Читать книгу Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast - Henry Rider Haggard - Страница 6

Me ei jõudnud koopasse mingil juhul liiga vara, sest kui poisid olid meie järel sisse roninud, algas tõsine rahehoog, ning teie, sõbrad, teate või olete vähemalt kuulnud, missugune võib olla Aafrika rahe, eriti Bergi mägedes. Olen näinud, kuidas raheterad lähevad läbi tsingitud pleki nagu püssikuulid, ning ma tõesti usun, et mõned neist teradest, mis seekord langesid, oleksid läinud ka läbi kahekordse pleki, sest need olid sama suured kui ränikivid ja sama teravad. Kui nimetatud torm oleks tabanud kedagi avamaal ilma vankrita, mille alla ronida, või sadulata pea peale panemiseks, ma kahtlen, kas ta oleks ellu jäänud, et näha jälle selget taevast.

Vankrijuht, kes oli nutu äärel kurvastusest Kapteini ja Deutchmanni pärast, nagu kaht juhthärga nimetati, läks peaaegu hulluks, sest arvas, et rahe võiks tappa teisi, ning tahtis tõesti välja joosta metsiku mõttega karjatada neid kuhugi varju alla. Käskisin tal vaikselt istuda ja mitte olla loll, sest me ei saanud teha midagi nende aitamiseks. Hans, kel oli välgu ajal kombeks usklikuks muutuda, märkis mõtlikult, et polnud kahtlust, et see “Suur-suur” seal taevas vaatab mu karja järele, sest mu Reverend Isa (kes oli õpetanud talle erilist usku või uskude segu, mis Hansu arvates oli kristlus) oli talle öelnud, et kari tuhandel künkal on Tema eriline vara, ning kas polnud siin Bergil me just tuhande künka keskel? Suulust vankrijuht, kes polnud “usku leidnud”, vaid oli lihtne, toores metslane, vastas teravalt, et kui asi on nii, kas poleks siis see “Suur-suur” võinud kaitsta ka Kapteini ja Deutchmanni, mida ta oli selgelt keeldunud tegemast. Siis, nagu mõni raevukas naine, et närve lõdvestada, hakkas ta Hansu sõimama, keda ta hüüdis kollaseks šaakaliks, lisades, et ka kõige hullema härja saba oli rohkem väärt kui kogu ta keha, ning ta soovis, et pigem tabaksid raheterad Hansu vääritut nahka ja mitte tema hindamatute loomade omi.

Need vastikud märkused tema isiku kohta ärritasid Hansu, kes ajas hambad irevile nagu vihane koer ja vastas sobivas keeles, mis sisaldas mõtisklusi suulu perekonna ja eriti ta ema kohta. Lühidalt, kui ma poleks sekkunud, oleks tekkinud kena tüli, mis oleks võinud lõppeda rusikahoopide või noalöökidega. Seda ma siiski energiliselt tegingi, öeldes, et seda, kes ütleb järgmise sõna, peaks koopast välja löödama, et ta vaidleks rahe ja välguga, ja pärast seda oli rahu majas.

Torm jätkus veel kaua, sest vahel, kui see paistis juba vaibuvat, tuli see jälle tagasi, liikudes ringis, nagu niisugused tormid vahel teevad, ning kui rahe oli möödas, järgnes paduvihm. Seepärast, kui kõu enam ei kõmisenud ega kajanud mäetippudel, oli pimedus käes, nii et sai selgeks, et me pidime ööseks peatuma seal, kus olime, eriti kuna poisid, kes olid läinud härgi otsima, teatasid, et nad ei suuda neid leida. See polnud meeldiv, sest koobas oli ebatavaliselt külm ja vanker oli liiga märg, et selles magada.

Siin oli veel kord abi Hansu mälestustest. Olles laenanud mu tikke, roomas ta mööda koobast sügavamale ning tuli viimaks tagasi, tirides suurt hulka puid enda järel, tolmuse ning ussidest söödud välimusega, kuid kuivi ja väga sobivaid süütamiseks.

"Kust sa selle said?" küsisin ma.

"Baas," vastas ta, “kui ma elasin siin koos bušmanitega, kaua enne, kui need mustad lapsed,” (see solvang käis vankrijuhi ning härjaajaja kohta, kelle nimed olid Mavoon ja Induka) "olid sigitatud nende tundmatute isade poolt, peitsin ära suure hulga puid talve jaoks või puhuks, kui peaksin kunagi siia tagasi tulema, ning need on ikka veel seal, kaetud kivide ja tolmuga. Sipelgad, kes maas rongi jooksevad, teevad sama asja, baas, et nende lastel oleks toitu, kui nad on surnud. Nii et nüüd, kui need kahvrid aitaksid mul puid tassida, teeksime hea tule ja oleksime soojas."

Imetledes väikese hotentoti ettenägelikkust, mille oli talle sisse kasvatanud ta sadade esiisade põlvkondade vajadused, palusin, et teised läheksid temaga peidupaika, mida nad punastades tegid, ning viimaks saime suurepärase tule. Siis tõin pisut toitu, sest õnneks olin hommikul tapnud antiloobi, kelle liha me röstisime sütel, ning koos lähkritäie veiniga vankrist sõime peatselt suurepärast õhtusööki. Tean, et paljude meelest pole hea anda pärismaalastele alkoholi, kuid mina olen leidnud, et kui neil on külm ja nad on väsinud, ei tee üks naps neile halba ja parandab märgatavalt nende tuju. Häda oli selles, kuidas takistada Hansul võtmast rohkem kui üht, ja viimaks tegin sellest lähkrist enda voodikaaslase.

Kui meie kõhud olid täis, süütasin piibu ja hakkasin Hansuga vestlema, keda see grokk oli teinud jutukaks ja seepärast huvitavaks. Ta küsis minult, kui vana oli see koobas, ja ma ütlesin talle, et see oli sama vana kui Bergi mäed. Ta vastas, et oligi nii arvanud, sest kaugemal koopapõrandas olid mõned jalajäljed, mis olid kivistunud ja neid polnud jätnud ükski olend, keda tema oli kunagi kuulnud või näinud, ja ta näitab neid mulle homme, kui ma soovin. Veel enam, seal lebas ka kummalisi konte, mis olid samuti kivistunud ja need olid tema arust kunagi kuulunud hiiglastele. Ta arvas, et leiab mõned kondid, kui päike varahommikul koopasse paistab.

Siis selgitasin Hansule ja kahvritele, kuidas kunagi tuhandeid aastaid tagasi, enne kui maailmas leidus inimesi, olid siin elanud tohutud olendid, hiiglaslikud elevandid ja roomajad, nii suured kui sada krokodilli ülestikku, ning nagu mulle räägiti, koletislikud ahvid, palju suuremad kui ükski gorilla. Nad olid väga huvitatud ja Hans ütles, et mis puutus ahvidesse, oli see päris tõsi, sest ta oli näinud ühe pilti või hiiglase pilti, kes paistis olevat ahvisarnane.

"Kus?" küsisin ma. “Raamatus?”

“Ei, baas, siin koopas. Bušman tegi selle kümme tuhat aastat tagasi.” Sellega mõtles ta, et mingil määramatul ajal minevikus.

Nüüd ma meenutasin muinasjutulist olendit, mida hüüti Ngolokoks, kes pidi elama, teadmata kus, idaranniku soodes ja mujalgi. See loom, kellesse, pean lisama, ma vähimatki ei uskunud, sest pean teda pärismaalaste väljamõeldud hirmutiseks, pidi olema vähemalt kaheksa jalga pikk, kaetud halli karvaga, ning tal pidid olema varvaste asemel küünised. Mu peamine allikas oli kummaline vana portugallasest kütt, keda olin kunagi tundnud, kes vandus, et oli näinud mudas jälgi, et too oli tapnud ühe ta meestest ning väänanud tal pea otsast. Küsisin Hansult, kas ta oli sellest kuulnud. Ta vastas, et oli, kuigi seda oli kutsutud Milhoy’ks, kuid et see kurat, mis oli sellesse koopasse maalitud, oli sellest suurem.

Nüüd ma arvasin, et ta ajas mulle udujuttu, nagu pärismaalased sageli, ja ütlesin, et kui nii, siis parem näidaku ta mulle seda pilti otsekohe.

"Parem oota, kui päike hommikul särab, baas,” vastas ta, “sest siis on valgus hea. Ja seda kuradit pole hea öösel vaadata."

"Näita seda mulle," kordasin kibestunult. “Meil on vankris laternaid."

Nii et pisut vastutahtmist juhtis Hans mind viiskümmend sammu või rohkemgi mööda koobast edasi, sest see oli väga suur, kandes üht laternat ja mina teist, kui kaks suulut järgnesid, küünlad peos. Minnes nägin seintel palju bušmanite joonistusi ning ka üht või kaht pilti neist kummalistest inimestest. Mõned neist joonistustest paistsid üsna värsketena, kuid teised olid kustunud või oli iidse kunstniku kasutatud värv maha koorunud. Need olid tavalised pildid, kuidas mehed kütivad kannasid ja teisi antiloope, lastes neid nooltega, samuti kuidas mõni odamees kütib elevante ja lõvisid.

Üks neist siiski, mis oli kummalisel kombel neist kõige paremini säilinud, erutas mind tohutult. Seal olid mehed, kelle näod olid valgeks värvitud ja kes paistsid kandvat mingisugust soomusrüüd ja kummalisi teravatipulisi mütse, nagu minu arust kandsid neid früüglased, ründamas pärismaalaste kraali, mille pilliroost tara oli selgesti välja toodud, nagu ka ümmargused hütid selle taga. Veel enam, vasakul tirisid mõned neist meestest naisi eemale niisuguse asja poole, mis hulga laineliste joonte järgi otsustades paistis olema rohmakas joonistus merest.

Ma vahtisin ja ahmisin õhku, sest kindlasti oli minu ees pilt foiniiklastest, kes olid oma naiseröövimisretkel, nagu neil iidsete kirjanike jutu järgi oli kombeks teha. Ja kui nii, siis pidi selle pildi maalijaks olema bušman, kes oli elanud kaks tuhat ja rohkemgi aastat tagasi. See oli hämmastav. Hans ei paistnud siiski huvituvat, vaid liikus edasi, nagu tahaks ebameeldivat asja lõpetada, ning ma pidin talle järgnema, kartes, et kaon selle tohutu koopa määratuisse sügavikesse.

Viimaks jõudis ta praoni koopa küljel, millest pidin olema märkamata mööda läinud, nagu kindlasti ka paljud teised.

"Siin on see koht, baas," ütles ta, “just nagu see enne oli. Nüüd tule mulle järele ja vaata, kuhu astud, sest põrandas on praod.”

Ma pressisin end avasse, kust oli mul vaevalt ruumi läbi pugeda, kuigi ma pole väga paks. Sellele järgnes kitsas tunnel, mille tekitajaks oli kas vesi või plahvatavad gaasid sadu tuhandeid aastaid tagasi - arvan, et viimane, sest lagi, mis polnud põrandast kõrgemal kui kaheksa või üheka jalga, oli teravate nukkide ja konarustega, mis ei näidanud kusagil veejälgi. Kuid kuna mul pole vähimatki aimu, kuidas olid need suured Aafrika koopad tekkinud, ei aruta ma seda enam. Põrand oli siiski päris sile, sest seda oli kahtlemata kulutanud palju põlvkondi inimjalgu.

Kui me olime roninud tunnelis kümme või kaksteist sammu, hüüdis Hans mulle, et ma vaikselt paigale jääksin ja mingil juhul ei liigutaks. Kuuletusin talle imestades ning minu laterna valgel nägin, kuidas ta enda oma tõstis, millel oli laternatipu tinavõru külge kinnitatud nahksilmus, et seda oleks mugavam vankri külge riputada, ning pani selle silmuse endale kaela, nii et latern rippus tal seljal. Siis surus ta end vastu koopaseina, nägu seina poole, nagu ei tahaks ta näha, mis on tema selja taga, ning ronis ettevaatlikult külgsammudega edasi, hoides kaljunukkidest kõvasti kinni. Kui ta oli roninud umbes kakskümmend või kolmkümmend jalga niisugusel krabisarnasel viisil, pöördus ta ja ütles: "Nüüd, baas, pead tegema, nagu mina tegin."

"Miks?" küsisin.

"Hoia laternat all ja sa näed, baas."

Ma tegin seda ja märkasin, et sammu või kahe järel oli tunneli põrandas teadmata kui sügav lõhe, sest lambivalgus ei tunginud selle põhja. Ma märkasin ka, et serv koridoriseina ääres, mida mööda Hans oli läinud, polnud kusagil laiem kui kaksteist tolli ning mõnes paigas vähem kui kuus tolli lai.

"On see sügav?” küsisin ma.

Vastuseks leidis Hans kivitüki ja heitis selle sügavikku. Ma kuulatasin ning alles üsna pika aja pärast kuulsin alt selle kõlksatust.

"Ütlesin baasile," sõnas Hans ülemuslikul toonil, “et parem oodata homseni, kui sellest august tuleb pisut valgust, kuid baas ei kuulanud mind ja teab kahtlemata paremini. Kas baas ei tahaks nüüd minna tagasi voodisse, nagu on minu arust kõige targem, ning tulla homme tagasi?"

Kui peate tõtt teadma, siis ma poleks midagi meelsamini teinud, sest paik oli jäle. Kuid olin Hansu peale nii pahane, et ta mängis mulle seda trikki, et isegi kui kartsin murda oma kaela, ei tahtnud ma teha talle seda rõõmu, et ta pilkaks mind oma kavalal viisil.

"Ei,” vastasin vaikselt, “ma lähen voodisse, kui olen näinud seda pilti, millest sa räägid, ja mitte varem.”

Nüüd muutus Hans ärevaks ja palus mind siiralt mitte püüda lõhet ületada.

“Ma mõistan, kuidas asi on,” ütlesin, “et seal pole mingit pilti ja sa lihtsalt mängid mulle oma vempe. Noh, ma tulen vaatama ja kui ma näen, et sa mulle valetad, siis panen sind seda kahetsema.”

“Pilt on seal või oli, kui ma olin noor,” vastas Hans mornilt, “ning mis puutub ülejäänusse, siis teab baas paremini. Kui ta murrab nüüd oma kehas kõik kondid, ärgu ta mind süüdistagu, ning ma palun, et ta räägiks tõtt, kogu tõe, Reverend Isale seal taevas, kes jättis ta minu hooleks, ning ütleks Isale, et Hans palus tal mitte tulla, kuid tema kuri tuju ei lasknud tal seda teha. Vahepeal võiks baas parem saapad jalast võtta, sest nende bušmanite jalad, kelle vaime ma kõikjal tunnen, on serva väga libedaks teinud."

Istusin vaikselt ja võtsin saapad jalast, mõeldes endamisi, et annaksin rõõmuga ära kõik Durbani panka kogutud säästud, kui mind sellest katsumusest säästetaks. Kui kummaline asi on küll valge mehe uhkus, eriti anglosaksi verest või millestki sellesarnasest. Mul polnud üldse vaja niimoodi riskida, kuid et Hans ja need kahvrid mind salaja ei pilkaks, pidin tegema seda vaid uhkuse pärast. Hingepõhjas needsin Hansu ja koobast ja auku ja pilti ja tormi, mis oli mind siia toonud, ja kõike muud, mis mul pähe tuli. Siis, kuna mu laternal polnud niisugust silmust nagu Hansu omal, võtsin laterna tinarõnga hambusse, kuigi see haises jõledalt, sest see paistis olevat ainus asi, mida teha, laususin vaikselt kõige siirama palve ja alustasin teed, nagu meeldiks mulle see.

Tõtt-öelda mäletan sellest teekonnast vähe, välja arvatud et see paistis kestvat kolm tundi ja mitte minuti, ning kahe suulu tekitatud hädakisa ja halamist minu selja taga, kes jätsid minuga kõige südamlikumalt jumalaga, kui ma edasi läksin, ning näitasid oma kiindumust igal viisil, kutsudes mind oma isaks ja emaks nelja põlvkonna jooksul.

Kuidagi väänlesin mööda seda neetud serva edasi, surudes kõhtu võimalikult kõvasti vastu seina, nagu oleks selles organis mingi haarav omadus, ning kobades kaljunukkide järele, mille jooksul murdsin kaks küünt. Siiski sain kenasti üle, kuigi just lõpu eel libises üks mu jalgadest ja ma avasin suu, et midagi öelda, mille tagajärjel langes mu latern kuristikku, võttes kaasa lahtise esihamba. Kuid Hans sirutas oma kondise käe, tahtes haarata mu kuuekraest, ent tabas mu vasakut kõrva, ja niimoodi valuliselt toetatult jõudsin kõvale pinnale ja needsin teda maapõhja. Kuigi mõni oleks pidanud mu keelekasutust teravaks, ei vaielnud ta üldse vastu, olles liiga rõõmus mu eluga päralejõudmise üle.

"Hammas pole tähtis, baas," ütles ta. "On parem, kui see niimoodi ootamatult läheb, sest nüüd võid jälle süüa koorukesi ja kõva kuivatatud liha, mida sa pole saanud teha kuid. Laternast on muidugi kahju, kuigi ehk saame uue Pretoriast või mõnest teisest kohast."

End kogudes piilusin üle kuristiku serva. Seal kaugel-kaugel all nägin oma laternat leegitsemas mingi valge aine peal, sest klaas oli purunenud ja kogu õli oli leekides.

“Mis see valge asi seal on?” küsisin. "Lubi?"

"Ei, baas, need on murtud kondid. Kui olin noor, lasksin end bušmanite abil alla köiega, mida olime keerutanud lugadest ja sokunahkadest, lihtsalt et vaadata, baas. Selle all on veel üks koobas, baas, kuid ma ei läinud sinna, sest olin liiga hirmunud.”

“Ja kuidas kõik need kondid sinna said, Hans? Neid peab seal olema sadasid!"

“Jah, baas, palju sadasid, ning nad sattusid sinna niiviisi. Alates maailma algusest on bušmanid selles koopas elanud ja sinna lõkse seadnud, pannes oksi üle augu ja kattes selle tolmuga, et see paistaks kaljuna, nagu mängus lõkse tehakse, baas - jah, nad tegid seda, kuni viimane neist mitte väga kaua aega tagasi tapeti buuride või suulude poolt, kelle lambaid ja koduloomi nad varastasid. Siis, kui vaenlased neid ründasid, mida juhtus sageli, sest on alati olnud õige tappa bušmaneid, jooksid nad koopasse ja sinna prakku ja ronisid mööda kitsast kaljuserva, mida nad suutsid teha ka suletud silmadega. Kuid rumalad kahvrid, või kes nad ka olid, jooksid neile järele, kukkusid läbi okste ja said surma. Nad pidid seda päris sageli tegema, baas, sest seal all on nii palju kolpasid, paljud neist on aja jooksul päris mustunud ja kiviks muutunud.”

“Võiks arvata, et kahvrid said vahepeal targemaks, Hans.”

“Jah, baas, kuid surnud hoiavad oma tarkuse endale, sest ma usun, et kui kõik ründajad olid käigusuus, siis teised bušmanid, kes olid koopas varitsenud, ründasid neid tagant ja lasksid neid mürgitatud nooltega ja ajasid nad koopasse, nii et keegi ei pääsenud tagasi; tõesti, need bušmanid ütlesid mulle, et nii nende isad tavaliselt tegid. Igal juhul kui keegi pääseski, oli põlvkonna või kahe jooksul kõik unustatud ning sama asi juhtus uuesti, sest, baas, maailmas on alati olnud palju lolle ning loll, kes sünnib, on just sama suur tobu kui see, kes ees ära läheb. Surm puistab tarkuseteri liiva, baas, ning liiv on nii janune, et kuivab varsti jälle. Kui nii poleks, baas, ei armuks mehed enam naistesse, ning isegi suurmehed - nagu sina, baas - armuvad.”

Olles andnud selle torke, et vältida võimalust vastamiseks, hakkas Hans vestlema rakendijuhi ja härjaajajaga teisel pool sügavikku.

"Tehke ruttu ja tulge üle, te vaprad suulud seal,” ütles ta, “sest te panete oma pealiku ootama ja minu niisamuti.”

Suulud piilusid laternaid sirutades all olevasse kuristikku.

"Oh!" ütles üks neist. “Kas me oleme nahkhiired, kes oskavad lennata üle niisuguse augu, või pärdikud, et võime ronida serval, mis pole laiem kui oda, või kärbsed, et oskame seintel kõndida? Oh, me ei tule, me ootame siin. See tee on vaid kollastele ahvidele nagu sina või neile, kes kasutavad valge mehe nõidust, nagu Inkoos Makumazahn."

“Ei,” vastas Hans mõtlikult, “te pole ükski neist olendeist, kellel kõigil on omad oskused. Te olete vaid paar alamast soost kahvritest argpükse, must nahk selga tõmmatud, et paistaksite inimese moodi. Mina, “kollane šaakal” suudan minna üle kuristiku ja baas suudab minna üle kuristiku, kuid teie, viletsad koerad, ei suudaks isegi sellest üle lennata, sest kardate, et kukute keset teed. Noh, koerad, lennake tagasi vankri juurde ja tooge väike nöörikera, mis on istme all, sest meil võib seda vaja minna.”

Üks neist vastas tagasihoidlikult, et nad ei kuula tema, hotentoti käske, mispeale ma ütlesin: "Võta köis ja too see otsekohe siia."

Nii nad läksidki tõrksal ilmel, sest Hansu teravad sõnad olid kohale jõudnud, ja nad mõistsid jälle, et tema sai alati tülist parima osa. Oli tõsi, et nad olid nii vaprad kui vähegi võis olla, kuid ükski suulu ei tunne end maa all hästi ning kõige vähem nii pimedas paigas, kus tema arust võib kummitada.

"Nüüd, baas," sõnas Hans, "me läheme ja vaatame seda pilti - see tähendab, kui sa pole päris kindel, kas ma ikka valetan, sest kui seal polegi pilti, pole mõtet minnagi, ning sul on parem siin istuda ja oma murdunud küüsi lõigata, kuni Mavoon ja Induka köiega tagasi tulevad."

“Oh, mine edasi, sa mürgine väike elukas!” ütlesin ma, pahane ta pilgete peale, rõhutades oma sõnu tugeva jalahoobiga.

Siin ma siiski tegin suure vea, sest olin unustanud, et mul polnud saapaid jalas, ning kas Hans kandis oma räpastes pükstes suurt hulka kõvasid asju või oli ta taguots erakordselt kivitaoline. Lühidalt tegin oma varvastele vastikult haiget ja talle üldse mitte.

"Ah, baas," sõnas Hans magusalt naeratades, "sa peaksid meeles pidama, mis su Reverend Isa mulle õpetas: pane alati jalga saapad, enne kui taod teravaid kive. Mu püstolitaskus on väike puur ja mõned naelad, baas, mida kasutasin täna hommikul, et su karpi ära parandada.”

Siis pani ta jalamaid plehku, et ma ei prooviks ka tema pead ja vaataks, kas ka selles on naelad, ning kuna temal oli ainus latern, pidin lonkama või pigem hüppama talle järele.

Käik, mille põrand oli ikka veel tuhandeist surnud jalgadest siledaks kulutatud, jätkus kaheksa või kümme sammu ja käändus siis paremale. Kui me jõudsime selle nurga juurde, nägin ees valgust, mida ma ei mõistnud, kuni viimaks leidsin end seismas mingis lehtrisuus - see võis olla umbes kolmkümmend jalga lai, mis tõusis sealt, kus me seisime, otse meie kohal olevale mäeküljele, umbes kaheksakümne või saja jala kõrgusele. Mis oli selle tekitanud, ei suuda ma aimata, kuid seal see oli - lehter, nagu ma ütlesin, täpselt selle kujuline, mida kasutatakse, kui valatakse õlu tünnidesse või portveini karahvini, ja see koht, kus me olime, oli muidugi selle kitsam ots. Valgus, mida olin näinud, tuli seepärast taevast, mis nüüd, kui torm oli möödas, oli puhtakspestud ja ilus ning ka tähti täis külvatud, sest hetkeks peitis tormist jäänud tihe pilv kuu, mis oli nüüd just veidi vähem kui täis.