Читать книгу Riia koerad - Хеннинг Манкелль - Страница 5

Ülemkriminaalkomissar Kurt Wallander istus oma toas Ystadi politseihoones ja haigutas. Ta haigutas nii jõuliselt, et lihas lõua all kiskus äkitselt krampi. Valu oli meeletu. Et lihassõlm lõdvestuks, hakkas ta parema käe sõrmenukkidega lõuaalust taguma. Samal hetkel astus uksest sisse Martinsson, ringkonna üks nooremaid politseinikke. Ta jäi hämmeldunult ukse juurde seisma. Kurt Wallander jätkas lihase töötlemist, kuni valu kadus. Martinsson pööras ringi, et tagasi minna.

„Tule sisse,” ütles Wallander. „On sul kunagi haigutades lõualihas krampi läinud?”

Martinsson raputas pead.

„Ei,” sõnas ta. „Ma imestasingi, et millega sina siin tegeled.”

„Nüüd siis tead,” vastas Wallander. „Mida sa tahtsid?”

Martinsson võttis toolil istet ja krimpsutas nägu. Käes hoidis ta märkmeplokki.

„Me saime mõne minuti eest ühe veidra telefonikõne,” alustas ta. „Mõtlesin, et sa peaksid sellest kuulma.”

„Veidraid kõnesid saame me ju iga päev,” imestas Wallander.

„Ma ei tea, mida arvata,” jätkas Martinsson. „Helistati telefoniputkast. Keegi mees väitis, et varsti triivib siin läheduses randa parv kahe surnud mehega. Oma nime ta ei öelnud ega ka seda, kes need surnud on. Siis pani ta toru ära.”

Wallander silmitses teda üllatunult.

„Oli see kõik?” küsis ta. „Kes kõne vastu võttis?”

„Mina,” vastas Martinsson. „Ta ütles täpipealt seda, mida kuulsid. Millegipärast tundus ta jutt veenev.”

„Veenev?”

„Aja jooksul tekib ju teatud vilumus,” vastas Martinsson ebalevalt. „Mõnikord kuuled kohe ära, kas asi on tõsine või mitte. See helistaja mõjus väga usaldusväärsena.”

„Kaks surnud meest päästeparves? Mis peaks randa triivima kuskil siin läheduses?”

Martinsson noogutas.

Wallander surus järjekordse haigutuse maha ning nõjatus tooli seljatoele.

„Kas teateid mereõnnetuse kohta on tulnud?” küsis ta.

„Mitte ühtegi,” vastas Martinsson.

„Informeerige kõiki rannaäärseid ringkondi,” ütles Wallander. „Räägi merepäästeteenistusega. Aga kõigest ühe telefonikõne põhjal ei saa me juurdlust algatada. Elame-näeme.”

Martinsson noogutas ja tõusis toolilt üles.

„Nõus,” ütles ta. „Elame-näeme.”

„Täna öösel läheb veel kuradiks,” märkis Wallander ja osutas peaga akna poole. „Tuiskab.”

„Mina sõidan nüüd igatahes koju,” sõnas Martinsson kella vaadates. „Tuisaku pealegi.”

Martinsson lahkus ning Kurt Wallander sirutas end toolis välja. Ta tundis, kui väsinud ta oli. Ta oli kiireloomuliste juhtumite pärast kaks ööd järjest magamata. Kõigepealt oli ta juhtinud ühe vägistaja kinnivõtmist, kes varjas end Sandskogenis, ühes mahajäetud suvilas. Kuna mees oli kõvasti narkootikume tarvitanud ning võis olla relvastatud, passisid nad teda kuni kella viieni hommikul. Siis andis mees ise alla. Järgmisel ööl aeti Wallander üles ühe kesklinnas toimunud mõrva pärast. Üks tormiline sünnipäevapidu oli lõppenud sellega, et sünnipäevalaps, neljakümneaastane mees, sai kööginoaga otse oimukohta.

Ta tõusis ja ajas jope selga. Nüüd ma lihtsalt pean magada saama, mõtles ta. Lumetorm jäägu teiste mureks. Politseihoonest väljudes sundis tugev vastutuul ta kössi tõmbuma. Ta keeras autoukse võtmega lahti ja puges oma Peugeot’sse. Autoakendele langenud lumi tekitas tunde, nagu istuks ta turvaliselt vooderdatud toas. Ta käivitas mootori, pani muusika mängima ja sulges silmad.

Sedamaid läksid ta mõtted Rydbergile. Sellest polnud veel kuudki möödas, kui tema kolleeg ja lähedane sõber vähki suri. Wallander sai tema haigusest teada aasta tagasi, kui nad kahekesi Lenarpi jõhkrat vanuritemõrva lahendasid. Viimaste kuude jooksul, mil kõigile, ka Rydbergile endale, oli selge, et lõpp on möödapääsmatu, püüdis Kurt Wallander endale ette kujutada, mis tundega ta läheb politseihoonesse tööle, teades, et Rydbergi ei ole enam. Kuidas ta vana kogenud Rydbergi nõuannete ja märkusteta hakkama saab? Siiani polnud ta siiski hätta jäänud. Rydbergi haigusperioodil ja pärast tema surma polnud talle eriti keerulisi kuriteojuhtumeid sattunud. Ent kaotusevalu oli suur.

Ta lülitas kojamehed sisse ja sõitis koju. Linn tundus mahajäetuna, otsekui oleksid inimesed valmistunud läheneva lumetormi piiramisrõnga vastu. Ta tegi Idamagistraalil bensiinijaama juures peatuse ja ostis õhtulehe. Siis parkis ta auto Mariagatanil maja ette ja läks trepist üles oma korterisse. Ta kavatses vanni minna, seejärel süüa teha ning enne magamaminekut helistada oma isale, kes elas Löderupi lähedal väikeses majas. Pärast seda, kui isa aasta tagasi ühel ööl äkilises meeltesegaduses pidžaamaväel jalutama läks, pidas Kurt Wallander vajalikuks talle kord päevas helistada. Seda niihästi iseenda kui isa pärast. Ta tundis alatasa süümepiinu, et ta isal nii harva külas käis. Kuid pärast mullust juhtumit määrati isale koduabiline, kes regulaarselt tema juures käis. Isa puhuti väljakannatamatut tujukust oli see leevendanud. Sellegipoolest vaevas teda südametunnistus, et ta isale nii vähe aega pühendas.

Kurt Wallander käis vannis, valmistas endale omletti, helistas isale ja läks magama. Enne magamistoas ruloo allatõmbamist heitis ta pilgu tühjale tänavale. Üksildane tänavalatern kõikus vinge tuule käes. Üksikud lumehelbed tantsisklesid ta silme ees. Termomeeter näitas kolm külmakraadi. Ehk oli lumetorm kaugemale lõunasse suundunud? Ta tõmbas ruloo plaksuga ette ja puges teki alla. Ta uinus peaaegu silmapilkselt.

Järgmisel päeval tundis ta end väljapuhanuna. Juba veerand kaheksa istus ta taas politseihoones oma kabinetis. Öö oli möödunud üllatavalt rahulikult, välja arvatud paar kergemat liiklusõnnetust. Lumetorm oli vaibunud enne, kui jõudis õieti alatagi. Ta läks sööklasse, noogutas tervituseks paarile liikluspolitseinikule, kes tülpinult oma kohvitasside juures konutasid, ja valas endale plasttopsikusse kohvi. Juba ärgates oli ta nõuks võtnud käesolevat päeva kasutada pooleliolevate raportite lõpetamiseks. Nende seas oli üks jõhker peksmisjuhtum, millesse olid segatud paar poolakat. Kõik süüdistasid kõiki, nagu tavaliselt. Puudusid ka usaldusväärsed tunnistajad, kelle tunnistused oleksid kokku langenud. Raport tuli aga lõpuni kirjutada, kuigi paistis, et külmavereliselt kaasinimese lõualuu purustanud mees pääseb karistuseta.

Pool üksteist pani ta raporti käest ja läks uue tassi kohvi järele. Tagasiteel kuulis ta oma laual telefoni helisemas.

Helistajaks oli Martinsson.

„Kas sa parve mäletad?” küsis Martinsson.

Wallander mõtles paar sekundit, enne kui taipas, millest jutt.

„Mees, kes helistas, teadis, mida rääkis,” jätkas Martinsson. „Mossby randa triivis parv kahe laibaga. Selle leidis üks naine, kes oli koeraga jalutamas. Ta helistas ja oli täiesti endast väljas.”

„Millal ta helistas?” uuris Wallander.

„Nüüdsama,” vastas Martinsson. „Pool minutit tagasi.”

Kahe minuti pärast oli Wallander teel läände, Mossby randa. Ta sõitis oma isikliku autoga. Tema ees kihutas sireeni huilates politseiauto Petersi ja Noreniga. Nad sõitsid piki mereäärt ning kaldale paiskuvad külmad lained ajasid Wallanderile judinad peale. Tahavaatepeeglist paistis kiirabiauto ja selle taga veel üks politseiauto Martinssoniga.

Mossby rand seisis mahajäetuna. Kiosk oli suletud ja kiiged kõikusid kettide kriiksudes. Autost välja astudes puhus talle näkku lõikavkülm tuul. Ülal järsakuserval vehkis keegi käega. Koer tema kõrval kargles ärevalt rihma otsas. Wallander kiirendas sammu. Nagu alati, oli ta eesootava vaatepildi pärast närvis. Ta ei suutnud iial surnukehi nähes ükskõikseks jääda, sellega polnud võimalik harjuda. Nii nagu elavad inimesed, olid ka surnud alati igaüks isemoodi.

„Seal!” karjus naine hüsteeriliselt. Wallander läks talle näidatud suunas. Veepiiril õõtsus punane päästeparv. See oli pika supelsilla juures kivide vahele kinni jäänud.

„Oodake siin,” ütles Wallander naisele.

Siis komberdas ta nõlvakust alla ja tõttas üle rannariba. Ta läks sillale ja vaatas parve. Selles lebas kaks surnud meest, käed-jalad segamini, näod kaamed. Ta püüdis vaatepilti fotona fikseerida. Paljude politseis töötatud aastate jooksul oli ta õppinud, et esmamulje oli äärmiselt tähtis. Surnud inimene oli tihtipeale pika ja keeruka sündmusteahela lõpplüli. Mõnikord oli see ahel juba algusest peale aimatav.

Martinsson, kellel olid kummikud jalas, ronis vette ja tõmbas parve kaldale. Wallander kükitas ja uuris surnud mehi. Kiirabiauto juhid seisid lõdisedes ja tujututena eemal ning ootasid kanderaamidega. Wallander tõstis pilgu ja nägi Petersit hüsteerilist naist rahustamas. Siis mõtles ta, milline õnn see oli, et parv ei triivinud randa suvel, kui see on täis mängivaid ja suplevaid lapsi. Tema ees ei avanenud just kuigi meeldiv vaatepilt. Surnud mehed olid juba roiskuma hakanud – tugevast tuulest hoolimata oli laibalehka ilmeksimatult tunda.

Ta võttis jopetaskust kummikindad ja hakkas ettevaatlikult meeste taskuid läbi otsima.

Ta ei leidnud midagi. Kuid ühe mehe pintsakuhõlma pöörates avastas ta, et valge särgi rinnaesine oli üleni verine. Ta vaatas Martinssonile otsa.

„See ei ole õnnetusjuhtum,” ütles ta. „See on mõrv. Vähemalt seda meest on tulistatud otse südamesse.” Ta tõusis püsti ja astus paar sammu kõrvale, et Noren saaks parve pildistada.

„Mida sina arvad?” küsis ta Martinssonilt.

Martinsson vangutas pead.

„Ma ei tea,” kostis ta.

Wallander tegi surnuid vaadeldes aegamisi tiiru ümber parve. Mõlemad mehed olid blondid ja vaevalt üle kolmekümne aasta vanad. Käte ja riietuse järgi otsustades ei tegelnud nad füüsilise tööga. Kuid kes nad olid? Miks nende taskutes midagi polnud? Ta tegi parve ümber tiir tiiru järel. Aeg-ajalt vahetas ta Martinssoniga mõne sõna. Poole tunni möödudes leidis ta, et on näinud piisavalt. Tehniline personal oli juba rutiinse ülevaatusega algust teinud. Parve kohale oli tõmmatud väike kiletelk. Noren oli fotografeerimise lõpetanud, kõik külmetasid ja tahtsid juba rutem minema pääseda. Wallander nuputas, mida küll Rydberg oleks öelnud. Mida oleks Rydberg märganud, mis temal kahe silma vahele jäi? Ta istus autosse ja käivitas mootori, et sooja saada. Meri oli hall ja tema peas valitses täielik tühjus. Kes need mehed küll olid?

Mitu tundi hiljem võis külmast lõdisev Wallander lõpuks ometi kanderaamidega kiirabimeestele märku anda. Neil tuli kõvasti väänata ja sikutada, et mehi teineteise embusest lahutada. Kui laibad ära viidi, otsis Wallander parve hoolikalt läbi. Kuid seal ei olnud midagi, isegi aere mitte. Wallander vaatas merele, otsekui peitunuks lahenduse võti kusagil horisondil.

„Küsitle seda naist, kes parve leidis,” ütles ta Martinssonile.

„Ma juba küsitlesin,” vastas Martinsson imestunult.

„Põhjalikult,” ütles Wallander. „Sellise tuule käes ei saa põhjalikult rääkida. Vii ta jaoskonda. Ja las Noren hoolitseb selle eest, et parv jõuaks kohale samas seisukorras, mis praegu. Ütle talle edasi.”

Siis läks ta oma auto juurde. Praegu oleks Rydbergi tarvis, mõtles ta jälle. Mida tema näeks, mida mina ei näe? Mida tema mõtleks?

Ystadi politseihoonesse jõudnud, läks ta otseteed politseiülem Björki kabinetti. Ta kandis Mossby rannas nähtust lühidalt ette. Björk kuulas murelikult. Wallanderile näis sageli, nagu tunneks Björk end isiklikult puudutatuna, kui tema piirkonnas mõni raskem kuritegu toime pandi. Samas suhtus Wallander oma ülemusse lugupidamisega. Too ei sekkunud kunagi juurdluse käiku ega olnud kitsi julgustama, kui mõne juhtumi uurimine ähvardas ummikusse joosta. Tema tujukõikumistega oli Wallander harjunud.

„Võta sina see asi käsile,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas. „Martinsson ja Hanson aitavad sind. Ma arvan, et siin läheb mitut meest vaja.”

„Hanson tegeleb ju vägistajaga, kelle me paar ööd tagasi kinni nabisime,” väitis Wallander vastu. „Kuidas oleks Svedbergiga?”

Björk noogutas. Jäi nii, nagu Wallander ütles. Nõnda see harilikult oligi.

Björki kabinetist lahkudes tundis ta, et on näljane. Kuna tal oli kalduvus tüsenemisele ja ta pidas võitlust liigse kehakaaluga, oli tal kombeks lõuna vahele jätta. Kuid kaks surnud meest kummiparves tekitasid temas rahutust. Ta sõitis keskusesse, parkis auto nagu tavaliselt Stickgatanile ja läks mööda kitsaid käänulisi tänavaid Fridolfi kohvikusse. Seal sõi ta mõned võileivad ja jõi klaasi piima. Samal ajal võttis ta mõttes kõik uuesti läbi. Eelmisel päeval, veidi enne kella 18.00, oli keegi tundmatu mees politseisse helistanud ja anonüümselt teatanud, mis varsti aset leiab. Nüüd oli selge, et mees rääkis tõtt. Punane parv kahe surnud mehega triivis tõepoolest randa. Vähemalt üks meestest oli mõrvatud püstolilasuga südamesse. Meeste taskutes ei leidunud midagi, mis oleks nende päritolu selgitanud.

See oli kõik.

Wallander võttis jopetaskust pliiatsi ja tegi salvrätikule mõned märkmed. Juba praegu oli suur hulk küsimusi vastust ootamas. Ta vestles mõttes pidevalt Rydbergiga. Arutlen ma õigesti, ega ma midagi ei unusta? Ta püüdis ette kujutada, kuidas Rydberg vastaks või reageeriks. Mõnikord see õnnestus, mõnikord nägi ta enda ees vaid Rydbergi kurnatud ja kuivetunud nägu surivoodil.

Kell pool neli oli ta politseihoones tagasi. Ta kutsus Martinssoni ja Svedbergi enda juurde, sulges ukse ja teatas keskjaama, et teda mõnda aega kõnedega ei tülitataks.

„See juhtum pole lihtsate killast,” alustas ta. „Jääb vaid loota, et lahkamine ja parve ülevaatus midagi annab. Siiski tahaksin ma mõningatele küsimustele otsekohe vastuseid.”

Svedberg nõjatus vastu seina, märkmik käes. Ta oli peaaegu kiilaspäine neljakümneaastane mees, sündinud Ystadis. Tagaselja räägiti, et teda haaras koduigatsus juba linnapiiri ületades. Svedberg näis sageli loid ja osavõtmatu. Kuid ta oli väga põhjalik ja seda Wallander hindas. Martinsson oli paljuski Svedbergi vastand. Vaevalt kolmekümnene, sündinud Trollhättanis, pingutas kõvasti, et politseinikuna karjääri teha. Lisaks oli ta tegev Rahvaparteis ja niipalju kui Wallander oli kuulnud, olid tal head võimalused sügisestel kohalikel valimistel valitsusse pääseda. Politseinikuna oli Martinsson impulsiivne ja pisut lohakas. Kuid tal tulid tihti head ideed ning oma auahnuse tõttu ei säästnud ta energiat, kui uskus, et on mõne probleemi lahenduse jälile jõudnud.

„Mind huvitab selle parve päritolu,” ütles Wallander. „Kui saame teada, kui kaua need mehed juba surnud on, siis arvestame välja, kust kandist ja kui kaugelt parv siia triivis.”

Svedberg vaatas talle küsivalt otsa.

„On see võimalik?”

Wallander noogutas.

„Helistame ilmajaama,” ütles ta. „Nemad teavad ilmast ja tuulest kõike. Siis saame pildi parve liikumise kohta. Ja ma tahan teada kõike, mida parve kohta välja uurida annab – kus see on valmistatud, mis tüüpi laevadel selliseid kasutatakse. Kõike.”

Ta noogutas Martinssoni suunas.

„See jääb sulle,” ütles ta.

„Me võiksime alustuseks arvutist järele vaadata, kas need mehed on äkki tagaotsitavad?” küsis Martinsson.

„Sellest alustagi,” ütles Wallander. „Võta ühendust vetelpäästega ja kõigi läänerannikuäärsete ringkondadega. Ja küsi Björkilt, kas me ei võiks kohe Interpoli asjasse segada. On päevselge, et me peame algusest peale laial rindel tegutsema, kui tahame nende meeste päritolu jälile jõuda.”

Martinsson kirjutas midagi paberile ja noogutas. Svedberg näris mõtlikult pliiatsit.

„Mina vaatan nende riided läbi,” jätkas Wallander. „Ehk leian midagi. Mingi jälg peab ometi olema.”

Uksele koputati ja sisse astus Noren. Käes oli tal kokkurullitud merekaart.

„Mõtlesin, et teil võib seda vaja minna,” lausus ta.

Wallander noogutas.

Nad laotasid kaardi kirjutuslauale lahti ja kummardusid selle kohale, justnagu mõnd merelahingut kavandades.

„Kui kiiresti parv triivib?” küsis Svedberg. „Hoovused ja tuuled võivad nii kaasa aidata kui ka vastu toimida.”

Vaikides silmitsesid nad kaarti. Siis rullis Wallander selle jälle kokku ning pani oma tooli taha nurka. Kellelgi polnud midagi öelda.

„Hakkame siis pihta,” ütles ta. „Kell kuus koguneme siin ja teeme kokkuvõtte.”

Svedberg ja Noren lahkusid, Martinsson jäi Wallanderi palvel sinna.

„Mida see naine rääkis?” küsis Wallander.

Martinsson kehitas õlgu.

„Tema nimi on Forsell,” ütles ta. „Ta on lesk ja tal on Mossbys maja. Ta oli Ängelholmi gümnaasiumis õpetaja. Nüüd elab siin aasta läbi koos oma koera Tegneriga. Veider nimi koerale. Ta käib temaga iga päev rannas jalutamas. Kui ta eile õhtul pangal kõndis, ei näinud ta mingit parve. Aga täna oli see seal. Ta märkas seda umbes veerand üksteist ja helistas kohe politseisse.”

„Veerand üksteist,” lausus Wallander järelemõtlikult. „Kas pole pisut hiline kellaaeg koeraga väljaskäimiseks?”

Martinsson noogutas.

„Ma mõtlesin sedasama,” tähendas ta. „Aga selgus, et ta läks koeraga välja juba kell seitse ja nad jalutasid pikalt mööda randa.”

Wallander vahetas teemat.

„See mees, kes eile helistas,” alustas ta. „Kuidas ta tundus?”

„Ma ju ütlesin. Veenev.”

„Kas ta rääkis mingit murrakut? Kui vana ta võis olla?”

„Ta rääkis Skåne murrakut. Nagu Svedberg. Hääl oli räme. Ma pakun, et ta suitsetab. Nelja-viiekümneaastane ehk. Ta väljendas ennast lihtsalt ja selgelt. Ta võis olla kes tahes, alates pangaametnikust kuni põllumeheni.”

Wallanderil oli veel üks küsimus.

„Miks ta helistas?”

„Ma mõtlesin selle peale,” ütles Martinsson. „Võib-olla ta teadis parve randumisest, kuna oli ise asjasse segatud. Võib-olla tema ise tulistas. Võib-olla ta nägi või kuulis midagi. Võimalusi on mitu.”

„Milline oleks loogiline?” jätkas Wallander.

„Viimane,” kostis Martinsson kärmesti. „Ta võis midagi näha või kuulda. See ei paista olevat sedasorti mõrv, kus kurjategija vabatahtlikult politsei enda kannule meelitab.”

Wallander oli samal arvamusel.

„Lähme sammukese edasi,” ütles ta. „Mida ta võis näha või kuulda? Kaks surnud meest päästeparves. Vaevalt et ta mõrva pealt nägi, kui ta ise asjasse segatud pole. Järelikult nägi ta parve.”

„Triivivat parve,” lisas Martinsson. „Ja kus seda näeb? Laevaga merel olles.”

Wallander noogutas nõusolevalt.

„Just,” ütles ta. „Täpselt nii. Aga miks ta anonüümseks jääda tahtis, kui ta ise kurjategija pole?”

„Inimesed ei sega end meeleldi niisugustesse asjadesse,” ütles Martinsson. „Tead ju isegi, kuidas sellega on.”

„Võib-olla. Kuid on veel üks võimalus. Et ta ei taha mingil muul põhjusel politseiga tegemist teha.”

„Kas see pole mitte liig julge oletus?” kahtles Martinsson.

„Ma lihtsalt mõtlesin valjusti,” ütles Wallander. „Peame ju kuidagi sellele mehele jälile jõudma.”

„Kas palume tal avalikult endast teada anda?”

„Jah,” vastas Wallander. „Aga mitte täna. Ma tahan enne nende surnud meeste kohta rohkem teada saada.”

Wallander sõitis haiglasse. Kuigi ta oli seal palju kordi käinud, oli tal ikka veel raske vast valminud kompleksis teed leida. Ta ostis alumise korruse kohvikust ühe banaani. Siis läks ta patoloogiaosakonda. Mörthi-nimeline mees, kes lahkamisi teostas, ei olnud veel surnukehade põhjalikku läbivaatust alustanud. Sellegipoolest oskas ta vastata Wallanderi esimesele küsimusele.

„Mõlemat meest on tulistatud,” sõnas ta. „Lähedalt, otse südamesse. Ma oletan, et see ongi surma põhjus.”

„Ma sooviksin läbivaatuse tulemusi nii ruttu kui võimalik,” ütles Wallander. „Võid sa juba praegu kindlalt öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”

Mörth raputas pead.

„Ei,” ütles ta. „Aga seegi on juba teatud mõttes vastus.”

„Mis mõttes?”

„Et tõenäoliselt on nad surnud olnud üsna kaua. Siis on surmahetke raskem kindlaks määrata.”

„Kaks päeva? Kolm? Nädal?”

„Ma ei saa sulle öelda,” vastas Mörth. „Ja ma ei taha oletusi teha.” Mörth kadus lahkamissaali. Wallander võttis jope seljast, pani kummikindad kätte ja hakkas läbi otsima surnute riideid, mis olid laotatud vanaaegset nõudepesulauda meenutavale mööbliesemele.

Üks ülikond oli valmistatud Inglismaal, teine Belgias. Kingad olid Itaalia omad ja Wallanderi hinnangut mööda kallid. Särgid, lipsud ja aluspesu rääkisid sama keelt. Need olid kvaliteetsed ja kindlasti mitte odavad. Kui Wallander riided kaks korda läbi oli vaadanud, tõdes ta, et ta polnud leidnud ühtegi jälge, mida mööda edasi minna. Ainus, mida ta nüüd teadis, oli see, et rahapuuduse all need mehed ei kannatanud. Aga kus olid rahakotid? Laulatussõrmused? Kellad? Veelgi enam pani teda hämmastama asjaolu, et kummalgi mehel polnud tulistamise hetkel pintsakut seljas olnud. Pintsakutes polnud ühtegi auku ega jälgegi püssirohust.

Wallander püüdis sündmuste käiku endale ette kujutada. Keegi tulistab kahte meest otse südamesse. Kui mehed on surnud, paneb kurjategija neile pintsakud selga ja viskab nad päästeparve. Miks?

Ta vaatas riided veel kord üle. Siin on midagi, mida ma ei näe, mõtles ta. Rydberg, aita mind!

Ent Rydberg vaikis. Wallander sõitis politseihoonesse. Ta teadis, et lahkamised võtavad mitu tundi aega. Esialgne lahkamistulemus jõuaks tema kätte kõige varem järgmisel päeval.

Tema kirjutuslaual lebas teade Björkilt, kes pidas vajalikuks Interpoli asjassesegamisega mõni päev oodata. Wallander tundis, kuidas ta ärritus. Björki tarbetu ettevaatlikkus jäi talle sageli arusaamatuks.

Kella kuuene koosolek ei kestnud kaua. Martinsson teatas, et kahte surnud meest kummiparves ei otsi keegi taga. Svedbergil oli olnud pikk jutuajamine Norrköpingi Ilmauurimiskeskuse meteoroloogiga, kes oli lubanud aidata, kuid Ystadi politsei pidi tegema ametliku järelepärimise.

Wallander ütles, et nagu arvata võis, olid mõlemad mehed mõrvatud. Ta palus ka Svedbergil ja Martinssonil juurelda, miks surnutele nende pintsakud selga tagasi pandi.

„Jätkame veel paar tundi,” lõpetas Wallander koosoleku. „Kui teil on muid ülesandeid, siis jätke need kõrvale või delegeerige kellelegi. See ei ole mingi tavaline juhtum. Ma kannan hoolt, et juurdlusrühma juba homme suurendataks.”

Jäänud tuppa üksi, rullis Wallander merekaardi lauale lahti. Ta vedas sõrmega piki rannajoont Mossby rannani. Parv võis triivida kaugelt, mõtles ta. Või ka lähedalt. See võis triivida edasi ja tagasi. Sinna ja tänna.

Telefon helises. Lühikese silmapilgu vältel kõhkles ta, kas vastata. Kell oli juba palju ja ta tahtis koju minna, et kõik rahus ja vaikuses läbi mõelda. Siis haaras ta toru.

Helistas Mörth.

„Juba valmis?” imestas Wallander.

„Ei,” vastas Mörth. „Aga on üks asi, mis on minu meelest oluline ja mida võin sulle kohe öelda.”

Wallander pidas hinge kinni.

„Need kaks meest ei ole rootslased,” ütles Mörth. „Nende hambaid pole parandanud Rootsi hambaarst. Pigem Vene.”

„Vene?”

„Jah. Vene hambaarst. Või igatahes mõne idablokimaa oma. Nad kasutavad hoopis teistsuguseid meetodeid kui meie.”

„Oled sa päris kindel?”

„Muidu ma poleks helistanud,” kostis Mörth ning Wallander tajus ta hääles ärritust.

„Ma usun sind,” ütles ta kähku.

„Üks asi veel,” jätkas Mörth. „Vähemalt sama oluline. Need mehed olid ilmselt päris õnnelikud, kui nad maha lasti. Vabanda mu küünilisust. Neid nimelt piinati enne surma põhjalikult. Põletati, nüliti nahka, murti sõrmi, ühesõnaga tehti kõiksugu jubedusi, mida võib ette kujutada.”

Wallander istus sõnatult.

„Kuuled ikka või?” küsis Mörth.

„Jaa,” vastas Wallander. „Kuulen. Ma lihtsalt mõtlen selle peale, mida sa praegu ütlesid.”

„Ma olen endas kindel.”

„Selles ma ei kahtle. Aga sellist asja ei juhtu iga päev.”

„Just sellepärast ma pidasingi vajalikuks kohe helistada.”

„Õigesti tegid,” ütles Wallander.

„Homme saad lõpliku raporti,” ütles Mörth. „Välja arvatud mõned laboriproovide vastused, mis võtavad kauem aega.”

Sellega kõne lõppes. Wallander läks sööklasse ja kallas endale masinast viimase kohvitilga. Ruum oli tühi. Ta võttis ühe laua ääres istet.

Venelased? Piinatud mehed mõnest idablokiriigist? Küllap arvaks isegi Rydberg, et sellest tuleb pikk ja vaevaline juurdlus.

Pool kaheksa pani ta tühja kohvitassi nõudepesulauale.

Siis istus ta autosse ja sõitis koju. Tuul oli vaibunud ja ilm järsult jahenenud.