Читать книгу Naeratav mees - Хеннинг Манкелль - Страница 3

Tuul puhus iiliti otse põhjasuunast.

Mees kaugel jäisel rannal tõmbas külma tuule käes selja kühmu. Aeg-ajalt jäi ta seisma ja pööras selja vastutuult. Ta seisis liikumatult, pilk liivale suunatud ja käed taskus. Siis jätkas ta oma näiliselt sihitut jalutuskäiku, kuni ta kuju hallis valguses enam näha polnud.

Iga päev oma koera jalutav naine jälgis varavalgest kuni pärastlõunal saabuva hämarikuni rannas viibivat meest üha murelikumalt. Mõni nädal varem oli mees järsku lihtsalt seal olnud nagu kaldale uhutud elus haakrik. Üksikud inimesed rannal tavaliselt noogutasid naisele. Kuna oli hilissügis, varsti juba november, nägi ta seal harva kedagi. Kuid musta mantliga mees ei tervitanud. Algul pidas naine teda häbelikuks, seejärel häbematuks, võimalik, et tegemist oli ka välismaalasega. Aegamööda tekkis tal mulje, et meest rõhus mingi suur mure, tema jalutuskäigud mere ääres olid nagu tundmatu valu vaigistamiseks ette võetud palverännak. Kõnnak oli korrapäratult jõnkslik. Vahel kõndis mees aeglaselt, lausa jalgu järel vedades, siis aga võpatas ootamatult ja jätkas oma kummalist rännakut pooljoostes. Naine mõtles, et mehe liikumist ei juhi mitte jalad, vaid rahutud mõtted. Samamoodi oli ta kujutlenud, et käed mehe taskutes olid tugevasti rusikasse pigistatud. Ta ei näinud käsi, kuid teadis ometigi kindlalt, et see on nii.

Nädala pärast oli pilt tema jaoks selge. Eikuskilt rannale ilmunud üksildane mees oli läbimas tõsist hingelist kriisi, nagu laev, mis puudulike kaartide najal püüab salakavalast veest läbi loovida. Sellest tema kinnisus, rahutud jalutuskäigud. Õhtuti oli ta üksikust rannal rändajast rääkinud oma pensionil oleva reumahaige mehega. Korra tuli mees koos naise ja koeraga kaasa, ehkki haigus vaevas teda ja õues ta üldiselt hea meelega ei liikunud. Naise tähelepanekud olid tema arvates täiesti õiged. Kuid mehe käitumine oli tema arust nii silmatorkavalt ebanormaalne, et ta helistas ühele Skageni politseijaoskonnas töötavale heale sõbrale ja rääkis nähtust. Võib-olla oli mees kuskilt põgenenud, tagaotsitav, omavoliliselt lahkunud ühest vähestest allesjäänud vaimuhaiglatest? Aga kõigega harjunud politseinik, kes oli näinud Jyllandi tipus paljusid kummalisi kujusid palverännakul rahu ja vaikust otsimas, manitses teda asja kainelt võtma. Jätku nad mees lihtsalt rahule. Kahe mere vahelise ranna liivaluited olidki üksinduse otsijate eikellegimaa.

Naine koeraga ja musta mantliga mees jätkasid veel nädala jooksul teineteisest möödumist nagu kaks laeva merel. Kuid ühel päeval, täpsemalt 24. oktoobril 1993, toimus miski, mida naine hiljem seostas mehe ootamatu kadumisega.

Oli üks väheseid tuulevaikseid päevi, mil udu püsis liikumatult ranna ja mere kohal. Udusireenid huilgasid kauguses nagu mahajäetud nähtamatud loomad. Iseäralik maastik hoidis hinge kinni. Äkitselt märkas ta musta mantliga meest ja peatus poolelt sammult.

Mees polnud üksi. Temaga oli kaasas heleda tuulejaki ja nokatsmütsiga lühikest kasvu mees. Naine jälgis neid pilguga, uustulnuk kõneles ja püüdis teist nähtavasti milleski veenda. Oma sõnadele kaalu andmiseks tõmbas ta käed aeg-ajalt taskutest välja ja žestikuleeris. Naine ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuid miski uustulnuka olekus näis tema arvates meest ärritavat.

Mõne minuti pärast hakkasid nad mööda randa edasi liikuma ja kadusid seejärel uttu.

Järgmisel päeval oli mees taas üksi rannal. Kuid viis päeva hiljem oli ta kadunud. Novembrikuu lõpuni käis naine igal hommikul koeraga rannas ja ootas kohtumist mustas mantlis mehega. Ent mees ei tulnud enam tagasi. Naine ei näinud teda enam kunagi.

Üle aasta oli Ystadi politsei kriminaalkomissar Kurt Wallander olnud haiguslehel ja võimetu oma tööd tegema. Selle aja jooksul määras tema elu ja tegutsemist süvenev jõuetus. Kui ta enam ei suutnud Ystadis olla ja raha jätkus, sõitis ta ikka ja jälle sihitult reisima rumala lootusega, et Skånest eemal ta enesetunne paraneb ja võib-olla tuleb isegi elujõud tagasi. Ta ostis tšarterreisi Kariibi mere saartele. Juba teel sinna jõi ta ennast lennukis korralikult täis ja Barbadosel veedetud kahe nädala jooksul ta kainet päeva ei näinudki. Tema üldist seisundit selle reisi ajal võis kirjeldada kasvava paanikana, kõike varjutava tundena, et tema jaoks pole kuskil kohta. Ta peitis end palmide varju ja mõnel päeval ei läinud ta oma hotellitoast väljagi, kuna ei suutnud võidelda teiste inimeste juuresolekul tekkiva primitiivse hirmuga. Üksainus kord oli ta ujumas käinud, ja see juhtus siis, kui ta mingil paadisillal tuikudes vette kukkus. Ühel hilisõhtul, kui ta oli kõigest hoolimata julgust kogunud ja inimeste sekka läinud, et oma alkoholitagavara täiendada, kõnetas teda keegi prostituut. Ta püüdis tüdrukut korraga nii minema peletada kui kinni hoida. Kuid võitjaks jäi meeleheide ja enesepõlgus. Kolm päeva, millest tal olid vaid ähmased ja katkendlikud mälestused, veetis ta koos tüdrukuga vitrioli järele haisvas hütis, räpaste ja hallituselõhnaga linade vahel, ja tundlatega teed kobavad prussakad ronisid mööda ta higist nägu. Ta ei mäletanud tüdruku nime ega teadnud, kas ta oli seda üldse kuulnudki. Ta lamas naisekeha peal hullumeelses naudingujanus. Kui tüdruk oli ta viimasest rahast lagedaks teinud, tulid kolm tugevat venda ja viskasid ta välja. Ta läks hotelli tagasi, toitus hinna sisse kuuluvas hommikusöögilauas leiduvast ja jõudis Sturupisse tagasi veelgi viletsamas seisus, kui ta oli olnud sealt lahkudes. Arst, kes tal silma peal hoidis, keelas pahaselt kõik sellised reisid ära, viidates ohule, et ta joob end lõplikult põhja. Aga kaks kuud hiljem, detsembri alguses, sõitis ta jälle minema; vajamineva raha laenas ta isalt, ettekäändel, et tahab osta uut mööblit, mis võiks ehk pisut ta enesetunnet parandada. Terve selle aja jooksul püüdis ta vältida külaskäike isa juurde, pealegi oli isa nüüd uuesti abielus endast kolmkümmend aastat noorema naisega, endise koduabilisega. Raha käes, läks ta otsemat teed Ystadi reisibüroosse ja ostis kolmenädalase reisi Taisse. Kordus kõik Kariibi mere saartel toimunu, vahe oli ainult selles, et täieliku katastroofi suutis napilt ära hoida lennukis tema kõrval istunud pensionil apteeker, kes juhtus hiljem elama samas hotellis. Endine apteeker tundis Wallanderi vastu sümpaatiat ja sekkus, kui Wallander juba hommikusöögi ajal jooma ja imelikult käituma hakkas. Tema autoriteetse sekkumise tulemusena saadeti Wallander planeeritust nädal aega varem koju tagasi. Ka seekord oli ta enesepõlgusele järele andnud ja viskunud erinevate prostituutide embusse, üks noorem kui teine, sellele kõigele järgnes õudne talv, mille ta elas üle pidevas hirmus, et on endale surmava haiguse külge saanud. Aprilli lõpus, kui möödunud oli peaaegu aasta, sai ta kinnituse, et oli nakkusest pääsenud. Kuid ta vaevalt reageeris sellele teatele, ja umbes samal ajal hakkas tema arst tõsiselt kaaluma, kas Kurt Wallanderi töine elu nii politseinikuna kui ka laiemas mõttes võibki olla läbi ning kas ta tuleks äkki invaliidsuspensionile saata.

Siis ta sõitiski – arvatavasti oli õigem väljend „põgenes” – esimest korda Skagenisse. Selleks ajaks oli tal õnnestunud joomisele piir panna, eeskätt sellepärast, et tütar Linda oli Itaaliast tagasi tulnud ja avastanud isa viletsa olukorra ning kohutavas seisus korteri. Tütar reageeris nii, nagu arvata oligi: kallas kõikjal korteris vedelevate pudelite sisu kraanikaussi ja tegi isale korraliku peapesu. Kahe nädala jooksul, kui tütar tema juures Mariagatanil elas, oli tal lõpuks ometi kellegagi rääkida. Koos lahkasid nad mehe kõige valusamaid hingehaavu ja kui tütar ära sõitis, julges ta uskuda isa lubadust viinast eemale hoida. Kui ta taas üksi jäi ja mõte tühjas korteris istumisest talumatuks muutus, nägi ta ajalehes Skageni odava pansionaadi kuulutust.

Palju aastaid tagasi, kui Linda oli äsja sündinud, veetis ta koos oma naise Monaga mõned suvenädalad Skagenis. Ta mäletas neid nädalaid kui kõige õnnelikumaid oma elus. Raha oli neil vähe, nad elasid lekkiva katusega telgis, kuid nad olid otsekui elu ja maailma keskpunktis. Ta helistas samal päeval ja pani omale toa kinni. Mai alguses kolis ta pansionaati sisse. Omanik, poolatarist lesk, lasi tal rahus omaette olla, laenas talle jalgratast ja igal hommikul sõitis mees Grenenile, lõputule rannale. Pakiraamil oli tal kilekott lõunasöögiga ja pansionaati tagasi tuli ta alles hilisõhtul. Ülejäänud külastajad olid vanemaealised, üksikud või paarid, ning pansionis valitses rahu nagu raamatukogu lugemissaalis. Esimest korda rohkem kui aasta jooksul sai ta korralikult magada ja tundus, et seni kestnud hingeline keeristorm hakkab lõpuks ometi tasapisi vaibuma.

Esimese külaskäigu ajal Skageni pansionaati kirjutas ta kolm kirja. Esimese saatis ta oma õele Kristinale. Õde oli möödunud aasta jooksul sageli helistanud, et küsida, kuidas tal läheb. Ehkki õe kindlameelne hoolitsus teda liigutas, oli ta väga harva suutnud ise õele kirjutada või helistada. Asja muutis veelgi hullemaks ähmane mälestus, et ta oli Kariibi mere saartelt saatnud õele purjus peaga segaselt kirjutatud postkaardi. Õde polnud seda sõnagagi kommenteerinud, Wallander polnud midagi küsinud ja lootis, et oli tookord nii täis, et unustas õige aadressi kirjutamata või postmargi peale kleepimata. Kuid neil päevil Skagenis lamas ta enne magamajäämist voodil ja kirjutas õele, kasutades paberi alusena portfelli. Ta püüdis kirjeldada tühjust, häbi ja süüd, mis oli teda jälitanud sellest saadik, kui ta aasta varem inimese oli tapnud. Ehkki ta oli tegutsenud hädakaitse olukorras, ehkki isegi kõige veendunumatest politseivihkajatest ajakirjanikud polnud talle etteheiteid teinud, mõistis ta, et süükoormat jääb ta kandma alatiseks. Ta ei saa sellest enam iialgi lahti, võimalik, et ühel päeval ta lepib ja õpib sellega elama.

„Mul on tunne, et üks osa minu hingest on asendatud proteesiga,” kirjutas ta. „Siiamaani keeldub see mulle allumast. Vahel, süngematel hetkedel ma ei usugi, et see alluma hakkaks. Aga praegu pole ma veel lootust täiesti kaotanud.”

Teine kiri oli adresseeritud Ystadi politseimajja kolleegidele ja kui ta selle lõpuks Skageni postkontori seinal asuvasse punasesse postkasti oli lasknud, mõistis ta, et suur osa kirjutatust polnud tõsi. Ometigi tuli tal see teele panna. Ta tänas muusikakeskuse eest, mille kolleegid enda kogutud raha eest talle eelmisel suvel olid kinkinud. Ta palus vabandust, et oli tänamisega nii kaua viivitanud. Kuni sinnamaani oli kirjutatu loomulikult tõsi. Aga kui ta lõpetas kirja teatega, et on paranemas ja loodab peagi tööle tagasi tulla, oli see pigem soovmõtlemine, sest tegelikkus oli täpselt vastupidine.

Esimese Skagenis pansionaadis oleku ajal kirjutatud kolmas kiri oli Riiga Baibale. Möödunud aasta jooksul oli ta iga paari kuu tagant naisele kirja saatnud ja too oli iga kord ka vastanud. Ta oli hakanud naises nägema oma isiklikku kaitseinglit, ja hirm, et naine muretsema hakkab või äkki enam ei vasta, sundis teda oma tundeid varjama. Vähemalt ta arvas, et tal on niisugused tunded. Tänu pikaleveninud protsessile, kus jõuetus teda moonutas, ei saanud enam milleski kindel olla. Täieliku selguse põgusatel hetkedel, enamasti siis, kui ta oli rannal või piitsutava tuule eest luidete varjus istunud, mõtles ta, et see kõik oli asjata. Ta oli Baibaga mõned päevad Riias koos olnud, Baiba oli armastanud oma tapetud meest, politseikapten Karlist. Jumala pärast, miks peaks naine hakkama hellitama õrnemaid tundeid mingi Rootsi politseiniku vastu, kes oli täitnud vaid oma ametikohust, ehkki järgis üldiselt neidsamu ametijuhiseid küllaltki lõdvalt? Kuid selgusehetkede tõrjumine ei valmistanud talle vähimaidki raskusi. Ta poleks nagu julgenud kaotada seda, mille kohta ta sisimas teadis, et tal seda tegelikult polnudki. Baiba, unistus Baibast oli tema viimne eelpost. See oli viimane kants, mida ta kaitsma pidi, ka siis, kui see oli vaid illusioon.

Ta jäi pansionaati kümneks päevaks. Ystadi sõites oli ta juba otsustanud võimalikult ruttu uuesti tagasi tulla. Juuli keskel oligi ta tagasi ja sai juhuse läbi isegi samasse tuppa. Taas laenas ta jalgratast ja veetis oma päevad mere ääres. Erinevalt eelmisest korrast oli rand nüüd puhkajaid täis ja enda meelest liikus ta naervate, mängivate ja vees sulistavate inimeste keskel ringi nagu nähtamatu vari. Ta polnud Grenenil, kahe mere kohtumispaigas, teiste jaoks nähtamatul patrullimisalal oma isiklike arvete klaarimisega veel lõpule jõudnud. Seal jätkas ta oma üksildast valvuritööd, valvates iseenda üle ja püüdes oma piinadest väljapääsu leida. Pärast esimest Skageni-reisi pani Wallanderi arst tähele mõningaid paranemismärke. Kuid need olid liiga nõrgad, et lõplikule paranemisele viidata. Wallander küsis, kas ta võib lõpetada rohkem kui aasta kestnud tablettide söömise, sest need tekitasid väsimust. Kuid arst ei soovitanud seda ja palus tal mõneks ajaks veel kannatust varuda.

Hommikuti oma voodis ärgates küsis ta endalt iga kord, kas ta jaksab ka alanud päeval üles tõusta. Kuid ta märkas, et Skageni pansionaadis oli hommikune tõusmine kergem. Kaalutustunde hetked, kergendus möödunud aastal juhtunu koormast vabanemisel andsid lootust, et kõigest hoolimata võis tulevik siiski olemas olla.

Tundidepikkuste jalutuskäikude ajal rannas hakkas ta pikkamööda tagasi pöörduma kõige seljataha jäänu juurde ja otsima viisi, kuidas piinasid kontrolli alla saada, võib-olla isegi leida selline jõud, mis muudaks ta uuesti politseinikuks, politseinikuks ja inimeseks.

Selle reisi ajal lõpetas ta ka ooperimuusika kuulamise. Sageli oli tal rannas väike makk kaasas. Kuid ühel päeval tundus sellest küllalt saavat. Kui ta õhtul pansionaati tagasi tuli, ladus ta kõik ooperimuusika kassetid kohvrisse ja tõstis selle kappi. Järgmisel päeval sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja ostis mõned vaevalt tuttavate nimedega poplauljate kassetid. Oli üllatav, et ta ei tundnud talle aastaid saatjaks olnud muusikast hetkekski puudust.

Minus pole rohkem ruumi, mõtles ta. Mu sisemus on ääreni täidetud, seinad võivad varsti järele anda.

Oktoobri keskpaigas tuli ta Skagenisse tagasi. Seekord oli talle selge, et tuleb otsustada, mida oma eluga peale hakata. Arst, kes nägi kindlaid märke aeglasest paranemisest, kobavat väljatulemist pikaleveninud depressioonist, julgustas Taani pansionaati tagasi pöörduma, kuna seal viibimine mõjus patsiendile ilmselt hästi. Arstivannet rikkumata andis ta usalduslikus jutuajamises politseiülem Björkiga viimasele mõista, et sobival hetkel on ehk lootust Wallanderit taas tööl näha.

Ta tuli niisiis uuesti Skagenisse ja pühendus taas oma jalutuskäikudele. Nüüd, sügisel, oli rand jälle mahajäetud. Inimesi kohtas ta harva: enamasti olid need vanemaealised, lisaks mõned higised jooksjad, uudishimulik naine koeraga. Ta alustas uuesti oma üksildast patrullimist, taastas oma tundmatu valvepiirkonna ja marssis üha kindlamate sammudega nähtamatul, pidevalt muutuval ranna ja mere kohtumise piiril.

Ta mõtles, et paiknes vanuse poolest keskea keskel, mõne aasta pärast pidi ta saama viiskümmend. Möödunud aasta jooksul oli ta kõhnemaks jäänud ja sai Ystadis uuesti hakata kasutama riideid, mis polnud viimase seitsmekaheksa aasta jooksul selga mahtunud. Ta taipas, et nüüd, kus ta oli joomise täiesti maha jätnud, oli ta füüsiliselt üle pika aja heas vormis. Ka selle arvas ta pidepunktiks, millest lähtudes otsida uut tulevikku. Kui midagi ettearvamatut ei juhtu, siis peaks ta veel vähemalt kakskümmend aastat elama. Sisuliselt tuli valida kahe tee vahel: kas ta jaksab minna tagasi politseisse või tuleb üritada teha hoopis midagi muud. Ta keeldus isegi kaalumast võimalust jääda invaliidsuspensionile. Seda poleks ta suutnud taluda. Ta veetis oma aja rannal, enamasti udusse mähkunult, mõnel üksikul päeval oli taevas kõrge ja õhk selge, meri sillerdas ja kajakad liuglesid aeglaselt tuulepuhangutes. Vahel tundis ta end nagu mehaaniline mänguasi, mille seljas asuv võti on kadunud ja mida ei saa enam üles keerata. Ta kaalus võimalusi, mis avaneksid juhul, kui ta otsustab politseist lahkuda. Võib-olla saaks ta tööd turvaülemana. Tal oli raske ette kujutada, kuidas saaks politseiniku kogemusi rakendada kuskil mujal peale jälitustöö ja kuritegevusega võitlemise. Alternatiive oli vähe, kui ta just ei otsustanud täielikku kannapööret teha ja tegeleda mingi muu, politseitööst täiesti erineva alaga. Aga kes tahaks tööle võtta ligi viiekümneaastast endist politseinikku, kes peale rohkem või vähem ilmsete kuritegude lahendamise muud ei osanudki?

Kui tal kõht tühjaks läks, otsis ta luidete vahel varju. Ta võttis võileivapaki ja termose välja ning istus külma liiva vältimiseks kilekotile. Söömise ajal püüdis ta erilise eduta mõelda millestki muust peale oma tuleviku. Ta üritas vägisi mõelda arukaid mõtteid, kuid taustal liikusid kogu aeg ebareaalsed unistused, mis ootasid oma võimalust esile pääseda.

Nagu teisedki politseinikud, lasi ta mõtetel kulgeda vahel täiesti vastupidises suunas ja mõtles, kuidas oleks olla kurjategija. Ta oli sageli imestanud, et kuritegelikule teele sattunud politseinikud näisid vahelejäämise vältimiseks nii harva kasutavat oma teadmisi kõige elementaarsemast jälitus- ja uurimistööst. Vahel mängis ta mõttega kuritegelike joontega teost, mis muudaks ta hoobilt rikkaks ja sõltumatuks. Kuid tavaliselt tõrjus ta need mõtted üsna pea põlastusega eemale. Kõige vähem tahtis ta muutuda kolleeg Hansoni sarnaseks, kes lolli järjekindlusega pühendas suurema osa oma elust raha panustamisele erinevatele hobustele; need ei võitnud nagunii peaaegu kunagi. See oli tühine raiskamine, millega ta iialgi hakkama ei saaks.

Seejärel jätkas ta mööda randa rändamist. Näis, et ta mõtted liiguvad kolmnurkselt, kusjuures kujundi viimaseks küljeks jäi küsimus, kas ta siiski ei peaks püüdma uuesti politseis tööle asuda. Minna tagasi, tõrjuda eemale mälestuspildid eelmisel aastal juhtunust, ja võib-olla ühel päeval õppida isegi koos nende piltidega elama. Ainus realistlik alternatiiv oli jätkata nagu varem. Ka kerget virvendust oma elu mõttekusest nägi ta just selles: aidata inimestel võimalikult turvaliselt elada, kõrvaldades tänavatelt kõige hullemad kurjategijad. Sellele selja keeramine tähendanuks mitte ainult loobumist tööst, mida ta oskas paremini kui nii mõnigi kolleeg. See lööks jalad alt ka millelgi sügavamal – tundel, et ta on osake millestki suuremast, mis andis ta elule mõtte.

Kuid lõpuks, kui ta oli nädala Skagenis olnud ja sügis aina rohkem talveks üle kasvas, sai ta aru, et tal poleks jaksu. Tema aeg politseinikuna oli möödas, aasta tagasi toimunust tekkinud haavad olid teda pöördumatult muutnud.

Ühel õhtupoolikul, kui udu tihedalt Grenenit kattis, mõistis ta, et poolt- ja vastuargumendid on otsa lõppenud. Tal tuleb rääkida oma arsti ja Björkiga. Ta ei lähe enam teenistusse tagasi.

Sellest otsusest tundis ta isegi väikest kergendust. Nüüd oli vähemalt niigi palju selge. Mees, kelle ta aasta tagasi nähtamatute lammaste vahel välja peal tappis, oli kätte maksnud.

Samal õhtul sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja jõi ennast purju väikeses suitsuses restoranis, kus oli külastajaid vähe ja muusika liiga vali. Ta teadis, et seekordne jooming järgmisel päeval enam ei jätku, kõik oli ainult omamoodi kinnituseks saatuslikule avastusele, et tema elu politseinikuna oli möödas. Öösel rattaga tagasi sõites ta kukkus ja kriimustas ühe põse marraskile. Pansionaadi perenaine oli üleval ja ootas teda murelikult, sest Wallander polnud tavalisel ajal koju tulnud. Perenaine puhastas mehe loidu protesti tähele panemata marrastuse ära ja lubas ta määrdunud riided puhtaks pesta. Siis aitas ta mehel toaukse lukust lahti keerata.

„Täna õhtul käis siin üks mees ja küsis teie järele,” ütles ta võtit ulatades.

Wallander vahtis teda mõistmatult.

„Keegi ei küsi minu järele,” ütles ta. „Keegi isegi ei tea, et ma siin elan.”

„See härra teadis,” vastas perenaine. „Tal oli teiega väga vaja kokku saada.”

„Kas ta ütles oma nime?”

„Ei. Aga ta oli rootslane.”

Wallander raputas pead ja unustas kogu loo. Ta ei tahtnud kellegagi kokku saada ja keegi ei tahtnud ka temaga kokku saada, selles oli ta päris kindel.

Järgmisel päeval vaevles ta suurtes süümepiinades ja uuesti rannas olles oli ta perenaise eelmise õhtu jutu täiesti unustanud. Udu oli tihe ja ta oli väga väsinud. Esimest korda küsis ta endalt, mida ta seal ranna peal õieti teeb. Kõigest mõne kilomeetri järel kahtles ta nii sügavalt, kas tal on jõudu edasi kõndida, et istus tagurpidi pööratud ja poolenisti liiva sisse mattunud sõudepaadi vrakile jalgu puhkama.

Siis märkas ta läbi udu tema poole tulevat meest.

Algul näis mees võõras, tal oli seljas tuulejakk ja peas liiga väike nokaga müts. Siis hakkas Wallanderile tunduma, et mees on tuttav. Aga alles pärast seda, kui ta tagurpidi pööratud paadi pealt püsti tõusis ja mees lähemale jõudis, tundis ta tolle ära. Nad teretasid, Wallander endamisi äärmiselt imestunult. Kuidas tema asukoht teatavaks oli saanud? Kiiresti püüdis ta mõelda, millal ta Sten Torstenssoni viimati näinud oli. Ta jõudis järeldusele, et see pidi olema seoses mõne vahistamisega eelmise aasta saatuslikul kevadel.

„Ma otsisin sind eile pansionaadist,” ütles Sten Torstensson. „Ma tõesti ei tahaks sind segada, aga mul on vaja sinuga rääkida.”

Kunagi olin mina politseinik ja tema advokaat, see oligi kõik, mõtles Wallander. Me istusime teine teisel pool kurjategijat, äärmiselt harva nägelesime vahistamismääruse põhjendatuse üle. Muutusime lähedasemaks sel raskel perioodil, kui ta mind Monast lahutamise ajal esindas. Ühel päeval taipasime, et meievahelised suhted olid muutunud, olid tekkinud omalaadsed sõpruse alged. Ja sõprus tekib sageli kohtumisel, millest keegi ei oota imet sündivat. Aga sõprus on ime, seda olen ma elu jooksul õppinud. Ta kutsus mind ühel nädalavahetusel purjetama; see oli pärast seda, kui Mona mu maha oli jätnud. Tuul oli metsik, pärast seda ma jälestasin isegi mõtet, et peaksin oma jala kunagi veel purjekale tõstma. Seejärel hakkasime suhtlema mitte liiga sageli, vaid sobivate intervallidega. Ja nüüd on ta mind üles otsinud ning tahab minuga rääkida.

„Mulle öeldi, et keegi otsis mind,” vastas Wallander. „Kurat, kuidas sa mu üles leidsid?”

Ta märkas, et varjab halvasti oma vastumeelsust fakti suhtes, et jäi vahele oma merest ja liivaluidetest loodud kantsis.

„Sa tunned mind,” sõnas Sten Torstensson. „Ma ei taha kedagi tülitada. Mu sekretär ütleb, et vahel kardan ma iseennastki tülitada, mida iganes ta sellega ka ei mõtleks. Aga ma helistasin su õele Stockholmi. Õigemini võtsin algul ühendust su isaga ja tema andis su õe numbri. Ta teadis pansionaadi nime ja asukohta. Sõitsin siia. Ööbisin hotellis üleval kunstimuuseumi juures.”

Nad olid hakanud koos mööda randa astuma, tuul puhus selja tagant. Oma koera jalutav naine oli seisma jäänud ja silmitses neid, ja Wallander mõtles, et naist paneb külalise tulek kindlasti imestama. Nad kõndisid vaikides, Wallander ootas ja tundis, kui harjumatu on teise inimese kõrval olla.

„Mul on sinu abi vaja,” ütles Sten Torstensson lõpuks. „Sõbrana ja politseinikuna.”

„Sõbrana,” vastas Wallander. „Kui ma suudan, milles ma küll kahtlen. Aga mitte politseinikuna.”

„Ma tean, et sa oled ikka veel haiguslehel,” ütles Sten Torstensson.

„Enamgi veel,” vastas Wallander. „Oled esimene, kellele ma ütlen, et lähen politseist ära.”

Sten Torstensson jäi poole sammu pealt seisma.

„Selle asjaga on, nagu on,” lausus Wallander. „Aga räägi parem, miks sa siia tulid?”

„Mu isa on surnud.”

Wallander oli seda meest tundnud. Ka tema oli olnud advokaat. Kuid kriminaalasjade juures oli ta vaid erandkorras kaitsjana esinenud. Nii palju kui Wallander mäletas, oli ta enamasti tegelenud äriõigusega. Ta püüdis mõelda, kui vana Sten Torstenssoni isa võis olla. Seitsmekümne ringis; väga paljud ei elagi selle vanuseni.

„Ta hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses,” ütles Sten Torstensson. „Brösarpi voorest veidi lõuna pool.”

„Tunnen kaasa,” vastas Wallander. „Mis juhtus?”

„Just selles küsimus ongi,” ütles Sten Torstensson. „Sellepärast ma siia tulingi.”

Wallander vaatas teda imestusega.

„Siin on külm,” sõnas Sten Torstensson. „Kunstimuuseumi kohvikust saab kohvi. Ma olen autoga.”

Wallander noogutas. Jalgratas ulatus pagasiluugist poolenisti välja, kui nad liivaluidete vahelt minema sõitsid. Kunstimuuseumi kohvikus oli nii vara hommikul vähe rahvast. Tüdruk leti taga ümises mingit meloodiat, mille Wallander tänu ühele hiljuti ostetud kassetile endalegi üllatuseks ära tundis.

„Oli õhtune aeg,” ütles Sten Torstensson. „11. oktoober, kui täpne olla. Isa oli ühe meie tähtsama kliendi juures käinud. Politsei jutu järgi oli ta suurel kiirusel auto üle kontrolli kaotanud, auto lendas üle katuse ja ta hukkus.”

„See võib silmapilkselt toimuda,” ütles Wallander. „Tähelepanu hajumisel kas või sekundikski võivad olla katastroofilised tagajärjed.”

„Tol õhtul oli udu,” lausus Sten Torstensson. „Mu isa ei sõitnud kunagi liiga kiiresti. Miks ta oleks pidanud udus kihutama hakkama? Ta kartis paaniliselt jäneseid alla ajada.”

Wallander silmitses teda mõtlikult.

„Sul on midagi mõttes,” ütles ta.

„Uurimise viis läbi Martinson,” ütles Sten Torstensson.

„Ta on hea uurija,” vastas Wallander. „Kui ta ütleb, et kõik niimoodi toimus, siis pole mingit põhjust tema sõnades kahelda.”

Sten Torstensson vaatas teda tõsise pilguga.

„Ma ei kahtlegi selles, et Martinson on hea politseinik,” ütles ta. „Samuti ei kahtle ma selles, et minu isa leiti katuse peale sõidetud, ära muljutud, teelt põllule lennanud autost surnuna. Aga on liiga palju asju, mis ei klapi. Midagi pidi olema juhtunud.”

„Mis siis?”

„Midagi muud.”

„Nagu näiteks?”

„Ma ei tea.”

Wallander tõusis ja tõi omale kohvi juurde.

Miks ma ei ütle, kuidas asi on, mõtles ta. Et Martinson on lennuka fantaasiaga ja energiline, kuid vahel ka lohakas.

„Ma lugesin politsei toimikut,” ütles Sten Torstensson, kui Wallander oli uuesti istet võtnud. „Käisin, toimik pihus, kohas, kus mu isa suri. Lugesin lahkamisprotokolli, rääkisin Martinsoniga, mõtlesin järele ja esitasin uusi küsimusi. Nüüd olen otsaga siin.”

„Mida ma teha saaksin?” küsis Wallander. „Advokaadina sa tead, et igas kohtuasjas või uurimistoimikus on lünki, mida meil ei õnnestu kunagi lõplikult täita. Sinu isa oli autos üksi, kui see juhtus. Kui ma sinust õigesti aru sain, siis tunnistajaid ei ole. Seega ainus, kes oleks võinud toimunu kohta täpse seletuse anda, oli sinu isa.”

„Seal juhtus midagi,” ütles Sten Torstensson uuesti. „Miski ei klapi. Ma tahan teada, mis see on.”

„Ma ei saa sind aidata,” ütles Wallander. „Isegi siis, kui ma seda tahaksin.”

Tundus, nagu poleks Sten Torstensson teda kuulnudki.

„Võtmed,” ütles ta. „Lihtsalt üks näide. Võtmed ei olnud süütelukus, vaid põrandal.”

„Need võisid avarii tagajärjel lukust välja lennata,” väitis Wallander vastu. „Avarii käigus võib toimuda mida tahes.”

„Süütelukk oli terve,” ütles Sten Torstensson. „Ükski võtmetest polnud isegi kõveraks läinud.”

„Sellele võib ikkagi mingi seletus olla,” lausus Wallander.

„Ma võin sulle veelgi näiteid tuua,” jätkas Sten Torstensson. „Ma tean, et midagi juhtus. Minu isa suri autoõnnetuses, mis oli tegelikult midagi muud.”

Wallander mõtles enne vastamist järele.

„Võis see olla enesetapp?”

„Ma olen selle variandi peale mõelnud,” vastas Sten Torstensson. „Aga ma välistan selle võimaluse täielikult. Ma tundsin oma isa.”

„Enamasti tulevad enesetapud ootamatult,” ütles Wallander. „Aga eks sa tead ise loomulikult kõige paremini, mida sa uskuda tahad.”

„On veel üks põhjus, miks ma ei saa autoõnnetuse versiooniga leppida,” lausus Sten Torstensson.

Wallander silmitses teda tähelepanelikult.

„Mu isa oli rõõmsameelne ja suhtleja mees,” ütles Sten Torstensson. „Kui ma poleks teda nii hästi tundnud, siis võib-olla poleks ma muutust märganud; väikest, vaevu märgatavat, kuid ometi täiesti kindlat meeleolumuutust viimase poole aasta jooksul.”

„Oskad sa seda lähemalt kirjeldada?” küsis Wallander.

Sten Torstensson raputas pead.

„Tegelikult ei oska,” vastas ta. „See oli lihtsalt aimus, et miski häiris teda. Miski, mida ta igal tingimusel tahtis minu eest varjata.”

„Kas sa tegid sellest temaga kunagi juttu?”

„Mitte kunagi.”

Wallander lükkas tühja kohvitassi eemale.

„Kui väga ma seda ka sooviksin, ei saa mina sind aidata,” ütles ta. „Sõbrana saan ma sind kuulata. Aga politseinikuna pole mind enam olemas. Ma pole sellest isegi meelitatud, et sa minuga rääkimiseks nii kaugele sõitsid. Mu enesetunne on kehv, ma olen väsinud ja masenduses.”

Sten Torstensson avas suu, et midagi öelda, kuid mõtles ümber ja loobus sellest.

Nad tõusid püsti ja läksid kohvikust välja.

„Loomulikult tuleb mul sinu soovi austada,” ütles Sten Torstensson lõpuks, kui nad kunstimuuseumi ees tänaval seisid.

Wallander läks temaga auto juurde ja võttis oma ratta.

„Me ei õpi kunagi surmast aru saama,” tegi Wallander kohmaka katse mõistmist väljendada.

„Seda ma ei nõuagi,” vastas Sten Torstensson. „Ma tahan lihtsalt teada, mis juhtus. See polnud tavaline autoõnnetus.”

„Räägi uuesti Martinsoniga,” ütles Wallander. „Aga võib-olla on parem, kui sa ei ütle, et mina seda soovitasin.”

Nad jätsid hüvasti ja Wallander vaatas, kuidas auto liivaluidete vahele kadus.

Äkitselt hakkas tal kiire. Ta ei saanud enam kauem venitada. Samal õhtupoolikul helistas ta oma arstile ja Björkile ning teatas oma otsusest politseist ära tulla.

Seejärel jäi ta veel viieks päevaks Skagenisse. Tunne, et ta hing on nagu paljaks põletatud lahinguväli, ei kadunud. Ometigi tundis ta kergendust, et oli suutnud otsuse vastu võtta.

Pühapäeval, 31. oktoobril sõitis ta tagasi Ystadi, et kirjutada alla dokumentidele, mis ametlikult pidid panema punkti tema tööle politseinikuna.

Esmaspäeva, 1. novembri hommikul lamas ta avasilmi oma voodis, kui äratuskell veidi pärast kella kuut helisema hakkas. Ta oli peaaegu terve öö üleval olnud, välja arvatud lühikesed rahutud suigatamised. Mitu korda oli ta voodist üles tõusnud, Mariagatanile avaneva akna all seisnud ja mõelnud, et järjekordselt oli ta oma elus vale otsuse teinud. Võib-olla polnud loomulikke teid tema jaoks elus enam olemas? Mõistlikku vastust leidmata istus ta elutoas diivanil ja kuulas raadiost vaikset muusikat. Lõpuks, enne kella helisemist, oli ta leppinud, et tal polnud enam valikut. See oli alistumise hetk, sellest sai ta täie selgusega aru. Aga ta mõtles, et varem või hiljem jõuab alistumise hetk kõikide jaoks pärale. Nähtamatud jõud saavad lõpuks meist kõikidest võitu. Pääsu polnud kellelgi.

Kui kell helises, tõusis ta üles, tõi esikust Ystads Allehanda, pani kohvi tilkuma ja läks seejärel duši alla. Üheks päevaks vanade harjumuste juurde tagasipöördumine tundus ebatavalisena. End kuivatades püüdis ta meenutada viimast tööpäeva peaaegu poolteist aastat tagasi. See oli olnud suvel ja tookord oli ta oma kabineti ära koristanud, läinud pärast seda sadamakohvikusse ja kirjutanud Baibale sünge kirja. Ta ei suutnud aru saada, kas see kõik oli toimunud ammu või alles hiljuti.

Ta istus köögilaua äärde ja segas lusikaga kohvi sees suhkrut.

Tookord oli olnud ajutiselt ta viimane tööpäev.

Tänane pidi jääma päriselt viimaseks.

Peaaegu kakskümmend viis aastat oli ta olnud politseinik. Mis temaga edaspidi ka ei juhtuks, jäävad need kakskümmend viis aastat alatiseks ta elu tugisambaks. Seda ei saanud miski muuta. Keegi ei saanud olnut olematuks muuta ja paluda luba uuesti täringut visata. Ajas tagasi liikumise võimalust polnud olemas. Küsimus oli selles, kas edasi liikumise võimalus oli.

Ta püüdis järele mõelda, mida ta sel sügishommikul õieti tunneb. Kuid kõik oli tühjusesse mattunud. Oli tunne, nagu oleks sügisene udu hingepõhjani tunginud.

Ta ohkas, tõmbas ajalehe lähemale ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Pilk rändas üle lehekülgede ja tal oli tunne, et seda kõike oli ta varem mitmeid kordi näinud ja lugenud.

Ta tahtis lehe juba eemale lükata, kui üks surmakuulutus ta tähelepanu köitis.

Algul ei saanud ta nähtust aru. Siis tõmbus ta kõht krampi.

Advokaat Sten Torstensson, sündinud 3. märtsil 1947, surnud 26. oktoobril 1993.

Wallander vahtis jõuetult surmakuulutust.

Surnud oli ju isa, Gustaf Torstensson? Ta oli ju Steniga vähem kui nädal tagasi Greneni juures rannal kohtunud?

Ta püüdis loetust aru saada. Tegemist pidi olema kellegi teisega. Või siis olid nimed segamini aetud. Ta luges kuulutust veel üks kord. Kuid see polnud eksitus. Sten Torstensson, mees, kes ta viis päeva varem Skagenis üles oli otsinud, oli surnud.

Ta istus liikumatult.

Siis tõusis ta püsti, otsis telefonimärkmiku välja ja valis numbri. Ta teadis, et see, kellele ta helistab, on varajane tõusja.

„Martinson!”

Wallander surus maha hetkeimpulsi toru uuesti hargile panna.

„Kurt siinpool,” ütles ta. „Loodetavasti ei ajanud ma sind üles.”

Torus oli pikk vaikus, enne kui Martinson vastas.

„Oled see sina?” küsis ta. „Seda poleks ma küll oodanud.”

„Ma tean,” vastas Wallander. „Aga mul on vaja ühte asja küsida.”

„Ei ole ometi võimalik, et sa töölt ära lähed,” sõnas Martinson.

„Sellega on, nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma ei helistanud sulle, et seda arutada. Ma tahan teada, mis juhtus Sten Torstenssoniga, selle advokaadiga.”

„Kas sa siis ei tea?” küsis Martinson.

„Ma tulin eile Ystadi,” vastas Wallander. „Ma ei tea midagi.”

Martinson viivitas vastusega.

„Ta tapeti,” ütles ta viimaks.

Wallander märkas, et vastus ei üllatanud teda. Samal silmapilgul, kui ta kuulutuse avastas, oli ta taibanud, et tegemist polnud loomuliku surmaga.

„Ta lasti teisipäeva õhtul oma büroos maha,” jätkas Martinson. „See on täiesti arusaamatu lugu. Ja traagiline. Tema isa hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses. Aga seda sa võib-olla ka ei teadnud?”

„Ei,” valetas Wallander.

„Tule uuesti tööle,” ütles Martinson. „Meil on sind vaja, et see asi ära lahendada. Ja palju muid asju ka.”

„Ei,” vastas Wallander. „Jääb nii, nagu ma otsustasin. Ma selgitan, kui kokku saame. Ystad on väike linn, varem või hiljem saad inimestega kokku.”

Siis lõpetas ta kiiresti kõne.

Samal hetkel ta mõistis, et see, mis ta Martinsonile oli öelnud, polnud enam tõsi. Mõne silmapilgu jooksul oli kõik muutunud.

Ta jäi rohkem kui viieks minutiks esikusse telefoni juurde liikumatult seisma. Siis jõi ta kohvi lõpuni, pani riidesse ja läks alla autosse. Veidi pärast kaheksat astus ta esimest korda üle pooleteise aasta politseimaja uksest sisse. Ta noogutas valvelauas istuvale korrapidajale, läks otsemat teed Björki kabineti ukse taha ja koputas. Björk oli püsti tõusnud ja ootas teda seistes. Wallander märkas, et mees oli kõhnemaks jäänud. Ta märkas ka seda, et Björk oli ebakindel ega teadnud, kuidas tekkinud olukorras käituda.

Ma teen asja tema jaoks lihtsaks, mõtles Wallander. Aga alguses ei saa ta muidugi millestki aru. Samamoodi nagu ma isegi.

„Meil on muidugi hea meel, et sa tundud jälle terve olevat,” alustas Björk kobavalt. „Aga loomulikult soovime, et sa oleksid lahkumise asemel uuesti teenistusse asunud. Meil on sind vaja.”

Ta laiutas oma paberikuhjade all lookas kirjutuslaua kohal käsi.

„Täna pean ma oma arvamuse ütlema nii erinevate asjade kohta nagu politsei uus vormiriietus ja seni veel arusaamatu kava muuta lääni politsei juhtkondade ja politseijuhtide süsteemi. Oled sa sellest kuulnud?”

Wallander raputas pead.

„Huvitav, kuhu see kõik tüürib,” jätkas Björk süngelt. „Kui ettepanek uue vormi kohta läbi läheb, siis hakkavad politseinikud tulevikus välja nägema nagu puusepa ja raudteekonduktori ristsugutised.”

Ta vaatas nõudlikult Wallanderit, kes vaikis endiselt.

„Kuuekümnendatel läks politsei riigi alluvusse,” ütles Björk. „Nüüd tehakse kõik jälle uuesti ringi. Nüüd tahab parlament politsei kohaliku juhtkonna ära kaotada ja luua nii-öelda riikliku politsei. Aga politsei on alati riiklik olnud. Mida muud ta olekski saanud olla? Maakondade seadused tühistati juba keskajal. Kuidas on võimalik oma igapäevast tööd teha, kui erinevate määruste tulv ähvardab sind ära uputada? Pealegi tuleb mul tegeleda ettekande kirjutamisega täiesti mõttetule konverentsile, mille teemaks on väljasaatmistehnika. Inimkeeli tähendab see siis seda, kuidas elamisloa taotlusele eitava vastuse saanud inimesed ilma liigse kära ja vastupanuta bussidesse ja laevale panna.”

„Ma saan aru, et sul on palju tegemist,” vastas Wallander ja mõtles, et Björk on täpselt samasugune nagu alati. Ta polnud oma ülemuserolliga kunagi hakkama saanud. Ametikoht valitses tema üle, mitte vastupidi.

„Aga sina nähtavasti ei saa aru, et me vajame kõiki olemasolevaid tublisid politseinikke,” ütles Björk ja istus raskelt kirjutuslaua taha.

„Kõik paberid on siin,” jätkas ta. „Puudu on ainult sinu allkiri, pärast seda oled sa endine politseinik. Muuseas, loodetavasti ei ole sul midagi selle vastu, et ma kella üheksaks pressikonverentsi kokku kutsusin. Kurt, viimaste aastatega on sinust saanud ju kuulus politseinik. Isegi kui sa oled vahel veidi kummaliselt käitunud, oled sa meie hea nime jaoks palju ära teinud. Räägitakse, et politseiakadeemias on algajaid kursante, kellele sa olevat inspiratsiooniallikaks.”

„See pole kindlasti tõsi,” ütles Wallander. „Ja pressikonverentsi võid ära jätta.”

Ta märkas, et Björk ärritus.

„Ei tule kõne allagi!” vastas ülemus. „See on kõige väiksem asi, mida sa oma kolleegide heaks teha saad. Pealegi kavatseb Rootsi politseiajakiri sinu kohta pika artikli kirjutada.”

Wallander läks kirjutuslaua juurde.

„Ma ei lähe töölt ära,” ütles ta. „Ma tulin täna siia, et uuesti tööle hakata.”

Björk vaatas teda mõistmatult.

„Pressikonverentsi ei tule,” jätkas Wallander. „Asun alates tänasest uuesti teenistusse. Helistan arstile, et ta mu haiguslehe ära lõpetaks. Tunnen ennast hästi. Tahan uuesti tööd hakata tegema.”

„Ma loodan, et sa ei tee minuga nalja,” lausus Björk ebakindlalt.

„Ei tee,” ütles Wallander. „Juhtus midagi, mille pärast ma meelt muutsin.”

„See on väga ootamatu,” ütles Björk.

„Minu jaoks samuti,” vastas Wallander. „Täpsemalt öeldes muutsin ma meelt vaevalt tund aega tagasi. Aga mul on üks tingimus. Või soov.”

Björk noogutas äraootavalt.

„Ma tahan enda kätte Sten Torstenssoni tapmise asja,” ütles ta. „Kes uurimise eest praegu vastutab?”

„Kõik tegelevad sellega,” vastas Björk. „Svedberg ja Martinson moodustavad koos minuga uurimise tuumiku. Prokuratuuri poole pealt vastutab praegu selle eest Per Åkeson.”

„Sten Torstensson oli mu sõber,” ütles Wallander.

Björk noogutas ja tõusis püsti.

„On see ikka päriselt tõsi?” küsis ta. „Oled päriselt meelt muutnud?”

„Sa kuulsid, mis ma ütlesin.”

Björk kõndis ümber kirjutuslaua ja jäi Wallanderi ette seisma.

„See on parim uudis, mis ma üle pika aja kuulnud olen,” ütles ta. „Need paberid tõmbame nüüd puruks. Sinu kolleegidele on see tõeline üllatus.”

„Kes minu vana toa endale sai?” küsis Wallander teemat muutes.

„Hanson.”

„Kui võimalik, siis ma tahaksin oma kabinetti tagasi saada.”

„Loomulikult. Hanson on muuseas terve selle nädala Halmstadis koolitusel. Sa võid kabineti kohe üle võtta.”

Nad läksid koos läbi koridori ja peatusid Wallanderi vana kabineti ukse ees.

Tema nimesilt oli kadunud. Hetkeks see ärritas teda.

„Mul on vaja tund aega omaette olla,” ütles Wallander.

„Pool üheksa on meil Torstenssoni tapmise uurimisrühma koosolek,” sõnas Björk. „Väikeses koosolekuruumis. Oled sa kindel, et mõtled seda tõsiselt?”

„Miks ma ei peaks seda tõsiselt mõtlema?”

Björk kõhkles hetke enne jätkamist.

„Sa oled ju vahel käitunud natuke uisapäisa ja salapäraselt. Nii on olnud.”

„Ära unusta pressikonverentsi tühistada,” vastas Wallander.

Björk sirutas käe.

„Tere tulemast tagasi!” ütles ta.

„Tänan.”

Wallander pani ukse enda järel kinni ja tõstis kohe seejärel telefonitoru hargilt maha. Ta vaatas ruumis ringi. Kirjutuslaud oli uus. Selle oli Hanson nähtavasti endaga kaasa toonud. Kuid tool oli Wallanderi vana.

Ta riputas jope nagisse ja istus.

Samasugune lõhn, mõtles ta. Samasugune puhastusaine, samasugune kuiv õhk, selles majas joodava metsiku kohvikoguse samasugune nõrk hõng.

Ta istus tükk aega liikumatult.

Üle aasta oli ta piinelnud, otsinud tõde enda ja oma tuleviku kohta. Otsustusvõimetuses küpses pikkamööda otsus, tungides sellest lõpuks läbi. Siis avas ta ajalehe ja kõik muutus.

Esimest korda üle väga pika aja tundis ta kogu kehas kerget rahuloluvirvendust.

Ta oli oma otsuse teinud. Kas see oli õige või mitte, seda ta ei teadnud. Aga see polnud enam ka tähtis.

Ta kummardus laua poole, tõmbas kirjaploki lähemale ja kirjutas sinna kaks sõna:

Sten Torstensson.

Ta oli uuesti teenistusse asunud.