Читать книгу Riia koerad - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Veidi pärast kella kahte öösel ärkas Kurt Wallander ägeda valu peale rinnakorvis. Ta lebas pimedas ja mõtles, et kohe saabub surm. See oli pika ja kurnava politseitöö tagajärg. Tasumise tund oli käes. Teda valdas meeleheide ja häbi selle pärast, et kõik oli läbi, elu oli kasutult mööda libisenud. Ta lamas liikumatult pimedas, ängistus ja valu läksid aina suuremaks. Kui kaua ta seal niimoodi hirmust halvatuna lamas, ei teadnud ta hiljem isegi. Kuid vähehaaval saavutas ta taas enese üle kontrolli.

Ta tõusis ettevaatlikult voodist, pani riidesse ja läks välja auto juurde. Valu andis veidi järele, see kordus tuikavate hoogudena, hargnes edasi käsivartesse, kaotades sealjuures osa esialgsest ägedusest. Ta istus autosse, veenis end rahulikult hingama ja sõitis läbi öiselt tühjade tänavate haigla kiirabi vastuvõttu. Üks sõbralike silmadega õde kuulas ta ära ning suunas edasi, kusjuures ta ei vaadanud teda sugugi nagu mõnd hüsteerilist ülekaalulist tegelast ega pidanud tema hirmu pelgaks ettekujutuseks. Ühest palatist kostis joobnud mehe räuskamist. Kurt Wallander lamas kanderaamil, valuhoog kordus iga natukese aja tagant. Siis märkas ta enda kõrval seismas noorepoolset arsti. Ta kirjeldas uuesti valusid rinnas. Kanderaam sõidutati protseduurituppa ja ta ühendati EKG-aparaadiga. Tal mõõdeti vererõhku ja pulssi ning ta raputas eitavalt pead küsimuse peale, kas ta suitsetab. Ka polnud tal varem selliseid valusid olnud ja tema teadmist mööda ei esinenud nende suguvõsas südamehaigusi. Arst uuris masinast tulnud EKG-kõverat.

„Ei midagi märkimisväärset,” nentis ta. „Kõik tundub olevat normaalne. Mis teie enda arvates ärevuse põhjustas?”

„Ma ei tea.”

Arst jätkas tema haigusloo uurimist.

„Olete politseinik,” märkis ta. „Arvata võib, et see töö on vahel päris pingeline.”

„Peaaegu vahetpidamata.”

„Kuidas alkoholiga lood on?”

„Enda arvates normis.”

Arst istus lauaservale ja pani haigusloo käest. Kurt Wallander märkas, et ta oli väsinud.

„Ma ei usu, et see oli südameatakk,” ütles arst. „Võib-olla keha lihtsalt annab märku, et kõik pole nii nagu peaks. Seda teate ainult teie ise.”

„Küllap vist,” nõustus Wallander. „Ma küsin endalt päevast päeva, mis minu elust saab. Ja näen, et mul pole kellegagi rääkida.”

„Aga peaks olema,” lausus arst. „Me kõik vajame seda.”

Ta ajas end lauaservalt püsti, kui tekstipiipar ta rinnataskus linnupoja kombel piiksuma hakkas.

„Võite ööseks siia jääda,” sõnas ta. „Katsuge puhata.”

Seejärel lebas Kurt Wallander täiesti vagusi ja kuulas kusagil töötava õhupuhastaja kohinat. Koridorist kostsid temani hääled.

Igal valul on põhjus, mõtles ta. Kui see polnud süda, mis see siis oli? Pidevad süümepiinad isa pärast, et ma talle nii vähe aega ja tähelepanu pühendan? Hirm, et tütar ei räägi oma Stockholmi rahvaülikoolist saadetud kirjas tõtt? Et see pole sugugi nii, nagu ta kirjutab, et tal on seal hea olla, et ta teeb kõvasti tööd, et ta usub end leidnud olevat selle, mida ammu on otsinud. Kas pole mitte nii, et ma alateadvuses pidevalt kardan, et ta püüab endalt uuesti elu võtta, nagu viieteistkümnesena? Või on valu põhjuseks armukadedus, mida ma ikka veel Mona suhtes tunnen, kuigi sellest on juba rohkem kui aasta möödas, kui ta mu maha jättis.

Valgus hakkas silmadele. Ta mõtles, kui tühi ta elu oli ja kui võimetu oli ta ise selles suhtes midagi ette võtma. Kuid kas üksindus võis põhjustada sellist valu, mida ta äsja tundis? Ta ei leidnud oma sisimas ühtegi rahuldavat vastust.

Nii see enam edasi minna ei või, ütles ta valjusti iseendale. Ma pean oma elu käsile võtma. Varsti. Otsekohe.

Kell kuus tuli ta võpatades ärkvele. Arst oli seal ja silmitses teda.

„Valusid ei ole?” küsis ta.

„Tundub, et kõik on hästi,” vastas Kurt Wallander. „Mis see oli?”

„Pinged,” ütles arst. „Stress. Küllap teate ise paremini.”

„Jah,” vastas Wallander. „Küllap vist.”

„Ma soovitan teil oma tervist põhjalikult kontrollida,” ütles arst. „Et välistada füüsilised põhjused. Siis saate edasi tegelda sellega, mis teie hingesoppides varjul on.”

Wallander sõitis koju, käis duši all, jõi kohvi. Termomeeter näitas kolm miinuskraadi. Taevas oli märkamatult selginenud, tuult polnud ollagi. Ta oli mõtetega kaua möödunud öös. Valud ja haiglaskäik tundusid viirastusliku unenäona. Kuid ta mõistis, et ei tohi sellest niisama mööda vaadata. Tema elu oli ta enda kätes.

Alles kell veerand üheksa oli ta jälle politseitööks valmis.

Niipea kui ta politseihoonesse astus, tõmmati ta ägedasse sõnavahetusse Björkiga, kelle arvates tuli viivitamatult kutsuda Stockholmist tehnilised eksperdid kuriteopaika põhjalikult üle vaatama.

„Kuriteopaika pole,” väitis Wallander. „Kui me üldse milleski kindlad võime olla, siis selles, et päästeparves neid mehi ei mõrvatud.”

„Nüüd, kus Rydbergi enam pole, vajame väljastpoolt abi,” jätkas Björk. „Meil puudub vajalik kompetents. Millega te seletate, et te randa leiukoha ümber ei isoleerinud?”

„Rand ei ole kuriteopaik. Parv ulpis vees. Pidime me nööri ümber lainete tõmbama või?”

Kurt Wallander tundis, et ta hakkas vihaseks minema. Ta oli nõus, et ei temal ega ühelgi teisel kriminaalpolitseinikul Ystadis polnud niisugust kogemustepagasit kui Rydbergil. Kuid see ei tähendanud, nagu poleks ta ise pädev otsustama, millal Stockholmi tehnilist osakonda vaja läks.

„Sa kas lased mul ise otsuseid teha,” ütles ta, „või võtad vastutuse juurdluse eest enda peale.”

„Küsimus pole selles,” ütles Björk. „Aga ma arvan ikkagi, et oleks tulnud Stockholmiga nõu pidada.”

„Mina nii ei arva,” vastas Wallander.

Rohkem sellest ei räägitud.

„Ma tulen natukese aja pärast läbi,” ütles Wallander. „Mul on hulk materjali, mille kohta tahaksin sinu arvamust kuulda.”

Björk näis üllatuvat.

„On meil siis millestki edasi minna?” imestas ta. „Mina arvasin, et me tammume paigal.”

„Mitte päris. Ma tulen kümne minuti pärast.”

Ta läks oma tuppa, helistas haiglasse ja sai oma rõõmuks Mörthi kohe kätte.

„Mis uudist?” küsis ta.

„Ma kirjutan praegu raportit,” vastas Mörth. „Kas sa ei võiks veel paar tundi kannatada?”

„Ma pean Björki informeerima. Võid sa vähemasti öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”

„Ei. Selleks tuleb ära oodata laborianalüüside tulemused maosisu ja rakukudede hävimisastme kohta. Mina võin vaid oletada.”

„Oleta siis.”

„Sa ju tead, et mulle ei meeldi oletusi teha. Mis kasu sul sellest oleks?”

„Sa oled kogenud. Sa tunned oma tööd. Tulemused kindlasti vaid kinnitavad su oletusi, mitte ei lükka neid ümber. Oleta ainult minu kõrva sisse. Ma ei räägi kellelegi.”

Mörth mõtles järele ja Wallander ootas.

„Nädal,” ütles Mörth. „Vähemalt üks nädal. Aga ära sa sellest kellelegi hinga.”

„Juba unustatud. Ja sa oled kindel, et nad on välismaalased? Venelased või idaeurooplased?”

„Jah.”

„Leidsid sa midagi, mis sind üllatas?”

„Ma ei ole küll laskemoona alal asjatundja. Aga seda tüüpi kuule näen ma esimest korda.”

„Veel midagi?”

„Jah. Ühel mehel on õla peal tätoveering. Mingi kõvera mõõga kujutis. Türgi saabel või kuidas seda nimetataksegi.”

„Misasi?”

„On üks selline mõõk. Minu ala on lahkamine, mitte vanaaegsed relvad.”

„Kas sinna on midagi kirjutatud ka?”

„Kuhu?”

„Tätoveeringute juurde käib ju tihtipeale mingi tekst. Mõni naise- või kohanimi.”

„Ei, teksti ei ole.”

„Veel midagi?”

„Hetkel mitte.”

„Suur tänu siis.”

„Pole tänu väärt.”

Wallander pani toru ära, tõi endale kohvi ja läks Björki juurde. Martinssoni ja Svedbergi tubade uksed seisid lahti. Kumbagi polnud toas. Ta võttis Björki kabinetis istet ja jõi kohvi, oodates, kuni Björk telefonikõne lõpetab. Hajameelselt kuulas ta Björki, kes näis üha enam ärrituvat. Ta võpatas, kui ülemus toru hargile virutas.

„Kurat võtaks,” vandus Björk. „Mis mõttega me siin üldse niimoodi rabame?”

„Hea küsimus,” tähendas Wallander. „Kuigi ma ei tea, millest jutt.”

Björk vappus raevust. Wallander ei mäletanud, et ta oleks teda kunagi nii vihasena näinud.

„Mis juhtus?” uudishimutses ta.

Björk vaatas talle otsa.

„Ma ei tea, kas ma tohin sellest rääkida,” lausus ta. „Aga samas ma ju pean. Üks neist Lenarpi mõrtsukatest, see mees, keda meie Luciaks kutsusime, sai paar päeva tagasi linnaloa. Ja loomulikult ei läinud ta enam tagasi. Arvatavasti on ta maalt lahkunud. Teda ei saa me enam iial kätte.”

Wallander ei uskunud oma kõrvu.

„Linnaloa? Ta polnud ju veel aastatki istunud? Ühe kõige jõhkrama kuriteo eest, mis siinmail iial toime on pandud? Kuidas temale linnaluba anti?”

„Ta olevat pidanud ema matustele minema.”

Wallander oli rabatud.

„Tema ema suri ju ligi kümme aastat tagasi! Mäletan seda selgesti Tšehhi politsei raportist.”

„Vanglasse oli ilmunud üks naine, kes nimetas end tema õeks ja palus talle ema matuste puhuks linnaluba. Paistab, et keegi ei vaevunud midagi kontrollima. Naisel oli kaasas trükitud kutse, kus oli kirjas, et matus toimub Ängelholmi kirikus. Kutse oli loomulikult võltsitud. Leidub veel piisavalt lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et matusekutset ei võltsi keegi. Mees sai linnaloa, üks valvur pandi teda saatma. See juhtus üleeile. Mingit matust muidugi ei toimunud, mingit õde ega surnud ema ei olnud. Nad said valvurist jagu, sidusid ta kinni ja jätsid kusagil Jönköpingi läheduses metsa. Ja nad olid koguni nii jultunud, et sõitsid kriminaaljärelevalve autoga läbi Limhamni Taani Kastrupi lennuväljale. Auto seisab seal. Ja nemad on kadunud.”

„Pole võimalik,” korrutas Wallander. „Milline idioot andis sellele bandiidile linnaloa?”

„Rootsi riik on fantastiline,” turtsus Björk. „Süda läheb pahaks.”

„Ja kes vastutab? See, kes ta vabaks lasi, tuleks nüüd tema asemel kongi pista. Kuidas sellised asjad saavad juhtuda?”

„Ma uurin lähemalt,” lubas Björk. „Aga nii see on. Mees on läinud.”

Wallander meenutas Lenarpi vanapaari kallal toime pandud uskumatult julma topeltmõrva. Siis vaatas ta Björkile lootusetult otsa.

„Mis mõte sellel kõigel on? Mis mõttega me kurjategijaid jälitame, kui nad kohe jälle vabaks lastakse?”

Björk ei vastanud. Wallander tõusis ja läks akna juurde.

„Kaua me niimoodi jaksame?” ütles ta.

„Meil pole valikut,” vastas Björk. „Kas ma saaksin nüüd kuulda, mis sul nende kummipaadist leitud meeste kohta öelda on?”

Wallander esitas talle suulise raporti. Ta oli rusutud meeleolus, väsinud ja nördinud. Björk tegi tema jutu ajal märkmeid.

„Venelased,” sõnas ta, kui Wallander oli lõpetanud.

„Või idaeurooplased. Mörth oli selles kindel.”

„Siis tuleb meil Välisministeeriumi poole pöörduda,” lausus Björk. „Nende asi on Vene politseiga ühendusse astuda. Või Poola, ühesõnaga idablokimaade politseiga.”

„Tegemist võib olla ka venelastega, kes elavad Rootsis,” ütles Wallander. „Või Saksamaal. Või miks mitte Taanis?”

„Valdav osa venelasi elab siiski endiselt Nõukogude Liidus,” lausus Björk. „Ma helistan otsekohe Välisministeeriumisse. Nemad teavad, mida sellises olukorras ette võtta.”

„Me võiksime ju laibad parve tagasi toppida ja paluda rannavalvel see rahvusvahelistesse vetesse vedada,” ütles Wallander. „Nii pääseksime kogu edasisest jamast.”

Björk tegi, nagu ei kuuleks.

„Me vajame nende isikute kindlakstegemisel abi,” ütles ta. „Fotod, sõrmejäljed, riided.”

„Ja tätoveering. Kõver saabel.”

„Kõver saabel?”

„Jah. Kõver saabel.”

Björk vangutas pead ja sirutas käe telefoni järele.

„Oota pisut,” ütles Wallander.

Björk lasi käel langeda.

„Ma mõtlen sellele mehele, kes helistas,” ütles Wallander. „Martinssoni sõnul rääkis ta Skåne murrakut. Peaksime ta üles otsima.”

„On temast mingeid jälgi?”

„Ei. Aga me võiksime avaliku pöördumise teha. Palume isikuid, kes nägid punast kummipaati vees triivimas, endast teada anda.”

Björk noogutas.

„Ma pean ajakirjanikele vastama. Nad helistavad juba ammu. Ma ei saa aru, kuidas juhtum inimtühjal rannal nii kiiresti nende kõrvu ulatus. Eile kulus selleks kõigest pool tundi.”

„Tead ju isegi, et siin lekib,” tähendas Wallander ning meenutas jälle Lenarpi topeltmõrva.

„Kus siin?”

„Politseis. Ystadi politseiringkonnas.”

„Kes lekib?”

„Kust mina tean? Minu meelest on sinu ülesanne personalile diskreetsust ja vaikimiskohustust meelde tuletada.”

Björk lajatas peopesaga vihaselt lauale, justnagu kellelegi kõrvakiilu andes. Ent ta ei kommenteerinud Wallanderi sõnu.

„Me pöördume avalikkuse poole,” ütles ta ainult. „Kell kaksteist, enne „Päevakaja”. Ja ma tahan, et sina ka pressikonverentsile tuled. Aga nüüd pean ma instruktsioonide saamiseks Stockholmi helistama.”

Wallander tõusis.

„Parem, kui me sellest üldse pääseksime.”

„Millest?”

„Nende kahe mehe mõrtsukate tagaotsimisest.”

„Eks paistab, mida Stockholmist öeldakse,” kostis Björk pead vangutades.

Wallander lahkus Björki kabinetist. Martinssoni ja Svedbergi uksed olid ikka veel pärani. Ta vaatas kella. Täpselt pool kümme. Ta läks politseihoone keldrikorrusele. Seal seisis puupukkide otsas punane kummiparv. Ta uuris seda hoolikalt taskulambiga, leidmata ainsatki firmanime ega valmistajamaad. See pani teda imestama. Ta ei osanud seda kuidagi seletada. Ta tegi parve ümber veel paar tiiru. Äkitselt köitis tema tähelepanu köiejupike. See erines ülejäänud köitest, mis parve põrandaks olevat puuplaati kinni hoidsid. See paistis olevat noaga läbi lõigatud. Ka seda ei osanud ta kuidagi seletada. Ta püüdis ette kujutada, milliseid järeldusi Rydberg oleks teinud, kuid pea oli täiesti tühi.

Kell kümme oli ta oma toas tagasi. Martinssoni ja Svedbergi telefonid ei vastanud. Ta võttis märkmeploki ja hakkas sellest vähesest, mida ta kahe surnud mehe kohta teadis, kokkuvõtet tegema. Idablokimaadest, tapetud lähilasuga südamesse, seejärel riietatud nende enda pintsakutesse ja visatud päästeparve, mida siiani pole suudetud identifitseerida. Ja mehi oli piinatud. Ta viskas ploki käest. Talle tuli äkki üks mõte. Piinatud ja mõrvatud inimesed, arutles ta. Need peidetakse ära, maetakse maha või uputatakse jala külge kinnitatud raskuse abil mere põhja. Mehi parve pannes riskiti suuresti sellega, et nad üles leitakse.

Kas see oligi nii mõeldud? Et nad üles leitaks? Kas ei viita päästeparv mitte sellele, et mõrv pandi toime laeva pardal?

Ta kortsutas ploki pealmise lehe kokku ja viskas paberikorvi. Ma tean liiga vähe, mõtles ta. Rydberg manitseks mind praegu kannatlikkusele.

Telefon helises. Kell oli saanud juba pool üksteist. Kohe, kui ta isa hääle ära tundis, meenus talle ehmatusega, et nad pidid sel päeval kokku saama. Kell kümme oleks ta pidanud isa Löderupis auto peale võtma ja sõitma Malmösse lõuendit ja värve ostma.

„Miks sa alati tulemata jätad?” küsis isa pahaselt. Kurt Wallander otsustas öelda nii, nagu asi oli.

„Ma palun vabandust,” ütles ta. „Aga mul läks täitsa meelest ära.”