Читать книгу Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast - Henry Rider Haggard - Страница 5

Nüüd olen mina, Toimetaja, kelle kohus on olnud kas testamenditäitjana või teisel viisil anda maailmale nii paljusid Allan Quatermaini või Makumazahni ehk Öösel Valvaja lugusid, nagu Aafrika pärismaalased tavaliselt teda kutsuvad, jõudnud tema kõige kummalisema looni. Pean otsekohe lisama, et ta jutustas seda mulle palju aastaid tagasi oma majas, mida hüüti “Lossiks”, Yorkshire’is, kus peatusin ka mina, pisut enne seda, kui ta lahkus koos sir Henry Curtise ja kapten Goodiga oma viimasele retkele Aafrika südamesse, kust ta enam tagasi ei tulnud.

Tegin siis väga palju märkmeid tema loost, mis rabas mind kummalisuse ja veenmisjõuga, kuid hiljem kaotasin need ega usaldanud oma mälu, et neid üldjoontes kirja panna, sest siis poleks ma saavutanud täpsust, mida mu lahkunud sõber oleks kindlasti soovinud.

Alles hiljuti leidsin treeningruumi koristades mapi, mida kandsin kaasas kunagi ammu, kui harjutasin või püüdsin harjutada kangil. Teatud tundega, mis meid haarab, kui me pärast paljusid aastaid näeme esemeid, mis on seotud ammuse noorusaja sündmustega, viisin selle akna juurde ning avasin teatud raskustega selle roostes luku. Mapis oli väike hunnik prahti: pabereid, mis käisid ühe juhtumi kohta, mille kallal olin kord töötanud kui kurat, ühe väljapaistva ja õpetatud sõbra heaks, üks sinine pliiats murdunud otsaga ja nii edasi.

Vaatasin paberid läbi ja uurisin oma ääremärkusi, mida olin kohati teinud põhjustel, mis olid mul täiesti meelest läinud, kuigi kahtlemata olid need olnud mulle omal ajal küllalt tähtsad, ning ohates tõmbasin need välja ja heitsin põrandale. Siis pöörasin kotti, et tolmu välja raputada. Kui ma seda tegin, libises sisetaskust välja väga paks märkmik särava musta kaanega, mida sai kunagi osta kuuepennise eest. Avasin selle raamatu, ning otsekohe langes mu pilk sellele pealkirjale:

“A. Q. kummaline lugu Koletisjumalast ehk Puuslikust Heu-Heust, kelle tema ja hotentott Hans avastasid Kesk-Lõuna-Aafrikas."

Otsekohe meenus mulle kõik. Nägin end, noort meest neil päevil, tegemas kiirustavaid märkmeid ühel hilisõhtul minu magamistoas “Lossis”, enne kui vana Allani lugu jõudis mu mõtteis ähmaseks muutuda, jätkates neid ka järgmisel päeval rongiga lõunasse sõites ning laiendades neid pärastpoole oma korteris Elm Courtil, “Templis”, kui mul leidus vähegi aega.

Mäletan ka pahameelt, kui avastasin, et seda märkmikku pole kusagilt leida, kuigi teadsin, et olin pannud selle kuhugi, mis minu arust oli täiesti sobiv paik. Võin ikka veel näha end seda otsimas väikeses kabinetis minu majas Londonis ning viimaks meelt heites otsinguist loobumas. Siis möödusid aastad ja juhtus nii palju asju, et viimaks ununesid nii märkmed kui ka lugu, mida need kirjeldasid. Nüüd olid need jälle ilmunud mineviku tolmukuhjast, elustades paljusid mälestusi, ning panen kirja selle ajaloolise peatüki oma armastatud sõbra Allan Quatermaini elust, kes oli juba nii ammu Varjudesse kutsutud, mis ootavad meid kõiki.

Ühel õhtul pärast jahti istusime meie - see tähendab vana Allan, sir Henry Curtis, kapten Good ja mina - Quatermaini maja, “Lossi” suitsetamistoas Yorkshire’is, rääkides paljudest asjadest.

Juhtusin nimetama, et olin lugenud üht Ameerika ajalehest kopeeritud artiklit sellest, kuidas mõned jahimehed olid näinud Zambesi soos veeuputuseelset tohutut roomajat, ning küsisin Allanilt, kas ta uskus seda juttu. Ta raputas pead ja vastas ettevaatlikult, mis näitas ta soovimatust arvata midagi niisugustest olenditest, et Aafrika on suur maa ja on võimalik, et selle sügavustes leidub veel eelajaloolisi loomi või roomajaid.

"Tean, et nii on lugu roomajatega,” jätkas ta kiirustades, “sest kord juhtusin ühele, kes oli sama suur, räägitakse, kui suurim anakondadest seal Lõuna-Ameerikas, kus nende pikkus aeg-ajalt ulatub kuuekümne või enama jalani. Tõepoolest, me tapsime ta - või pigem mu hotentotist teener Hans tegi seda - kui too oli tapnud ja alla neelanud ühe meie mehe. Seda madu kummardati kui madude jumalat ning ta võis põhjustada jutte tohutuist roomajaist. Ja meenutades teisi kogemusi, millest ma eelistan mitte rääkida, meenub mulle elevant, kes oli nii palju tavalisest suurem, et võiks kuuluda eelajalukku. Seda elevanti tunti juba sajandeid ja teda hüüti Janaks.”

"Kas sa tapsid ta?" päris Good, piiludes teda läbi oma prillide vilksamisi ja uudishimulikult.

Allan punastas oma päevituse ja kortsude all ja ütles enda jaoks üsna teravasti, olles tavaliselt nii leebe ja raskesti vihastuv:

"Kas sa ei mõista, Good, et kunagi ei tohi kütilt küsida, veel enam elukutseliselt kütilt, et kas ta tappis või ei tapnud mingit looma, kui ta ei hakka sellest ise rääkima? Siiski, kui tahad teada, ei tapnud ma seda elevanti, see oli Hans, kes tappis ta ja päästis nii minu elu. Mina lasin mööda mõlemast rauast paari jardi kauguselt!"

"Oh, mis sa räägid, Quatermain!" hüüatas taltsutamatu Good. "Kas tahad meile öelda, et SINA lasid mööda eriti suurest elevandist, kes oli vaid paari jardi kaugusel? Sul pidi ikka tõesti jänes põues olema."

"Kas ma ei öelnud, et lasin mööda, Good? Mis puutub ülejäänusse, siis ehk on sul õigus ja ma olin ehmunud, sest nagu te teate, pole ma kunagi pidanud end äärmiselt julgeks isikuks. Niisugusel kohtumisel selle elukaga, Janaga, oleks igaüks ehmunud; tõesti, isegi sina, Good. Või kui soovid olla suuremeelne, võid järeldada, et selleks häbiväärseks - jah, häbiväärseks juhtumiks, millele ma ei taha mõelda ja millest veel vähem rääkida, sest viimaks tõi see kaasa vana Hansu surma - keda ma armastasin, oli teisi põhjusi.”

Nüüd tahtis Good jälle vastata, see tahtmine oli ta ninasõõrmeist näha, kuid nägin, kuidas sir Henry sirutas välja oma pika jala ja lõi teda sääre pihta, mille järel too vaikis.

"Teema juurde tagasi tulles,” sõnas Allan kiirustades nagu see, kes soovib pääseda ebameeldivast jutust, “kord oma elu jooksul kohtasin ma mitte eelajaloolist roomajat, vaid inimesi, kes kummardasid koletisjumalat või puuslikku, mis võib olla tänaseni säilinud eelajaloolisest maailmast."

Ta peatus inimese ilmel, kes ei kavatse rohkem ütelda, ja ma küsisin innukalt: "Kes ta oli, Allan?"

"Vastus võiks esile kutsuda pika loo, mu sõber," vastas ta, "ja seda, Good, sa kindlasti ei usu; on juba ka hilja ja see võib teid tüüdata. Tõesti, ma ei suuda seda täna lõpetada."

"Meil on viskit, soodavett ja tubakat, ning ma ei tea, mida arvavad Curtis ja Good, kuid mina jään igatahes koos nende abivahenditega sinu ja ukse vahele, kuni sa mulle selle loo ära jutustad, Allan. Sa tead, et pole viisakas minna voodisse enne oma külalisi, nii et palun, jätka otsekohe," lisasin naerdes.

Vanapoiss ühmatas ja kõhkles ja paistis pahasena, aga kuna me kõik istusime tema ümber ärritavas vaikuses, mis paistis talle närvidele käivat, alustas ta viimaks.

Noh, kui te peate selle saama, siis palju aastaid tagasi, kui ma olin võrreldes praegusega noor mees, peatusin ühel päeval üsna Drakensbergi mägede lähedal. Olin teel Pretoriasse kaubakoormaga, mille lootsin maha müüa sealsetele pärismaalastele, ning olles sellega hakkama saanud, minna ühele või kahele safarile põhja pool. Juhtus nii, et kui olime lagedal maal kahe Bergi mäenõlva vahel, tabas meid kohutav äikesetorm, üks kõige hullemaid, mida ma olen kunagi tunda saanud. Kui ma õigesti mäletan, oli jaanuari keskpaik, ning sina, mu sõber (minu poole pöördudes) tead, mida Natali äikesetormid võivad tähendada sel kuumal aastaajal. See paistis tulevat kahelt poolt korraga, see tähendas, et see oli kaksiktorm, mille koostisosad tormasid üksteise suunas.

Õhk muutus paksuks ja raskeks, siis tuli tavaline oigamine, jäisele tuulele järgnes midagi pimeduse taolist, kuigi oli varajane pärastlõuna. Mäetippudel meie ümber mängisid juba välgud, kuid ikka veel ei kuulnud ma kõuekõminat ning vihmagi ei tulnud. Lisaks vankrijuhile ja härjaajajale oli mul kaasas Hans, kellest ma just rääkisin, väike kipras hotentott, kes oli minu poisieast peale olnud minu kaaslaseks reisidel ja seiklustes. See oli tema, kes tuli minu teenrina kaasa, kui ma väga noore mehena läksin Piet Retiefi saatusliku saatkonnaga Suulu kuninga Dingaani juurde, kellest mõrvati peaaegu kõik peale Hansu ja minu.

Ta oli kummaline taibukas väike mees arusaamatus eas ja omal kombel üks kõige targemaid mehi Aafrikas. Ma pole kunagi kohanud talle võrdset leidlikkuses või jäljeajamises, kuid, nagu kõigil hotentottidel, olid tal omad vead, seepärast, mil ta iganes võimaluse leidis, jõi ta nagu kala ja muutus kasutuks tüütuseks. Tal olid ka omad voorused, sest ta oli ustav nagu koer ja - noh, ta armastas mind, nagu armastab koer isandat, kes on kasvatanud teda pimedast kutsikast peale. Minu heaks võis ta kõike teha - valetada või varastada või mõrvata - ega pidanud seda valeks, pigem pühaks kohuseks. Jah, ja igal ajal oli ta valmis minu eest surema, nagu ta lõpuks tegigi.

Allan peatus, näilikult piibu koputamiseks, mis polnud vajalik, sest ta oli selle alles täitnud, kuid tegelikult, arvan, et anda endale võimalust pöörduda tule poole, mille ees ta seisis, ja nii oma nägu peita. Viimaks pöördus ta kandadel ringi, kergel, kiirel viisil, mis oli talle omane, ning jätkas.

Mina kõndisin vankri ees, uurides viletsaid kohti ja kive, mida noil päevil viisakuse tõttu nimetati teeks, kuigi see polnud tegelikult muud kui mägede vahel keerlev rada, ning just minu taga oma tavalises kohas - sest ta järgnes mulle alati nagu vari - oli Hans. Viimaks kuulsin teda köhimas õõnsal viisil, nagu tal oli tavaks, kui ta tahtis juhtida mu tähelepanu millelegi, ning küsisin üle õla:

"Mis lahti on, Hans?"

"Mitte midagi, baas," vastas ta. “Ainult et tuleb suur torm. Kaks tormi, baas, mitte üks, ja kui need kohtuvad, hakkavad need võitlema, ning õhus lendab palju odasid ja siis nutavad mõlemad pilved vihma või ehk rahet."

"Jah,” vastasin ma, “seda küll, aga kuna ma ei näe ühtegi varjualust, ei saa midagi teha.”

Hans jõudis minu kõrvale ja köhatas jälle, keerutades oma räpast mütsi vabandavalt peos, sellega mõista andes, et ta tahtis midagi soovitada.

"Palju aastaid tagasi, baas," sõnas ta, viibates lõuaga varisenud kivilasu poole miili kaugusel mäenõlval, meist vasakul, “oli seal üks suur koobas, sest kord, kui olin poiss, varjusin sinna koos mõne bušmaniga. See oli siis, kui suulud olid Natali vallutanud ning maal polnud midagi süüa, nii et järgijäänud sõid üksteist.”

“Ja mida sõid need bušmanid, Hans?"

"Tigusid ja rohutirtse, enamasti, baas, ning hirvi, kui neil oli küllalt õnne tabada neid oma mürgitatud nooltega. Küpsetatud sajajalgsed pole halvad, baas, ega ka tirtsud, kui midagi muud pole. Mäletan, kuidas mina, olles läbinälginud, nende peal rasva läksin."

"Sa arvad, et parem suundume sinu koopasse, Hans, kui oled kindel, et see on seal?"

"Jah, baas, koopad ei saa minema joosta, ning kuigi see oli palju aastaid tagasi, ei unusta ma paika, kus olen elanud kaks kuud.”

Vaatasin lähenevaid pilvi ja mõtisklesin. Need olid ebatavaliselt mustad ja ilmselt oli puhkemas kuratlik torm. Veelgi enam, olukord polnud kiita, sest me ületasime rauamaagilaiku, millesse, nagu oma kogemustest teadsin, välk alati lööb, ning vanker ja härjarakend on välkudele ligitõmbavad asjad.

Sel ajal, kui ma mõtisklesin, lähenes tagant hulk kahvreid, joostes, nagu vähegi suutsid, kahtlemata varju otsides. Nad olid oma parimais riideis - ilmselt läksid pulmapeole või naasid sealt, enamasti noored mehed ja neiud, ning minnes hüüdis üks neist mulle, ilmselt mind tundes, nagu enamik sealtkandi aafriklasi: “Ruttu, ruttu, Makumazahn!" Te teate, et suulud kutsusid mind nii. “Ruttu, välgud armastavad seda kohta," ja ta näitas oma tantsukepiga lähenevale tormile ning siis maha, kust paistis rauamaak.

See otsustas asja ning vankri juurde tagasi joostes ütlesin rakendijuhile, et ta Hansule järgneks, ning härjaajajale, et ta härgi piitsutaks. Siis ronisin vankrisse ja me võtsime paigalt, pöörates vasakule ja suundudes mäejalamile, kus Hansu sõnul asus koobas. Õnneks oli maapind üsna sile ja avatud - kõva samuti; veel enam, kuigi ta polnud siin käinud nii palju aastaid, mäletas Hans seda paika hästi. Tõesti, nagu ta ütles, oli üheks ta omaduseks mitte kunagi unustada ühtegi paika, kus ta oli kunagi käinud.

Niimoodi nägin äkki sealt vankrist, kuhu olin roninud, kuidas Hans käskis kutsaril teravalt paremale pöörata, ning ei taibanud, miks, sest maapind paistis täpselt samasugusena nagu see, millel me sõitsime. Möödudes ma siiski märkasin põhjust, sest siin oli ringikujuline allikas, mis muutis suure, aakri või enama laiuse maalapi sooks, kuhu me kindlasti oleksime vajunud. Nii sellest kui teistestki takistustest pole mul vaja lähemalt rääkida.

Praeguseks valitses suur vaikus ja pimedus muutus nii tihedaks, et esimesed härjad paistsid ähmased; muutus ka väga külmaks. Välgud mängisid mäenõlvadel, kuid ikka veel polnud kõuekõminat. Looduse selles palges oli midagi hirmutavat ja ebaloomulikku, isegi loomad tundsid seda, sest nad pingutasid rihmasid ja läksid edasi väga ruttu, piitsa ega hüüeteta, nagu teaksid ka nemad, et põgeneme hukatuse eest. Kahtlemata teadsid, sest vaist räägib kõigiga, kes hingavad. Mis puutub minusse, siis mu närvid olid pingul ja ma lootsin siiralt, et jõuame peagi sellesse koopasse.

Viimaks lootsin seda veel enam, sest lõpuks need pilved kohtusid, ja kui nende servad teineteist riivasid, järgnes kohutav tulepahvak - ehk oli see välgunool - mis sööstis alla ja tabas maad valju kõminaga. Igal juhul pani see maa värisema ja mind soovima, et ma oleksin kusagil mujal, sest see langes vankrist viiekümne jardi kaugusele, täpselt sinna, kus olime olnud umbes minut tagasi. Samal ajal kostis kõige kohutavam kõuekõmin, näidates, et torm oli nüüd otsekohe jõudmas meie peade kohale.

Need olid balli avataktid, järgnes äkiline muusikapahvatus. Siis algas tants välgulaamade ja -nooltega tantsijate asemel ning põranda asemel suure taevaga, millel nad esinesid.

On raske kirjeldada nii põrgulikku tormi, sest kuna sina, mu sõber, oled seda näinud, siis tead, et see on kirjeldamatu. Välgud, igal pool välgud, mis sähvisid kõigis kujudes - mäletan, et üks neist paistis tulekroonina, ümbritsedes hiiglaslikku pilvemäge. Veel enam, need paistsid hüppavat maast taevasse samamoodi kui taevast maha, koos üheainsa pideva kõuekõminaga.

"Kus, põrgu päralt, on su koobas?” hüüdsin ma Hansule kõrva, kes oli roninud mu kõrvale vankrisse.

Ta karjus midagi vastuseks, millest ma lärmi tõttu midagi aru ei saanud, ning näitas mäejalami poole, mis oli nüüd umbes kahesaja jardi kaugusel.

Härjad möirgasid ja hakkasid galopeerima, pannes vankri hüplema ja kõikuma, nii et ma arvasin, et see läheb ümber, ning härjaajaja jättis ohjad ja jooksis nende kõrval, et teda sõrgade alla ei tallataks, juhtides neid nii hästi kui suutis, mis polnud korralikult. Õnneks jooksid nad siiski õiges suunas.

Edasi me sööstsime, juht oma piitsa kasutamas, et loomad otse jookseksid, ning nagu võisin näha ta huulte liikumisest, vandus ta nii vängelt, kui suutis, hollandi ja suulu keeles, kuigi mu kõrvu ei jõudnud ainsatki sõna. Viimaks peatati nad järsu mäekülje juures ning pöörati ringi ja pandi end sõlme siduma, nagu hirmunud härgi seotakse, et nad ei saaks enam koormat tirida.

Me hüppasime maha ja hakkasime neid lahti rakendama, võttes ikkeid maha nii ruttu kui suutsime - mis polnud kerge, võin teile öelda, segaduse tõttu, milles nad olid, ning et seda pidi tegema otse tule all, sest välgud langesid kõikjale meie sekka. Hetkeks arvasin, et üks neist tabab vankrit ja lõpetab nii meid kui meie loo. Tõesti, olin nii hirmunud, et mul oli tugev kiusatus jätta härjad saatuse hooleks ja söösta koopa suunas, kui see seal oli - sest ma ei suutnud ühtegi näha.

Igal juhul tuli uhkus mulle appi, sest kui ma ära jooksen, kuidas saan ma iial oodata, et mu kahvrid raskusi taluksid? Kartke nii palju kui soovite, kuid ärge aafriklase ees kunagi hirmu näidake; kui te seda teete, kaotate oma mõju talle. Te pole enam suur Valge Pealik, paremast soost ja verest, te olete vaid lihtne mees nagu tema isegi, temast allpool, kui ta juhtub olema selle rahva vapper esindaja, millest enamik mehi on vaprad.

Nii et ma püüdsin mitte välkudest välja teha, isegi kui üks tabas viirpuud mitte rohkem kui kolmekümne sammu kaugusel. Juhtusin sinnapoole vaatama ning nägin viirpuud leekides, viimase oksani. Järgmisel hetkel nägin vaid tolmupilve, viirpuu oli läinud ning üks ta pilpaist tabas mu mütsi.

Koos teistega kiskusin ja tagusin härgi, võtsin nööre ikkelt maha nii hästi kui sain, kuni viimaks olid nad kõik lahti ning sööstsid minema, et otsida varju pea kohal rippuvate kaljude alt, kust aga said, oma vaistu kasutades. Viimast kaht ikkehärga - väärtuslikke loomi - oli eriti raske vabastada, sest nad püüdsid järgneda oma kaaslastele ja pingutasid rihmu nii väga, et viimaks pidin need lahti raiuma, sest ma ei suutnud neid vabastada. Siis sööstsid nad teistele järele, kuid ei jõudnud kaugele, vaesed loomad, sest viimaks nägin neid mõlemaid - nad jooksid koos - langemas, nagu oleks neid südamesse tulistatud. Välk oli neid tabanud; üks neist ei liigutanud enam kunagi, teine lebas selili, põtkides mõne hetke, ja siis muutus sama vaikseks kui ta rakendikaaslane.

"Ja mis sa selle peale ütlesid?" päris Good mõtlikult.

"Mis sina oleksid ütelnud, Good?" küsis Allan karmilt. "Kui oleksid kaotanud kaks oma parimat härga niisugusel viisil, ning sul pole kuuepennistki, mille eest uusi osta? Noh, me kõik teame su keelekasutust, nii et sul pole vaja vastata."

"Oleksin öelnud…" alustas Good, asetades end tema olukorda, kuid Allan katkestas teda käeviipega.

"Midagi Kõikvõimsa Jupiteri kohta, arvan ma,” lausus ta.

Siis ta jätkas.

Noh, mis mina ütlesin, kuulis vaid kaitseingel, kuigi tõenäoliselt arvas Hans selle ära, sest ta karjus mulle:

"Need oleksime võinud olla meie, baas. Kui taevas on vihane, peab ta kellegi saama, parem härjad kui meie, baas.”

“Koobas, sa tobu!” möirgasin ma. “Jää vait ja vii meid koopasse, kui see olemas on, sest kohe algab rahe.”

Hans irvitas ja noogutas, siis hakkas üllatava kiirusega mäest üles ronima, paludes teistel järgneda, kiirustatuna suurest raheterast, mis tabas teda pähe. Viimaks jõudsime varisenud kivide hunnikuni, millest me põiklesime ja rabelesime üle pimeduses, mis nüüd, rahe langema hakates, oli välgulöökide vaheajal tihedam kui kunagi varem. Kõige suurema kivi taga sööstis Hans põõsastesse, tirides mind kahe kivi vahele, mis moodustasid loodusliku värava taga olevale koopale.

"Siin see koht on, baas,” sõnas ta, pühkides verd, mis voolas ta laubalt rahekivist tekkinud haavast.

Kui ta rääkis, näitas mulle eriti ere sähvatus, et olime teadmata kui suure koopa suus. Et see pidi olema suur, võis arvata kõuekõmina kaja järgi, mis järgnes sähvatusele, ning see paistis kõmisevat selles õõnsas paigas mäe sisemuse mõõtmatuist sügavustest.