Читать книгу Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris - Häli Kivisild Rait Piir Laura Loolaid Joel Jans Tamme - Страница 4

Olen sündinud ja kasvanud Eestis, käisin põhikoolis Sürgaveres, edasi C. R. Jakobsoni gümnaasiumis, inglise keele eriklassis. Seejärel läksin õppima Tartu Ülikooli, kus sain ka magistrikraadi inglise keele ja kirjanduse alal. Viimased 14 aastat olen elanud Mehhikos koos abikaasa ja kahe eelteismelise tütrega. Kirjutan peamiselt fantaasiat ja ulmet, mis on vürtsitatud kröömikese õudusega. Sel aastal ilmus ka mu debüütromaan, õudussugemetega fantaasia «Saskia läheb metsa» (2021).

Minu kabinet Jumalate Akadeemia peahoones on vaid pisut suurem kui seinakapp ning selles pole rohkem esemeid kui tööks hädavajalik mööbel ja kontoritarbed. Ma jagan seda kabinetti kuue teise õppejõuga, ent kogu minu antava kursuse vältel pole ma näinud ühtegi oma ametikaaslastest. Kui kõik hästi läheb ja kursuste rotatsiooniplaanis ootamatuid muudatusi ei tehta, ei näe ma neid ka kunagi.

Minu kolleegideks on galaktikaõppe jumalatudengid nagu ma isegi, ning kuigi meil on kohustus anda oma õppeaja jooksul kuus kursust planeediõppe jumalahakatistele, on meie omavaheline suhtlus olematu, nagu galaktikaõppuritele kohane. Iga galaktikaõppe jumal hoiab oma käigud enese teada ning veedab enamiku ajast Akadeemia kõrgeimal korrusel olevates töö- ja eluruumides, kus meie põhitööks on omaenda galaktika loomine, simulatsioonide läbiviimine ning lõpuks ka galaktika tegelik ehitamine ning elushoidmine kindlaksmääratud aja vältel.

Kui see on edukalt tehtud, kroonib meie aastatuhandeid väldanud pingutusi jumala tiitel, sest ainult galaktikaeksami läbinud jumalad on «õiged» jumalad. Need, kes planeetide või päikesesüsteemide jumalateks jäävad, on nii vanajumalate kui jumalate meelest hampelmannid ning peaksid oma eksisteerimise kohepealt lõpetama. Sellele suhtumisele vastukaaluna on mitmed galaktikajumalad viimastel aastamiljonitel juurutanud tava oma galaktikate planeete või päikesesüsteeme «välja rentida» ning nii mõnigi usin, ent visionäärikalduvusteta planeedijumal on saanud enda käsutusse süsteemi, mida ta kohalikul tasandil oskuslikult valitseb, selle asemel et piinelda päikesesüsteemi- või galaktikaloengutes, mis tema võimetele kohased pole.

Täna, kui ma pärast loengut tagasi kabinetti kõndisin, kuulsin ma pealt jutuajamist kahe päikesesüsteemi tudengi vahel. Nad tegid plaane vaheeksami järel võtta kümme tuhat aastat akadeemilist puhkust ning rentida selleks ajaks kumbki ühe planeedi galaktikajumal Riboneau äsja-loodud galaktika naaberpäikesesüsteemides.

«Nii et sa võtad humanoididega planeedi?» küsis neist pikem tudeng.

«Jah,» vastas teine. «See on küll binaarse süsteemiga, aga Riboneau lubas mul füüsika ja astronoomiaga katsetada. Klass 8. Ma loodan vähem kui viie tuhande aastaga alates liigi teadvuse käivitamisest kosmoselendudeni jõuda.»

«Nii et sa teed intelligentse elu kiirkäivituse?»

«Ma pean. Aga tal on ehitusklotsid väga hästi läbi mõeldud, nii et kiirkäivitus pole probleemiks.»

Teine tudeng noogutas.

«Ma võtsin endale kolmeharulise liigiülese süsteemi,» sõnas ta. «Kolmteist erinevat kultuuri, kaks neist maa-alused.»

«Mida ta geoloogias peibutisena kasutab – maa-aluste liikide «arenguetappe»?»

Teine tudeng raputas pead.

«Pealiskihis jah, aga maakoores…»

Tudengid rääkisid edasi, jagades mõtteid ja arvamusi oma planeetide kohta ning ma naeratasin tasakesi. Need kaks jumalahakatist olid intelligentse mõtte ja jutuga ning tunnetasid intuitiivselt, et igasugune praktiline kogemus planeetide haldamisel tuleb neile kasuks. Samuti on nad oma päikesesüsteemide jumalate järelevalve all, ning Riboneaud tundes on ka tema pidevalt oma galaktika juures ning varmalt valmis jumalatudengeid aitama.

Ma avasin oma kabineti ukse ja seisatasin hetkeks. Ma tegin seda alati, veendumaks, et kabinet on tühi. See oli alati tühi, aga ma eelistasin selles iga kord uuesti veenduda.

Mu oksjuuksed heljusid kabinetti ning leidsid lüliti. Sellele vajutades täitus ruum maheda rohekaskuldse valgusega, mis oli piisav nägemaks, et kabinet oli täpselt sellises seisukorras, nagu ma selle jätnud olin. Ma astusin üle lävepaku ning sulgesin ukse enda järel. Kahe pika sammuga jõudsin ma laua juurde. See laud ja sellega ühtekuuluv tool olid ainukesed mööbliesemed, mille ma olin siia kaasa toonud. Mõlemad olid valmistatud tugevast ja soojast varkimaarpuidust ning selle ornamentaalne puusüü helendas ruumi hämaruses rahustavalt.

Ma sättisin end toolile istuma ning tegin käega avamisliigutuse. Minu ette lauale ilmusid kolm kaussi. Vasakul asus kõige suurem kauss, valmistatud põletatud savist ning kaetud Lisari planeedi pääsukese sekreedist valmistatud glasuuriga. Kauss oli täidetud kolme sentimeetri pikkuste läbipaistvate mälukristallidega, mida ma eksamitel kasutan. Need kristallid salvestasid vastused eksaminandi eriomase mõttekoodiga ning ei lasknud neil spikerdada.

Otse minu ees seisis teine savikauss, poole väiksem kui esimene. Ka see oli valmistatud põletatud savist ning kaitstud Lisari glasuuriga. Lisaks olid sellele maalitud Lisari planeedi pääsukesed ja bambusaatmetsad. See kauss oli mõeldud eksami läbinud tudengite kristallide jaoks. Minust paremal seisis klaaskauss eksamil põrunud tudengite kristallide jaoks. Kogemustele tuginedes oli see klaaskauss iga kursusega aina suuremaks muutunud.

Loen tudengitele praegu «Planeetide ehitusklotside» algkursust. See polnud minu valik – VANAJUMAL ESRAT, minu galaktikaeksami juhendaja, määras mulle selle kursuse, öeldes, et iga jumal peab oma mänguasju tundma. Olin kindel, et ta mõtles selle all jumalahakatisi, ent viimase kolme aastasaja jooksul olen ma hakanud kahtlustama, et äkki pidas ta silmas hoopis mind ja minu galaktikaprojekti.

Ma saatsin pilgu üle laua ja võtsin ohates vasakul olevast kausist kristalli ning keskendusin eksami vastustele. Mõne hetke pärast viskasin punaselt hõõguva kristalli paremal asuvasse klaaskaussi. Ma kordasin sama liigutust järgmise kristalliga ning järgmise ja järgmisega. Kui ma olin läbi vaadanud umbes kolmandiku eksamitöödest, oli klaaskausis kuhi punaselt hõõguvaid kristalle ning minu ees olevas savikausis umbes kolm tosinat roheliselt kumavat kristalli.

Kõlas koputus ning ukse vahelt pisteti sisse sasitud koerapea. Ma viipasin kutsuvalt ning uks läks pisut rohkem lahti. Koerapeale järgnes leidlik teraskonstruktsioon, mis jäljendas humanoidi skeletti.

«Kuidas sul läheb?» küsis koerapea tavajumalate keeles, mis oli Akadeemia ning ülikoolilinnaku lingua franca. Ma sirutasin kaela.

«Frangella, ma ei tea, kui kaua ma siin vastu pean,» sõnasin ma tagasihoitud ärritusega. «Mu kursusel on umbes tuhat jumalahakatist ja vähemalt pooled neist ei pääse sellelt eksamilt edasi.»

Frangella, minu kursusekaaslane juba planeediõppest alates ning mu parim ja ainuke sõber, tuli laua juurde, liigutades oma teraskeha nõtkelt ja elegantselt. Tema ilmekad spanjelisilmad vaatasid mind kaastundega.

«Planeetide ehitusklotside vaheeksamilt?» küsis ta kulme kergitades. «See on ju põhikursus!»

Ma turtsatasin ja võtsin vasakust kausist kristalli.

«Mida peab silmas pidama gimaatpõhise intelligentse eluvormi loomisel?» lugesin ma kristallilt oma küsimuse.

«Planeedi atmosfäär peab koosnema 70% argoonist ja 29% süsinikust ning 1% elavhõbedaaurudest, mida tuleb hoida optimaalsel temperatuuril kas planeedi paigutamisega täpsele kaugusele süsteemi päikesest või planeedi sise- ja välistemperatuuri integreeritud reguleerimisega,» vuristas Frangella automaatselt.

«Vale!» vastasin ma talle, kristallilt jumalahakatise vastust lugedes. «Tudeng Muribaha järgi tuleb neile anda Klass 4 kujutlusvõime.»

Frangella tunnistas mind oma kurbade koerasilmadega ja ma köhatasin. «See võib olla minu viga. Ühes loengus ma ütlesin, et gimaatpõhised eluvormid on oma arengus loomingulised.» Ma viskasin kristalli tagasi savikaussi ja võtsin sealt järgmise.

«Nimeta peamised erinevused binaarse ja kolme- või rohkemaharulise liigisisese sümbiootikaga elusüsteemide vahel.»

Frangella naeratas ja lausus: «Võtmesõnaks on siin paljunemine. Binaarses süsteemis eksisteerib ühes liigis tavaliselt kaks erinevat, diploidse kromosoomistikuga sugupoolt, väljaarvatud sugurakkudes, mis on haploidsed, ehk siis poolkordsed. Et liik välja ei sureks, peavad sugurakud ühinema, luues nii diploidse kromosoomistikuga liigiesindaja, kellel on omakorda haploidsed sugurakud.

Kolme- ja enamaharulistes sümbiootikates on levinud multiploidsus, ent siin on põhiülesandeks liigisisene, kõikide sümbiootikaharude koostöö, et liigi uus esindaja saaks sündida. Kolme- või enamaharuliste sümbiootikate põhisüsteemideks on: 1) põhimõtteliselt binaarne süsteem, kus aga viljastatud embrüo tuleb anda sama liigi kolmanda haru kätte selle väljaarendamiseks ja ilmaletoomiseks, 2) «tõeline mitmiksüsteem», kus kõik sümbiootikaharud annavad oma rakud liigi edasikandmiseks, 3) kaitsesüsteem, kus viljastatud embrüot kaitsevad ja toidavad sümbiootika erinevad harud, samas kui embrüo asub nn põhikaitsja sees, 4) eksosüsteem, kus viljastatud embrüo pannakse valitud keskkonda ning sümbiootika erinevate harude esindajad kaitsevad ja toidavad ning hooldavad seda kordamööda kuni sünnini, mille järel on liigi esindaja täielikult võimeline oma elu iseseisvalt elama. Viimane variant on kõige harvem levinum ning kõige hapram, ent on andnud suurepäraseid tulemusi gaasiliste eluvormidega planeetidel.»

Ma tunnistasin Frangellat.

«Kas on midagi, mida sa oma õppeloengutest EI mäleta?» küsisin.

Frangella kehitas õlgu.

«Need on põhitõed. Need lihtsalt kuluvad pähe, eriti kui neid pea igas loengus korratakse.»

«Sa eksid,» sõnasin ma ja lugesin kristallilt vastuse.

«Binaarses süsteemis on kaks liiki ja mitmeharulises süsteemis kolm, või enam.»

Lasin kristallil tagasi kaussi kukkuda ja võtsin sealt uue.

«Kuidas saavutada planeedieksamil intelligentse eluvormiga planeedi nõutud eluiga?»

Frangella naeratas ja liigutas pead küljelt küljele ja lausus, imiteerides VANAJUMAL FASSENBACHI kõrget, kergelt inisevat häält: «Tudengil tuleb veenduda, et intelligentse eluvormi areng on kooskõlas valitud ehitusklotsidega. Näiteks tuleb neil õigeaegselt lasta «avastada» teatud klotse, näiteks et nende planeedil on «elanud» antiiksed eluvormid, kellede jäänused on siiani maakoores «peidus». Samuti tuleb hoolt kanda, et intelligentse eluvormi areng on sujuv, ilma järskude üleminekuteta, nt et astronoomiateadlased avastavad õigel ajal, et nende planeet liigub ümber päikese ja mitte vastupidi, et surve ja aeg on muutnud teatud kivimid vedelikuks jne. Eriti tuleb hoolt kanda selle eest, et ehitusklotside avastamise järjekord vastaks teaduse arengule. Samas ei tohi intelligentsel eluvormil kunagi tekkida tunnet, et nende planeet on katseobjekt ning noorem, kui ehitusklotsidest võiks eeldada.»

Ma noogutasin ja vaatasin kristalli hoolikamalt.

«Boonusküsimus: Kuidas on muutunud planeetide, päikesesüsteemide ja galaktikate eluajad ja miks?» Enne kui Frangella jõudis midagi öelda, lugesin ma kristallilt vastuse.

«Enamiku süsteemide eluiga on viimaste aastatriljonite jooksul pidevalt lühenenud, jõudes tänaseks päevaks vaid paari miljardi aastani, seda juhul kui planeedi või süsteemi ehitusklotsid on hästi läbi mõeldud ja hoolikalt konstrueeritud. Kahjuks on selliselt ehitatud süsteeme ajaga väga väheks jäänud ning enamik galaktikatest kukub kokku vaid mõne miljoni aasta jooksul, ilma et nende asukad jõuaksid kasvõi algeliste tähtedevaheliste lendudeni või uute planeetide asustamiseni.

Selle tendentsi põhjuseks võib olla nii jumalate tähelepanuvõime hajumine kui nende kannatamatus ja soov oma süsteem kokku kukutada, et minna edasi uue, huvitavama projekti/süsteemi juurde.»

Ma tõstsin pilgu ja vaatasin Frangellat. Tema koeranäol lasus hämmastus. Ma köhatasin ja asetasin kristalli lauale, jättes meelde jumalatudengi nime.

«Ma annan talle selle vastuse eest kolm punkti,» sõnasin ma aeglaselt. Frangella kibrutas kulmu.

«Tal on täiesti õigus,» sõnas ta. «Tundub, et iga generatsiooniga muutuvad jumalad aina tähelepanematumateks.»

«Ja hooletumateks,» lisasin ma.

«Keskendumisvõimetuteks,» sõnas Frangella.

«Lohakamateks,» jätkasin ma loetelu.

«Rumalamateks,» andis Frangella viimase hoobi. Me ohkasime sügavalt.

Frangella ajas end toolilt püsti ja raputas oma spanjelipead.

«Ma pean nüüd minema. Mu juhendaja ootab mind.» Ukse juurde jõudes pööras Frangella end ringi.

«Kui… kui mul täna nii hästi ei lähe, kas sa tuleksid õhtul Pahura Jumala baari?»

«Aga muidugi,» sõnasin ma pingutatult. Baarides käimine polnud mu lemmiktegevus, aga arvestades sellega, mida Frangella täna juhendajalt kuuleb, oli mul tunne, et baariskäik on kohustuslik. Frangella märkas mu ebalust.

«Parim «hõkk» kogu universumis,» ütles ta kulme kiiresti üles ja alla liigutades.

Ma ohkasin ja tõstsin käed üles.

«Ma tean, ma tean! Ma tulen sinna!»

Frangella niutsatas rõõmust ja plaksutas oma haljast terasest käsi kokku.

«Näeme siis!» hüüdis ta ja kadus ukse taha. Ma raputasin pead ja suunasin oma pilgu kristallidega täidetud kausile. Lõpuks haarasin ma lauale pandud kristalli ja lugesin hoolikalt läbi kõik küsimused ning nendele antud vastused.