Читать книгу Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris - Häli Kivisild Rait Piir Laura Loolaid Joel Jans Tamme - Страница 6

Ma olin alati inimkujuline olnud, alates hetkest, kui ma eksisteerima hakkasin. Samal ajal kui mu kaastudengid Akadeemiast pidevalt erinevate jumalakujudega eksperimenteerisid, muutes ennast kord loheks või antropomorfiks, sibasid loengusaali saja erineva käe toel, või imbusid sinna vikerkaarevärviliste gaasikogudena, käisin mina ringi inimnäo, helerohelise naha ja puuraage meenutavate tumepruunide juustega, mis olid ehitud kirsiõite, tõrude ja väikeste käbidega. Minu peamiseks riietusesemeks oli mustjaspruun puutüve meenutav kleit, mida katvad niitjad õhujuured lendlesid ja habisesid iga mu sammu juures, luues sellega igiliikumise efekti. Jalanõudele eelistasin ma paljajalu käimist, peites varbad oma maani ulatuva kleidi alla.

Ma sirutasin käe välja ning puudutasin ust, mis akordionilõõtsa kombel vasakule tõmbus. Astusin ukseavast sisse ja seisatasin, et lasta silmadel pimedusega kohaneda. Minu ees oli lühike, kehvalt valgustatud koridor, mille tagaseinas oli teine uks. Välisuks minu taga sulgus ning ma tundsin, kuidas Girio laserkiired mind skaneerisid. Akadeemias kasutati Girio laserkiiri paljudes loengusaalides, lubamaks neisse siseneda vaid antud kursusele registreeritud jumalahakatistel. Kui näiteks mõni planeediõppe jumalatudeng soovis kuulata päikesesüsteemi loengut, millele tal polnud õigust ega teadmisi, muutsid Girio laserkiired ta pulbriks ning jumalal tuli end rakutasemelt tagasi üles ehitada, mis võis võtta kuni aasta.

Laserkiired lõpetasid skaneerimise. Midagi ei juhtunud. Ma läksin teise ukse juurde ning puudutasin seda. Ka see uks vajus lõõtsmoonikuna kõrvale ning ma astusin baari.

Vastupidiselt baari välisilmele oli selle sisustus hubane, koosnedes peamiselt nikerdatud puittoolidest ja -laudadest, millele langes pehme valgus lampidest, mis olid kinnitatud madala puitlae sisse. Laudade taga istusid baari kliendid, kelleks olid erinevate kursuste õppurid ning ka mõned täisjumalad ning Akadeemia õppejõud. Frangellat ma nende seas ei näinud. Kaugema seina ääres laius punasest puidust baarilett, mille taga tegutses baarimees.

Ma kortsutasin kulmu. Pahura Jumala baari üheks konstandiks oli Karu, selle hiiglaslik, ent ülikiire reageerimisega baarimees, kelle silmad märkasid kõike ja kõiki ning kelle lihaseliste käte tugevat haaret olid hetk enne tänavale lendamist tundnud nii mõnedki purjus vanajumalad ja jumalahakatised.

Karu oli mu lemmikbaarimees, kes minu ja Frangella esimesest baarikülastusest alates meid pangalaktiliste alkohoolsete jookide valimisel juhendas, meid kannatlikult kuulas, vastates meie retoorilistele küsimustele mühatuste ja ühesilbiliste sõnadega, ja tõi meile alati lauda suupistekausi erinevatest galaktikatest pärinevate snäkkidega, selle eest tasu nõudmata. Ta rahustas mind, kui ma oma (viimaste aastatuhandete jooksul) kogunenud frustratsiooni välja lasin, ning aitas mul Frangellat taltsutada, kui too joomisega liigselt hoogu sattus, tavaliselt pärast juhendajaga kohtumist. Täna oleks mul Karu abi kõige rohkem vaja läinud, aga tema asemel tegutses baarileti taga noor, kena baarimees, kelle sügaval asetsevad tumepruunid silmad olid pooleldi ülemiste silmalaugude varjus. Tema liigutused olid kiired ja vilunud, ent ma kahtlesin, kas sellest oleks abi, kui Frangella peaks oma kurikuulsat temperamenti näitama.

Ma sammusin baarileti juurde ja istusin toolile, teistest jumalatest ja õppuritest eemale.

«Üks hõkk,» sõnasin ma baarimehele, kes teenistusvalmilt minu juurde oli tulnud.

«Surbonniga või ilma?» küsis ta.

«Surbonniga,» vastasin. Surbonn oli hõki ainuke vabalt valitav koostisosa, mitteintelligentse puu mahlast aetud puskar, mis lisati traditsioonilisele hõkile pärast destilleerimist ja mis andis hõkile talle omase teravuse ja iseloomu.

Baarimees asetas minu ette tibatillukese, pika ja peene nokaga klaasi, millesse ta tilgutas seitse tilka kuldset vedelikku.

«Kolm Herbolaania dinaari,» ütles ta, hoides klaasist kinni. Ma saatsin talle tõrksa kõrvalpilgu, ent võtsin oma tengelpunga välja. Baarimehel oli õigus raha ette nõuda – hõkk tegi erinevate jumalatega erinevaid tempe, alates nende plahvatamisest kuni täieliku lahustumiseni välja. Tengelpungas sorides leidsin sealt kuus Umptia kuldmünti. Ma pigistasin need korraks oma pihku ja muutsin need kolmeks väärispuidust dinaariks.

«Kus Karu on?» küsisin ma baarimehelt talle münte ulatades. «Tema pole valuuta suhtes nii range.» Baarimees võttis mündid vastu ja saatis mulle sõbraliku naeratuse. «Võttis puhkepäeva. Ja kui boss ütleb, et tahab puitdinaare, siis uus töötaja nõuab klientidelt puitdinaare, eriti juhul, kui uus töötaja teab, et bossil on nõrkus taimeplaneetide vastu,» sõnas ta klaasi vabastades.

Ma võtsin klaasi kätte ning kallutasin seda, kuni selle nokale moodustus tilk. Lasin tilgal oma keelele kukkuda, kus see lahustus happes, millega ma oma keele ennetavalt olin katnud. Panin suu kinni ja lasin hõkil suus sisiseda. Hõkk polnud väikestes kogustes ohtlik, eriti kui seda koos happega tarvitati, aga seitse tilka hõkki otse kõrist alla lasta oli liig isegi mulle. Ma neelatasin ja jälgisin hõki teekonda mööda oma seedekulglat. Kui see vereringesse jõudis, tundsin tuhandeid pisikesi torkeid, ent mu veri jäi oma tavalisele temperatuurile ja kuigi mu juuksed püsti tõusid ja paariks sekundiks sellesse asendisse jäid, polnud hõkil mulle muid mõjusid. Baarimees oli mind kogu selle aja jälginud ning naeratas nüüd.

«Sul on hõkiga kogemusi,» ütles ta.

«Planeedieksam fari-suri kolmeharulise sümbiootikaga,» vastasin talle. Baarimees noogutas, jäädes mind pikalt ja ootavalt vaatama. Ma nihutasin end veidi, keerates oma õla tema suunas ja keskendudes oma klaasi vahtimisele. Leti teisest otsast kuuldus hõige ning baarimees läks sinna, jättes mind üksi.

Tavaliselt istusime me Frangellaga laua taga, katsetasime erinevaid jooke ning kirusime oma tudengeid, juhendajaid, galaktikaid ja universumit üldiselt – nagu kõik õppurid. Kaks aastakümmet tagasi, oma viimase, kuuenda kursuse alguses olime me kihla vedanud, ennustades, kumb peab rohkem jumalahakatisi kursuselt minema lööma. See polnud seda sorti kihlvedu, mida ma oleks võita tahtnud, ent mu vaheeksam näitas, et vaimuerksaid jumalatudengeid oli vähem, kui ma olin lootnud. Kõigest nelisada kakskümmend kolm tudengit olid eksami läbinud, seda vaatamata minu pingutustele esitada ehitusklotside kursust nii lihtsalt kui võimalik. Ma ohkasin. Minu antud esimese kursuse tudengitest läks enamik edasi päikesesüsteemi õppesse ning nii mõnestki neist räägiti juba kui «galaktikatudengi materjalist». Praeguses generatsioonis oli vaevalt tosin õppurit, kellel oli piisavalt ajusid, et päikesesüsteemi hallata.

Ma raputasin pead, et neist mõtetest vabaneda, ning jäin baariletitagust uudistama. Seal kõrgusid toekad puitraamidega klaasriiulid, mis kumasid kuldselt, ning ma tundsin ära planeeditüübi, mille liivast klaas oli valmistatud. Enda ette naeratades ja enda professionaalset kretinismi kirudes, mis pani mind kõikjal toodete ja materjalide algvorme otsima, lasin silmadel üle riiulite käia. Minust vasakule poole jäid erinevat tüüpi alkoholiklaasid ja muud anumad, üksteise peale torni seatuna. Minu ees ja minust paremal seisid riiulitel erinevad alkoholid. Nad olid jaotatud valmistuses kasutatud põhikoosteaine järgi. Imporditud ohutud taimsed ja loomsed alkoholid, viisakalt klaaspudelites, seisid kohe minu silma ees. Lugesin kokku sada viiskümmend kaks viskit, veini, viina, õlut, rummi, kumõssi, saket, puskarit, tequila’t, sojut, ja muid jooke. Nende kõrval asuval riiulil seisid surveanumad, mille kork oli tugevasti kinni kruvitud. Veeldatud destilleeritud ühendid, mis panid pea ühtemoodi surisema nii jumalahakatistel kui vanajumalatel.

Kolmandal, kõige pikemal riiulil olid puidust anumad, nagu need, millest baarimees oli «hõkki» kallanud. Need alkoholid tulid intelligentse taimeeluvormiga planeetidelt ning sisaldasid tavaliselt kääritatud taimemahlu ja surbonni, mida kasutati erinevate kokteilide valmistamiseks.

Ma tilgutasin teise tilga «hõkki» keelele ja keskendusin selle mõju tajumisele. Kui mu juuksed olid taas alla laskunud, märkasin ma riiulite taga ust, mis viis baari tagaruumi. See oli valmistatud tugevdatud rumbiidist ja oli lukustatud neljadimensioonilise tabalukuga. Selle ukse taga hoiti arvatavasti kallimaid marke ja ohtlikemaid alkoholitüüpe, nagu näiteks heeliumiga turgutatud burgiise, hemaat-kääritisi või kristalliseeritud veinileeke.

Järjekordne tilk maandus mu keelele ning ma tundsin, kuidas mu pea hetkeks ringi käis.

«Võta aeglasemalt,» sõnas baarimees, kes oli minu juurde tagasi tulnud. «Hõkki tuleb nautida.»

«Ma naudingi seda,» ütlesin tõredalt. Baarimees kehitas õlgu. Ta võttis esimeselt riiulilt jalaga pokaali ning avas veinipudeli. Helesinist vedelikku pokaali kallates seiras ta mind pealiskaudse huvitatusega.

«Planeedieksam fari-suri kolmeharulise sümbiootikaga,» sõnas ta ning ta hääles kuuldus vaevu aimatav tunnustus. «Väga vähesed planeediõppe jumalad võtavad puuplaneedi oma esimeseks katsetuseks.»

Ma kehitasin õlgu. Baarimees korkis veinipudeli kinni ning asetas tagasi riiulile.

«Kuigi paistab, et puuplaneet oli sulle loomulikuks lahenduseks,» jätkas ta, lastes oma pilgul pikalt mu juustel peatuda. Ma saatsin talle käi-lahkelt-puuplaneedi-musta-auku naeratuse, mille ma aastatuhandete jooksul ideaalseks olin lihvinud. Baarimees nägi mu naeratust ning langetas häbistatult pilgu. Tal oli isegi viisakust köhatada ja minust veidi eemale tõmbuda. Ma jälgisin silmanurgast, kuidas ta baarileti alt karbi võttis, selle avas ning pokaali sisse kolm Hybridae viinamarjaseemet poetas. Seemned võtsid kohe juured alla ja täitsid pokaali servani, enne kui surid ja veini geelistasid.

Baarimehe uudishimu oli tüütu, aga mõistetav. Planeediõppe jumalad eelistasid tavaliselt binaarseid eluvorme ning traditsioonilisi tahkeid planeete. Intelligentse elu kandjaks võeti samuti kas humanoidid või antropomorfid. Alles päikesesüsteemiõppes hakkasid julgemad jumalahakatised gaasilisi või mereplaneete ja humanoididest erinevaid eluvorme proovima.

Mul polnud sooja ega külma, mida planeediõppuritelt eeldatakse, vaid tegin oma planeedieksami just sellise eluvormiga, mis mulle meeldis. Ka päikesesüsteemi eksam läks mul kergelt, kuigi ma kasutasin intelligentse eluvormiga planeedil neljaharulist liigiülest sümbiootikat ning andsin kõigile neljale intelligentsele eluvormile klass 5 füüsika ning klass 7 tehnoloogia. Isegi mu juhendaja, VANAJUMAL ESRAT kõhkles, kui ta mu päikesesüsteemi plaani nägi. Kui ma olin talle üksikasjalikult ära seletanud oma neljaharulise sümbiootika põhimõtted ning planeedi läbimängitud võimalikud arenemislood, andis ta mulle oma nõusoleku. Minu päikesesüsteem kestis neli tuhat aastat kauem kui eksaminõudeks olevad kuus tuhat aastat, mis andis mulle otsetee galaktikaõppesse, kus ma tänaseks olin veetnud viimased kümme tuhat aastat.

Kellegi käsi langes mu õlale ja ma kuulsin tuttavat häält:

«Tzitlali! Sõber! Kaaskannataja!» Ma pöörasin end hääle suunas. Minu kõrvale baaritoolile maandus räsitud olemisega jumalatudeng. Tal olid pikad, karmid juuksed, koerakoonu meenutav nina ja vesised silmad.

«Frangella!» hüüdsin ma, lastes silmad kiiresti üle tema inimkuju käia. Frangella õlad olid längus, juuksed sorakil ja käed värisesid. Mu süda tõmbus kokku. Frangella kohtumine juhendajaga oli läinud hullemalt, kui ma olin arvanud.

«Mida sa jood?» küsis Frangella ning kallutas end vastust ootamata baarimehe poole, kes geelistatud veini sisse klaaslusika oli asetanud ja ootas, kuni seda kattev elavhõbedakiht geelis lahustub. «Ma võtan sellesama, mida tema joob,» sõnas ta pöialt minu poole viibutades. Baarimees noogutas.

«Otsemaid,» sõnas ta. Ta võttis pokaali ja lahkus meie juurest.

Ma võtsin oma hõkiklaasi enda kätte. Frangella näis olevat seisundis, mille mõjul võis ta minu klaasi enda omaks pidama hakata.

«Mida su juhendaja ütles?» küsisin ma ettevaatlikult. Frangella oli pea baariletile langetanud ja vaatas mind vesiste silmadega.

«Käskis kaks päikesesüsteemi maha lammutada ja otsast alustada,» sõnas Frangella. Ma neelatasin ja liigutasin klaasiga käe endale lähemale. Frangellale ei meeldinud oma planeedimakette hävitada. «Ütles, et ifriidiplaneet ei pea vastu kauem kui neli tuhat aastat, isegi kui ma eemaldan kogu spontaansuse. Et ifriidid ei suuda intelligentset elu hoida.»

Ma peitsin klaasi oma peopesa sisse. Ifriidiplaneet oli Frangella lemmikprojekt. Ta oli selle kallal vaeva näinud juba üle kahe tuhande aasta, pannes sinna kogu oma hinge ja loovuse. Ta oli selle planeedi simulatsioone läbi mänginud rohkem kordi kui mina kogu oma galaktika planeedisimulatsioone kokku. Mulle sai juba pärast kolmandat simulatsiooni selgeks, et ifriitidel pole intelligentse eluvormina tulevikku ning ma ütlesin seda ka talle, aga Frangella proovis kangekaelselt edasi. Ta oli suutnud ifriitide ajaloo venitada kuue tuhande aasta pikkuseks, aga sellest ei piisanud. Galaktikaeksamil peavad kõik intelligentse elu planeedid vastu pidama vähemat kümme tuhat aastat.

«Kui sa ifriidid pärisplaneedi jaoks jätad, pole sul ajapiirangut,» sõnasin ma ettevaatlikult. «See on galaktikajumalaks olemise üks eelistest.» Frangella mühatas ja kirtsutas nina.

«Ei,» sõnas ta külmalt. «Ma pean nad eksamist läbi saama. Mitte ükski juhendaja ei tule mulle ütlema, millised eluvormid eksamiks sobivad ja millised mitte.»

Baarimees oli tagasi tulnud ning asetas minu ette hõkiklaasi. Frangella silmad jälgisid tilkade kukkumist ning kui seitsmes tilk oli langenud, napsas ta klaasi enda kätte, enne kui baarimees arugi sai, mis oli juhtunud. Frangella kummutas klaasi sisu ühe hingetõmbega kurku. Tema silmad läksid pungi, huuled tõmbusid suu sisse ja tema kõrist pääses välja vaevaline «hõkk». Peale seda hakkas ta baari ukse poole taaruma. Iga sammuga muutus ta aina pisemaks ja pisemaks ning ukse taha kadudes oli ta vaevalt pöidla pikkune.

Ma võtsin taskust tengelpunga ja ütlesin baarimehele:

«Mina maksan.» Baarimees, kes oli Frangella lahkumist kõvera suuga vaadanud, noogutas.

«Nii et sa oled galaktikaõppes?» küsis ta, kui oli dinaarid kiire liigutusega kassasse visanud.

«Mhm.»

Baarimees võttis vöölt valge riidelapi ja hakkas baarileti laitmatult läikivat pinda puhastama.

«Ja sul läheb lausa nii hullusti, et sa tulid siia hõkki proovima,» sõnas ta. Ma vaikisin ja tilgutasin järgmise tilga oma keelele. Karu, Pahura Jumala baari tavapärane baarimees, poleks kunagi midagi nii taktitut küsinud. Ta poleks mitte midagi küsinud, lastes mul rääkida oma tempos. Baarimees nühkis baariletti edasi, pilk ainiti letile suunatud.

«Sa võid alati päikesesüsteemi jumalaks jääda,» sõnas ta vaikselt. Ma pigistasin huuled tugevasti kokku. Baarimees jätkas: «Ma olen kuulnud, et see on praeguse generatsiooni tendents. Karu ütles, et alles eile sõlmiti siinsamas baaris kolm «väikejumala» lepingut.»

«Mida vähem galaktikajumalaid, seda rohkem «väikejumalaid»,» mühatasin ma vastuseks.

«Ja mitte keegi ei arva, et selles midagi halba oleks,» vastas baarimees.

Ma mõtlesin pärastlõunal kuuldud vestlusekatke peale. Need kaks tudengit lähevad kindlasti galaktikaõppesse edasi, ent tõsi oli ka see, et enamik nende generatsiooni jumalatest jäävad kas planeedijumala või päikesesüsteemi jumala tasemele ning sõlmivad galaktikajumalatega keerukad kokkulepped oma tööala valitsemiseks. Mõnel juhul on planeedi või päikesesüsteemi loojaks galaktikajumal, ent aina enamatel juhtudest saavad «väikejumalad» loa oma planeedid ja päikesesüsteemid ise luua. Polnud harvad juhud, kui ühes galaktikas töötas korraga kümneid tuhandeid «väikejumalaid», nii intelligentse eluga kui ilma intelligentse eluvormita planeetidel ning kõik nende loodud planeedid olid erinevad, ilma nähtava ühtse süsteemita. «Killustatud galaktikad», nagu neid viimasel ajal teadustöödes oli kutsuma hakatud.

Jumalaid, kes ka planeedieksamit ära ei tee, kutsutakse tungivalt üles oma eksistentsi lõpetama, et uued jumalad saaksid sündida. Jumalaid on maailmas konstantne hulk ning ainus viis uue jumala sünniks on pärast seda, kui olemasolev jumal eksisteerimise lõpetab. Tavaliselt pole see valus kogemus ning vähemvõimekad jumalad eelistavad eksistentsi lõpetamist planeedieksamil põrumisele ja sellega kaasnevale häbile. Ma mõtlesin, kes minu kursuselt pärast vaheeksamit kaovad ning jõudsin sajani. Vähemalt nendel jumalatel oli sündsust seda teha. Ülejäänud läbikukkunud jumalad pingutavad edasi, et lõpueksamil põruda.

Minust paremal nõjatas üks suuremat sorti inimkuju ennast baarileti vastu.

«Kaks burgiisi ja üks heeliumiga tequila,» sõnas ta madala, pisut krigiseva häälega. Ma pigistasin oma klaasi tugevamini. Selle hääle oleksin ma ära tundnud mis tahes baaris, aulas või tänaval. Väljaspool Pahura Jumala baari oli hääle omanik umbes nelja meetri kõrgune kivirahn, mida kaunistasid kas koopamaalingutele sarnased joonistused, või erinevatest ajastustest, kultuuridest ja päikesesüsteemidest pärit tüüpskulptuurid või freskod, sõltuvalt tema tujust. Rahn oli galaktikaõppe tudeng, minu kursusekaaslane alates planeediõppest, kelle planeedi- ja päikesesüsteemi eksamivalikut olid kiitnud nii vanajumalad kui ka kõik kaastudengitest jumalad.

Inimkujuline, groteskselt lihaseline Rahn pööras end minu poole ja ma saatsin talle noogutuse. Rahnu nägu läks naerule.

«Ah, Ragulka, ma mõtlesingi, et see oled sina,» sõnas ta krigina saatel. «Kuigi ma pole sind vist eelmisest sajandist saadik näinud.» Ta kallutas end mulle lähemale. «Ma kuulsin, et sa stabiliseerisid oma lämmastikplaneedi ingriidiga. Mina oleks seda teinud frisbaadi ja kiirema pöörlemiskiirusega, aga noh – sinu planeet, sinu otsus.»

«Ingriit ei mõjuta lämmastikupõhiseid olendeid nii palju kui frisbaat,» sõnasin ma sunnitud rahulikkusega.

«Ah, õigus jah, sa andsid lämmastikule intelligentsuse,» sõnas Rahn. «Kas nad sul liiga «lahjaks» ei jää?» küsis ta, enda nalja peale naerma pahvatades.

«Neil on klass 2 plasmoidsus ja klass 5 liikumisvõime. Nende arhitektuur võib saavutada klassi 2 ning ajalugu ja biokeemia võivad jõuda ka klassi 6 tasemele.» Rahn köhatas ja tõsines ning hakkas sõrmedega vastu baariletti kopsima. See oli närviline kopsimine, mis ütles mulle, et Rahn oleks ise tahtnud lämmastikplaneeti, mille intelligentse eluvormi biokeemiline areng jõuaks klass 6 tasemele.

«Ja kui kaua sul selle planeedi väljaarendamiseks aega läks?» päris Rahn edasi. «Nelisada aastat? Kuussada?» Ma kehitasin õlgu. Tal polnud vaja teada, et ma tegin selle valmis viiekümne kolme aastaga, ta ei usuks seda nagunii. Rahn jätkas, vaadates mind kriipsuks tõmmatud silmadega. «See on naisjumalate suurim viga – nad muudkui arendavad ja katsetavad oma planeete, uurivad erinevaid sümbiootikaid ja kooslusi, selle asemel, et asjaga ühele poole saada.»

Ma naeratasin mittemidagiütlevalt. Rahnu arvukaid seisukohti naisjumalate ja nende ebakompetentsuse kohta olin ma pidanud kuulma juba esimesest Akadeemias oldud päevast alates.

«Kas see tähendab seda, et sul on galaktika juba valmis?» küsisin ma end viisakaks sundides.

«Peaaegu-peaaegu. Mäletad mu planeedieksamit? Ma kasutasin seal viieharulist liigiülest sümbiootikat. Ma kasutan sama sümbiootikat ka ühel mu päikesesüsteemidest, ainult et ma andsin neile ka kronotekstiilsuse.»

Ma ahhetasin. Baarimees, kes oli tagaruumist kahe burgiisiklaasiga tagasi tulnud, asetas need rõhutatud kolksatusega baariletile ja tema nägu muutus süngeks. Kronotekstiilsus ehk võime ajakangast kududa, oli kõige keerulisem intelligentsele eluvormile antav võime üldse. Anda see võime viieharulisele liigiülesele sümbiootikale, mille potentsiaalsed arenguversioonid ulatusid sadadesse tuhandetesse, oli enam kui ohtlik.

«Oled sa kindel, et sa seda teha tahad? Viieharuline liigiülene sümbiootika ja kronotekstiilsus?» küsisin ma Rahnult enne, kui baarimees midagi öelda jõudis. Rahn sirutas selga ja saatis baarimehele kannatamatu pilgu, osutades sõrmega riiuli poole, kus asus agaavilehega kaunistatud pudel. Baarimees astus sammu tagasi ja võttis pudeli, Rahnu hetkekski silmist laskmata. Rahn pöördus minu poole. Kui ta taas rääkima hakkas, oli ta hääl monotoonne ja õpetlaslik.

«Sa ju mäletad, mida kõik õppejõud ajakanga kudumise kohta räägivad, kas pole? Et kronotekstiilsus on ohtlik mitte ainult indiviidile, kes seda kasutab, vaid ka tema kogukonnale ja planeedile üldiselt. Vanajumalad hoiatavad ajaga mängimise eest ja toovad kümneid näiteid luhtunud planeedi- ja päikesesüsteemi eksamitest. «Planeet hävitab enda, kui selle intelligentsel eluvormil lastakse ajakangast kududa,» nagu nad alati ütlevad.

Mina aga leian, et kronotekstiilsus on väga tõhus vahend galaktika püsivana hoidmisel. Nii pole jumalal vaja planeedi elu hävitada ja uuesti peale hakata, nagu mõned jumalad siiani veel teevad, vaid sümbiootika liikmed ise vormivad oma elu ja saatust, vabastades jumala kontrollorgani tööst ja andes talle rohkem vabadust oma galaktika, päikesesüsteemi või planeedi valitsemisel.»

Ma nägin silmanurgast, kuidas baarimehe käsi heeliumiballooni pigistas, ja sõnasin kiirelt: «Nii et sa kavatsed teha sümbiootilise silmuse koos ajalõimega?»

Rahn turtsatas.

«Ei midagi nii algelist,» sõnas ta. «Igal sümbiootikaharul on protsentuaalne…»

«Teie joogid,» katkestas baarimees Rahnu ja lükkas puitaluse koos sellel olevate jookidega üle baarileti Rahnu ette. Too kortsutas vahelesegamise peale kulmu, ent võttis aluse enda kätte.

«Sa proovi vähem simulatsioone korraldada ja tegele rohkem makettide valmissaamisega, Ragulka,» sõnas Rahn silmapilgutuse saatel, mida ta ise arvatavasti kelmikaks pidas. «Äkki siis jõuad nii kahekümne tuhande aastaga ka galaktikaõppe lõpetatud.» Ma vaatasin, kuidas Rahn oma laua juurde läks ja mulle tundmatute kahe jumalahakatise juurde istus. End tagasi pöörates nägin ma baarimeest, kes samuti Rahnu silmitses.

««Rohkem vabadust oma galaktika valitsemisel»,» turtsatas ta. «Sellel kiviajul pole aimugi, millega ta mängib. See võib kogu ta galaktika musta auku saata.»

«Ehk see olekski parem,» ütlesin mina. «Siis jääb ta päikesesüsteemide juurde ning tema katastroofid ja katsetused jäävad väiksemale skaalale.»

Baarimees võttis vöölt riidelapi ja hakkas agaralt letti nühkima kohas, kus Rahn sellele toetunud oli.

«Miks ta sind Ragulkaks kutsus?» küsis ta.

«See on hüüdnimi, mille ma planeedikursusel sain,» sõnasin kuivalt.

Baarimees noogutas ja võttis leti alt poleerimisvedeliku pudeli. Ma vaatasin, kuidas ta vedeliku letile pihustas ja selle riidelapiga puidu sisse hõõrus. Selleks läks erakordselt palju aega. Mida aga ei tulnud, oli järgmine küsimus. Uudishimuliku baarimehe kohta olid ta vaikushood väga valitud. Ma ohkasin ja laususin: «Ma olin kursusel ainus omasugune. Ja mõned jumalahakatised arvasid, et nad võivad mu juustest õisi ja käbisid korjata nagu metsast. Ühele järjekordsele proovijale lennutasin ma käbi vastu otsaesist.»

Baarimehe kulmud tõusid juuksepiirini.

«See olid sina?» küsis ta. «Too jumal käib siiani selle käbimärgiga ringi.»

Ma saatsin baarimehele poolnaeratuse.

«Viiskümmend ja kaks tuhat aastat. See ei tule tal ühtegi kuju võttes ära.»

Baarimees pani riidelapi vööle tagasi. Tema pilk peatus mul kauem, kui viisakas oli, ent ta ei öelnud midagi.

Ka mina ei öelnud midagi. Ma olin sihtimises ja täpsuslaskmises ületamatu ning oma kätest vibu ja noolte, või siis ragulka tegemine võttis mul mikrosekundi. Kuidas ma aga pidin baarimehele kirjeldama seda rahulolutunnet, mis mind valdas pärast sellele jumalahakatisele õppetunni andmist? Või sellele järgnenud veelgi suuremat rahulolutunnet, kui ma nägin, et pärast seda intsidenti teised tudengid end minu teelt kõrvale hakkasid hoidma ning korrad, mil mulle ämbritäis vett kaela kallati, naerurõkatuste ja «Joo, puukene, joo!» saatel, täielikult kadusid. Ma sain loengutes rahulikult edasi käia ning oma planeeti kujundada ja arendada. Seda õnnist tunnet pole võimalik kirjeldada mitte üheski jumalate keeles, vähemalt mitte nii, et üks suvaline baarimees sellest aru saaks.

«Kui palju sul oma galaktikast valmis on?» küsis baarimees teemat muutes. Ta saatis kiirpilgu leti teise otsa, kus üks baari klientidest käe oli tõstnud. Vastuse asemel tilgutasin ma järjekordse tilga hõkki keelele. Baarimees läks kliendi juurde, jättes mind oma mõtetega pahutsema.

Ma hingasin sügavalt sisse ja välja ja lasin hõkil vereringesse imenduda.

Galaktikaeksamiks tuleb jumalatudengil luua galaktika, milles on vähemalt 20 päikesesüsteemi ja 7 intelligentse eluvormiga planeeti, mis kõik peavad eksami algusest alates ilma jumala sekkumiseta vastu pidama vähemalt 10 000 aastat. Minu galaktikaplaanis oli 56 päikesesüsteemi ja 12 intelligentse eluga planeeti. Valmis olin ma jõudnud 38 päikesesüsteemi ja 9 intelligentset eluvormi. Eriti uhke olin ma oma lämmastikplaneedi üle, kuna kuigi gaasilise planeedi kasutamine on päikesesüsteemides küllaltki levinud, on vaid käputäis jumalatudengeid andnud neile intelligentse elu.

Samuti olin ma rahul oma rumbolaadist puudega kolmeharulise sümbiootika jaoks järgmises päikesesüsteemis. Puud tegin ma monokroom-rohelisteks, sest erinevalt kaastudengitest, kes lisaks oma kujudele armastasid eksperimenteerida ka värvide ja keemiaga, eelistan mina oma klorofülli traditsiooniliselt rohelisena. Ma olin veel kahevahel, kas anda planeedi närilistele kaks või kolm rida hambaid, mistõttu tegin valmis mõlemad, et näha, kuidas nad üraskite, antud planeedi suurimate kiskjate hävitamisega toime tulevad, ent üldises plaanis oli ka see päikesesüsteem valmis.

Veidi rohkem, nii viissada aastat nägin ma vaeva ühe süsinikpõhise päikesesüsteemiga. Sellesse kuulusid kaksteist planeeti, mis tiirlesid ümber kaksikpäikese. Viiendal planeedil oli üks tuum ja kaks vahekoort ning pindmine koor oli täis settekivimeid, kuhu sättisin strateegiliste vahemaade järel ja erinevatesse lademekihtidesse lame- ja kärssusside fossiilid, et mu intelligentne eluvorm need avastaks. Selle planeedi intelligentseks eluvormiks olid selgrootud. Nendele aju ehitamine oli tõsine väljakutse, aga pärast seda, kui ma võtsin putukatelt lennuvõime ja pärssisin nende sugutungi nii, et nad sobitusid neljaharulisse, liigiülesesse sümbiootikasse koos kõrgemate ussidega, oli ülejäänu juba käkitegu. Ma andsin neile alustuseks klass 6 geoloogia ja klass 4 kaevandusteadused ja maa-aluse arhitektuuri ning isegi klass 3 mütoloogia koos loomislegendide ja seitsme erineva usundialgega. Ma kahtlen, kas nad oma arengus radikaal-religioosse tasemeni jõuavad, aga vähemalt on huvitav vaadata, kuidas nende usundilugu areneb.

Ja nüüd olin ma ummikus. Juba nelisada aastat järjest olen ma oma töölauda vahtinud, suutmata mitte ühtegi planeeti ega päikesesüsteemi edasi arendada. Kord sajandis on mul kohtumine oma juhendajaga ning ma olin seda juba kolm korda eri vabandustega edasi lükanud. VANAJUMAL ESRAT saatis mulle eelmisel nädalal teate, et kui ma ka seekord kohtumise ära jätan, tuleb ta ise mu galaktikat vaatama ja hindama. See oli otsene ähvardus mind tulemuste puudumisel galaktikaõppest eemaldada.

Ma mõtlesin, kas tellida veel hõkki ja juua end oimetuks, et hetkekski unustada kogu galaktika loomise vaev, kui baarimees tagasi tuli.

«Baar suletakse poole tunni pärast,» sõnas ta. «Kui sul aega vabalt käes, võid siia kuni sulgemiseni jääda,» jätkas ta. «Boss tuleb täna baari kontrollima ning tal oleks huvitav vestelda kellegagi, kes on fari-suride planeediga eksperimenteerinud. Nagu ma ütlesin, on tal nõrkus taimeplaneetide vastu.»

Baarimees kõndis tagasi baarileti teise otsa, kuhu olid kogunenud neli jumalahakatist, kes kõik kõval häälel vaidlesid, kelle kord on arvet maksta.

Ma tilgutasin järjekordse hõkitilga keelele ja lasin sellel happega reageerida, ise baarimehe sõnade üle järgi mõeldes.

Poole tunni pärast oli baar tühi ning lauad koristatud ja toolid laudade peale tõstetud. Ma lõpetasin oma hõki ja lükkasin klaasi baarimehele, kes selle hoolikalt puhtaks pesi ja klaaside riiulile asetas. Ta nookas peaga nurgalaua poole ning ma läksin sinna. Baarimees järgnes mulle ning istus minu vastu nahaga kaetud ja kõrge seljatoega puitistmele. Tal oli käes kaks klaasi läbipaistva vedelikuga ning ta ulatas ühe klaasidest mulle.

«Vesi,» sõnas ta rahulikult. «Joo põhjani.» Kõhklevalt võtsin ma klaasi vastu. Baarimees tundus hoopis tõsisem kui varem ja samas ka kummaliselt mõjuvõimsam. Ma tõstsin klaasi huultele ja proovisin vedelikku. See oli tõesti vesi. Ahnelt jõin ma klaasi tilgatuks. Sama tegi baarimees oma klaasiga. Kui ta klaasi lauale oli asetanud, hakkas ta muutuma. Ta kasvas pikemaks ja turskemaks, tema nahk omandas tumepruuni värvuse, nöbinina muutus muljetavaldavalt suureks ja kongjaks ning mustad sirged juuksed kasvasid poolde selga. Tema silmalaud muutusid veelgi raskemaks ja silmad kadusid sügavale pealuu sisse. Ainsad, mis tema näos samaks jäid, olid tema kõrged põsesarnad, milledele ilmusid kaks spiraalgalaktikat, mis hakkasid seal aeglaselt päripäeva ringe tegema.

«ESIJUMAL ANGRAT,» ahhetasin ma teda ära tundes. Minu vastas istuv mees noogutas.

«Sa võid mind Angratiks kutsuda,» sõnas ta. «Jätame austava kõneviisi ametlikeks kohtumisteks.»

«Aga, ESIJUMAL…»

«Angrat,» sõnas mees kindlalt. Ma neelatasin ja proovisin oma südamelöögid kontrolli alla saada. ESIJUMAL ANGRAT oli üks vähestest veel elus olevatest esijumalatest. Tegelikult arvati, et ka tema on enda eksistentsi lõpetanud, kuna temast polnud juba üle triljoni aasta midagi kuulda olnud, aga ometi istus ta minu ees, toetades oma pead istme seljatoe vastu ja oodates, et ma oma hämmastusest üle saaksin.

«Mul polnud aimugi,» pomisesin ma.

«Mitte kellelgi pole,» vastast Angrat. «Sellepärast ma seda baari rahus pidada saangi.» Ma asetasin tühja klaasi lauale. See tegi puiduga kohtudes kolinat, aga ma suutsin ta püsti ja tervena hoida.

«Niisiis, sa pole oma galaktikaga rahul,» sõnas Angrat.

«Ei, ma olen oma galaktikaga väga rahul,» sõnasin ma pearaputusega. «Ma lihtsalt ei tea… kuidas… seda valmis saada.»

«Räägi mulle oma galaktikast,» ütles Angrat. Tema hääles kõlas huvi ja võidetukstegev osavõtlikkus. Ma langetasin käed sülle ja kirjeldasin Angratile oma galaktikat, selle päikesesüsteeme ja juba valmis tehtud planeete ning kui mitu korda olin ma nendega simulatsioone teinud, veendumaks, et nad peavad vastu nõutud 10 000 aastat. Ma rääkisin talle lämmastikplaneedist ja ingriidist, öeldes, et sain selle idee galaktikajumal Kuluri käest, kes andis meile kursusesarja gaasiliste planeetide stabiliseerimisest. Ma rääkisin ehitusklotsidest – vedelikest ja plasmaprofiilidest, kivimitest ja lademetest tahketel planeetidel, ränipõhistest eluvormidest ja kõrgsüsteemidest, sellest, kuidas ma igale intelligentse eluvormiga planeedile kavatsesin anda erinevad stardiklassid, tehes teadvuslikkuse kiirkäivituse paleoliitikumist, nagu galaktikaeksamil nõutakse. Kirjeldasin üksikasjalikult oma teist süsinikplaneeti – kuidas ma selle taimsed ja loomsed vormid toiduahelatesse ühendasin, tasakaalustades söödavad taimed mürgistega, andes faunale kaitse- ja rünnakusüsteemid ning veendudes, et erinevad ahelad üksteisega vastuollu ei satuks. Samuti kirjeldasin, kuidas parandasin kolmeharulise sümbiootika toimimist igale harule eridieedi andes, et nad ressursside pärast võistlema ei peaks, ent oleksid üksteisest siiski sõltuvad.

«Planeetide individuaalne ja päikesesüsteemide üldine kiirkäivitus toimib vigadeta, etteantud intelligentsusklass vastab igale planeedi arenguplatvormile. Intelligentsel eluvormil pole aimugi, et nad on eksamisubjektid, vaid arvavad tõesti, et nende planeet on miljardeid aastaid vana,» lõpetasin ma oma südamepuistamise.

Angrat noogutas aeglaselt.

«Nii et ehitusklotsid on olemas, udukogud, gaasipilved ja tähed galaktika tõenäolisemaks muutmiseks on olemas, kultuuride, teaduste ja tehnoloogiate erinevad aspektiklassid samuti. Mis sul puudu jääb?»

Ma ohkasin ja peitsin pea käte vahele.

«Inspiratsioonist,» vastasin. «Ma olen ligi kümme tuhat aastat oma galaktikat välja töötanud ja ma ei jaksa enam.»

Angrat kallutas end ettepoole ja asetas sõrmseongus käed lauale.

«Oled sa kindel, et sa tahad seda galaktikat valmis saada?» küsis ta vaikselt. «Äkki sind hirmutab mõte tegeliku galaktika valitsejaks saada?» Ma raputasin pead.

«Ma pole kunagi galaktikat «valitseda» tahtnud. See oli lihtsalt üks samm edasi. Akadeemiku huvi, ei muud.»

«Mitu korda sa planeedieksamil oma planeedi elu hävitama pidid?» küsis Angrat.

«Ei ühtegi korda.»

«Päikesesüsteemi elu?»

«Mitte ühtegi korda. Ma eelistan enne mõelda kui tegutseda. Mulle ei meeldi elu hävitada.»

«Sinu krigiseva häälega sõber paistab vastupidisel arvamusel olevat.»

«Rahn pole minu sõber. Ja tema kronotekstiilsuse idee… Ta on idioot.»

«Ma võin suure kindlusega ennustada, et elu tema kronotekstiilsel planeedil hävitab end vähem kui kahe tuhande aastaga.»

Me vaikisime mõnda aega. Angrat uuris mind, tema tumepruunid silmad mu nägu kompamas.

«Miks sa ei kasuta oma järgmisel intelligentse eluga planeedil binaarset eluvormi?» sõnas ta, silmad ikka minu näol.

«Binaarset sümbiootikat?» küsisin ma hämmastunult. «Aga see on ju… nii lihtne!»

Angrat raputas pead ja esimest korda ilmus tema näole naeratus.

«Binaarne süsteem näib lihtne, ent on palju keerulisem kui ülejäänud sümbiootikad.»

«Kuidas nii?»

Angrat vabastas sõrmed seongust ja seadis sõrmeotsad vastakuti. Tema ilme tõsines, kui ta mulle vaiksel, ent kindlal häälel selgitama asus.

«Esijumalad asustasid oma esimesed planeedid binaarsete eluvormidega, ent õige pea arendasid nad välja kolme-, nelja-, isegi viieharulised sümbiootikad. Miks? Sest binaarses süsteemis on ekstreemsused kergemad juhtuma. Binaarsed süsteemid igatsevad sümmeetriat, ent mõtlevad alati äärmustes, ning liigil on vaja erilist isikuomadust, et neid sundida «kuldsele keskteele» minema.

Põhjus, miks nii paljud planeedieksamid tehakse binaarse eluvormiga, on väga lihtne – et võimalikult paljud jumalad põruksid. Et terad sõkaldest eraldada, nii-öelda. Ja et jumalate ringkäik oleks pidev.»

«Minu planeedieksam oli kolmeharulise sümbiootikaga,» sõnasin ma. Angrat naeratas.

«Fari-surid,» sõnas ta. «Väga tujukad puud, ning eriti kapriissed, kui neile intelligentsus anda.»

Ma naeratasin esijumalale vastu.

«Aga milliseid lugusid nad vesta oskavad! Milline folkloorivaramu! Ja teadmistejanu! Isegi liigisiseselt on nad võimelised välja arendama tehnoloogia, mis annab silmad ette ka humanoideluvormidega planeetidele.»

Angrat naeratas.

«See pole nii mitte kõikide fari-suride puhul,» sõnas ta vaikselt. «Sinu planeet oli haruldane. Erakordne. Peaaegu kõik vanajumalad käisid seda vaatamas, esijumalatest rääkimata. See, mida sina oma planeedieksamil tegid, on kättesaamatu ka mõnedele vanajumalatele.»

«Nad käisid seda vaatamas?» küsisin ma hämmastusega. «Ma ei tunnetanud neid. Ja ma olin kogu aeg oma planeedi juures.»

«See on vana- ja esijumalaks olemise parim külg,» vastas Angrat muhelusega. «Me saame igal pool ringi käia ilma, et keegi meid tähele paneks.» Ta kummardus ettepoole ja ta nägu muutus taas tõsiseks.

«Tzitlali, ma palusin sul siia jääda, kuna ma tahtsin sulle midagi öelda. Sa oled oma põlvkonna üks vähestest väljavalitutest, kes on suutnud galaktikaõppe läbi teha ja kellel on täisjumala tiitlist puudu vaid edukas eksam.

Veelgi vähematest galaktikajumalatest saavad kunagi vanajumalad, enamik hävitavad enda kas liigsete ambitsioonide või lootusetusega, mida ma praegu ka sinu juures tunnetan. Sul on aga kõik omadused, mis on ühele vanajumalale hädavajalikud – ärksus, vastupidavus, töökus, tõeline huvi oma loodud maailmade vastu, kaastunne, ettevaatlikkus ja hoolsus ning, mis kõige olulisem – täielik ükskõiksus võimu ja valitsemise järele.»

«Mina? Vanajumal?»

Angrat noogutas ning mul jooksis külmavärin üle selgroo. See polnud entusiastlik, ega mitte isegi neutraalne noogutus, vaid noogutus, millel oli tagamõte.

«Ka vanajumalad olid kunagi õppurid,» sõnas Angrat. «Enne Akadeemiat ja loengukursuseid, normeeritud hindamissüsteemi ja bürokraatiat. Ja ka neil oli kriise ja inspiratsioonipuudusi, kõhklusi ja kahtlusi. Ka nemad jõid burgiisi ja kääritatud taimemahlu. Ka nemad seisid enam kui kord oma eksistentsi jooksul ristteel. Täpselt nagu sina praegu.»

Ma tõmbusin Angratist eemale. Ta märkas seda.

«Miks sa tahad, et ma vanajumalaks saaks?» küsisin ma ettevaatlikult. Ta noogutas, nagu ta oleks mu vastust oodanud.

«Sest see on ainus viis, kuidas sa Rändajaks saaksid,» vastas esijumal.

«Kes on Rändaja?»

Angrat nõjatus tagasi istme seljatoele. Tema järgmised sõnad olid hoolikalt hooletud.

«Keegi, kes käib mööda galaktikaid ja kogub teavet.»

«Teavet mille kohta?»

«Selle kohta, miks Jumalate Akadeemias nii paljud planeediõppe tudengid põruvad ja miks ainult väga vähesed jumalad galaktikaõppesse jõuavad.»

«Aga sa ju ise ütlesid, et binaarne…»

«Loomulik selektsioon on üks asi, jumalate sihipärane hävitamine aga hoopis midagi muud,» vastas Angrat. Spiraalgalaktikad tema põskedel pöörlesid orkaani sattunud tuulevurridena.

«Keegi hävitab jumalaid?» küsisin ma.

«Süstemaatiliselt.»

«See pole võimalik! Jumalaid ei saa hävitada.»

«Saab, ja kuidas veel. Sellest ei räägita, aga iga kümne miljoni eksistentsi lõpetanud jumala kohta tuleb tagasi vaid 9 999 999 jumalat. Ja see on kestnud juba pikalt.»

«Kuidas see võimalik on?»

«Ma ei tea. See on see, mille sina pead välja uurima.»

Ma mõtlesin veidike.

«Jumalaid on konstantne hulk,» laususin ma. «See on meie eksistentsi põhitõde.»

«See konstantne hulk on aastatega vähenenud.»

«Mis tähendab vaid seda, et kuskil on jumalad, keda pole taasringlusesse lastud.»

Angrat jäi mind üksiti vaatama.

«Jumalarööv?» küsis ta vaikselt. «Aga miks?»

«Kas sinu Rändajad pole seda juba välja uurinud?» küsisin ma. Angrat kõhkles, ent raputas siis pead. Ma ei pinninud edasi. Kui ta mulle seda öelda ei tahtnud, siis olgu pealegi. Mu mõtted läksid kursustele, mida ma andsin nii planeediõppe- kui päikesesüsteemi õppe tudengitele ja mu kõht muutus külmaks ning hõkk haihtus mu vereringest.

«Need jumalad, kes pärast eksistentsi lõpetamist tagasi tulevad… Nad tehakse iga sünniga rumalamateks,» laususin ma sosinal. «Kui ma hakkasin planeediõppes algkursusi andma, olid mu tudengid hooletud, ent arukad. Minu viimane kursus aga…» Ma raputasin pead, püüdes sealt minema ajada vestlusi Frangellaga, kus me mõlemad olime kurtnud jumalatudengite juhmuse üle.

«Sellepärast on mul vaja, et sa vanajumalaks saaksid,» sõnas Angrat. «Ja hoiaksid alles oma teravuse ja tugevuse ning vaatlusoskuse. Ma tean, et sa ei lasknud mul Rahnule midagi öelda, segades end alati vahele enne, kui ma midagi öelda sain. Mitte kõigil hõkist purjus jumalatel pole võimet enda ümber juhtuvat analüüsida.» Ta raputas vihaselt pead. «Ma tean, et jumalate kadumise ja nende juhmistamiste vahel on seos. Ma tean seda. Mida ma aga ei tea, on see, kes selle taga on ja miks seda tehakse. Selleks on mul sind vaja. Sinust saaks suurepärane Rändaja.»

«Ma pean selle üle järgi mõtlema,» sõnasin ma. «Mul tuleb kõigepealt oma galaktika valmis saada.»

Angrat noogutas. Spiraalgalaktikad tema põskedel olid maha rahunenud ja pöörlesid oma tavapärase kiirusega.

«Sul on õigus, galaktikaeksam kõigepealt.» Ta puudutas oma klaasi ja see täitus selge vedelikuga. Ta jõi klaasi tühjaks. «Sa oled õigel teel. Sinu lämmastikplaneet saab taas kõikide vana- ja esijumalate peatuspaigaks. Nii lihtne ja samas nii lüüriline idee.» Angrat naeratas. «Sul pole tegelikult minu abi vaja. Sa oled meie lühikese vestluse jooksul oma galaktika puuduoleva osa juba valmis mõelnud. Pea lihtsalt meeles, et galaktikaeksam pole mitte näitamiseks, et sa oskad kõige ebatõenäolisematest olenditest või ühenditest elu luua, vaid on mõeldud tõestamiseks, et sa suudad oma loodud elu hoida ja arendada. See on galaktikaõppe tegelik eesmärk.»

Ta tõusis ja noogutas mulle. Ma sain aru, et meie kohtumine on lõppenud, ning tõusin samuti. Mu jalad kandsid mind kergelt, nagu ma polekski seitset tilka hõkki ära joonud.

«Ma jään su eksamit ootama,» ütles Angrat mind ukse juurde juhatades.

Ta avas ukse ja ma nägin Girio laserkiiri pimeduses säravmustalt helkimas. Ma pöörasin pea esijumala poole.

«Nii et… meie jutuajamine oli tegelikult… värbamine?» küsisin ma kõhklevalt. «Sa tahad, et ma sinu heaks spioneerima asuksin?» Angrat noogutas.

«Sinu ja su koerlasest sõbra jutuajamised on mulle algusest saadik huvi pakkunud. Kui ma Karuna baaris ringi liikusin, hoidsin ma alati oma kõrva teie vestluste suhtes lahti. Leida potentsiaalne Rändaja juba galaktikaõppe tudengite seast on haruldane ning ma loodan südamest, et sa mu ettepaneku üle tõsiselt järgi mõtled. Ma pean teada saama, mis või kes on jumalahakatiste kadumise taga.»

«Mina samuti,» vastasin ma endalegi ootamatult. «Ma olen kogu aeg mõelnud, et jumalahakatistega on midagi valesti. Et juhmuse selline levimine pole loomulik.» Ma tõstsin pea ja kohtasin Angrati pilku. «Võite värbamise edukaks lugeda,» sõnasin ma kindla noogutusega. Angrat nookas peaga koridori poole.

Ma vaatasin pimeduses helklevaid Girio laserkiiri ja üks aimdus tõstis minus pead.

«Ma unustan selle jutuajamise niipea, kui skaneerimine lõpeb, kas pole?» küsisin ma.

«Minu identiteedi, ei muu. Ka mina pean ennast kaitsma,» vastas Angrat.

Ma hingasin sügavalt välja ning mu jalg ei tahtnud kuidagi üle lävepaku astuda. Angrat märkas seda. Ta kummardus kergelt minu poole ja ütles:

«Tee oma eksam ära. Ja pärast täisjumalaks saamist loo ja hoia elus nii paarsada galaktikat. Proovi vähemalt mõnda neist elus hoida rohkem kui paar miljardit aastat. Ma näen praeguste galaktikajumalate pealt, kuidas nad oma intelligentsetele eluvormidele liiga kiire stardi annavad ja maailma ehitusklotsidega koonerdavad. Aga intelligentse eluvormi ilu peitub just selles, kuidas ta oma eksistentsi ja ajalugu lahti mõtestama hakkab.»

«Kui ma seda teen ja vanajumalaks saan – oled sa siis ikka veel siin?» küsisin ma.

«Igal spiooniorganisatsioonil on vaja oma peakorterit,» vastas Angrat. «Ja paranoilist esijumalat seda juhtimas.Ma garanteerin sulle, et sa tuled siia tagasi just õigel ajal.»

«Miljardite aastate pärast?»

«Aega mul on, kannatlikkust samuti. Mida mul pole, on piisav hulk Rändajaid.»

Mu kõrisõlm jõnksatas.

«Nii et paarsada galaktikat, jah?»

«Rändajal peab olema kogemusi kõikvõimalike galaktikatüüpide ja neis leiduvate eluvormidega.»

Ma noogutasin ja astusin hämarasse koridori, lastes Girio laserkiirtel end skaneerida.