Читать книгу Naeratav mees - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Pool üheksa, kui Björk koosolekuruumi ukse kinni pani, oli Wallanderil tunne, nagu poleks ta vahepeal üldse töölt ära olnudki. Poolteist aastat, mil ta ühelgi uurimiskoosolekul ei osalenud, muutus järsku olematuks. See oli nagu ärkamine pikast unest, kus aega ei eksisteerinud.

Nüüd istusid nad ovaalse laua ümber, nagu palju kordi varemgi. Kuna Björk polnud veel midagi öelnud, siis oletas Wallander, et kolleegid ootavad lühikest kõnet ja tänu koos töötatud aastate eest. Seejärel peaks Wallander ruumist lahkuma, nemad aga kummarduvad taas oma märkmete kohale ja jätkavad Sten Torstenssoni tapnud tundmatu kurjategija otsimist.

Wallander märkas, et oli istunud oma tavalisele kohale, Björkist vasakule. Tema kõrval oli tühi tool. Näis, nagu poleks kolleegid tahtnud tulla liiga lähedale sellele, kes enam nende hulka ei kuulunud. Üle laua istus Martinson ja nuuskas häälekalt nina. Wallander mõtles endamisi, kas ta on Martinsoni üldse kunagi ilma taskurätita näinud. Martinsoni kõrval kiikus Svedberg tooliga ja sügas pliiatsiga paljast pealage nagu tavaliselt.

Ehk et tegelikult peaks kõik olema nii nagu tavaliselt, mõtles Wallander, kui poleks laua kaugemas ääres üksi istuvat teksaste ja sinise pluusiga naist. Ta polnud naist kunagi varem näinud, kuid teadis sellest hoolimata, kes too oli; ta teadis isegi naise nime. Peaaegu kaks aastat tagasi oli olnud juttu Ystadi politseijõudude täiendamisest ja siis tuli Ann-Britt Höglundi nimi esimest korda jutuks. Ta oli noor, vaevalt kolm aastat tagasi politseiakadeemia lõpetanud, kuid oli jõudnud juba silma paista. Oma kursusel oli ta olnud üks kahest lõpetajast, kes hea õppeedukuse ja teistele hea eeskuju andmise eest kiituskirja sai. Ta oli sündinud Svartes, kuid üles kasvanud Stockholmi lähistel. Politseipiirkonnad olid tema pärast võistelnud, kuid naine andis teada, et ta pöördub hea meelega tagasi oma sünnikohta ja tööle Ystadi politseisse.

Wallanderil õnnestus naise pilku tabada ja vastuseks naeratas too põgusalt.

Teiste sõnadega: miski pole enam endine, mõtles ta. Kui meie hulgas on naine, siis ei saa miski enam vanaviisi jääda.

Kaugemale ta oma mõtetega ei jõudnud. Björk oli püsti tõusnud ja Wallander märkas ootamatult, et ta närveldab. Võib-olla oli kõik juba liiga hiljaks jäänud? Võib-olla oli ta enda teadmata juba töölt vabastatud?

„Tavaliselt on esmaspäevahommikud rasked,” alustas Björk. „Eriti siis, kui meil tuleb uurida ühe meie kolleegi, advokaat Torstenssoni äärmiselt ebameeldivat ja täiesti arusaamatut tapmist. Aga täna alustan koosolekut hea uudisega. Kurt on teatanud, et ta on terve ja tuleb juba tänasest tööle tagasi. Loomulikult olen ma ise esimene, kes sinu tagasitulekut tervitab. Aga ma tean, et samamoodi mõtlevad ka kõik kolleegid. Kindlasti ka Ann-Britt, keda sa veel ei tunne.”

Ruumis jäi vaikseks. Martinson vahtis umbusklikult Björkile otsa, Svedberg kallutas aga pea viltu ja uuris Wallanderit arusaamatusega. Ann-Britt Höglundil oli selline nägu peas, nagu poleks ta Björki äsjastest sõnadest üldse midagi aru saanud.

Wallander taipas, et tal tuli midagi öelda.

„See on tõsi,” ütles ta. „Ma hakkan tänasest alates jälle tööle.”

Svedberg lõpetas tooliga kiikumise ja lõi peopesad laksuga vastu lauda.

„Väga hea, Kurt. Kurat küll, me poleks siin enam päevagi ilma sinuta hakkama saanud.”

Svedbergi spontaanse kommentaari peale hakkasid kõik ruumisolijad naerma. Kõik surusid kordamööda Wallanderil kätt, Björk püüdis kohvi juurde saiakesi organiseerida ja Wallanderil oli raske oma meeleliigutust varjata.

Mõne minuti pärast oli emotsionaalne hetk möödas. Isiklikeks tundepuhanguteks polnud rohkem aega ja Wallander oli selle eest tänulik. Ta lõi lahti oma kabinetist kaasa võetud kirjaploki, kuhu oli kirjutatud ainult üks nimi – Sten Torstensson.

„Kurt palus, et ta saaks kohe tapmise uurimisse lülituda,” ütles Björk. „Minu arvates on kõige parem, kui teeme hetkeseisust kokkuvõtte. Hiljem anname Kurtile aega kõikide detailidega tutvumiseks.”

Ta noogutas Martinsoni poole, kes nähtavasti oli varem Wallanderile kuulunud ettekannete pidaja rolli üle võtnud.

„Ma olen ikka veel natuke segaduses,” ütles Martinson ja lehitses oma pabereid. „Aga üldjoontes näeb siis asi välja järgmiselt. Kolmapäeva, 27. oktoobri hommikul, seega viis päeva tagasi, tuli advokaadibüroo sekretär proua Berta Dunér kontorisse tavalisel ajal, mõni minut enne kaheksat. Sealt leidis ta Sten Torstenssoni, kes oli oma kabinetis maha lastud. Ta lamas kirjutuslaua ja ukse vahel põrandal. Tema pihta oli tulistatud kolm lasku, kusjuures iga lask neist kolmest oleks ka üksikuna surmav olnud. Kuna majas kortereid ei ole ja advokaadibüroo asub paksude müüridega kivimajas ning pealekauba ka elava liiklusega tee ääres, ei kuulnud laske mitte keegi. Vähemalt pole keegi sellest teada andnud. Esialgsed lahkamistulemused viitavad sellele, et teda tulistati õhtul kella üheteistkümne paiku. See klapib proua Dunéri jutuga, et Torstensson oli õhtuti väga pikalt kontoris ja tegi tööd, eriti pärast isa traagilist hukkumist.”

Selle koha peal tegi Martinson pausi ja vaatas küsivalt Wallanderi poole.

„Ma tean, et isa hukkus autoõnnetuses,” ütles Wallander.

Martinson noogutas ja jätkas.

„Laias laastus on see kõik, mis meil on. Ehk et me teame väga vähe. Meil pole motiivi, taparelva ega tunnistajat.”

Wallander kaalus kiiresti, kas ta peaks juba nüüd rääkima Sten Torstenssoni külaskäigust Skagenisse. Liigagi sageli oli ta hakkama saanud politseitöö surmapatuga ja hoidnud enda teada informatsiooni, mida oleks tulnud kolleegidega jagada. Muidugi oli ta iga kord leidnud, et tal oli vaikimiseks alust, kuid samas teadis ta ka, et võimalikud põhjendused olid peaaegu alati äärmiselt nigelad.

Ma teen valesti, mõtles ta. Alustan oma teist elu politseinikuna, eitades kõike, mida ma varem kogemuste kaudu olen õppinud.

Miski ütles talle aga, et seekord oli vaja vaikida.

Ta suhtus oma instinkti austusega. See võis olla nii kõige usaldusväärsem sisemine sõnumitooja kui ka suurim vaenlane.

Ta teadis, et talitab seekord õigesti.

Miski Martinsoni jutust oli teda painama jäänud. Või oli see miski, mis Martinson ütlemata oli jätnud?

Tema mõttelõng katkes, kui Björk käed lauaplaadile laksatas. Enamasti väljendas see politseiülema ärritust või kannatamatust.

„Ma ütlesin, et nad meile saiakesi saadaksid,” ütles ta. „Aga saiad nähtavasti ei jõuagi kohale. Sellepärast teen ettepaneku koosolek lõpetada ja te viite nüüd Kurti uurimise kõikide üksikasjadega kurssi. Pärast lõunat saame uuesti kokku. Selleks ajaks on mul teile ehk ka saiakesi pakkuda.”

Kui Björk ruumist lahkus, kogunesid kõik temapoolse lauaotsa ümber. Wallander tundis, et ta peaks midagi ütlema. Tal polnud õigust lihtsalt uksest sisse marssida ja teeselda, nagu poleks midagi juhtunud.

„Ma proovin otsast peale alata,” ütles ta. „See on olnud minu jaoks raske aeg. Kahtlesin kaua, kas suudan uuesti teenistusse asuda. Inimese tapmine, ehkki see oli enesekaitseks, mõjus mulle rängalt. Aga ma püüan.”

Ruumis jäi vaikseks.

„Ära arva, et me aru ei saa,” ütles Martinson lõpuks. „Ehkki politseinik peab harjuma peaaegu kõigega, justkui jõledused oleksid lõputud, siis puudutab see ikkagi väga sügavalt, kui tegemist on kellegi lähedasega. Kui see sind lohutab, siis olgu öeldud, et tundsime sinust sama suurt puudust nagu mõni aasta tagasi Rydbergist.”

1991. aasta kevadel surnud vana kriminaalkomissar Rydberg oli olnud nende kaitsepühak. Tänu oma suurtele tööalastele kogemustele ja oskusele suhelda igaühega niihästi isiklikult kui ka siiralt, oli ta alati olnud jooksva ning pidevalt muutuva juurdlustöö keskpunktiks.

Wallander sai aru, mida Martinson öelda tahtis.

Ta oli ainus, kes oli saanud Rydbergiga nii lähedaseks, et neist said sõbrad ka eraelus. Rydbergi tõreda pealispinna all oli ta õppinud tundma inimest, kelle teadmised olid tööülesandeid puudutavatest kaugelt suuremad.

Ma olen päranduse saanud, mõtles Wallander.

Martinson mõtleb oma sõnadega tegelikult seda, et mul tuleb Rydbergi kohale asuda. Ka nähtamatud kohad on olemas.

Svedberg tõusis laua äärest püsti.

„Kui kellelgi midagi selle vastu pole, siis sõidan ma Torstenssoni advokaadibüroosse,” ütles ta. „Sinna tulid mõned advokaatide liidu liikmed, kes vaatavad kõik paberid läbi. Nad tahavad, et keegi politseist selle juures oleks.”

Martinson lükkas uurimismaterjalide kuhja Wallanderi ette.

„See on kõik, mis meil siiani on,” ütles ta. „Ma oletan, et sa tahad nende läbivaatamiseks mõnda aega üksi olla.”

Wallander noogutas.

„Autoõnnetus,” lausus ta seejärel. „Gustaf Torstensson.”

Martinson vaatas teda üllatunult.

„See on lõpetatud,” ütles ta. „Vana sõitis teelt välja.”

„Kui sul midagi selle vastu pole, siis tahaksin ma ikkagi raportit näha,” ütles Wallander ettevaatlikult.

Martinson kehitas õlgu.

„Ma toon selle Hansoni tuppa,” ütles ta.

„See pole enam Hansoni tuba,” vastas Wallander. „Ma sain oma vana kabineti tagasi.”

Martinson tõusis püsti.

„Sa kadusid kiiresti,” ütles ta. „Sa ilmud kiiresti tagasi. Nii võib kergesti segi minna.”

Martinson läks ruumist välja. Laua taga istusid nüüd veel ainult Wallander ja Ann-Britt Höglund.

„Ma olen sinust palju kuulnud,” ütles naine.

„See, mis sulle on räägitud, on kindlasti tõsi. Kahjuks.”

„Ma usun, et mul on sinult paljutki õppida.”

„Ma kahtlen selles sügavalt.”

Wallander tõusis kiiresti, et jutuajamine lõpetada, ja korjas Martinsonilt saadud paberid ning kaustad kokku. Ann-Britt Höglund hoidis talle koridoriust lahti.

Kui ta oma kabinetti jõudis ja ukse kinni pani, märkas ta, et on üleni higine. Ta võttis pintsaku ja särgi seljast ära ning hakkas end ühe kardinaga kuivatama. Samal silmapilgul avas Martinson ilma koputamata ukse. Poolpaljast Wallanderit nähes ta jahmatas.

„Tahtsin ainult Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse raporti ära tuua,” ütles Martinson. „Unustasin, et see pole enam Hansoni uks.”

„Ma olen vist vanamoodne,” vastas Wallander. „Enne sisseastumist võiksid koputada.”

Martinson pani ühe kausta lauale ja kadus kiiresti. Wallander kuivatas end edasi, pani särgi uuesti selga, istus laua äärde ja hakkas lugema.

Kell oli juba üksteist läbi, kui ta viimase paberi eemale lükkas.

Kõik tundus harjumatu. Kust ta õieti alustama peaks?

Ta mõtles jälle Sten Torstenssoni peale, kes Jyllandi rannikul läbi udu tema poole tuli.

Ta palus minu käest abi, mõtles Wallander. Ta tahtis, et ma uuriksin välja, mis tema isaga tegelikult juhtus. Autoõnnetus oli tegelikult midagi muud, kuid mitte enesetapp. Ta rääkis isa meeleolumuutusest. Mõni päev hiljem lastakse ta ühel hilisõhtul omaenda kontoris maha. Ta rääkis isa ärevusest. Aga ta ise polnud ärevil.

Wallander tõmbas mõtlikult lähemale kirjaploki, kuhu ta varem oli kirjutanud Sten Torstenssoni nime. Nüüd lisas ta sinna veel ühe, Gustaf Torstenssoni nime.

Siis vahetas ta nimede kohad omavahel ära.

Ta tõstis telefonitoru ja valis peast Martinsoni toa numbri. Vastust ei järgnenud. Ta proovis uuesti, kuid ka seekord edutult. Siis ta taipas, et pärast seda, kui ta telefoni viimati kasutas, oli sisekõnede süsteemi nähtavasti muudetud. Ta tõusis püsti ja läks koridori. Martinsoni uks oli lahti ja ta astus sisse.

„Ma lugesin uurimismaterjalid nüüd läbi,” ütles ta Martinsoni logisevale külalistetoolile istudes.

„Nagu näed, siis pidepunkte meil eriti pole,” ütles Martinson. „Üks või mitu kurjategijat tungivad hilisel õhtutunnil Sten Torstenssoni kontorisse ja lasevad ta maha. Näib, et varastatud pole sealt midagi. Rahakott oli põuetaskus alles. Proua Dunér on üle kolmekümne aasta advokaadibüroos töötanud ja ta on kindel, et mitte midagi pole kadunud.”

Wallander noogutas mõtlikult. Ta polnud ikka veel arusaamisele jõudnud, mis täpselt Martinsoni varem öeldus või ütlemata jätmises tema tähelepanu oli köitnud.

„Sa olid esimene, kes mõrvapaigale jõudis,” ütles ta.

„Peters ja Norén sõitsid esimestena kohale,” sõnas Martinson. „Nemad kutsusid mu välja.”

„Tavaliselt tekib sündmuskohal mingi mulje,” jätkas Wallander. „Esimene mulje. Mis sa mõtlesid?”

„Röövmõrv,” vastas Martinson kõhklemata.

„Mitu neid oli?”

„Me pole leidnud ühtegi tõendit, mis viitaks ühes või teises suunas. Kuid kasutati ainult ühte relva, selles võime vast päris kindlad olla, ehkki kõik ekspertiisid pole muidugi veel valmis.”

„Seega oli sissemurdja üksi?”

Martinson noogutas.

„Ma usun küll,” ütles ta. „Aga see on lihtsalt arvamus, mida pole ei kinnitatud ega ka ümber lükatud.”

„Sten Torstenssoni tabas kolm kuuli,” jätkas Wallander. „Üks südamesse, üks nabast veidi allapoole kõhtu ja üks pähe. On mul õigus, kui arvan, et see viitab väga hästi relva käsitsevale isikule?”

„Ma olen selle peale mõelnud,” ütles Martinson. „Aga see võib muidugi ka puhas juhus olla. Juhuslikud lasud pidavat tapma sama sageli kui vilunud laskuri tulistatud kuulid. Ma lugesin seda ühest Ameerika uurimusest.”

Wallander tõusis toolilt ning jäi püsti seisma.

„Miks otsustatakse advokaadikontorisse sisse murda?” küsis ta. „Nojah, muidugi räägitakse, et advokaadid võtavad metsikuid honorare. Aga kas keegi siis tõesti usub, et see raha seisab virna laotult kontoris?”

„Selle peale oskavad vastata ainult üks või kaks inimest,” ütles Martinson.

„Need inimesed tulebki meil vahi alla võtta,” lausus Wallander. „Ma sõidan sinna ja vaatan natuke ringi.”

„Proua Dunér on muidugi tõsises šokis,” ütles Martinson. „Vähem kui kuu ajaga on kogu ta maailm kokku varisenud. Kõigepealt hukkub vana Torstensson. Vaevalt jõuab ta kõikide matustega seotud tegemistega ühele poole saada, kui poeg maha lastakse. Aga šokist hoolimata saavat temaga üllatavalt hästi rääkida. Svedberg rääkis temaga ja aadress on selle jutuajamise protokolli peal.”

„Stickgatan 26,” ütles Wallander. „Continentali hotelli lähedal. Ma pargin vahel seal oma autot.”