus varem oli istunud Hemberg. Ennustusvõistluse kupong oli tema ees laual. Wallander ei teadnud Inglise jalgpallist eriti palju. Õigupoolest ei teadnud ta jalgpallist üldse midagi. Kui ta vahel harva õnnemänge mängis, siis ostis ta loteriipileti. See oli kõik.

Ta nägi, et kupong oli täidetud järgmiseks laupäevaks. Hålén oli sellele kirjutanud koguni oma nime ja aadressi.

Wallander läks tuppa tagasi ja jäi seisma akna alla, et tuba teise nurga alt vaadelda. Tema pilk peatus voodil. Hålénil olid riided seljas, kui ta endalt elu võttis. Kuid voodi oli tegemata. Hoolimata sellest, et muus osas valitses korteris pedantne kord. Miks ta voodit ära ei teinud? mõtles Wallander. Ei võinud ju olla, et ta magas riietes, ärkas ja lasi end seejärel voodit üles tegemata maha? Ja miks on köögilaual täidetud ennustusvõistluse kupong?

See ei klappinud. Kuid see ei pruukinud ka midagi muud tähendada. Håléni otsus kõigele lõpp teha võis tulla väga järsku. Ta võib-olla mõistis, et oli mõttetu hakata voodit veel viimane kord üles tegema.

Wallander istus toa ainsasse tugitooli. See oli lohku istutud ja kulunud. Ma kujutan endale asju ette, mõtles ta taas. Kohtuarst jõuab otsusele, et see oli enesetapp, tehniline uurimine kinnitab, et kuul oli tulistatud sellest relvast ja et päästikule vajutas Hålén ise.

Wallander otsustas korterist lahkuda. Nüüd pidi ta end pesema ja riideid vahetama ning siis Monale vastu minema. Kuid miski hoidis teda paigal. Ta läks kummuti juurde ja hakkas selle sahtleid avama. Esimese asjana leidis ta kaks meremehepassi. Artur Hålén oli noorena kena mees. Heledad juuksed, lai naeratus. Wallanderil oli raske mõista, et pildilt vaatas talle vastu sama mees, kes oli oma viimased päevad vaikselt ja tagasitõmbunult Rosengårdis elanud. Kõige vähem sobis pilt tema meelest kokku kellegagi, kes ühel päeval endalt elu võtab. Aga ta teadis, kui vale see mõte on. Enesetapjaid ei saa iialgi mingite kindlate mallide järgi lahtritesse jagada.

Ta leidis värvilise põrnika ja läks sellega akna alla. Karbi alla oli tema arvates trükitud „Brasil”. Suveniir, mille Hålén oli mõnelt oma reisilt ostnud. Wallander jätkas sahtlite läbivaatamist. Võtmed, erinevate riikide metallraha, ei midagi sellist, mis oleks tähelepanu äratanud. Kõige alumises sahtlis, poolenisti põhja katva kulunud ja katkise paberi all oli pruun ümbrik. Kui Wallander selle lahti tegi, leidis ta vana foto. Pildil oli pruutpaar. Tagaküljel oli fotoateljee nimi ja kuupäev. 15. mai 1884. Ateljee asus Härnösandis. Lisaks oli keegi sinna kirjutanud: Manda ja mina meie pulmapäeval. Vanemate pulmapilt, mõtles Wallander. Neli aastat hiljem sündis poeg.

Kummutiga ühele poole saanud, läks ta raamaturiiuli juurde. Tema üllatuseks oli seal mitmeid saksakeelseid raamatuid. Välimuse järgi otsustades oli neid palju lehitsetud ja põhjalikult loetud. Lisaks olid seal mõned Vilhelm Mobergi raamatud, Hispaania kokaraamat ja mõned mudellennundusele pühendatud ajakirja numbrid. Wallander raputas imestusega pead. Pilt Hålénist oli tunduvalt keerukam, kui ta aimatagi oskas. Ta jättis raamaturiiuli sinnapaika ja vaatas voodi alla. Tühi. Siis läks ta kapi juurde. Riided olid korralikult puu peale riputatud, kolm paari kingi hoolikalt viksitud. Ainult tegemata voodi, mõtles Wallander uuesti. See häirib üldpilti.

Ta pani parajasti riidekapi ust kinni, kui helises uksekell. Wallander võpatas. Ootas. Helistati uuesti. Wallanderil tekkis tunne, et ta viibib keelatud alal. Ta ootas veel silmapilgu. Kuid kui kell kolmas kord helises, läks ta esikusse ja avas ukse.

Trepikojas seisis hallis mantlis mees. Ta vaatas hämmastunult Wallanderile otsa.

„Kas ma eksisin uksega?” küsis ta. „Ma otsin härra Håléni.”

Wallander püüdis rääkida sobivama, ametliku tooniga.

„Tohin ma küsida, kes te olete?” küsis ta tarbetult järsult.

Mees kortsutas kulmu.

„Kes te ise olete?” küsis ta.

„Ma olen politseinik,” ütles Wallander. „Kriminaalassistent Kurt Wallander. Kas oleksite nüüd kena ja vastaksite minu küsimusele, kes te olete ja mida te tahate?”

„Ma müün ühte teatmeteost,” vastas mees leplikult. „Käisin siin eelmisel nädalal raamatuid esitlemas. Artur Hålén palus mul täna tagasi tulla. Lepingu ja esimese sissemakse saatis ta juba ära. Ma pidin üle andma esimese köite ja veel ühe raamatu, mille iga uus ostja kingituseks saab.”

Ta võttis portfellist kaks raamatut, nagu tahaks ta Wallanderile oma jutu tõelevastavust kinnitada.

Wallander kuulas teda üha kasvava imestusega. Tunne, et miski pole nii, nagu peaks, muutus järsku tugevamaks. Ta astus kõrvale ja noogutas raamatutega mehele, et see sisse astuks.

„Kas midagi on juhtunud?” küsis too.

Wallander juhatas ta küsimusele vastamata kööki ja andis märku laua äärde istuda.

Siis taipas Wallander, et tal tuleb nüüd esimest korda surmasõnum edasi anda. See oli temas alati pelgust tekitanud. Kuid ta mõtles ka, et tema ees pole kadunukese lähedane, vaid kõigest raamatumüüja.

„Artur Hålén on surnud,” ütles ta.

Mees teisel pool lauda ei saanud nähtavasti aru.

„Aga ma ju rääkisin temaga täna!”

„Minu meelest te ütlesite, et kohtusite eelmisel nädalal.”

„Ma helistasin täna hommikupoolikul ja küsisin, kas talle sobib, kui ma täna õhtul siit läbi tulen.”

„Mis ta teile ütles?”

„Et sobib küll. Miks ma muidu oleksin tulnud? Ma pole selline inimene, kes ennast peale pressiks. Inimestel on ukselt uksele käivate raamatumüüjate suhtes nii kummalised eelarvamused.”

Wallanderi meelest mees ei valetanud.

„Võtame nüüd algusest peale,” ütles Wallander.

„Mis on juhtunud?” katkestas teda mees.

„Artur Hålén on surnud,” vastas Wallander. „Esialgu on see kõik, mis ma saan öelda.”

„Aga kui politsei on asjasse segatud, siis on ju midagi juhtunud. Kas ta jäi auto alla?”

„Esialgu on see kõik, mis ma öelda saan,” kordas Wallander ja mõtles ise, miks ta küll olukorra nii tarbetult dramaatiliseks teeb.

Siis palus ta, et mees kõik algusest peale ära räägiks.

„Minu nimi on Emil Holmberg,” alustas mees. „Ma olen tegelikult bioloogiaõpetaja. Aga ma püüan teatmeteoste müümisega saada kokku nii palju raha, et saaksin Borneole sõita.”

„Borneole?”

„Mind huvitavad troopikataimed.”

Wallander noogutas, andes märku jätkata.

„Ma käisin eelmisel nädalal siin ümbruskonnas ringi ja andsin uste taga kella. Artur Hålén oli huvitatud ja kutsus mind sisse. Istusime siinsamas köögis. Ma rääkisin teatmeteosest, kui palju see maksab, ja näitasin talle proovieksemplari. Umbes poole tunni pärast kirjutas ta lepingule alla. Täna hommikul ma helistasin ja ta ütles, et talle sobib, kui ma täna õhtul tulen.”

„Mis päeval te eelmisel nädalal siin käisite?”

„Teisipäeval. Umbes kella nelja ja kuue vahel.”

Wallander tuletas meelde, ta oli sel ajal tööl. Kuid ta ei näinud mingit põhjust öelda, et elab ise samas majas. Eriti arvestades seda, et ta oli ennast tutvustanud kriminaalpolitseinikuna.

„Hålén oli ainus, kes raamatute vastu huvi tundis,” jätkas Holmberg. „Ülemisel korrusel hakkas üks daam pahandama, et ma segan inimesi. Seda juhtub ikka, kuigi mitte väga tihti. Mul on meeles, et siin kõrvalkorteris polnud kedagi kodus.”

„Te ütlesite, et Hålén tegi esimese sissemaksu juba ära.”

Mees avas oma raamatuportfelli ja näitas Wallanderile kviitungit. Sellel oli eelmise nädala reede kuupäev.

Wallander püüdis mõelda.

„Kui kaua ta pidi selle entsüklopeedia eest veel maksma?”

„Kaks aastat. Seni, kuni kõik kakskümmend osa on ära makstud.”

See ei klapi, mõtles Wallander. Mitte miski ei klapi. Mees, kes kavatseb end tappa, kirjutaks küll vaevalt alla järgmiseks kaheks aastaks siduvale ostulepingule.

„Mis mulje teil Hålénist jäi?” küsis Wallander.

„Ma ei saa teie küsimusest vist päris hästi aru.”

„Milline ta oli? Rahulik? Heas tujus? Kas ta tundus murelikuna?”

„Ta ei rääkinud kuigi palju. Kuid ta oli entsüklopeediast tõsiselt huvitatud. Selles olen ma kindel.”

Wallanderil polnud hetkel rohkem küsimusi. Köögi aknalaual oli harilik pliiats. Ta otsis taskust paberit. Ainsana jäi talle pihku ostunimekiri. Ta keeras selle teistpidi ja palus Holmbergil kirjutada sinna oma telefoninumber.

„Tõenäoliselt me teile rohkem ei helista,” ütles ta. „Kuid ma tahaksin siiski teie telefoninumbrit saada.”

„Hålén paistis täiesti terve,” ütles Holmberg. „Mis õieti juhtunud on? Ja mis nüüd lepingust saab?”

„Kui tal ei ole just mõnda sugulast, kes tellimuse üle võtaks, siis ma ei usu, et te selle eest raha saate. Võin teile kinnitada, et Artur Hålén on surnud.”

„Ja te ei saa öelda, mis on juhtunud?”

„Kahjuks mitte.”

„Päris kõhe lugu.”

Wallander tõusis püsti, andes märku, et jutuajamine on lõppenud.

Holmberg jäi seisma, portfell käes.

„Kriminaalkonstaabel, võib-olla tunnete teie entsüklopeedia vastu huvi?”

„Kriminaalassistent,” vastas Wallander. „Ja entsüklopeediat ei ole mul tarvis. Vähemalt mitte praegu.”

Wallander saatis Holmbergi tänavale. Alles siis, kui mees jalgrattaga nurga taha kadus, läks ta Håléni korterisse uuesti tagasi. Ta istus köögilaua äärde ja käis Holmbergilt kuuldu uuesti mõttes läbi. Ainus mõistlik seletus, mis tal pähe tuli, oli see, et Håléni otsus endalt elu võtta sündis väga järsku. Kui ta muidugi polnud nii segane, et tahtis süütule raamatumüüjale halba nalja teha.

Kuskil eemal helises telefon. Ta taipas liiga hilja, et see oli tema enda oma. Ta jooksis korterisse. Helistajaks oli Mona.

„Ma arvasin, et sa tuled mulle vastu,” ütles neiu pahaselt.

Wallander vaatas kella ja vandus endamisi. Ta oleks pidanud vähemalt veerand tundi tagasi juba sadamas olema.

„Üks kriminaalasi pidas mind kinni,” ütles ta vabandavalt.

„Sul on ju täna vaba päev.”

„Kahjuks oli mind tööl vaja.”

„Kas peale sinu tõesti teisi politseinikke pole? Kas see ikka peab niimoodi olema?”

„See oli kindlasti erandjuhtum.”

„Kas sa süüa ostsid?”

„Ma ei jõudnud.”

Ta kuulis, kui pettunud tüdruk oli.

„Ma tulen sulle nüüd vastu,” ütles ta. „Püüan takso saada. Siis läheme välja sööma.”

„Kuidas ma selles kindel saan olla? Sa pead võib-olla uuesti tööle minema.”

„Ma tulen nii kiiresti, kui saan. Ma luban!”

„Ma istun sadamas pingi peal. Aga ma ootan ainult kakskümmend minutit. Siis lähen koju.”

Wallander pani toru hargile ja helistas taksodispetšerile. Number oli kinni. Kulus peaaegu kümme minutit, enne kui tal õnnestus takso tellida. Helistamiste vahepeal jõudis ta Håléni korteri ukse lukku keerata ja särki vahetada.

Ta jõudis Taani praamide terminali kolmekümne kolme minuti pärast. Mona oli selleks ajaks koju läinud. Ta elas Södra Förstadsgatanil. Wallander läks Gustav Adolfi väljakule ja helistas sealt telefoniautomaadist. Keegi ei vastanud. Viis minutit hiljem proovis ta uuesti. Mona oli selleks ajaks koju jõudnud.

„Kui ma ütlen kakskümmend minutit, siis seda ma ka mõtlen,” teatas neiu.

„Ma ei saanud taksot. Neetud dispetšer oli kogu aeg kinni.”

„Ma olen nagunii väsinud,” ütles Mona. „Saame parem mõni teine õhtu kokku.”

Wallander püüdis teda keelitada, kuid tüdruk ei muutnud meelt. Kõne lõppes tüliga. Siis pani Mona toru hargile. Wallander virutas toru konksu otsa. Mõned mööduvad patrullpolitseinikud vaatasid teda pahaselt. Nad ei tundnud teda nähtavasti ära.

Wallander läks väljaku äärde vorstiputka juurde. Siis istus ta pingile, sõi ja vaatas äraolevalt saiatüki pärast kaklevaid kajakaid.

Neil ei tulnud Monaga tülisid just sageli ette, kuid iga kord läks see talle hinge. Südames teadis ta, et see läheb järgmiseks päevaks üle. Siis on tüdruk jälle endine. Kuid mõistus ei aidanud muret peletada. See näris edasi.

Koju jõudes istus Wallander köögilaua äärde ja püüdis keskenduda kõrvalkorteris juhtunust kokkuvõtte tegemisele. Kuid ta ei jõudnud oma arust sellega kuhugi. Pealegi tundis ta end ebakindlalt. Kuidas kuriteopaiga uurimist ja analüüsi tegelikult läbi viiakse? Ta taipas, et hoolimata politseikoolis õpitust oli tal vajaka liiga paljudest põhioskustest. Poole tunni pärast viskas ta pliiatsi vihaselt lauale. Kõik oli vaid ettekujutus. Hålén oli end maha lasknud. Ennustusvõistluse kupong ja raamatumüüja seda fakti ei muutnud. Pigem tuleks tal kahetseda, et tal Håléniga tolle eluajal rohkem kokkupuutumist ei olnud. Võib-olla muutus üksindus mehe jaoks lõpuks väljakannatamatuks?

Wallander kõndis korteris rahutult ja murelikult edasi-tagasi. Mona oli olnud pettunud. Ja tema oli selle põhjustanud.

Ta kuulis, kuidas tänaval sõitis auto mööda. Selle avatud akendest kostis muusikat. „The House of the Rising Sun”. Mõni aasta tagasi oli see lugu tohutult populaarne. Aga mis bändi nimi oli? Kinks? Wallander ei mäletanud. Seejärel mõtles ta, et tavaliselt kostis sel ajal läbi seina Håléni televiisori nõrk heli. Nüüd oli kõik vaikne.

Wallander istus diivanile ja tõstis jalad lauale. Mõtles oma isa peale. Talvemantli ja tuttmütsi ning ilma sokkideta jalgade peale. Kui kell poleks juba nii palju olnud, siis oleks ta isa juurde sõitnud ja temaga kaarte mänginud. Kuid väsimus hakkas peale tulema, ehkki kell polnud veel üksteistki. Ta pani teleka käima. Sealt tuli mingi vestlussaade nagu tavaliselt. Võttis natuke aega, enne kui ta sai aru, et osalejad arutlesid tasapisi saabuva uue ajastu eelistest ja puudustest. Arvutite ajastust. Ta pani teleka kinni. Jäi veel natukeseks ajaks istuma, võttis end siis haigutades riidest lahti ja läks voodisse.

Peagi ta juba magas.

Tagantjärele ta ei saanudki aru, mis teda üles ajas. Kuid järsku oli ta täiesti ärkvel, kuulatas hämara suveöö hääli. Miski oli teda üles ajanud, selles oli ta kindel. Võib-olla tänaval mööda sõitnud katkise summutiga auto? Praokil akna ees liikusid aeglaselt kardinad. Ta pani silmad uuesti kinni.

Siis kuulis ta midagi otse oma pea kõrval.

Keegi oli Håléni korteris. Ta pidas hinge kinni ja kuulatas. Kõlksatus, nagu oleks keegi mingit eset liigutanud. Seejärel oli kuulda lohistamist. Keegi lükkas mööblit teise kohta. Wallander vaatas öökapi peal seisvat kella. Kolmveerand kolm. Ta surus kõrva vastu seina. Algul arvas ta, et kujutas hääli endale ainult ette. Kuid nüüd kuulis ta kindlalt korterist liikumist.

Ta tõusis voodis istuli ja mõtles, mida teha. Helistada kolleegidele? Kui Hålénil sugulasi polnud, siis poleks ju nagu kellelgi põhjust korteris olla. Kuid nad ei olnud Håléni perekondlikes sidemetes kindlad. Ja võis ju olla, et ta oli mõne tuttava juurde tagavaravõtme jätnud.

Wallander tuli voodist välja, pani püksid jalga ja särgi selga. Siis läks ta paljajalu trepikotta. Håléni korteri uks oli kinni. Võtmed olid tal käes. Ta lõi järsku kõhklema ega teadnud, mida teha. Ainus mõistlik tegu oli uksekella helistada. Ta oli ju Hembergi käest võtmed saanud ja seega mingil määral vastutav. Wallander vajutas kellanuppu. Reaktsiooni ei järgnenud. Samal hetkel ta taipas, et korteris olev inimene võib vabalt akna kaudu välja pääseda. Aknast oli maapinnani alla kahe meetri. Ta vandus ja jooksis tänavale. Håléni korter asus nurga peal. Wallander kiirustas ümber maja. Tänav oli tühi. Kuid üks Håléni korteri akendest oli pärani lahti.

Wallander läks majja tagasi ja keeras Håléni ukse lukust lahti. Ta hüüdis enne sisse astumist, kuid ei saanud vastust. Ta pani esikus tule põlema ja astus tuppa. Kummutisahtlid olid lahti tõmmatud. Wallander vaatas ringi. See, kes korteris käis, oli midagi otsinud. Ta läks akna juurde ja püüdis selgusele jõuda, kas see oli lahti murtud. Kuid ta ei leidnud lõhkumisjälgi. Sellest võis teha kaks järeldust. Håléni korterisse tulnud tundmatul oli võti. Ja ta ei tahtnud, et teda sealt tabataks.

Wallander pani toas tule põlema ja asus uurima, kas midagi on puudu. Kuid ta polnud oma mälu peale kindel. Kõik, mis talle päeval silma oli hakanud, oli alles. Brasiilia mardikas, kaks meremehepassi ja vana foto. Kuid foto oli ümbrikust välja võetud ja vedeles nüüd põrandal. Wallander kükitas ja uuris ümbrikku. Keegi oli pildi välja võtnud. Ainus seletus, mis Wallanderile pähe tuli, oli see, et keegi oli otsinud midagi muud, mis võis ümbrikus olla.

Ta tõusis püsti ja lasi pilgul toas ringi käia. Voodiriided olid voodist maha tõmmatud, riidekapi uksed lahti. Üks Håléni kahest ülikonnast oli põrandal.

Keegi otsis midagi, mõtles Wallander. Küsimus on, mida? Ja kas ta leidis otsitava, enne kui uksekell helises?

Ta läks kööki. Köögikappide uksed olid lahti. Üks pott oli põrandale kukkunud. Võib-olla see oligi ta üles ajanud? Tegelikult, mõtles ta, on vastus selge. See, kes siin oli, oleks pärast otsitava leidmist ära läinud. Ja vaevalt oleks ta siis akna kaudu lahkunud. Järelikult on otsitav veel siin. Kui see siin üldse kunagi olnud ongi.

Wallander läks uuesti tuppa ja silmitses kuivanud verd põrandal.

Mis juhtus? küsis ta endalt. Oli see ikka enesetapp?

Ta jätkas korteri läbiotsimist. Kuid kümme minutit pärast nelja andis ta alla, läks oma korterisse tagasi ja heitis voodisse. Ta pani äratuskella seitsmeks helisema. Hommikul esimese asjana kavatses ta Hembergiga rääkida.

Kui Wallander järgmisel päeval bussipeatusesse jooksis, kallas Malmös vihma. Ta oli maganud rahutult ja ärganud tükk aega enne äratuskella helinat. Mõte, et ta võib oma tähelepanekutega Hembergile muljet avaldada, hoidis teda ärkvel ja ta unistas, kuidas temast saab ühel päeval erakordselt hea uurija. Sellest mõttest ajendatuna otsustas ta ka Mona paika panna. Ei saanud ju oodata, et politseinik kõikidest kokkulepitud aegadest alati kinni peab.

Ta jõudis politseimajja neli minutit enne seitset. Ta oli kuulnud, et Hemberg tuleb sageli väga vara tööle ja valvelauast saadud info kinnitas seda. Hemberg oli tulnud juba kella kuue ajal. Wallander läks üles kriminaalpolitsei osakonda. Enamik kabinette olid tühjad. Ta läks otsejoones Hembergi ukse juurde ja koputas. Hembergi häält kuuldes avas ta ukse ja astus sisse. Komissar istus külaliste toolil ja lõikas küüsi. Wallanderit märgates kortsutas ta kulmu.

„Kas meil oli kohtumine kokku lepitud? Ma ei mäleta nagu.”

„Ei. Aga mul on midagi ette kanda.”

Hemberg pani küünekäärid laua peale pastakate hulka ja istus oma kohale kirjutuslaua taha.

„Kui sellega üle viie minuti läheb, siis võid istuda.”

Wallander jäi seisma. Siis rääkis ta, mis oli juhtunud. Ta alustas raamatumüüjast ja jutustas seejärel öistest sündmustest. Ta ei suutnud selgusele jõuda, kas Hemberg kuulas teda huviga või mitte. Mehe näost polnud võimalik midagi välja lugeda.

„See on kõik,” ütles Wallander. „Mõtlesin, et mul tuleks võimalikult kiiresti ette kanda.”

Hemberg andis Wallanderile noogutusega märku istuda. Siis tõmbas ta kirjaploki lähemale, valis laualt ühe pastaka ja kirjutas üles raamatumüüja Holmbergi nime ning telefoninumbri. Wallander jättis kirjaploki endale meelde. Hemberg ei kasutanud niisiis lahtisi paberilehti ega valmistrükitud raportiblankette.

„Öine külaskäik tundub kummaline,” ütles komissar siis. „Kuid põhimõtteliselt ei muuda see midagi. Hålén tegi enesetapu. Ma olen selles veendunud. Kui lahkamine ja relvaekspertiis on valmis, siis saame sellele ilmselt kinnitust.”

„Küsimus on, kes öösel seal käis?”

Hemberg kehitas õlgu.

„Sa vastasid sellele ise. Keegi, kellel oli võti. Kes otsis midagi, millest ta ei tahtnud ilma jääda. Jutt läheb kiiresti laiali. Inimesed nägid politseiautosid ja kiirabi. Paari tunni pärast teadsid juba paljud, et Hålén on surnud.”

„Ikkagi on imelik, et see inimene läbi akna välja hüppas.”

Hemberg muigas.

„Ta võib-olla arvas, et sa oled korterivaras,” ütles ta.

„Varas, kes annab uksekella?”

„Tavaline moodus kindlaks teha, kas keegi on kodus.”

„Öösel kell kolm?”

Hemberg viskas pastaka käest ja nõjatus tahapoole.

„Paistab, et sa kahtled,” ütles ta ega varjanud, et Wallander oli hakanud talle närvidele käima.

Wallander taipas otsekohe, et oli läinud liiga kaugele, ja asus taganema.

„Ei, sugugi mitte,” ütles ta. „Loomulikult oli see enesetapp.”

„Hästi,” ütles Hemberg. „Olgu siis nii. Hea, et sa ette kandsid. Ma saadan mõned poisid sinna korterit üle vaatama. Seejärel tuleb veel ainult kohtuarstide ja kriminalistide ekspertiise oodata. Kui need on käes, siis võime Håléni materjalid kausta panna ja ära unustada.”

Hemberg pani käe telefonile, andes sellega märku, et jutuajamine on lõppenud, ja Wallander lahkus kabinetist. Ta tundis end idioodina. Perutama hakanud idioodina. Mida ta õieti oli endale ette kujutanud? Et oli mõrva jälile sattunud? Ta läks alla oma kabinetti ja otsustas endamisi, et Hembergil on õigus. Kõik mõtted Hålénist tuleb unustada. Ja jätkata mõnda aega usina tavapolitseinikuna.

Samal õhtul tuli Mona Rosengårdi. Nad sõid õhtust ja Wallander ei rääkinud sõnagi sellest, mis ta otsustanud oli. Selle asemel palus ta hiljaks jäämise pärast vabandust. Mona võttis vabanduse vastu ja jäi ööseks tema juurde. Nad lamasid kaua ärkvel ja rääkisid juulikuust, mil nad pidid koos kaheks nädalaks puhkusele minema. Nad polnud ikka veel otsustanud, mida puhkuse ajal teha. Mona töötas naistejuuksurina ja tema palk polnud kuigi suur. Ta unistas kunagi oma salongi avamisest. Ka Wallanderi palk polnud kiita. Täpsemalt öeldes 1896 krooni kuus. Autot neil polnud ja tuli hoolikalt planeerida, et raha puhkuse jaoks jätkuks.

Wallander oli teinud ettepaneku sõita põhja poole tundrusse matkama. Ta polnud Stockholmist põhja pool kunagi käinud. Kuid Mona tahtis sõita kuhugi sellisesse kohta, kus saaks ujuda. Nad uurisid, kas ühistest säästudest jätkuks Mallorcale sõiduks. Kuid see oleks olnud liiga kallis. Selle asemel pani Mona ette, et nad sõidaksid Taani, Skagenisse. Ta oli seal lapsepõlves oma vanematega mõned korrad käinud ja need puhkused jäid talle eluks ajaks meelde. Pealegi oli ta välja uurinud, et sealsetes odavates pansionaatides oli veel vabu kohti. Enne uinumist õnnestus neil kokkuleppele jõuda. Nad sõidavad Skagenisse. Mona pidi juba järgmisel päeval toa kinni panema, Wallander aga uurima Kopenhaagenist väljuvate rongide sõiduplaane.

Järgmisel õhtul, 5. juunil, käis Mona oma Staffanstorpis elavatel vanematel külas. Wallander mängis oma isaga mõni tund pokkerit. Imekombel oli isa seekord heas tujus ega hakanud Wallanderi elukutsevalikut kritiseerima. Kui tal õnnestus veel tagatipuks oma pojalt kaardimängus viiskümmend krooni võita, läks ta tuju nii heaks, et ta tõi välja konjakipudeli.

„Ükskord sõidan ma Itaaliasse,” ütles ta, kui nad olid klaasid kokku löönud. „Ja siis tahan ma veel ka Egiptuse püramiide oma silmaga näha.”

„Misjaoks?”

Isa silmitses teda tükk aega vaikides.

„See oli erakordselt rumal küsimus,” ütles ta. „Loomulikult tuleb enne surma Roomat näha. Ja püramiide. See on ju siililegi selge.”

„Mis sa arvad, kui paljudel rootslastel on tegelikult nii palju raha, et Egiptusesse sõita?”

Isa tegi näo, et ei kuule tema vastuväidet.

„Aga ma ei kavatsegi surra,” lisas ta selle asemel. „Ma kolin hoopis Löderupi.”

„Kuidas majaost edeneb?”

„Juba ostetud.”

Wallander vaatas teda üllatunult.

„Mis sa sellega mõtled?”

„Et ma juba ostsin maja ja maksin raha ka ära. Kinnistunumber on Svedala 12:24.”

„Aga ma pole seda ju näinudki!”

„Ega sina seal elama ei hakka, vaid mina.”

„Kas sa oled seal käinud?”

„Ma nägin maja pildi pealt. Sellest piisab. Ma ei sõida ilmaasjata kuhugi. See takistab mu tööd.”

Wallander oigas endamisi. Ta oli kindel, et isa on majaostuga alt tõmmatud. Samamoodi tüssatud nagu siis, kui ta müüs oma maale suurte Ameerika autodega kohale saabunud hangeldajatele.

„See oli nüüd küll uudis,” ütles Wallander. „Kas tohib küsida, millal sa kavatsed kolida?”

„Veoauto tuleb reedel.”

„Kas sa kolid juba sel nädalal ära?”

„Sa kuuled ju, mis ma räägin. Järgmine kord mängime kaarte juba Skåne poriste põldude vahel.”

Wallander laiutas käsi.

„Millal sa pakkida kavatsed? Siin on ju kohutav segadus.”

„Ma oletasin, et sul pole aega. Sellepärast palusin, et su õde tuleks mulle appi.”

„Kui ma täna õhtul poleks tulnud, siis oleksin järgmine kord lihtsalt tühja maja eest leidnud?”

„Jah, seda küll.”

Wallander sirutas käe tühja klaasiga välja. Isa kallas selle kitsilt pooleni täis.

„Ma ei tea ju isegi seda, kus see asub. Löderup? Kas see on siin- või sealpool Ystadi?”

„See on siinpool Simrishamni.”

„Kas sa ei võiks mu küsimusele vastata?”

„Juba vastasin.”

Isa tõusis püsti ja pani konjakipudeli ära. Siis osutas ta kaartidele.

„Kas teeme veel ühe ringi?”

„Mul pole rohkem raha. Aga ma püüan õhtuti tulla ja aidata sul pakkida. Kui palju sa maja eest maksid?”

„Selle olen ma juba ära unustanud.”

„Ei või olla! Kas sul on siis nii palju raha?”

„Ei ole. Aga mind ei huvita raha.”

Wallander mõistis, et selgemat vastust ta ei saa. Kell oli juba pool üksteist. Ta pidi koju minema ja magama heitma. Samas oli tal raske lahkuda. Siin oli ta lapsepõlvekodu. Kui ta sündis, siis elasid nad Klagshamnis. Kuid sellest ajast ei mäletanud ta õieti midagi.

„Kes siia elama tulevad?” küsis ta.

„Ma kuulsin, et maja kavatsetakse lammutada.”

„Paistab, et see sind eriti ei häiri. Kui kaua sa õigupoolest siin elasid?”

„Üheksateist aastat. Rohkem kui küll.”

„Vähemalt sentimentaalsuses ei saa sind süüdistada. Saad sa ikka aru, et jutt käib praegu minu lapsepõlvekodust?”

„Maja on maja,” vastas isa. „Ma olen linnast tüdinud. Ma tahan maale kolida. Seal saan ma rahus maalida ja oma Egiptuse- ning Itaalia-reise kavandada.”

Wallander läks jala Rosengårdi. Ilm oli pilves. Mõte, et isa ära kolib ja tema lapsepõlvekodu võib-olla lammutatakse, painas teda.

Ma olen sentimentaalne, mõtles ta. Võib-olla sellepärast mulle meeldibki ooperimuusika? Küsimus on ainult selles, kas sentimentaalsusele kalduvast inimesest võib saada hea politseinik?

Järgmisel päeval Wallander helistas ja uuris puhkusereisi tarbeks rongiaegu. Mona oli ühes meeldiva mulje jätnud pansionaadis toa kinni pannud. Ülejäänud päeva patrullis Wallander Malmö kesklinnas. Talle tundus, et näeb kogu aeg tüdrukut, kes teda mõni päev tagasi kohvikus sõimama tuli. Ta igatses juba päeva, mil saab mundri seljast ära võtta. Kõikjal märkas ta eeskätt endavanuste vastumeelseid või põlastavaid pilke. Ta patrullis koos ülekaalulise ja aeglase politseiniku Svanlundiga. Too rääkis kogu aeg ainult sellest, et läheb järgmisel aastal pensionile ja kolib Hudiksvalli lähedale oma isatallu. Wallander kuulas hajameelselt ja poetas vahetevahel mõne mittemidagiütleva kommentaari. Peale mõne joobes isiku äraajamise mänguväljakult ei juhtunud muud midagi ja Wallanderil olid jalad valusad. See oli esimene kord, ehkki ta oli selleks ajaks juba nii palju patrullinud. Ta mõtles, kas põhjuseks on tema üha suurem igatsus pääseda tööle kriminaalpolitseisse. Koju jõudes lasi ta kausi vett täis. Ta pistis jalad sooja vette ja mõnutunne levis üle terve keha.

Ta pani silmad kinni ja mõtles ees ootavale puhkusereisile. Siis on neil Monaga aega segamatult oma tulevikku planeerida. Ja peagi, lootis ta, riputab ta mundri varna ning kolib üles sellele korrusele, kus töötab Hemberg.

Silm vajus korraks kinni. Aken oli irvakil. Keegi põletas väljas nähtavasti sodi. Ta tundis nõrka suitsulõhna. Võib-olla põletati kuivanud oksi. Miski pragises nõrgalt.

Ta võpatas ja lõi silmad lahti. Kes peaks tagaõues sodi põletama? Ja aedadega eramaju läheduses ei olnud.

Siis märkas ta suitsu.

See tungis esikust korterisse. Ukse juurde joostes ajas ta veekausi ümber. Trepikoda oli suitsu täis. Ometigi ei tekkinud tal kahtlustki, kus põleb.

Håléni korteris möllas tulekahju.