Читать книгу Kõrvalepõige - Holger Kaints - Страница 5

Nüüd ei saanud enam kahtlust olla: ma olin tõepoolest nähtamatu. Minu puudutusi tunti, minu häält kuuldi, aga mind ennast ei nähtud.

Miks seesugune asi juhtus, kui kaua see võib kesta ja kuidas nähtavaks tagasi saada – need küsimused hakkasid mind otsekohe tõsiselt painama. Olin sattunud äärmiselt täbarasse olukorda ega osanud kusagilt abi otsida. Kui oled haige, lähed arsti juurde. Nähtamatus polnud aga haigus ja arsti poole oleks ka üsna keeruline pöörduda, kui arst sind ei näe. Ja mida teaks arst nähtamatusest? Sellist terviseriket ei eksisteeri. Ennem oleks võinud mõne nõia abile loota. On inimesi, kes käivad nii tervisehädade kui ka muude probleemide pärast nõidade juures, see on uuemal ajal üpris levinud. Olin kuulnud, et isegi ärimehed on enne mõne ettevõtmise alustamist nõialt järele küsinud, kas tasub riskida ja mis see endaga kaasa toob. Mulle tundus säärane ebausk pehmelt öeldes koomiline, hoolimata sellest, et nõidade ja sensitiividega käis kaasas rodu legende sellest, mida nad kõike olid ette näinud ja mil moel hädalisi aidanud. Mina igatahes ei suutnud ühtegi nõida tõsiselt võtta, isegi nüüd, kui ma olin nähtamatu. Pealegi, nii nagu arsti, oleks ka nõida nähtamatuna õige tülikas väisata.

Tammusin endiselt Majaka tänava kõnniteel puude all ja andsin üksikutele vastutulevatele inimestele laias kaares teed. Keegi ei vaadanud minu poole, ma olin nagu tühi koht. Tundsin ennast, nagu oleksid mu käed ja jalad kinni seotud: ma tahtsin midagi teha – nähtavaks saada –, aga arusaamatu võim ei lasknud. Vahel unenägudes tuleb ette samasuguseid situatsioone, kui rabeled ja rabeled tulutult. Ometigi ei olnud see unenägu. Kas see võis sama äkitselt lõppeda nagu mõni koletu uni? Tundus väga võimalik. Järgnevate tundide jooksul panin sellele kogu oma lootuse.

Kondasin Lasnamäe vanas osas ringi ja püüdsin järjest ja järjest tuvastada hetke, mil ma olen taas nähtavaks muutunud. Sattusin kohtadesse, kus ma polnud iialgi viibinud. Näiteks avastasin, et Tallinnas on tänav, mille nimeks on Katusepapi.

Mu eriliseks huviobjektiks sai kõik, mis peegeldas – esmajoones kaupluste ja muude äride, aga ka tavaliste elumajade suured aknad. Samuti jälgisin pidevalt oma varju. Õigemini seda, et varju mul ei olnud ega olnud. Mitte kordagi ei juhtunud nii, et hämarast tänavaosast päikesepaistelisele keerates oleks äkitselt mu ette või taha, kummalt poolt päike parajasti paistis, tekkinud vari, nagu see oli kõigil teistel inimestel. Vahepeal, eriti kui nägemisulatuses olid lapsed, katsetasin taas veiderdamisega. Ühele kaunile näitsikule saatsin temast möödudes isegi õhusuudluse. Reageerimist ei olnud mitte mingisugust. Aeg läks, aga minu seisund ei muutunud.

Ühel hetkel olin nii kaugel, et mõistsin: ma pean otsustama, mida edasi teen. Selge see, et postkontorisse jääb minemata. Aga edasi? Sõidan tagasi linna. Ja siis? Lähen koju, ütlen: tere, naine, ma olen nähtamatu? Kui kaua peaks selline seisund kestma ja kuidas ma edasi elan? See kõik tuli tõsiselt läbi mõelda. Lõpuks otsustasingi uuesti trammi peale minna ja linna tagasi sõita – viimasest polnud nagunii pääsu.

Jäin trammipeatusesse seisma, teistest ootajatest eemale, et keegi mulle tahtmatult otsa ei jookseks. Hakkasin vaikselt aru saama, mida tähendas olla nähtamatu. Ma pidin olema väga ettevaatlik ja lootma ainult endale. Mul tuli kogu aeg inimestega distantsi hoida, et mitte paanikat ja segadust tekitada. Ka trammi astuda oli riskantne. Sain minna ainult pooltühja trammi peale, kus teiste inimeste vastu puutumine oli vähetõenäoline. Trammijuht ei näe, et ma tahan siseneda, ja võib uksed sulgeda, nii et ma jään uste vahele. Enamikus peatustes polnud tänava keskel platvormi, kus trammi oodata. Kui tramm peatus, jäid autod seisma, et pealeminejad ja mahatulijad mööda lasta. Mind nad ei näinud ja seepärast võisin väga kergesti auto alla jääda. Ning kuna ma olin nähtamatu, siis ei näeks seda keegi. Vigastada või surma saada oli väga lihtne, seda pidin nüüd kogu aeg silmas pidama. Võib-olla sellepärast ei teadnudki keegi midagi nähtamatuks muutunud inimestest, et nad kõik olid varem või hiljem oma otsa leidnud? Säärased mõtted ajasid ihukarvad püsti. Ma ei tahtnud sellele rohkem mõelda ja tõotasin endale iga oma sammu enne mitu korda läbi kaaluda, kui selle astun.

Esimesena sõitis ette tramm number 2. See oli üsna täis. Pika uitamise peale oli aeg jõudsalt edasi läinud. Töölt tulemise tipptund pidi nüüdseks tegelikult juba läbi olema, aga suure hulga Peterburi maanteel asuvate ettevõtete hulgas oli loomulikult ka neid, kus tööpäev ei lõppenud väga kindlal ajal. Ka ükshaaval tilkujad võisid trammi ära täita. Enamik peatuses ootajaid tõttas saabunud sõiduki avanevate uste poole. Mina esiti kõhklesin, siis loobusin katsetamast. Õnneks hakkas kaugelt paistma veel ühe trammi esiots.

Natukese aja pärast jõudiski see kohale. Nagu võis arvata, kandis too 4. liini numbrit. Ja tõepoolest, mõlemas vagunis oli sõitjaid tunduvalt vähem. Paar koos minuga peatusesse seisma jäänud inimest, kes olid ekstra seda trammi oodanud, astusid sõiduteele. Hoidsin ennast nende lähedale ja pääsesin peatuma jäänud autode eest ohtu sattumata läbi. Astusin tagumisse vagunisse – juba lapsepõlvest saadik oli mulle teada, et trammi esimene vagun kippus ikka rohkem täis olema. Ronisin kähku trepist üles ja olingi õnnelikult sees. Tramm hakkas liikuma.

Võtsin sisse koha kahe ukse vahel, istmeterivi kõrval. Tavaliselt on nii, et inimesed jäävad ühissõidukis ikka uste lähedale seisma. Istmetevahelise käigu keskpaik on alati lahedam. Ma ei istunud, kuigi vabu kohti oli. Kujutasin ette, mis juhtuks, kui keegi hakkaks ennast mulle sülle sättima.

Kuni bussijaamani läks kõik väga libedalt. Mõtlesin sellele, et alles äsja vastassuunas sõites ja oma hädast alles pooleldi teadlik olles olin üsna julgelt rahva hulgas trüginud. Peale tolle prosta töölise, kes suurt midagi ei jaganud, polnud keegi minu olemasolust aimu saanud. Rahvas oli harjunud ühissõidukites rüselema ja ühele üleliigsele müksule, eriti kui selle andis inimene, keda polnud massi hulgast võimalik tuvastada, ei pööratud kuigivõrd tähelepanu. Sellegipoolest püüdsin olla hoolikas ja seista nii, et kellegi pihta ei puutuks.

Bussijaama peatuses tuli peale rohkem sõitjaid. Päris täis trammivagun siiski ei läinud ja mul õnnestus kahe vanema naise vahel niisugune koht leida, et nad mu oma kottidega suurepäraselt ära varjasid. Sama olukord oli Keskturu peatuses. Kuna turuaeg oli läbi, ei olnud ka sõiduhuvilisi kuigi palju. Seisin rahulikult kahe mammi vahel edasi.

Hakkasin mõtlema, kus ma peaksin väljuma. Ohutuse mõttes oleks kõige sobivam olnud Maneeži peatus, sest Maneeži tänaval polnud erilist autoliiklust, seal ei pidanud kartma trammi taha seisma jäävaid autosid. Ent selles peatuses oli alati kõige suurem sisse ja välja trügimine. Kuidas ma tõuklejate vahel hakkama saan? 4. liini järgmine peatus oli Viru väljakul. Ka seal tõotas tulla paras tunglemine, kuigi ehk väiksem kui Maneežis. Aga Viru väljaku peatus on keset tiheda liiklusega Pärnu maanteed. Autod startisid kohe, kui trammist väljujaid enam näha ei olnud, ja mina võisin hätta jääda.

Mõte läks ka selle peale, kuidas ma linnast koju saan. Mustamäe trollid olid praegusel kellaajal tuubil täis. Ekspressbussi, millega ma tavaliselt sõitsin, ei saanud minusugune nähtamatu tähelepanu äratamata sisse, sest sinna lasti ainult juhi kõrvalt, esiuksest.

Vaatasin kella. Firmas, kus ma töötasin, oli ametlik tööaeg lõppenud. Meie kontor asus linna keskel, Rävala puiesteel. Mulle tundus, et kuna üsna tõenäoliselt olid kõik sealt juba lahkunud, oli mul kõige targem minna tagasi tööle, istuda natuke aega oma laua taga ja mõelda edasised sammud läbi. Kojumineku võisin ette võtta alles päris õhtul, kui sõidukites jääb rahvast vähemaks.

Otsus tundus mõistlik. Töö juurde minemiseks oli ükskõik, kas väljuda Maneeži või Viru peatuses. Mõlemal kohal oli häid ja halbu külgi, mul tuli käituda nii, nagu olukord kujuneb. Määravaks võis osutuda see, kas naised, kelle vahel ja kelle kaitse all ma praegu seisin, liiguvad kohalt või mitte. Nende tagant läbi trügimine ei tulnud kõne allagi.

Maneeži peatuses ei väljunud nii palju inimesi, kui ma olin oodanud. Ka minu lähedal seisvatest naistest trügis ukse poole ainult üks. Järgneda temale ei saanud, sest inimmass tõmbus ta selja taga kohe jälle kokku. Üks ports rahvast tuli trammi ka juurde, aga üldiselt läks seismine kõigil, mitte ainult minul lahedamaks. Ootasin pingsalt järgmist peatust. Mõtlesin, et vajaduse korral võin isegi Vabaduse väljakuni välja sõita, sealt tagasi jalutada polnud ka teab mis pikk maa. Kosmose kinoni ei tahtnud küll logistada, pealegi tundus, et mida edasi, seda ohtlikum väljumine on. Nii Vabaduse väljaku kui Kosmose peatuses tuli trammitrepilt otse sõiduteele astuda. Riskida ma ei soovinud ja mõtlesin, et kui muu ei aita, lasen trammil end Tondi lõpp-peatusesse ja sealt ringiga uuesti linna tagasi sõidutada.

Nii hull asi siiski polnud. Viru väljakul läks suurem osa rahvast maha. Kuna oli ka pealetulijaid, seisis autoderivi trammi taga kindlalt paigal. Mina kiirustasin vahest isegi üleliia ning olin ühe viimase väljujana kõnniteel peaaegu et esimene. Iseäralik manööver, mille ma inimeste ja autode vahel lipates sooritasin, tõestas taas, et mitte keegi mind ei näinud. Ikka oleks mõni trammist väljuja või pealemineja imestunud näoga minu poole vaadanud. Seesuguseid aga ei olnud. Sel ajal kui ma elu eest jänesehaake tegin, liikusid teised ümberringi oma harjumuspärases igapäevarütmis.

Trammist väljas, tundsin suurt kergendust. Astusin mööda kõnniteed valgusfooriga ülekäigukoha poole. Taipasin, et rohelisest tulest pidi uues olukorras saama minu kaitseingel. Õnneks respekteerivad meie autojuhid üldiselt valgusfoore. Kui mõni alustaski sõitu liiga vara või sõitis foori alt läbi veel siis, kui punane tuli juba süttis, ei olnud see minu jaoks väga suur häda – silmad tuli lihtsalt lahti hoida. Oluline oli, et punase tule alt julmalt läbisõitjaid näeb üliharva, võib-olla öötundidel. Nii olid valgusfooriga ristmikud ja ülekäigud need, millele ma võisin kindel olla, samas kui vöötrajast tuli eemale hoida. Autojuhtide jaoks mind ei eksisteerinud ja isegi kui ma läheksin koos suurema rahvasummaga üle tee, tõotas see ikkagi kujuneda üsna riskantseks.

Tegelikkuses pidin kohe oma mõttekäike korrigeerima: Viru tänava otsa ülekäigukoht, ehkki valgusfooriga, polnud siiski suurem asi. Sain sellest juba siis aru, kui ootasin rohelist tuld. See oli koht, kus liikus liiga palju rahvast ja kus inimeste trajektoorid olid väga erinevad. Ühed trammi peale tormavad noormehed pidid mu peaaegu pikali jooksma. Õnneks suutsin viimasel hetkel nende teelt kõrvale hüpata ning üks poistest ainult tonksas mind. Ta ei teinud sellest väljagi, sest kogu ta tähelepanu oli koondatud trammile, mis seisis peatuses ja hakkas uksi sulgema. Jõudsin õnnelikult üle tee, aga mõistsin, et sellistes kohtades peavad mul olema silmad ees ja taga.

Jalakäigutee Viru valgusfoorist Estonia puiestee valgusfoorini ei olnud palju parem. Sealgi saalis liiga palju rahvast. Osa käis meelega vasakut kätt, vastutulijate poolel, sest nii oli võimalik kiiremini edasi pääseda. Teised tõmbasid nende ees koomale. See tekitas palju kaootilist liikumist, mis mulle kuidagimoodi ei sobinud. Mul polnud sugugi tahtmist mõne täiel hool vastu tormava inimesega kokku põrgata.

Muutsin oma harjumuseks saanud marsruuti ning otsustasin, et ei lähe töö juurde mitte Kaubamaja tänava kaudu, vaid pöörasin paremale. Estonia puiestee äärsel kõnniteel liikus rahvast mõistlikul määral. Lisaks oli kõigil kindel suund ja mingit erilist sebimist ei olnud. Keerasin kangialuse kaudu hoovi ja läksin sellest otse läbi. Rävala puiesteele jõudes võisin kergemalt hingata – olin oma sihtkohale juba üsna lähedal.

Teel läks mõte puuetega inimestele ja nende liikumisvõimalustele, millest uuemal ajal oli päris palju rääkima hakatud. Enne invaliidide vajadusi niimoodi tähelepanu alla ei seatud. Kes oli ratastooli aheldatud, see pidi arvestama, et väljas käimise võimalusi tal kuigivõrd polnud, ja kõik. Tundsin ühtäkki, et minagi olen nüüd teatud mõttes puudega isik. Mul endal polnud ju midagi viga, aga kuna teised mind ei näinud, muutis see mu elutegevuse üpris keeruliseks. Kogu meie maailm on üles ehitatud mitte ainult kahel jalal liikuvate, mõlema silmaga nägevate ja mõlema kõrvaga kuulvate, vaid ka täiel määral nähtavate inimeste jaoks. Kahtlemata ei saanud seda, et nähtamatutega polnud arvestatud, ühiskonnale süüks panna. Kuni tänase päevani ei osanud ka mina ette kujutada, et nähtamatud on olemas. Nüüd aga pidin selles olukorras hakkama saama ning ellu jääma. Tuli ainult loota, et too üldiselt teadaolevate loodusseaduste põhjal käsitamatu seisukord ei kesta kaua ja ma olen varsti jälle täisväärtuslik nähtav inimene. Miks mitte, võib-olla kohe varsti, juba neil minutitel...

Mõte, et nii nagu ma täiesti juhuslikul moel ja ilma igasuguse arusaadava põhjuseta nähtamatuks muutusin, võin ma ühel hetkel ilma mingi seletatava protsessita jälle tagasi nähtavaks saada, ja et see võis juhtuda kasvõi kohe, oli väga meeldiv ja ma nautisin seda tükk aega. Ent kuna ma samal ajal olin kõige järgi otsustades nähtamatu edasi, tuli esialgu olukorraga leppida.

Hoone peasissekäigu juures suuremat sõelumist ei olnud. Mõned üksikud inimesed tulid ustest välja. Selles majas pesitsevates asutustes ja firmades ei olnud väga ranget tööaega, inimesed tulid ja lahkusid suhteliselt vaba korra järgi. Samas kestis pidev liikumine õhtutundideni. Seisatasin hetkeks trepil ja vaatasin läbi klaasuste, et tabada hetke, kui kedagi ei tulnud mulle ukse peal vastu ja ükski fuajees olija ei seisnud näoga ukse pole. Praegusel kellaajal polnud seesugust silmapilku vaja kuigi kaua oodata. Viivitasin ainult minuti jagu. Ma ei tahtnud, et nähakse, kuidas uks läheb lahti, ilma et kedagi sisse tuleks, ja siis jälle sulgub. Milleks inimesi segadusse ajada. Leidsin, et kõige tähtsam oli pääseda häirimatult ja tähelepandamatult oma tööruumidesse. Alles seal olles ja sügavalt aru pidades on võimalik otsustada, kuidas, kellele ja mil moel ma oma nähtamatuse kõigepealt teatavaks teen. Seni püüdsin liikuda nii, nagu mind poleks olnud.

Läksin vaikselt üle vestibüüli lageda kivipõranda ja suundusin trepi poole. Muidu sõitsin viiendale korrusele alati liftiga, aga praegu ei tulnud see kõne alla. Teise korruse käänakul tuiskas mulle joostes vastu üks naine. Ma ei tundnud teda; teadsin siin majas nägupidi vaid neid inimesi, kes töötasid meie korrusel paiknevates firmades. Tõmbusin kõrvale. Tahtsin instinktiivselt paremat kätt hoida, siis aga taipasin, et trepil pidin käima kindlasti seina pool. Kui trepp vaba, hoidsid nii ülesminejad kui allatulijad tavaliselt käsipuu-poolsesse külge. Nii ka see naine. Kui ta oleks näinud mind vastu tulemas, oleks ta kahtlemata ise seina poole tõmmanud, sest käsipuu oli temast vasakul, aga kuna ma olin nähtamatu, siis pidin arvestama, et inimesed käituvad nii, nagu jookseksid mööda tühja treppi alla.

Möödusime teineteist riivamata. Ma ei teadnud, kui palju olid minu sammud trepil kuuldavad. Proovisin vaikselt astuda, aga otseselt ma ei hiilinud. See naine ei pannud igal juhul midagi tähele. Ülalpool ei kohanud ma enam kedagi, mis oli ka loomulik, sest alates kolmandast korrusest kasutasid siinsed asukad valdavalt lifti.

Viienda korruse koridori pääsemiseks tuli kasutada magnetkaarti. Rahakoti vahelt seda välja kiskudes valdas mind hetkeks loogiliselt võttes täiesti põhjendamatu kartus: kas kaart nähtamatu inimese käes ikka töötab? Aga kui olin plastlapaka pilusse pistnud, hakkas punane silmake vilkuma ja läks hetk hiljem roheliseks. Tõmbasin suurt klaasust. See avanes, olin pääsenud oma töökoha korrusele. Lambid koridori laes olid kustutatud. Pikk koridor oli muutunud süngeks tunneliks. Käigu teises otsas olevast aknast aga voogas sisse nii palju erku päikesepaistet, et mingil määral valgustas see ka minupoolset otsa. Astusin kaugelt paistva pimestava valguse poole. Meie firma ruumid olid koridori keskel, kokku kolm ust, millest ühte ei kasutatud. Ühe ukse võtmed olid mul taskus. Astusin tuttava ukse taha. Enne kui võtme lukuauku pistsin, kiikasin üle õla. Täielik vaikus. Mitte hingelistki.