Читать книгу Valge emalõvi - Хеннинг Манкелль - Страница 4

1

Kinnisvaramaakler Louise Åkerblom astus Skurupi hoiupangast välja reede, 24. aprilli pärastlõunal veidi pärast kella kolme. Ta jäi hetkeks kõnniteele seisma, tõmbas kopsud värsket õhku täis ja mõtles samal ajal, mida järgmisena teha. Kõige parema meelega oleks ta kohe oma tööpäeva lõpetanud ja otse koju Ystadi sõitnud. Samas oli ta ühele hommikupoolikul helistanud lesele lubanud läbi sõita maja juurest, mida naine müüa tahtis. Ta püüdis selgusele jõuda, kui kaua see aega võiks võtta. Võib-olla tunnikese, otsustas ta siis. Vähe usutav, et kauem. Siis pidi ta veel leiba ostma. Tavaliselt küpsetas tema mees Robert leiba kodus, aga sel nädalal polnud tal aega olnud. Naine läks üle väljaku ja keeras vasakule pagaritöökoja suunas. Vanaaegne kell hakkas kõlisema, kui ta ukse avas. Ta oli poes ainuke klient ja leti taga seisnud Elsa Person meenutas hiljem, et Louise Åkerblom näis olevat heas tujus ning rääkis lõpuks ometi kätte jõudnud kevadest.

Ta ostis rukkileiba ja otsustas peret üllatada napooleonikookidega. Siis läks ta tagasi panga juurde, mille taha ta auto oli parkinud. Teel kohtas ta Malmöst pärit noorpaari, kellele ta äsja maja oli müünud. Nad olid kõik koos pangas käinud, lõpliku lepingu sõlminud, müüjale raha maksnud ning kirjutanud alla ostu-müügi dokumentidele ja laenupaberitele. Ta rõõmustas koos noortega, et need majaomanikeks said. Kuid samal ajal oli ta ka mures. Saavad nad laenuprotsentide maksmisega hakkama? Ajad olid rasked, keegi ei saanud end oma töökohal kindlana tunda. Mis juhtub, kui mees töötuks jääb? Kindluse mõttes oli Louise nende majandusliku seisukorra väga hoolikalt üle vaadanud. Erinevalt paljudest teistest noortest polnud nad endale kaela tõmmanud läbimõtlemata väikelaene. Ja noor abielunaine näis olevat kokkuhoidlikku tüüpi. Küllap nad oma majaostuga hakkama saavad. Vastasel korral näeb ta sama maja õige pea taas müügis. Võib-olla hakkaks seda müüma tema ise või Robert. Polnud enam sugugi haruldane, et kõigest mõne aasta jooksul vahendas ta sama maja müüki kaks või isegi kolm korda.

Ta keeras autoukse lahti ja valis autotelefonil Ystadi kontori numbri. Aga Robert oli juba koju läinud. Ta kuulas mehe häält telefonivastajas, mis teatas, et Åkerblomide kinnisvarabüroo on nädalavahetuseks suletud, kuid avatakse taas esmaspäeva hommikul kell kaheksa.

Algul teda üllatas, et Robert nii vara koju oli läinud. Kuid siis meenus talle, et mees pidi pärastlõunal nende audiitoriga kokku saama. Ta ütles telefonivastajasse: „No tere, ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle, siis sõidan Ystadi, kell on veerand neli, viieks olen kodus,” ja pani autotelefoni oma kohale tagasi. Võis ju juhtuda, et Robert läheb pärast audiitoriga kohtumist kontorisse tagasi.

Ta tõmbas istmel lebava plastmassmapi lähemale ja võttis välja lese kirjelduse järgi joonistatud kaardi. Maja asus kõrvaltee ääres, Krageholmi ja Vollsjö vahel. Kohalesõit, maja ja krundi ülevaatamine ning koju Ystadi sõitmine võtaks umbes tunni.

Siis hakkas ta oma otsuses kahtlema. See võib oodata, mõtles ta. Sõidan koju mööda mereäärset teed, teen väikese peatuse ja vaatan selle asemel hoopis merd. Ma olen täna ühe maja juba müünud. Sellest aitab.

Ta hakkas ümisema üht koraali, käivitas auto ja sõitis Skurupist välja. Aga Trellborgi viiva tee otsa juurde jõudes muutis ta uuesti meelt. Esmaspäeval ega teisipäeval pole tal aega lese maja vaatama minna. Naine võib-olla pettub ja annab maja mõnele teisele kinnisvarabüroole? Louise ei saa seda endale lubada. Ajad olid niigi karmid. Konkurents muutus üha teravamaks. Kellelgi pole võimalik pakutavast objektist kergekäeliselt loobuda, kui selle müümine just täiesti võimatu polnud.

Ta ohkas ja keeras teisele poole. Rannaäärne tee ja meri võisid oodata. Aegajalt vaatas ta kaarti. Järgmisel nädalal ostab ta kaardihoidja, siis pole vaja õige tee kontrollimiseks nii palju pead keerata. Aga lese maja leidmine ei peaks väga raske olema, ehkki ta polnud lese kirjeldatud kõrvalteel kunagi sõitnud. Kuid ta tundis seda piirkonda läbi ja lõhki. Järgmisel aastal saab tema ja Roberti kinnisvarabüroo juba kümneaastaseks.

Mõte oli jahmatav. Juba kümme aastat. Aeg oli läinud nii kiiresti, liigagi kiiresti. Selle kümne aasta jooksul oli ta sünnitanud kaks last ja koos Robertiga sihikindlalt ja palju tööd teinud, et büroole jalgu alla saada. Nüüd mõistis ta, et siis, kui nad alustasid, olid ajad olnud head. Praegu ei õnnestuks neil iialgi niimoodi turule tulla. Tuli rahul olla. Jumal oli tema ja ta perekonna vastu hea olnud. Ta otsustas uuesti Robertiga rääkida, kas neil oleks võimalik suurendada oma annetusi lastekaitseorganisatsioonile. Muidugi, mees kõhkleks, sest ta muretses raha pärast rohkem kui Louise. Aga lõpuks õnnestub tal ilmselt meest veenda; nii need asjad tavaliselt käisid.

Äkki ta taipas, et oli valesti sõitnud ja pidas auto kinni. Perekonnast ja möödunud kümnest aastast mõeldes oli ta esimesest kõrvalteest mööda sõitnud. Ta naeris endamisi, raputas pead ja vaatas hoolikalt ringi, enne kui auto ringi pööras ja tuldud teed tagasi sõitis.

Skåne maastik on ilus, mõtles ta. Ilus ja avar. Aga ka salapärane. Esmapilgul lauge maastik võis ootamatult muutuda sügavateks orgudeks, kus asusid eraldatud saarekestena majad ja talud. Ta ei lakanud iialgi üllatumast maastiku vaheldumise üle, kui ta maju vaadates või neid võimalikele ostjatele näidates ringi sõitis.

Kohe pärast Erikslundi juhtis ta auto teepeenrale ja kontrollis lese antud teekirjeldust. Ta leidis, et on õigel teel. Ta pööras vasakule ja ootas väga ilusale Krageholmi teele jõudmist. See oli künklik ja lookles pehmelt läbi Krageholmi metsa, kus järv läbi lehtpuumetsa vasakul pool sillerdas. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi ega tüdinenud sellest kunagi.

Umbes seitsme kilomeetri pärast hakkas ta viimast kõrvalteed otsima. Lesk oli seda kirjeldanud kui kruusata traktoriteed, kuid täiesti sõidetavat. Ta pidurdas teeotsas, keeras paremale ja umbes kilomeetri pärast oleks vasakul pidanud maja olema.

Kui ta oli kolm kilomeetrit sõitnud ja tee järsku otsa lõppes, sai ta aru, et oli kõigest hoolimata valesti tulnud.

Silmapilguks tekkis kiusatus jätta maja sinnapaika ja selle asemel otse koju sõita. Aga ta heitis selle mõtte kõrvale ja pöördus tagasi Krageholmi teele. Umbes viissada meetrit põhja pool keeras ta uuesti paremale. Aga ka siin polnud ühtki kirjeldusega kokku sobinud maja. Ta ohkas, pööras auto ringi ja otsustas kuskil peatuse teha, et teed küsida. Äsja oli ta mööda sõitnud puudesalu taga paistnud majast.

Ta peatus, jättis mootori seisma ja tuli autost välja. Õhus oli värske metsalõhn. Ta hakkas maja poole minema, see oli tüüpiline valgeks lubjatud pikk maja, nagu enamik Skåne vanu talumajasid. Siin oli alles vaid üks otsatiib. Keset õue seisis mustaks värvitud pumbaga kaev.

Ta jäi kõhklevalt seisma. Maja paistis mahajäetuna. Ehk oli siiski kõige targem koju sõita ja loota, et lesk ei pahanda.

Ma võin ju koputada, leidis ta. See ei maksa midagi.

Enne majani jõudmist möödus ta suurest, punaseks värvitud küünist. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele poolavatud suurtest ustest sisse piiluda.

Nähtu üllatas teda. Küüni all seisis kaks autot. Louise ei tundnud automarke eriti hästi. Kuid ta sai aru, et üks auto oli väga kallis Mercedes ja teine täpselt sama hinnaline BMW.

Keegi on niisiis kodus, mõtles ta valgeks lubjatud maja poole edasi sammudes.

Keegi, kellel on ka palju raha.

Ta koputas uksele, kuid midagi ei juhtunud. Ta koputas uuesti, seekord kõvemini, kuid vastust ei järgnenud ka siis. Ta püüdis ukse kõrval olevast aknast sisse kiigata, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Ta koputas kolmaski kord, enne kui hakkas ümber maja minema, et vaadata, kas seal on ehk veel teine uks.

Maja taga oli võssa kasvanud puuviljaaed. Õunapuid polnud vähemalt kakskümmend või kolmkümmend aastat lõigatud. Ühe pirnipuu all seisis poolmädanenud aiamööbel. Harakas tõusis lendu. Ta ei leidnud maja taga mingit ust ja pöördus tagasi.

Ma koputan veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi avama ei tule, sõidan Ystadi tagasi. Ja ma jõuan natukeseks ajaks mere ääres peatuda, enne kui pean õhtusööki tegema hakkama.

Ta tagus kõvasti ukse pihta.

Vastust ei järgnenud ikka veel.

Ta rohkem aimas kui kuulis, et keegi ilmus ta selja taha õue peale. Naine pöördus kiiresti ringi.

Mees oli temast umbes viie meetri kaugusel, seisis täiesti liikumatult ja silmitses teda. Ta märkas, et mehe laubal oli arm.

Äkki tundis ta hirmu.

Kust see mees tulnud oli? Miks ta seda ei kuulnud? Õu oli kruusane. Kas ta oli hiilinud?

Ta tegi mõne sammu mehe poole ja püüdis tavalist hääletooni säilitada.

„Vabandust, et ma niiviisi sisse tungisin,” ütles ta. „Ma olen kinnisvaramaakler ja sõitsin valesti. Tahtsin ainult teed küsida.”

Mees ei vastanud.

Võib-olla polnud ta rootslane, ehk ei saanud ta naise sõnadest aru? Tema välimuses oli midagi võõrapärast, mis viis mõttele, et ta võib olla välismaalane.

Äkitselt ta teadis, et peab siit minema pääsema. Külmade silmadega liikumatu mees ajas talle hirmu peale.

„Ma ei sega rohkem,” ütles ta. „Vabandust, et niiviisi sisse tungisin.”

Ta hakkas minema, kuid jäi poole sammu pealt seisma. Liikumatu mees oli järsku ellu ärganud. Ta võttis midagi jopetaskust. Algul naine ei näinud, mis see oli. Siis ta taipas, et see oli püstol.

Aeglaselt tõstis mees relva ja sihtis teda pähe.

Armas jumal, jõudis naine mõelda.

Armas jumal, aita mind. Ta kavatseb mind tappa.

Armas jumal, aita mind.

Kell oli kolmveerand neli pärastlõunal, 24. aprillil 1992.

2

Kui kriminaalpolitsei komissar Kurt Wallander esmaspäeva, 27. aprilli hommikul Ystadi politseimajja tuli, oli ta raevus. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii halvas tujus oli olnud. Viha oli jätnud jäljed isegi ta näkku, plaastrina põsel, kuhu ta habet ajades sisse oli lõiganud.

Kolleegide hommikusele tervitusele vastas ta porisemisega. Oma kabinetti jõudnud, lõi ta ukse enda järel kinni, tõstis telefonitoru hargilt maha ja jäi aknast välja vahtima.

Kurt Wallander oli nelikümmend neli aastat vana. Teda peeti tubliks politseinikuks, järjekindlaks ja vahel isegi teraseks. Aga sel hommikul tundis ta ainult viha ja kasvavat rusutust. Pühapäev oli olnud selline, et kõige parema meelega oleks ta selle hoopis ära unustanud.

Üheks põhjuseks oli ta isa, kes elas üksi Löderupi lähedal keset välja ehitatud majas. Suhted isaga olid alati keerulised olnud. Asi ei läinud ka aastate möödudes paremaks, kuna Kurt Wallander taipas kasvava ebamugavusega, et ta ise hakkab aina rohkem ja rohkem isa sarnaseks muutuma. Ta püüdis oma vanaduspõlve ette kujutada samasugusena nagu isal, ja see tekitas tuska. Kas ka tema lõpetab oma elu kiusaka ja ettearvamatu vanamehena? Sellisena, kes võis iga hetk mingi hullumeelse tembuga hakkama saada?

Pühapäeva pärastlõunal käis Kurt Wallander nagu tavaliselt isal külas. Nad oli kaarte mänginud ja pärast seda verandal kevadpäikese käes kohvi joonud. Pikema jututa oli isa teatanud, et kavatseb abielluda. Kurt Wallander arvas algul, et kuulis valesti.

„Ei,” oli ta öelnud. „Ma ei hakka abielluma.”

„Ma ei rääkinud sinust,” vastas isa. „Ma räägin endast.”

Kurt Wallander jäi talle kahtlustavalt otsa vahtima.

„Sa saad varsti kaheksakümmend,” oli ta öelnud. „Sa ei hakka abielluma.”

„Ega ma veel surnud pole,” katkestas isa. „Teen, mida ise tahan. Küsi parem, kellega ma abiellun?”

Kurt Wallander kuuletus.

„Kellega siis?”

„Sa peaksid selle isegi välja nuputama,” ütles isa. „Ma arvasin, et politseinikele makstakse palka järelduste tegemise eest.”

„Sa ei tunnegi ju omavanuseid. Hoiad enamasti omaette.”

„Ühte tunnen,” ütles isa. „Ja kes ütleb, et abielluma peab endavanusega?”

Hetkega taipas Kurt Wallander, et oli ainult üks võimalus: Gertrud Anderson, viiekümneaastane naine, kes käis isa juures kolm korda nädalas koristamas ja pesu pesemas.

„Kas sa abiellud Gertrudiga?” küsis ta. „Oled sa üldse küsinud, kas tema tahab sinuga abielluda? Teie vanusevahe on kolmkümmend aastat. Kuidas sa kavatsed teise inimesega koos hakata elama? Sa pole seda kunagi suutnud. Isegi emaga see ei õnnestunud.”

„Ma olen vanas eas leplikumaks muutunud,” vastas isa leebelt.

Kurt Wallander ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tema isa abiellub? „Vanas eas leplikumaks muutunud”? Praegu, kus ta oli võimatum kui kunagi varem?

Seejärel olid nad tülitsenud. Kogu lugu lõppes sellega, et isa viskas oma kohvitassi tulbipeenrasse ja sulgus maja kõrvaltiiba, kus ta maalis sama, pidevalt korduva motiiviga pilte: päikeseloojang sügisesel maastikul, tedrekukk esiplaanil või mitte, vastavalt tellija soovile.

Kurt Wallander oli koju sõitnud ja seejuures kiirust ületanud. Ta pidi selle hullumeelse ettevõtmise peatama. Kuidas võis juhtuda, et Gertrud Anderson, kes ometi oli isa juures terve aasta töötanud, polnud aru saanud, et temaga on võimatu koos elada?

Ta oli parkinud auto Mariagatanile Ystadi kesklinna, kus ta elas, ja otsustanud otsekohe helistada oma õele Kristinale Stockholmi. Ta kavatses paluda õel Skånesse tulla. Isa ei saanud keegi kuidagi mõjutada. Aga Gertrud Andersonile oli ehk võimalik natuke aru pähe panna.

Õele ta tol päeval ei helistanudki. Kui ta maja kõige kõrgemale korrusele oma korteri juurde jõudis, nägi ta lahti murtud ust. Mõni minut hiljem leidis ta, et vargad olid minema viinud tuttuue stereosüsteemi, CD-mängija, kõik plaadid, teleka ja videomaki, kellad ja ühe fotoaparaadi. Tükk aega istus ta täiesti halvatuna toolil ja mõtles, mida teha. Lõpuks helistas ta tööle ja soovis rääkida kriminaalinspektor Martinsoniga, kes pidi pühapäeval valves olema.

Ta pidi tükk aega toru otsas ootama, enne kui Martinson vastas. Wallander oletas, et Martinson oli nädalavahetuse suurest liiklusreidist osa võtnud politseinikega kohvi joonud ja juttu ajanud.

„Martinson kuuleb.”

„Wallander siinpool. Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid.”

„Kuhu? Sinu kabinetti? Ma arvasin, et sul on täna vaba päev?”

„Ma olen kodus. Tule siia.”

Ilmselt sai Martinson aru, et asi oli tähtis. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.

„Jah,” ütles ta. „Ma tulen.”

Ülejäänud pühapäev kulus korteri tehniliseks läbiuurimiseks ja raporti koostamiseks. Martinson, kes oli Wallanderi üks nooremaid kolleege politseis, oli vahel lohakas ja impulsiivne. Kuid Wallander hindas teda, sest mees oli sageli ootamatult nutikas. Kui Martinson ja kriminalistid lõpuks ometi ära läksid, parandas Wallander ukse kuidagimoodi ajutiselt ära.

Suurema osa ööst lamas ta seejärel unetult ja mõtles, et teeb vargad pulbriks, kui need kunagi kätte saab. Kui ta enam ei jaksanud plaatide kaotuse pärast piinelda, mõtles ta süveneva tusatujuga, mida oma isaga peale hakata.

Koidikul tõusis ta üles, keetis kohvi ja otsis välja kodukindlustuse poliisi. Köögilaua ääres vaatas ta paberid läbi ja ärritus kindlustusfirma arusaamatu keelekasutuse peale. Lõpuks viskas ta paberid lauale ja läks habet ajama. Kui ta seejuures endale sisse lõikas, kaalus ta mõnda aega, kas mitte tööle helistada ja teatada, et ta on haige, ning seejärel voodisse tagasi minna ja tekk üle pea tõmmata. Aga mõte viibida korteris, ilma et saaks isegi plaate kuulata, oli väljakannatamatu.

Nüüd oli kell saanud pool kaheksa ja ta istus oma kabinetis suletud ukse taga. Oigega sundis ta end uuesti politseinikuna tundma ja tõstis telefonitoru hargile tagasi.

Telefon hakkas otsekohe helisema. See oli Ebba alt valvelauast.

„Kahju selle sissemurdmise pärast,” ütles ta. „Kas nad viisid tõesti kõik su plaadid ära?”

„Jätsid alles mõned 78-kiirusega. Mõtlesin täna õhtul neid kuulata. Kui ma kuskilt muidugi vändaga grammofoni leian.”

„Kohutav.”

„On nagu on. Mis sul oli?”

„Siin on üks mees, kes tingimata soovib sinuga rääkida.”

„Millest?”

„Kadunud isikust.”

Wallander silmitses uurimismaterjalide kuhja oma töölaual.

„Kas Svedberg ei saa temaga tegeleda?”

„Svedberg on väljas, jahil.”

„Mille jahil?”

„Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Ta on väljas ja otsib Marsvinsholmi juures lahti pääsenud mullikat. See jookseb mööda E 14 maanteed ja tekitab kaost.”

„Selle eest võivad ju liikluspolitseinikud hoolitseda. Mis tööjaotus see sihuke on?”

„Björk saatis Svedbergi sinna.”

„Issand jumal!”

„Kas ma saadan ta siis sinu juurde? Selle mehe, kes tahab kadumise kohta avaldust teha?”

Wallander noogutas telefonitorusse.

„Saada,” ütles ta.

Mõni minut hiljem koputati nii diskreetselt uksele, et Wallander polnud alguses kindel, kas ta midagi kuuliski. Aga kui ta hüüdis „Sisse!”, tehti uks kohe lahti.

Wallander oli alati kujutlenud, et esimene mulje inimesest on otsustav.

Wallanderi kabinetti astunud mees polnud mingilgi moel tähelepanu äratav. Wallander oletas, et ta oli umbes kolmekümne viie aastane. Mehel oli seljas tumesinine ülikond, nägu raamisid heledad lühikeseks lõigatud juuksed ja prillid.

Otsekohe pani Wallander tähele ka midagi muud.

Mees oli ilmselgelt väga mures. Tundus, et Wallander polnud ainuke, kellel oli seljataga unetu öö.

Wallander tõusis ja sirutas käe.

„Kurt Wallander. Kriminaalkomissar.”

„Minu nimi on Robert Åkerblom. Mu naine on kadunud.”

Mehe konkreetsus üllatas Wallanderit.

„Võtame algusest peale,” ütles ta. „Palun, istuge! Tool on kahjuks vilets. Vasak käetugi kipub küljest ära kukkuma. Ärge tehke väljagi.”

Mees istus toolile.

Äkki hakkas ta nutma, südantlõhestavalt, ahastades.

Wallander jäi kirjutuslaua taha abitult seisma. Seejärel otsustas ta lihtsalt oodata.

Külalistele mõeldud toolil istuv mees rahunes mõne minuti pärast. Ta kuivatas silmi ja nuuskas nina.

„Palun vabandust,” ütles ta. „Aga Louise’iga peab olema midagi juhtunud. Ta ei kaoks omal vabal tahtel iialgi niimoodi ära.”

„Kas soovite tassi kohvi?” küsis Wallander. „Ehk leiame isegi mingeid saiakesi.”

„Ei, tänan,” vastas Robert Åkerblom.

Wallander noogutas ja otsis kirjutuslaua sahtlist kaustiku. Ta kasutas tavalisi kaustikuid ja ostis need raamatupoest oma raha eest. Ta polnud kunagi õppinud kasutama valmistrükitud uurimisblankette, millega riigi politseiamet lahkelt terve riigi üle külvas. Vahel tekkis tal tahtmine kirjutada politseilehte artikkel ettepanekuga, et trükitud formularidel võiksid juba ka vastused valmis olla.

„Alustuseks paluksin teie isikuandmeid,” sõnas Wallander.

„Minu nimi on Robert Åkerblom,” kordas mees. „Koos oma naise Louise Åkerblomiga juhin Åkerblomi kinnisvarabürood.”

Wallander noogutas ja kirjutas samal ajal. Ta teadis, et kinnisvarafirma kontor asub Saga kino lähedal.

„Meil on kaks last,” jätkas Robert Åkerblom. „Neljane ja seitsmene. Kaks tüdrukut. Elame ridaelamus, Åkarvägen 19. Ma olen siin linnas sündinud. Minu naine on pärit Ronnebyst.”

Ta peatus, võttis põuetaskust foto ja pani selle Wallanderi ette lauale. Pildil oli üsna tavalise välimusega naine. Naine naeratas fotograafile ja Wallander taipas, et see oli ateljees võetud pilt. Ta silmitses naise nägu ja mõtles, et too sobis Robert Åkerblomi naiseks küll.

„Foto on kõigest kolm kuud vana,” ütles Rober Åkerblom. „Ta näeb täpselt selline välja.”

„Ja ta on kadunud?” küsis Wallander.

„Reedel oli ta Skurupis hoiupangas ja lõpetas ühe kinnisvaratehingu. Siis pidi ta ühe müüki antud maja üle vaatama. Ma ise olin reede pärastlõunal meie audiitori juures tema kontoris. Aga enne kojuminekut läksin kinnisvarabüroosse tagasi. Siis oli ta sealsele telefonivastajale teate jätnud, et tuleb kella viieks koju. Ta ütles, et kell oli veerand neli, kui ta helistas. Sellest saadik on ta kadunud.”

Wallander kortsutas kulmu. Täna oli esmaspäev. Naine oli seega varsti juba kolm ööpäeva kadunud olnud. Kolm ööpäeva, ja kodus ootasid kaks väikest last.

Wallander tundis instinktiivselt, et see polnud tavaline kadumine. Ta teadis, et enamik kadunud inimesi tuleb varem või hiljem tagasi ja lugu saab pikkamööda loomuliku lahenduse. Näiteks oli väga tavaline, et inimesed lihtsalt unustasid öelda, kui nad mõneks päevaks või nädalaks kuhugi ära sõitsid. Aga ta teadis ka, et suhteliselt vähesed naised jätavad oma lapsed maha. Ja see tegi talle muret.

Ta tegi oma kaustikusse mõned märkmed.

„On teil alles teade, mille ta telefonivastajale jättis?” küsis ta.

„On küll,” vastas Robert Åkerblom. „Aga ma ei taibanud kassetti siia kaasa võtta.”

„Selle asja korraldame hiljem,” ütles Wallander. „Kas ta ütles, kust ta helistas?”

„Autotelefoniga.”

Wallander pani pliiatsi käest ja silmitses toolil istuvat meest. Tolle mure näis täiesti siiras olevat.

„Teil pole tema äraolekule mingit mõeldavat selgitust?” küsis Wallander.

„Ei.”

„Kas ta võiks ehk sõprade juures külas olla?”

„Ei.”

„Sugulaste juures?”

„Ei.”

„Teil ei tule mingit muud võimalust pähe?”

„Ei.”

„Loodetavasti ei pane te pahaks, kui ma ühe isikliku küsimuse esitan?”

„Me pole mitte kunagi tülitsenud. Te tahtsite ju seda küsida?”

Wallander noogutas.

„Ma tahtsin seda küsida,” lausus ta.

Ta alustas uuesti algusest.

„Te ütlete, et ta jäi kadunuks reede pärastlõunal. Ometigi ootasite kolm päeva, enne kui meie juurde tulite?”

„Ma ei julgenud,” ütles Robert Åkerblom.

Wallander vaatas teda üllatusega.

„Politseisse minek tähendab leppimist sellega, et midagi hirmsat on juhtunud,” jätkas Robert Åkerblom. „Sellepärast ma ei julgenudki.”

Wallander noogutas aeglaselt. Ta sai suurepäraselt aru, mida Robert Åkerblom mõtles.

„Te olete teda loomulikult igalt poolt otsinud?” jätkas ta.

Robert Åkerblom noogutas.

„Mis te veel olete teinud?” küsis ta, hakates samal ajal taas märkmeid tegema.

„Ma olen Jumalat palunud,” vastas Robert Åkerblom lihtsalt.

Wallander katkestas kirjutamise.

„Jumalat palunud?”

„Minu perekond on metodisti kiriku liige. Eile palvetasime terve koguduse ja pastor Turesoniga, et Louise’iga midagi halba ei oleks juhtunud.”

Wallander tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks. Vastas istuva mehe eest püüdis ta oma rahutust varjata.

Vabakirikusse kuuluv kahe lapse ema, mõtles ta. Selline naine ei kao lihtsalt niisama ära. Kui teda just ei taba äge meeltesegadus. Või usulised kõhklused. Kahe lapse ema ei lähe naljalt metsa ennast ära tapma. Seda küll juhtub, kuid äärmiselt harva.

Wallander teadis, mida see tähendab.

On juhtunud mingi õnnetus. Või on Louise Åkerblom kuriteo ohvriks langenud.

„Te olete loomulikult mõelnud võimaluse peale, et on juhtunud mingi õnnetus,” ütles ta.

„Ma olen kõik Skåne haiglad läbi helistanud,” vastas Robert Åkerblom. „Üheski haiglas teda ei ole. Pealegi, kui midagi oleks juhtunud, siis oleks ju haigla pidanud mulle teatama. Louise’il oli alati isikutunnistus kaasas.”

„Mis auto tal on?” küsis Wallander.

„Toyota Corolla, aastast 1990. Tumesinine. Number on MHL 449.”

Wallander kirjutas selle üles.

Siis alustas ta taas algusest. Metoodiliselt võttis ta läbi kõik, mida Robert Åkerblom teadis oma naise tegemistest reede, 24. aprilli pärastlõunal. Nad vaatasid teedekaarte ja Wallander tundis kasvavat ebamugavust.

Annaks jumal, et tegemist ei oleks tapmisega, mõtles ta. Ükskõik mis, aga mitte see.

Kolmveerand üksteist pani Wallander pliiatsi käest ära.

„Pole mingit põhjust uskuda, et Louise’i ei leita,” ütles ta ja lootis, et hääl tema kõhklemist ei reeda. „Aga loomulikult suhtume teie avaldusse täie tõsidusega.”

Robert Åkerblom oli toolil kössi vajunud. Wallander kartis, et ta hakkab uuesti nutma. Tal oli kabinetis istuvast mehest järsku kohutavalt kahju. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud meest lohutada. Aga kuidas seda teha, ilma samal ajal oma rahutust reetmata?

Ta tõusis püsti.

„Ma tahaksin telefonivastajale jäetud teadet kuulata,” ütles ta. „Siis sõidan Skurupisse ja käin pangas. Muuseas, on teil kedagi, kes teid kodus lastega aitab?”

„Mul pole abi vaja,” ütles Robert Åkerblom. „Ma saan kõigega ise hakkama. Mis te arvate, mis Louise’iga on juhtunud?”

„Esialgu ei arva ma mitte midagi,” vastas Wallander. „Ei midagi muud peale selle, et ta on varsti jälle kodus.”

Ma valetan, mõtles ta. Ma ei arva, ma loodan.

Wallander sõitis Robert Åkerblomi järel linna poole. Kohe, kui teade telefonivastajal oli ära kuulatud ja naise kirjutuslaua sahtlid läbi vaadatud, kavatses ta politseimajja tagasi minna ja Björkiga rääkida. Ehkki kadunud isikute otsimise protseduuri jaoks olid kehtestatud väga kindlad reeglid, tahtis Wallander enda käsutusse saada võimalikult suured ressursid. Louise Åkerblomi kadumine vihjas juba algusest peale sellele, et tegemist võis olla kuriteoga.

Åkerblomi kinnisvarabüroo asus endise kaupluse ruumides. Wallander mäletas seda esimestest Ystadis elatud aastatest, kui ta noore politseinikuna Malmöst saabunud oli. Vanas kaupluses oli kaks kirjutuslauda, stendid fotodega ja erinevate majade kirjeldustega. Toolidega ümbritsetud laual olid kaustad, mis ostuhuvilistele erinevaid objekte lähemalt tutvustasid. Seinal oli värvilisi nööpnõelu täis torgitud kaks suurt piirkonnakaarti. Kontori taga oli väike kööginurk.

Nad läksid majja õuepoolsest uksest. Wallander oli aga ometigi märganud tänavapoolsele uksele teibitud käsitsi kirjutatud silti „Täna on büroo suletud”.

„Milline on teie kirjutuslaud?” küsis Wallander.

Robert Åkerblom näitas käega. Wallander istus teise kirjutuslaua äärde toolile. Laual polnud muud peale kalendermärkmiku, tütarde foto, mõne kausta ja pliiatsitopsi. Wallanderil tekkis tunne, et laud on äsja puhtaks pühitud.

„Kes siin koristab?” küsis ta.

„Meil on koristaja, kes käib kolm korda nädalas,” vastas Robert Åkerblom. „Aga tavaliselt me pühime ise iga päev tolmu ja tühjendame paberikorvid.”

Wallander noogutas. Siis vaatas ta ruumis ringi. Ainus tema meelest silmatorkav asi oli kööginurka viiva ukse kõrvale seinale kinnitatud väike krutsifiks.

Siis noogutas ta telefonivastaja suunas.

„Teade on lindil esimene,” ütles Robert Åkerblom. „See oli ainus reedel pärast kella kolme jäetud teade.”

Esimene mulje, mõtles Wallander taas. Kuula nüüd hoolega.

No tere. Ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle. Siis sõidan Ystadi. Kell on veerand neli. Viieks olen kodus.

Rõõmus, mõtles Wallander. Ta on innukas ja rõõmus. Ei jäta muljet, et teda oleks ähvardatud ega ole hirmunud.

„Veel üks kord,” ütles Wallander. „Aga kõigepealt tahan kuulda, mida te ise telefonivastajal ütlete. Kui teil see alles on?”

Robert Åkerblom noogutas, keris lindi tagasi ja vajutas nupule.

Tere tulemast Åkerblomi kinnisvarabüroosse. Hetkel oleme tööasjus kontorist väljas. Kuid avame taas nagu tavaliselt esmaspäva hommikul kell kaheksa. Pärast signaali saate jätta teate või saata faksi. Aitäh helistamast ja tere tulemast tagasi.

Wallander kuulis häälest, et Robert Åkerblom ei tunne end telefonivastaja mikrofoni ees päris mugavalt. Hääl oli pingutatud.

Siis pöördus ta tagasi Louise Åkerblomi juurde. Ikka ja jälle pidi mees lindi tagasi kerima.

Wallander püüdis kuulda mingit sõnade taga olevat teadet. Tal polnud aimugi, mis see peaks olema. Ometigi püüdis ta seda teha.

Kui ta oli linti peaaegu kümme korda kuulanud, noogutas ta Robert Åkerblomile, andes märku, et nüüd aitab.

„Mul on vaja kassett kaasa võtta,” ütles ta. „Politseimajas saame häält valjemaks muuta.”

Robert Åkerblom võttis väikese kasseti välja ja ulatas Wallanderile.

„Ma tahaksin teilt ühte teenet paluda, kuni ma tema kirjutuslaua sahtleid üle vaatan,” ütles Wallander. „Palun kirjutage üles kõik, mida ta reedel tegi või oleks pidanud tegema. Kellega kokku saama, kus? Samuti pange kirja, millist teed mööda ta teie arvates sõitis. Kirjutage üles kellaajad. Ja ma tahan täpset teekirjeldust selle maja juurde, mida ta Krageholmis vaatama pidi.”

„Seda ma ei saa teile anda,” vastas Robert Åkerblom.

Wallander vaatas teda imestusega.

„Louise võttis vastu telefonikõne naiselt, kes tahtis maja müüki panna,” selgitas Robert Åkerblom. „Ta joonistas kaardi ja võttis selle endaga kaasa. Ta oleks alles täna pidanud kõik andmed eraldi kausta kandma. Kui me oleks maja müüki võtnud, oleks tema või mina sinna tagasi sõitnud ja hoonest pilte teinud.”

Wallander mõtles hetke.

„Ehk et hetkel on Louise ainuke, kes teab, kus maja asub,” ütles ta.

Robert Åkerblom noogutas.

„Millal maja müügist huvitatud naine uuesti helistama pidi?” jätkas Wallander.

„Täna mingil ajal,” vastas Robert Åkerblom. „Sellepärast Louise tahtiski maja juba reedel üle vaadata.”

„Tähtis on, et te oleksite siin, kui ta helistab,” ütles Wallander. „Öelge, et teie naine on maja näinud, kuid kahjuks on ta täna haige. Paluge uuesti asukohta kirjeldada ja võtke ta telefoninumber. Kohe, kui ta on helistanud, helistage mulle.”

Robert Åkerblom noogutas arusaamise märgiks. Siis istus ta maha ja hakkas Wallanderi poolt palutut kirja panema.

Wallander avas üksteise järel kirjutuslaua sahtleid. Ta ei leidnud sealt midagi tähelepanu äratavat. Ükski sahtel ei olnud silmatorkavalt tühi. Ta kergitas rohelist lauakatet. Seal oli mingist ajakirjast välja rebitud kotletiretsept. Ta jäi silmitsema kahe tüdruku pilti.

Siis ta tõusis ja läks kööginurka. Ühte seina kaunistas kalender ja tikitud pilt piiblitsitaadiga. Ühel riiulil seisis väike avamata kohvipurk. Teesid oli seevastu mitut sorti. Ta avas külmkapi. Seal oli liiter piima ja avatud margariinikarp.

Ta mõtles naise häälele ja telefonivastajale jäetud teate sisule. Ta oli veendunud, et teate jätmise ajal seisis auto paigal. Hääl oli olnud kindel. See poleks kindel olnud, kui naine oleks samal ajal olnud auto juhtimisele keskendunud. Kui nad hiljem politseimajas hääle tugevust suurendasid, siis selgus, et tal oli olnud õigus. Peale selle oli Louise Åkerblom kindlasti ettevaatlik ja seaduskuulekas inimene, kes poleks sõitvas autos telefoniga rääkides enda ega kellegi teise elu ohtu seadnud.

Kui kellaajad klapivad, siis on ta teate jätmise ajal Skurupis, mõtles Wallander. Ta on asjaajamised pangas lõpetanud ja hakkab just Krageholmi sõitma. Aga kõigepealt tahab ta mehele helistada. Ta on rahul, et asjad pangas hästi sujusid. Lisaks kõigele on reede pärastlõuna ja tööpäev läbi. Ja ilm on ilus. Tal on igati põhjust rõõmustada.

Wallander läks tagasi, istus uuesti kirjutuslaua taha ja lehitses laual olevat kalendrit. Robert Åkerblom ulatas talle paberi, kuhu oli kõik Wallanderi poolt palutu kirja pannud.

„Hetkel on mul ainult üks küsimus veel,” ütles Wallander. „Tegelikult see polegi küsimus. Aga see on tähtis. Millise meelelaadiga Louise on?”

Ta jälgis hoolikalt, et räägiks olevikus, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid tema mõtetes polnud Louise Åkerblomi enam elavate kirjas.

„Ta meeldib kõikidele,” vastas Robert Åkerblom lihtsalt. „Ta on tasakaalukas, naerab tihti, saab kergesti inimestega jutule. Äritegemine on tema meelest tegelikult raske. Kui asi puudutab raha ja keerukaid dokumente, jätab ta selle minu teha. Ta on tundeline, heldib kergesti. Ja nördib samuti. Teiste inimeste kannatused tekitavad talle piina.”

„On tal mõni eriline omadus?” küsis Wallander.

„Omadus?”

„Meil kõigil on oma eripärad,” ütles Wallander.

Robert Åkerblom mõtles järele.

„Mina küll ei tea,” ütles ta siis.

Wallander noogutas ja tõusis. Kell oli juba kolmveerand kaksteist. Ta tahtis rääkida Björkiga, enne kui too jõuab koju lõunale sõita.

„Ma helistan pärast lõunat,” ütles ta. „Püüdke mitte liiga palju muretseda. Mõelge, kas olete midagi unustanud, mida ma peaksin teadma.”

Wallander läks majast välja samast uksest, kust nad olid tulnud.

„Mis juhtunud on?” küsis Robert Åkerblom, kui nad enne lahkumist kätt surusid.

„Arvatavasti mitte midagi,” ütles Wallander. „Kõigel on kindlasti täiesti loomulik seletus olemas.”

Wallander sai koju teel oleva Björki veel viimasel hetkel kätte. Ülemus paistis kiirustavat nagu tavaliselt. Wallander leidis, et politseiülema töö pole sugugi ihaldusväärne.

„Kahju, et su korterisse sisse murti,” ütles Björk ja tegi kaastundliku näo pähe. „Loodetavasti lehed sellest ei kirjuta. Ei jäta just head muljet, et kriminaalkomissari korterisse on sisse murtud. Kuritegude lahendamise protsent on vilets. Rahvusvahelises statistikas sörgib Rootsi politsei pingerea sabas.”

„On nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma pean sinuga natuke rääkima.”

Nad seisid Björki kabineti ees koridoris.

„See ei kannata oodata,” täpsustas Wallander.

Björk noogutas ja nad läksid tema kabinetti.

Wallander rääkis, milles asi. Ta jutustas põhjalikult oma kohtumisest Robert Åkerblomiga.

„Usklik kahe lapse ema,” ütles Björk, kui Wallander oli vait jäänud. „Reedest saadik kadunud. Ei kõla sugugi hästi.”

„Ei,” ütles Wallander. „Üldse mitte.”

Björk silmitses teda tähelepanelikult.

„Sa kahtlustad kuritegu?”

Wallander kehitas õlgu.

„Ma ei tea, mida arvata,” lausus ta. „Aga tegemist pole tavalise kadumisega. Selles olen ma kindel. Sellepärast peaksime juba alguses korralikud jõud tööle panema. Mitte järgima tavalist, kadumiste puhul rakendatavat äraootavat protseduuri.”

Björk noogutas.

„Olen sinuga nõus,” ütles ta. „Keda sa uurimisse kaasata tahad? Ära unusta, et seni, kuni Hanson ära on, on meil tööjõunappus. No tõesti, tal õnnestus oma jalaluu täitsa valel ajal ära murda.”

„Martinson ja Svedberg,” vastas Wallander. „Muuseas, kas Svedberg leidis selle mullika üles, kes E 14 maanteel ringi jooksis?”

„Üks talumees püüdis looma lõpuks lassoga kinni,” ütles Björk tusaselt. „Svedberg nikastas kraavis libastudes jala ära. Aga ta on tööl.”

Wallander tõusis.

„Ma sõidan nüüd Skurupisse,” sõnas ta. „Saame pool viis kokku ja vaatame läbi kõik andmed, mis meil selleks ajaks on. Aga juba nüüd tuleb naise auto tagaotsitavaks kuulutada.”

Ta pani ühe paberi Björki ette lauale.

„Toyota Corolla,” ütles Björk. „Ma võtan selle enda peale.”

Wallander sõitis Ystadist Skurupi suunas. Tal oli mõtlemiseks aega vaja, seepärast sõitis ta aeglaselt mööda rannikuteed.

Ilm oli tuuliseks läinud. Taevas kihutasid pilveräbalad. Ta nägi Poolast tulevat laeva sadamasse suundumas.

Mossby Strandi jõudes sõitis ta mahajäetud parkimisplatsile ja jäi laudadega kinni löödud kioski juures seisma. Autos istudes mõtles ta möödunud aastale, kui kahe mehe surnukehaga kummipaat samas kohas randa oli ujunud. Ta mõtles Baiba Liepale, naisele, kellega ta Riias tuttavaks oli saanud. Ta mõtles, et pole suutnud teda siiani unustada, ehkki oli püüdnud.

Aasta hiljem mõtles ta endiselt alatasa temale.

Ühe naise tapmist oli tal praegu kõige vähem vaja.

Vaja oli hoopis rahu ja vaikust.

Ta mõtles isa peale, kes hakkas abielluma. Sissemurdmise ja minema viidud plaatide peale. Tundus, nagu oleks oluline osa tema elust röövitud.

Ta mõtles oma tütre Linda peale, kes õppis Stockholmis ja kellega kippus kontakt kaduma.

Seda kõike oli liiga palju.

Ta läks autost välja, tõmbas jope tõmbluku kinni ja läks alla randa. Õhk oli külm ja tal oli jahe.

Ta lasi Robert Åkerblomi jutu veel kord peast läbi. Taas katsetas ta erinevaid teooriaid. Kas kõigel võis siiski olla loomulik seletus? Kas naine võis olla teinud enesetapu? Ta mõtles naise häälele telefonivastajas, selle innukusele.

Veidi enne kella ühte lahkus Kurt Wallander rannast ja jätkas teed Skurupi poole.

Järeldus oli ainuvõimalik.

Nüüd oli ta kindel, et Louise Åkerblom on surnud.

3

Kurt Wallanderil oli alatasa korduv unelm ja ta kahtlustas, et samasugune oli paljudel teistelgi inimestel. Ta unistas korda saata maailma jahmatava pangaröövi. Unelmale lisandus küsimus, kui palju raha normaalse suurusega pangakontoris tavaliselt hoiti? Vähem, kui üldiselt arvati? Kuid rohkem kui küll? Kuidas ta täpselt tegutsema peab, seda ta ei teadnud. Kuid unistus pangaröövist käis ikka ja jälle peast läbi.

Ta naeratas selle mõtte juures endamisi. Aga naeratus kadus kiiresti, sest südametunnistus hakkas piinama.

Ta oli kindel, et Louise Åkerblomi nad elavana ei leia. Tal polnud tõendeid, kuriteopaika ega ohvrit. Tal polnud absoluutselt mitte midagi. Ometigi ta teadis.

Foto kahest tüdrukust kerkis talle ühtelugu silme ette.

Kuidas seletada seletamatut? mõtles ta. Ja kuidas saab Robert Åkerblom edaspidi paluda Jumalat, kes teda ja kahte last nii julmalt alt oli vedanud?

Kurt Wallander kõndis Skurupi hoiupangas ringi ja ootas, et reede pärastlõunal Louise Åkerblomi kinnisvaratehingu juures abistanud pangatöötaja hambaarsti juurest tööle tagasi tuleks. Kui Wallander veerand tundi varem panka oli jõudnud, rääkis ta panga direktori Gustav Halldéniga, kellega ta varemgi mõned korrad kohtunud oli. Ta oli otse välja öelnud, et vajab andmeid seoses ühe naise kadumisega. Kuid samal ajal palus ta Halldéni selle infoga diskreetselt ringi käia.

„Me ei tea ju kindlalt, kas on juhtunud midagi tõsist,” oli Wallander selgitanud.

„Saan aru,” vastas Halldén. „Te lihtsalt arvate, et on.”

Wallander noogutas. Täpselt nii see oligi. Aga kuidas otsustada, kuhu tõmmata piir arvamise ja teadmise vahele?

Tema mõttemõlgutused katkesid, kui keegi teda kõnetas.

„Te tahtsite minuga kokku saada,” ütles ebamäärase häälega mees ta selja taga.

Wallander pöördus ringi.

„Raamatupidaja Moberg?” küsis ta.

Mees noogutas. Ta oli ootamatult noor, risti vastupidi Wallanderi ettekujutusele, kui vana üks raamatupidaja peaks olema. Aga otsekohe köitis ta tähelepanu hoopis muu asi.

Mehe üks põsk oli silmatorkavalt paistes.

„Mul on ikka veel raske rääkida,” pudistas raamatupidaja Moberg.

Wallander ei saanud aru.

„Kõige parem oleks oodata,” kordas mees. „Ehk on targem oodata, kuni tuimastuse mõju on möödunud?”

„Proovime ikkagi,” ütles Wallander. „Mul on kahjuks vähe aega. Kui teil pole just liiga valus rääkida?”

Raamatupidaja Moberg raputas pead ja juhatas ta pangasaali tagaosas asuvasse väikesesse koosolekuruumi.

„Me istusime siin,” seletas raamatupidaja Moberg. „Te istute sama koha peal, kus Louise Åkerblomgi. Halldén ütles, et te tahate temast rääkida. On ta kadunud?”

„Tema kadumise kohta on tehtud avaldus,” ütles Wallander. „Arvatavasti on ta lihtsalt sugulastele külla läinud ja unustanud seda kodus öelda.”

Ta nägi Mobergi paistes näost, et mees suhtus Wallanderi juttu väga skeptiliselt. Muidugi, mõtles Wallander. Kadunud inimesed on kadunud. Ei saa olla natuke kadunud.

„Mida te küsida tahtsite?” küsis raamatupidaja Moberg ja jõi laual olevast karahvinist klaasi vett.

„Mis reede pärastlõunal juhtus,” vastas Wallander. „Pisiasjadeni. Kellaajad, mida ta ütles, mida tegi. Samuti tahan maja ostjate ja müüja nimesid, kui mul peaks vaja olema nendega hiljem ühendust võtta. Kas te tundsite Louise Åkerblomi juba varasemast?”

„Ma olen temaga päris palju kohtunud,” vastas raamatupidaja Moberg. „Tegime koostööd kokku nelja kinnisvaratehingu juures.”

„Rääkige reedest,” ütles Wallander.

Raamatupidaja Moberg võttis pintsaku põuetaskust kalendermärkmiku.

„Olime leppinud kohtumise kokku kella veerand kolmeks,” ütles ta. „Louise tuli mõni minut varem. Vahetasime paar sõna ilma teemadel.”

„Kas ta oli pinges või rahutu?” küsis Wallander.

Raamatupidaja Moberg mõtles enne vastamist järele.

„Ei,” ütles ta. „Vastupidi, ta näis rõõmus. Varem pidasin teda ehk kinniseks ja napisõnaliseks. Aga mitte reedel.”

Wallander noogutas, andes märku jätkata.

„Kliendid tulid, noor perekond Nilson. Ja müüja, Sövde ühe päranditombu esindaja. Istusime siin ja vaatasime kogu protseduuri üksipulgi läbi. Seal polnud midagi tähelepanuväärset. Kõik paberid olid korras. Kinnistusraamatu tõendid, hüpoteek, laenudokumendid, rahatšekk. See käis väga kiiresti. Siis läksime lahku. Ma oletan, et soovisime üksteisele head nädalavahetust. Aga täpselt ma ei mäleta.”

„Kas Louise Åkerblomil oli kiire?” küsis Wallander.

Raamatupidaja Moberg mõtles uuesti järele.

„Võib-olla,” vastas ta. „Võib-olla oli tal kiire. Aga ma pole selles kindel. Seevastu tean kindlalt ühte teist asja.”

„Mida?”

„Ta ei läinud otse oma auto juurde.”

Raamatupidaja Moberg viitas väikesele parkimisplatsile avaneva akna suunas.

„Need on panga parkimiskohad,” jätkas raamatupidaja Moberg. „Ma nägin, et kui ta tuli, siis parkis ta oma auto sinna. Aga kui ta ära läks, siis kulus veerand tundi, enne kui ta minema sõitis. Ma istusin endiselt siin ruumis ja rääkisin telefoniga. Sellepärast ma seda nägingi. Ma arvan, et kui ta auto juurde tuli, oli tal kott käes. Lisaks oma portfellile.”

„Kott,” ütles Wallander. „Milline see välja nägi?”

Raamatupidaja Moberg kehitas õlgu. Wallander märkas, et tuimastus hakkab järele andma.

„Milline üks kott ikka välja näeb,” ütles raamatupidaja Moberg. „Ma usun, et see oli paberist kott. Mitte kilekott.”

„Ja siis sõitis ta ära?”

„Enne helistas ta autotelefoniga.”

Kõne mehele, mõtles Wallander. Seni on kõik klappinud.

„Kell oli natuke kolm läbi,” jätkas raamatupidaja Moberg. „Mul oli pool neli järgmine kohtumine ja ma pidin selleks valmistuma. Mu oma telefonikõne venis pikale.”

„Kas te nägite, kui ta ära sõitis?”

„Selleks ajaks olin ma juba oma kabinetti läinud.”

„Nii et viimane kord nägite teda siis, kui ta autotelefoniga rääkis?”

Raamatupidaja Moberg noogutas.

„Mis auto tal oli?”

„Ma ei tunne hästi automarke,” ütles raamatupidaja Moberg. „Aga see oli must. Või võib-olla ka tumesinine.”

Wallander lõi oma märkmiku kinni.

„Kui teile midagi veel meenub, siis tahaksin, et te mulle kohe helistaksite,” ütles ta. „Iga pisiasi võib tähtis olla.”

Wallander lahkus pangast, kui oli saanud nii maja müüja kui ka ostjate nimed ja telefoninumbrid. Ta astus panga ette tänavale ja jäi väljakul seisma.

Paberkott, mõtles ta. Seostub pagariga. Talle meenus, et oli raudteega paralleelselt kulgeval tänaval märganud pagari- ja kondiitriäri. Ta läks üle väljaku ja keeras vasakule.

Leti taga seisev tüdruk oli olnud tööl ka reedel. Aga ta ei tundnud Wallanderi näidatud fotol Louise Åkerblomi ära.

„Teine pagaritöökoda on ju veel,” ütles tüdruk.

„Kus see asub?”

Tüdruk seletas ja Wallander taipas, et see on pangale täpselt sama lähedal kui too, kus ta parajasti oli. Ta tänas ja astus uksest välja. Ta leidis väljaku vasakus servas asuva pagaritöökoja. Kui ta sisse astus, küsis poes olev vanem naine, mida ta soovib. Wallander ulatas foto ja tutvustas ennast.

„Tahaksin teada, kas tunnete ta ära,” ütles ta. „Ta võis reedel kohe pärast kolme siin midagi ostmas käia.”

Naine läks prille tooma, et fotot lähemalt uurida.

„Kas midagi on juhtunud?” küsis ta uudishimulikult. „Kes ta on?”

„Öelge ainult, kas te tunnete ta ära,” ütles Wallander sõbralikult.

Naine noogutas.

„Ma mäletan teda,” ütles ta. „Ma usun, et ta ostis mõned koogid. Jah, ma mäletan seda kindlasti. Napooleonikoogid. Ja tavalist leiba.”

Wallander mõtles järele.

„Mitu kooki?” küsis ta.

„Neli. Ma mäletan, et tahtsin need karpi panna. Aga naine ütles, et kotist aitab küll. Tundus, et tal oli kiire.”

Wallander noogutas.

„Kas te nägite, kuhu ta poest lahkudes läks?”

„Ei. Teised ostjad olid järjekorras.”

„Aitäh,” ütles Wallander. „Teist oli palju abi.”

„Mis juhtunud on?” küsis naine.

„Ei midagi,” vastas Wallander. „Tavapärane politseitöö.”

Ta väljus poest ja läks tagasi panga taha, kus naise auto oli seisnud.

Siiamaani, aga mitte kaugemale, mõtles ta. Jäljed lõpevad siin. Siit sõidab ta pärast seda, kui on helistanud ja telefonivastajale teate jätnud, vaatama maja, mille asukohta me endiselt ei tea. Ta on heas tujus, kotis on koogid ja ta peaks kell viis kodus olema.

Ta vaatas kella. Kolme minuti pärast kolm. Kolm ööpäeva on möödas ajast, mil Louise Åkerblom täpselt selles kohas viibis.

Wallander läks panga ees seisva auto juurde, lükkas sisse ühe vähestest sissemurdmisest alles jäänud kassettidest ja üritas mingit kokkuvõtet teha. Placido Domingo hääl täitis auto ja ta mõtles, et neli napooleonikooki oli mõeldud kõikidele Åkerblomi perekonna liikmetele. Siis mõtles ta, kas nad ka enne kookide söömist söögipalvet loevad? Ta mõtles, mis tunne võiks olla Jumalasse uskuda.

Samal ajal tuli tal veel üks idee. Enne politseimajja koosolekule minemist jõuaks ta veel ühe jutuajamise korraldada.

Mida Robert Åkerblom oli öelnud?

Pastor Tureson?

Wallander käivitas auto ja hakkas Ystadi poole sõitma. E 14 maanteele jõudes püsis ta suurima lubatud kiiruse piiri peal. Ta helistas politseimaja valvelauda Ebbale, palus tal pastor Tureson üles otsida ja öelda, et Wallander tahab temaga otsekohe kokku saada. Veidi enne Ystadi jõudmist helistas Ebba tagasi. Pastor Tureson oli metodisti kirikus ja võtab Wallanderi hea meelega vastu.

„Sulle tuleb võib-olla kasukski aeg-ajalt mõnda kirikut külastada,” ütles Ebba.

Wallander mõtles öödele, mis ta oli aasta tagasi koos Baiba Liepaga ühes Riia kirikus veetnud. Aga ta ei öelnud midagi. Isegi kui ta oleks tahtnud, polnud tal praegu aega naise peale mõelda.

Pastor Tureson oli vanem mees, pikk, tugeva kehaehituse ja lopsaka valge juuksepahmakaga. Wallander tundis kätlemisel mehe käes jõudu.

Kirik oli lihtne. Wallanderil ei tekkinud ängistavat tunnet, mis teda kirikusse sisenemisel sageli tabas.

Nad istusid altari ette toolidele.

„Ma helistasin mõni tund tagasi Robertile,” ütles pastor Tureson. „Vaene mees, ta on täiesti murtud. Te pole Louise’i veel leidnud?”

„Ei,” vastas Wallander.

„Ma ei mõista, mis võib juhtunud olla. Louise polnud selline, kes oleks end ohtlikesse olukordadesse seadnud.”

„Vahel pole neid võimalik vältida,” ütles Wallander.

„Mida te silmas peate?”

„Ohtusid on kahte liiki. Esimestesse seatakse end ise. Teistesse sattutakse. See ei ole päris üks ja sama asi.”

Pastor Tureson laiutas alistunult käsi. Tema mure näis ehtne, kaastunne mehele ja tütardele siiras.

„Rääkige temast,” ütles Wallander. „Milline ta oli? Kas tundsite teda kaua? Missugune on perekond Åkerblom?”

Pastor Tureson vaatas Wallanderile tõsiselt otsa.

„Te esitate mulle küsimusi, nagu oleks kõik juba läbi,” ütles ta.

„See on halb harjumus,” vabandas ennast Wallander. „Loomulikult mõtlen ma sellega, et te räägiksite, milline ta on.”

„Ma olen viis aastat selles koguduses pastor olnud,” alustas ta. „Nagu te mu murrakust kuulete, olen ma pärit Göteborgist. Perekond Åkerblom on kogu mu siinoldud aja meie kiriku liige olnud. Mõlemad on kasvanud metodistide perekonnas, nad kohtusid kirikus. Ja nüüd kasvatavad nad õiges usus oma tütreid. Robert ja Louise on tublid inimesed. Töökad, kokkuhoidlikud, suuremeelsed. Neid on raske kuidagi teisiti kirjeldada. Üldse on raske neist eraldi rääkida. Koguduse liikmed on naise kadumisest väga hämmastunud. Ma tundsin seda eile meie ühise eestpalve ajal.”

Täiuslik perekond. Veatu fassaad, mõtles Wallander. Ma võin rääkida tuhande inimesega ja kõik ütlevad sama. Louise Åkerblomil pole ühtki nõrkust, mitte midagi. Ainus kõrvalekalle on tema kadumine.

See ei klapi. Mitte miski ei klapi.

„Te mõtlete millelegi?” ütles pastor Tureson.

„Ma mõtlen nõrkuse peale,” vastas Wallander. „Kas see pole mitte kõikide religioonide üks põhijooni? Et Jumal aitab meil meie nõrkusest võitu saada?”

„Täiesti õige.”

„Aga mulle näib nii, et Louise Åkerblomil polnud mingeid nõrkusi. Pilt temast on nii täiuslik, et see paneb mind peaaegu kahtlema. Kas läbinisti häid inimesi on siis tõepoolest olemas?”

„Louise on selline inimene,” vastas pastor Tureson.

„Ta on peaaegu ingel?”

„Mitte päris,” ütles pastor Tureson. „Ma mäletan ühte korda, kui ta koguduseõhtul kohvi keetis. Ta kõrvetas ennast ära. Ma kuulsin juhuslikult pealt, et ta vandus.”

Wallander proovis uuesti otsast alata.

„Pole võimalustki, et tal oma mehega arusaamatusi oleks olnud?” küsis ta.

„Absoluutselt mitte,” vastas pastor Tureson.

„Mõni teine mees?”

„Loomulikult mitte. Ma loodan, et te Robertile seda küsimust ei esita.”

„Kas tal võisid olla tekkinud religioossed kõhklused?”

„Minu arvates on see täiesti välistatud. Ma oleksin sellest teadnud.”

„Kas tal võis olla põhjust enesetappu teha?”

„Ei.”

„Kas tal võis tekkida ootamatu meeltesegadus?”

„Miks tal oleks pidanud see tekkima? Ta on läbinisti harmooniline inimene.”

„Enamikul inimestel on saladusi,” ütles Wallander pärast lühikest vaikimist. „Kas teie arvates on mõeldav, et Louise Åkerblomil on mingi saladus, mida ta mitte kellegagi ei jaga, isegi mitte oma mehega?”

Pastor Tureson raputas pead.

„Muidugi on kõikidel inimestel saladusi,” vastas ta. „Sageli väga süngeid saladusi. Aga ma olen veendunud, et Louise’il pole midagi sellist, mille pärast ta oma perekonna maha jätaks ja kõigile nii palju muret valmistaks.”

Rohkem küsimusi Wallanderil polnud.

See ei klapi, mõtles ta jälle. Midagi selles täiuslikus pildis ei klapi.

Ta tõusis ja tänas pastor Turesoni.

„Ma räägin teiste koguduse liikmetega,” ütles ta. „Juhul, kui Louise tagasi ei tule.”

„Ta peab tagasi tulema,” ütles pastor Tureson. „Muu ei tule kõne alla.”

Kell oli viis minutit neli läbi, kui Wallander metodisti kirikust lahkus. Väljas oli sadama hakanud ja külm tuul pani ta lõdisema. Ta jäi autosse istuma ja tundis väsimust. Näis, nagu poleks ta jaksanud taluda mõtet, et kaks väikest tüdrukut on oma emast ilma jäänud.

Pool viis kogunesid nad politseimajja Björki kabinetti. Martinson istus diivanil, Svedberg nõjatus seina vastu. Nagu alati, sügas ta kiilaspead ja näis mõtlikult oma kadunud juukseid otsivat. Wallander oli istunud puust toolile. Björk seisis kummargil kirjutuslaua kohal ja rääkis telefoniga. Lõpuks pani ta toru hargile ja andis Ebbale korralduse, et neid lähema poole tunni jooksul ei segataks. Ainsa erandi võis teha Robert Åkerblomile.

„Mis meil siis on?” sõnas Björk. „Kust me alustame?”

„Meil pole midagi,” vastas Wallander.

„Svedbergi ja Martinsoni olen ma informeerinud,” jätkas Björk. „Auto kuulutasime tagaotsitavaks. Kõik nii nagu ikka kadumise puhul, mille me tõsiseks oleme hinnanud.”

„Mitte hinnanud,” ütles Wallander. „See on tõsine. Kui oleks juhtunud mingi õnnetus, siis oleksime sellest praeguseks juba teada saanud. Aga me ei ole. Seega on tegemist kuriteoga. Ma olen kindel, et ta on surnud.”

Martinson hakkas midagi küsima, aga Wallander katkestas teda ja esitas selle asemel kokkuvõtte oma tegemistest päeva jooksul. Ta pidi oma kolleegid nii kaugele saama, et need jõuaksid samale veendumusele nagu ta ise. Louise Åkerblomi sugune inimene ei kao vabatahtlikult oma perekonna juurest ära.

Keegi või miski oli takistanud teda kell viis kodus olemast, nagu ta telefonivastajale jäetud teates oli lubanud.

„See on kahtlemata tõsine fakt,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas.

„Kinnisvaramaakler, vabakirik, perekond,” ütles Martinson. „Äkki oli seda kõike tema jaoks liiga palju? Ta ostab koogid, sõidab kodu poole. Äkki pöörab ta otsa ringi ja sõidab selle asemel hoopis Kopenhaagenisse.”

„Meil tuleb auto üles leida,” ütles Svedberg. „Ilma selleta ei leia me midagi.”

„Kõige enne tuleb meil leida maja, mida ta üle vaatama sõitis,” väitis Wallander vastu. „Kas Robert Åkerblom pole helistanud?”

Kellelegi polnud ühtegi telefonikõnet tulnud.

„Kui ta tõesti sõitis kuhugi Krageholmi lähedusse maja vaatama, siis peaksime suutma teda jälitada, kuni me ta leiame või kuni jäljed otsa lõpevad.”

„Peters ja Norén on Krageholmi ümbruses väikestel teedel otsinud,” ütles Björk. „Aga ühtegi Toyota Corollat pole nad näinud. Küll aga leidsid nad ühe varastatud veoauto.”

Wallander võttis telefonivastaja kasseti taskust välja. Pärast mõningat pingutust õnnestus neil leida sobiv magnetofon. Nad kuulasid kirjutuslaua kohale kummardunult Louise Åkerblomi häält.

„Lint tuleb üle vaadata,” ütles Wallander. „Kuigi ma tegelikult ei oska ette kujutada, mida tehnikud sealt leida võiksid. Aga igaks juhuks ikkagi.”

„Üks asi on selge,” sõnas Martinson. „Teadet jättes pole teda ähvardatud ega sunnitud, ta pole hirmunud ega mures, ahastuses ega õnnetu.”

„Niisiis juhtub midagi,” ütles Wallander. „Kella kolme ja viie vahel. Kusagil Skurupi, Krageholmi ja Ystadi vahel. Umbes kolm ööpäeva tagasi.”

„Mis tal seljas oli?” küsis Björk.

Wallander taipas äkki, et oli unustanud Louise’i mehe käest küsida üht kõige elementaarsemat küsimust. Nii ta ausalt ütleski.

„Ma usun ikkagi, et kõigel võib loomulik seletus olla,” ütles Martinson mõtlikult. „Sul on õigus, Kurt. Ta pole seda sorti, kes vabatahtlikult ära kaob. Hoolimata sellest on kallaletung ja tapmine endiselt väga haruldased. Minu meelest tuleks meil tööd teha, nagu tavaliselt. Aga ilma hüsteeriliseks muutumata.”

„Ma ei ole hüsteeriline,” ütles Wallander ja märkas, et sai vihaseks. „Aga ma tean, mida ma usun. Minu meelest räägivad mõned järeldused ise enda eest.”

Björk pidi just vahele segama, kui telefon helisema hakkas.

„Ma ju ütlesin: ma ei taha, et meid segatakse,” ütles Björk.

Wallander pani käe kiiresti telefonitorule.

„See võib olla Robert Åkerblom,” ütles ta. „Võib-olla on parem, kui mina temaga räägin?”

Ta võttis toru ja ütles oma nime.

„Robert Åkerblom siinpool. Kas te olete Louise’i leidnud?”

„Ei,” vastas Wallander. „Veel mitte.”

„Lesk helistas,” ütles Robert Åkerblom. „Mul on kaart. Sõidan ise sinna otsima.”

Wallander mõtles järele.

„Sõidame koos,” ütles ta. „Nii on vist kõige parem. Ma tulen kohe. Kas te võite kaardist mõned koopiad teha? Viiest piisab.”

„Jah,” vastas Robert Åkerblom.

Wallander mõtles, et tõeliselt religioossed inimesed on enamasti seaduskuulekad ja austavad autoriteete. Keegi poleks saanud keelata Robert Åkerblomi omal käel naist otsimast.

Wallander pani toru mürtsuga hargile.

„Meil on nüüd kaart,” ütles ta. „Alustame kahe autoga. Robert Åkerblom tahtis kaasa tulla. Ma võtan ta oma auto peale.”

„Kas me mõnda patrullautot ei saada välja?” küsis Martinson.

„Siis tuleb meil kolonnis sõita,” ütles Wallander. „Kõigepealt peame kaarti nägema ja plaani tegema. Siis saadame kõik jõud välja.”

„Helistage mulle, kui midagi toimub,” ütles Björk. „Kas siia või koju.”

Wallander peaaegu jooksis läbi koridori. Tal oli kiire. Ta pidi teada saama, kas jäljed lõpevad eikusagil. Või kas nende lõpus oli Louise Åkerblom.

Nad panid Robert Åkerblomi telefonis kirjeldatu järgi joonistatud kaardi Wallanderi auto kapotile. Svedberg oli kapotilt pärastlõunal sadanud vihma taskurätikuga ära kuivatanud.

„E 14,” ütles Svedberg. „Kõrvaltee Katslösa ja Kadesjö poole. Knickarpi suunas vasakule, siis paremale, uuesti vasakule, ja seal traktoriteed otsida.”

„Mitte nii kähku,” ütles Wallander. „Kui te oleksite Skurupist tulnud, siis millise tee te oleksite valinud?”

Oli mitu võimalust. Lühikese arupidamise järel pöördus Wallander Robert Åkerblomi poole.

„Mida teie arvate?” küsis ta.

„Ma arvan, et Louise oleks valinud väiksema tee,” ütles ta kõhklemata. „Talle ei meeldinud kiirtee närvilisus. Ma usun, et ta oleks sõitnud Svaneholmi ja Brodda kaudu.”

„Isegi siis, kui tal oli kiire? Kui ta pidi kella viieks koju jõudma?”

„Isegi siis,” vastas Robert Åkerblom.

„Selle tee võtate teie,” ütles Wallander Martinsonile ja Svedbergile. „Meie sõidame otse maja juurde. Kui vaja, siis peame raadio teel sidet.”

Nad sõitsid Ystadist välja. Wallander lasi Martinsoni ja Svedbergi mööda – neil oli pikem maa sõita. Robert Åkerblom vaatas ainiti enda ette. Wallander heitis talle aeg-ajalt silmanurgast pilgu. Mees hõõrus käsi rahutult vastamisi, nagu ei suudaks ta otsustada, kas panna need kokku või mitte.

Wallander oli pinges. Aga mida nad tegelikult arvasid eest leidvat?

Ta pidurdas Kadesjösse viiva kõrvaltee otsas, lasi ühe veoauto mööda ja meenutas järsku, et oli sama teed sõitnud ühel hommikul kaks aastat tagasi, kui kõrvalises talus oli tapetud vanem põllupidajatest abielupaar. Meenutus tõi kananaha ihule ja ta mõtles nagu sageli varemgi oma aasta tagasi surnud kolleegi Rydbergi peale. Iga kord, kui Wallanderil tuli tegeleda tavapärasest erineva kuriteo uurimisega, tundis ta vanema kolleegi kogemustest ja nõuannetest puudust.

Mis meie maal ometi toimub? mõtles ta. Kuhu kõik vana kooli vargad ja petised on kadunud? Kust tuleb kogu see arutu vägivald?

Kaart lebas käigukangi kõrval.

„Kas me oleme õigel teel?” küsis ta, et autos valitsevat vaikust katkestada.

„Jah,” vastas Robert Åkerblom pilku teelt pööramata. „Järgmise künka järel peame vasakule pöörama.”

Nad jõudsid Krageholmi metsa vahele. Järv oli vasakul, see paistis puude vahelt. Wallander aeglustas kiirust ja hakkas kõrvalteid jälgima.

Õige teeotsa leidis Robert Åkerblom. Wallander oli sellest juba mööda sõitnud. Ta tagurdas ja jäi seisma.

„Istuge autos,” ütles ta. „Ma vaatan ainult natuke ringi.”

Teeots oli peaaegu täiesti kinni kasvanud. Wallander kummardus ja avastas autorataste nõrgad jäljed. Kuklas tundis ta Robert Åkerblomi pilku.

Ta läks auto juurde tagasi ja kutsus raadio teel Martinsoni ning Svedbergi. Nood olid äsja Skurupisse jõudnud.

„Me oleme teeotsa juures,” ütles Wallander. „Sõitke ettevaatlikult sisse, ärge rattajälgi ära rikkuge.”

„Selge,” vastas Svedberg. „Me hakkame liikuma.”

Wallander keeras ettevaatlikult kõrvalteele ja hoidus rattajälgedest üle sõitmast.

Kaks autot, mõtles ta. Või üks, mis on edasi-tagasi sõitnud.

Nad loksusid aeglaselt mööda vesist ja kehva metsavaheteed edasi. Müügis oleva majani pidi olema kilomeeter maad. Oma üllatuseks oli Wallander kaardilt näinud, et talukoha nimi oli Üksiku.

Kolme kilomeetri pärast lõppes tee otsa. Robert Åkerblom vaatas arusaamatusega algul kaarti, siis Wallanderit.

„Vale tee,” ütles Wallander. „Me ei saanud maja mitte märgata. See peab otse tee ääres olema. Tuleb tagasi sõita.”

Uuesti peateele jõudes liikusid nad aeglaselt edasi. Umbes viiesaja meetri kaugusel leidsid nad järgmise kõrvaltee. Wallander kordas uurimisprotseduuri. Erinevalt eelmisest teest leidis ta mitmeid üksteisega ristuvaid erinevaid rattajälgi. Tee näis olevat ka paremas korras ja sagedamini sõidetav.

Aga nad ei leidnud otsitavat maja ka selle tee ääres. Puude vahelt paistis küll üks talukoht, kuid kuna see kirjeldusega üldse kokku ei sobinud, sõitsid nad sellest mööda. Nelja kilomeetri pärast jäi Wallander seisma.

„On teil leskproua Wallini telefoninumber?” küsis ta. „Mul on tõsine kahtlus, et tema topograafiline taju on väga vilets.”

Robert Åkerblom noogutas ja võttis põuetaskust väikese telefonimärkmiku. Wallander märkas, et lehtede vahel oli ingli kujuga järjehoidja.

„Helistage talle,” ütles Wallander. „Selgitage, et olete eksinud. Paluge tal uuesti teed kirjeldada.”

Telefon kutsus pikalt, enne kui proua Wallin lõpuks vastas.

Tõepoolest selguski, et proua Wallin polnud üldse kindel, mitu kilomeetrit kõrvalteeni tuleks sõita.

„Paluge talt mõnda muud orientiiri,” ütles Wallander. „Peab olema midagi, mille järgi me saaksime orienteeruda. Muidu tuleb talle auto järele saata ja ta siia tuua.”

Wallander lasi Robert Åkerblomil proua Walliniga rääkida ega vajutanud vestluse kuulamiseks valjuhääldi nuppu.

„Välgulöögi saanud tammepuu,” ütles Robert Åkerblom, kui oli lõpetanud. „Enne seda puud tuleb meil ära keerata.”

Nad sõitsid edasi. Kahe kilomeetri pärast leidsid nad välgust lõhestatud tüvega tamme. Samas oli ka kõrvaltee paremale. Wallander kutsus raadio kaudu uuesti teise auto kuuldele ja selgitas, kuidas õige tee üles leida. Siis läks ta kolmandat korda autost välja ja otsis rattajälgi. Oma üllatuseks ei leidnud ta mingit märki sellest, et mõni auto oleks hiljuti kõrvalteele pööranud. See ei tähendanud midagi, vihm võis olla jäljed ära uhtunud. Kuid ometi tundis ta omamoodi pettumust.

Maja oli seal, kus kirjeldatud – kilomeetri kaugusel tee ääres. Nad jäid seisma ja tulid autost välja. Vihma oli hakanud sadama ja aeg-ajalt oli tugevaid tuulepuhanguid.

Järsku pistis Robert Åkerblom maja poole jooksu ja hüüdis samal ajal kileda häälega oma naise nime. Wallander jäi auto juurde seisma. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et ta ei jõudnud reageeridagi. Kui Robert Åkerblom maja taha kadus, kiirustas ta mehele järele.

Autot pole, mõtles ta. Pole autot ega Louise Åkerblomi.

Ta leidis Robert Åkerblomi, kes hakkas parajasti maja tagaküljel katkise telliskiviga akent puruks viskama. Wallander haaras ta käest kinni.

„Pole mõtet,” ütles ta.

„Ta võib seal sees olla!” hüüdis Robert Åkerblom.

„Te ütlesite, et tal ei olnud maja võtmeid,” vastas Wallander. „Visake kivi minema ja otsime parem mõnda lahti murtud ust. Aga ma võin juba praegu öelda, et siin teda pole.”

Robert Åkerblom vajus ootamatult istuli.

„Kus ta on?” küsis ta. „Mis on juhtunud?”

Wallanderil kerkis klomp kurku. Ta ei teadnud, mida ütelda.

Siis võttis ta Robert Åkerblomil käsivarrest kinni ja tõmbas ta püsti.

„Te ei saa siia istuma jääda ja ennast haigeks külmetada,” ütles ta. „Teeme nüüd maja ümber tiiru ja vaatame järele.”

Ühtegi lahti murtud ust nad aga ei leidnud. Nad kiikasid kardinateta akendest sisse ja nägid tühje tube, muud ei midagi. Nad olid just järeldusele jõudnud, et rohkem seal midagi näha ei ole, kui Martinson ja Svedberg õuele keerasid.

„Mitte midagi,” ütles Wallander. Samal ajal pani ta sõrme suule, ilma et Robert Åkerblom seda märkaks.

Ta ei tahtnud, et Svedberg ja Martinson küsimusi esitama hakkaksid.

Ta ei tahtnud öelda, et tõenäoliselt ei jõudnudki Louise Åkerblom üldse talu juurde.

„Meil pole ka midagi,” ütles Martinson teemat vahetades. „Me ei leidnud autot ega üldse mitte midagi.”

Wallander vaatas kella. Kümme minutit kuus läbi. Ta pöördus Robert Åkerblomi poole ja üritas naeratada.

„Ma arvan, et teist on rohkem kasu kodus oma tütarde juures,” ütles ta. „Svedberg viib teid koju. Meie jätkame ja süstematiseerime oma otsinguid. Püüdke mitte muretseda. Ta tuleb kindlasti tagasi.”

„Ta on surnud,” ütles Robert Åkerblom vaikselt. „Ta on surnud ega tule enam kunagi tagasi.”

Kolm politseinikku seisid vaikides.

„Ei,” ütles Wallander viimaks. „Pole mingit alust arvata, et asjad oleksid nii halvasti. Svedberg viib teid nüüd koju. Ma luban, et helistan teile hiljem.”

Svedberg sõitis minema.

„Nüüd hakkame tõsiselt pihta,” ütles Wallander otsustavalt. Ta tundis, kuidas rahutus üha kasvas.

Nad istusid autosse. Wallander helistas Björkile ja palus, et kogu autodega isikkoosseis lõhenenud tamme juurde koguneks. Samal ajal kavandas Martinson, kuidas kõik talu ümbruse teed võimalikult tõhusalt ja kiiresti läbi kammida. Wallander palus Björkil ka korralikud kaardid muretseda.

„Otsime seni, kuni on valge,” ütles Wallander. „Kui täna õhtul tulemusi ei ole, siis jätkame homme koidikul. Ja siis tuleb sul ka sõjaväega ühendust võtta. Tuleb kaaluda aheliku moodustamist.”

„Koerad,” ütles Martinson. „Meil läheb juba täna õhtul koeri vaja.”

Björk lubas kohale sõita ja isiklikult juhtimise üle võtta.

Martinson ja Wallander vaatasid teineteisele otsa.

„Tee kokkuvõte,” ütles Wallander. „Mis sa asjast arvad?”

„Ta pole siin käinudki,” vastas Martinson. „Ta võib olla siin läheduses või kaugel eemal. Mis juhtunud on, seda ma ei tea. Aga meil tuleb auto üles leida. Ja sel juhul on õige otsimist siit alustada. Muide, keegi peab olema autot näinud. Peame kohalikke küsitlema. Björkil tuleb homme pressikonverents korraldada. Peame ajakirjanduses teada andma, et suhtume kadumisse tõsiselt.”

„Mis võib juhtunud olla?” küsis Wallander.

„Midagi sellist, mida me parema meelega ettegi ei tahaks kujutada,” vastas Martinson.

Vihm trummeldas esiklaasile ja katusele.

„Kurat küll,” ütles Wallander.

„Jah,” vastas Martinson. „Just nimelt.”

Veidi enne südaööd kogunesid väsinud ja läbimärjad politseinikud uuesti selle maja õuele, mida Louise Åkerblom vaatama ei jõudnudki. Nad ei leidnud ühtegi jälge tumesinisest autost, veel vähem Louise Åkerblomist. Kõige tähelepanuväärsem sündmus oli see, et koertega politseipatrull leidis kaks põdrakorjust. Peale selle pidi üks talu juurde tagasi pöördunud politseiauto peaaegu kokku põrkama Mercedesega, mis suure kiirusega mööda üht väikest metsavaheteed kihutas.

Björk tänas kõiki. Ta oli juba Wallanderiga nõu pidanud ja väsinud politseinikud saadeti koju teatega, et otsinguid alustatakse uuesti järgmisel hommikul kell kuus.

Wallander oli viimane, kes Ystadi poole sõitma hakkas. Ta oli autotelefonist helistanud Robert Åkerblomile ja öelnud, et uudiseid kahjuks pole. Ehkki kellaaeg oli hiline, palus Robert Åkerblom tal enda juurest läbi tulla.

Enne automootori käivitamist helistas Wallander oma õele Stockholmi. Ta teadis, et õde on õhtuti kaua üleval. Ta rääkis isa kavatsusest koduabilisega abielluda. Wallanderi üllatuseks hakkas õde suure häälega naerma. Kuid tema kergenduseks lubas õde mai alguses Skånesse tulla.

Wallander pani telefoni oma kohale tagasi ja sõitis Ystadi poole. Vihm rabistas vastu esiklaasi.

Ta otsis Robert Åkerblomi maja üles. See nägi välja nagu tuhanded teised eramajad. Alumisel korrusel põlesid tuled.

Enne autost välja astumist toetus ta istme seljatoe vastu ja sulges silmad.

Ta ei jõudnudki sinna,” mõtles ta. „Mis tee peal juhtus? Selle kadumise juures on midagi, mis üldse ei klapi. Ma ei saa sellest aru.

4

Kell Kurt Wallanderi voodi kõrval helises veerand viis.

Mees oigas ja tõmbas padja üle pea.

Ma magan liiga vähe, mõtles ta alistunult. Miks ma ei võiks olla selline politseinik, kes koju jõudes kõik tööasjad unustab?

Ta jäi voodisse lamama ja käis mõttes läbi eelmise õhtu lühikese külaskäigu Robert Åkerblomi juurde. Oli olnud piinav näha mehe anuvat näoilmet ja öelda ainult, et neil polnud õnnestunud tema naist leida. Kurt Wallander oli võimalikult kiiresti majast lahkunud ja tundis end koju sõites halvasti. Seejärel oli ta kella kolmeni unetult voodis lebanud, ehkki oli kurnatuse piirini väsinud.

Me peame ta üles leidma, mõtles ta. Nüüd, varsti. Surnult või elusalt. Peaasi, et me ta üles leiame.

Ta oli Robert Åkerblomiga kokku leppinud, et tuleb järgmisel päeval enne lõunat tagasi; kohe, kui otsingutega on uuesti alustatud. Wallander mõistis, et peab Louise Åkerblomi isiklikud asjad läbi vaatama, et aru saada, kes naine oli. Kusagil Wallanderi alateadvuses oli kogu aeg tunne, et naise kadumine oli rohkem kui kummaline. Enamikus kadumistes oli eriomaseid jooni. Aga praeguse juhtumi juures oli miski tema varasemate kogemustega võrreldes teistmoodi, ja ta tahtis teada saada, mis see on.

Wallander sundis end voodist tõusma, pani kohvimasina käima ja läks raadiot sisse lülitama. Ta vandus, kui talle sissemurdmine meenus, ja mõtles, et kellelgi pole praeguses olukorras aega seda kuritegu uurida.

Ta käis duši all, pani riidesse ja jõi kohvi. Ilm ei teinud tuju paremaks. Vihma sadas endiselt ja tuul oli tugevnenud. Halvim mõeldav ilm aheliku korraldamiseks. Väsinud ja tujutud politseinikud, sorgus sabadega koerad ja pahased sõdurid kammivad päeva jooksul läbi Krageholmi ümbruse põllud ja metsatukad. Aga see kõik oli Björki mure. Tema ise vaatab läbi Louise Åkerblomi isiklikud asjad.

Ta istus autosse ja sõitis lõhenenud tamme juurde. Björk traavis piki teeperve rahutult edasi-tagasi.

„On alles ilm,” ütles ta. „Et alati just siis peab vihma sadama, kui tuleb õues olla ja inimesi otsida.”

„Jah,” vastas Wallander. „Imelik tõesti.”

„Ma rääkisin kolonelleitnant Hernbergiga,” jätkas Björk. „Ta lubas kella seitsmeks kaks bussitäit sõdureid saata. Aga ma mõtlesin, et võime sama hästi juba nüüd otsima hakata. Martinson on kõik ette valmistanud.”

Wallander noogutas rahulolevalt. Martinson oskas ahelikku organiseerida.

„Kell kümme tahtsin pressikonverentsi korraldada,” ütles Björk. „Oleks hea, kui ka sina kohal oleksid. Selleks ajaks tuleb meil tema foto saada.”

Wallander andis talle põuetaskust foto. Björk silmitses Louise Åkerblomi pilti.