Читать книгу Kõrvalepõige - Holger Kaints - Страница 7

Ühel hetkel ajasin end tugitoolist püsti. Kuidagiviisi pidi söögi hankimine ikka võimalik olema. Igal juhul oli kindel, et asja edasilükkamine pole lahendus. See ei aidanud mitte kuidagi. Kell oli juba küllalt palju, liikumist jäi siin majas järjest vähemaks ja see tuli mulle kasuks. Rohkem oodata polnud mõtet. Inimestest täielikult tühjenenud ruumid poleks sugugi paremad.

Enne väljumist seisatasin. Avasin vaheukse kõrvaltuppa, kus istus tavaliselt meie sekretär ja mille seinal oli suur peegel. Seisin peegli ette, et korraldada üks eksperiment. Seda oli kindlasti vaja, enne kui hakkasin niisugusesse kohta minema, kus inimesi liikus. Tavaolukorras mahtusin ma peeglisse terve ülakehaga ära, seekord aga nägin sealt vastu peegeldumas ainult tühja tuba. Võtsin taskust rahakoti. Peegelpildis ei olnud rahakotti näha. Panin rahakoti sekretäri lauale, kohta, mis peeglisse hästi ära paistis. Otsekohe, kui käe ära võtsin, ilmus rahakott peeglisse. See oleks nagu kogu aeg lauanurgal seisnud. Kui võtsin rahakoti uuesti kätte, jäi peeglisse vaadates tunne, nagu poleks mingit rahakotti kunagi lauanurgal olnud. Sekretärineiust jäänud paberid vedelesid omal kohal nii nagu ennegi. Võtsin need kätte. Pabereid ei olnud enam. Ka neid poleks seal nagu kunagi olnudki.

Asetasin paberid tagasi. Võtsin veel kord rahakoti ja avasin selle. Tõmbasin ühe rahatähe välja – juhtus olema kümnekroonine – ja lasin sel lauale kukkuda.

Lauanurgale ilmus raha. Keegi nagu olnuks selle sinna unustanud, kui töölt koju läks. Kui rahatähe uuesti ära võtsin, taastus endine olukord. Mingit raha lauanurgal polnud. Muidugi, inimesed ju nii hajameelsed ka pole, et kümnekrooniseid keset lauda jätavad.

Hookuspookus meeldis mulle. Kõige tähelepanuväärsem oli see, et nii nagu oma keha ja käsi-jalgu, nägin mina ise kõiki oma käes olevaid esemeid. Aga peegelpilti ilmusid need alles siis, kui ma oma käe nende küljest ära võtsin. Samal kombel kõik ka kadus peegelpildist: mitte enne, kui olin asjad üles tõstnud.

Rahatähti võttes avastasin, et rahakoti vahel oli neljaks murtud valge sedel – postipaki teade. Pakk jäi toomata, hea, et ma oma nime ja ID-kaardi numbrit lahtritesse ei kirjutanud. Silusin paberi siledaks (murdejooned jäid muidugi näha) ja pistsin selle äsja kergitatud paberikuhjas kõige pealmise paberi alla.

Seejärel võtsin mobiiltelefoni. Kuna see oli mul käes, ei olnud seda – nüüd pidasin seda juba loomulikuks – peeglis näha. Valisin kontori numbri. Natukese aja pärast hakkas sekretäri laual telefon sumisema. Lõpetasin kõne ja haarasin sekretäri telefoni toru kätte. Valisin sellel nüüd oma mobiili numbri. Telefon mu taskus hakkas lõbusat meloodiat laulma. Täpselt nii nagu alati.

Polnud vist mõtet pead murda, kas seda helinat kuulevad ka need, kes mind ei näe. Kui mu samme kuuldakse, miks siis mitte telefonihelinat. Igaks juhuks lülitasin telefoni hoopistükkis välja.

Olin nüüd palju targemaks saanud. Läksin tagasi oma tuppa ja praotasin hiirvaikselt koridori viivat ust. Koridoris polnud kedagi. Sellest ajast, kui ma tualetis käisin ja koristajat ehmatasin, võis olla oma pool tundi möödas. Astusin välja ning seekord keerasin ukse oma selja taga lukku.

Mõtlesin minna meie maja allkorrusel asuvasse söögikohta. Õhtuti nimetas too ennast restoraniks ja teenindas ka linnarahvast. Päeval oli see rohkem meie büroomaja söökla. Mina paika restoraniks pidada ei tihanud, aga võibolla esitasin liiga karme nõudmisi. Vahest võis tõesti iga toitlustusasutust soovi korral restoraniks nimetada. Öeldi ju ka McDonald’site kohta kiirtoidurestoran, kuigi need olid minu arusaamist mööda restoranist veel kaugemal.

Et majast väljumata söögisaali jõuda, tuli laskuda alla teisest trepist, mis asus hoonetiiva selles küljes, kus too ainuke välisaken meie koridori valgustas. Selle ees magnetkaardiga avatavat vaheust ei olnud, sest väljast tulijad tagatrepile ei pääsenud. Kuna tööaeg oli ammu lõppenud, võis seal veel vähem inimesi kohata kui suurel trepil. Seepärast astusin päris julgelt.

Jõudnud alumisele korrusele ja pööranud sealsesse pikka koridori, nägin, et uks, mis viis edasi niinimetatud restorani vestibüüli, oli lukustatud. Muidugi – ma polnud sellisel kellaajal sealtkaudu kunagi sööma läinud. Ikka lõuna ajal või siis natuke enne tööaja lõppu.

Mõtlesin juba, et pean kogu tuldud tee tagasi minema ja ülevalt mööda teist treppi uuesti alla laskuma, kuid toidulõhn peatas mind. Ma olin ju nähtamatu. Võisin väga hästi natuke ringi luusida, järsku saab restorani ka mõnest tagauksest. Tegelikult polnud selleks suurt lootust, sest säärases büroomajas nagu meil, kus pesitses nii palju asutusi ning kus keegi kedagi eriti ei tundnud ja kuhu kippus sageli sisse trügima kahtlasi tüüpe, kellest kardeti, et nad üritavad kõike, mis ripakil, kaasa rabada, hoiti uksi igal pool lukus. Eks nende pärast olid tehtud ka magnetkaardiga avatavad läbipääsud.

Katsusin hiljukesi üht ust, siis teist ja kolmandat. Kolmas avanes ja selle taga oli mingi kitsas koridor. Sulgesin ukse enda taga ja astusin tasakesi edasi, nii et mu samme poleks kuulda. Koridor lõppes ruumis, kus olid suured külmutuskapid ja mitmesugust muud kola. Ventilatsioon huugas. Ühtegi hingelist polnud.

Hiilisin kaugemale. Toidulõhnad läksid üha teravamaks ja järgmise ukse juures avastasin, et minu ees oli restorani köök. Suvisel ajal oli seal eriti palav. Õhus heljus auru ja suitsu, mida mühisev ventilatsioonisüsteem ei jõudnud ära imeda. Köögis askeldasid kaks inimest. Pidin ennast sundima, et nende nägemisvälja astuda. Nähtamatuna inimeste seas viibimine oli ikka veel väga harjumatu.

Naised seletasid omavahel. Siis ilmus kusagilt kaugemalt üks meesterahvas. Mingil moel tundus ta mulle tuttav. Keegi, kes päeval lõunatajaid teenindas, ta igal juhul ei olnud. „Noh, nutsu, musikesed, saate ka,” ütles ta naistele ja need pöörasid ennast kohe tema poole. Ühel pannil suure pliidi peal hakkas midagi väga ägedasti sisisema, kuid paksem naine, kes oli sealsamas lähedal õiendanud, ei pööranud sellele tähelepanu. Mehe sõnad köitsid teda rohkem.

„Täna on päris kõva käive olnud. Koškale on seda liiga palju. Hiired saavad ka oma osa.” Ta võttis midagi taskust ja ilma et oleks pihku avanud, andis midagi mõlemale naisele. Raha – mis see muu oli – kadus kiiresti põlle alla ja nüüd pöördus paksem naine kähku ringi, et suitsema hakanud pann kiiresti kuumuse käest ära tõmmata.

„Raibe! Põlema läks! Kas see vanamees, kes karbonaadi tellis, istub juba kaua?”

„Ole ettevaatlik, Mufi, ära üle pinguta,” ütles mees talle aasides. „Sa oled ju kogenud kokk, kuidas sa lased lihal ära kõrbeda?”

„Jah, tõmble siin kogu aeg siia-sinna, sajas kohas korraga. Meil peaks siin kolmas inimene ka tööl olema, aga ei... Selle näljapalga eest, mida makstakse...”

„Olgu, räägime tõsiselt,” vahetas mees teemat. „Mufi, homme pead sa hommikul turult läbi minema. Liha, pelmeenid, pihvid... Mis meil homme menüüs on? Ja viina. Sul oli üks hea vend, kes müüs odavalt korraliku kvaliteediga viina. Mõned pudelid tuleks homme või äärmisel juhul ülehomme juurde tuua. Muidu me kallame ainult Koška viina. Ta teab väga täpselt, palju tal kärakat sisse ostetud on. Nii et, davai!”

„Nojah, eks ma siis lähen käin homme turu peal ära, milles küsimus,” ütles Mufiks nimetatu. Vahepeal oli ta pannile uue äratambitud karbonaaditüki pannud ja panni tagasi pliidi keskele lükanud. „Viina ma homseks kindlasti ei luba. Aga ülehomseks saab ikka. Kas Belõi Aisti ei ole vaja? Oleks üks käimine.”

Taipasin üsna ruttu, milles asi. Söögikoha personal mängis nähtavasti kahekordset mängu. Peremehele anti sissetulekust nii suur osa, et see hoidis teda asutust sulgemast. Ülejäänu tehti omale. Toodi toidukraami ja alkoholi, isegi vist salaalkoholi, nagu ma aru sain, serveeriti seda kundedele ning võeti tulu priske juurdehindlusega endale.

Tõsiasi, et niisugust asja ka praegu, eraomanike ajal ja nii julgelt tehti, pani mind kulmu kergitama. Mulle tuli meelde mu aktiivne ja alati sahmerdav tädi, kelle poole kogu suguselts varasemal ajal alati igasuguste olmeliste probleemidega pöördus. Tädil oli sidemeid, sest ta töötas mitmel pool ühiskondliku toitlustamise alal. Juttudest, mis mulle kõrva jäid, kui ta meil külas käis, olin aru saanud, et siis oli säärane petupraktika väga levinud. Noorukina olin tädi suust kuulnud palju SORVVO-st, miilitsast palju jõulisemalt tegutsevast uurimisorganist, mis sobitegijatega võitles – kuidas too kohvikuid ja restorane puistas ning kuidas üks või teine töötaja vahele oli jäänud. Ometi käis riigi petmine kõigutamatult edasi. Õieti ei peetud „kassast möödalaskmist” varguseks selle tõelises tähenduses. Midagi materiaalset ju kelleltki ära ei võetud. Ning toitlustustöötajate palgad olid ka siis väga väikesed. Räägiti lausa – ning rääkija sai samuti olla ainult mu hea tädi –, et Nõukogude Liidus olidki toiduainetega tegelevate inimeste palgad teistest mingi protsendi võrra madalamad, ja just seetõttu, et riik arvestas juba ette, et kõik nihverdavad.

Teenimata jäänud tulu omastamine polnud nendel ammustel aegadel vargus, vaid õigluse jaluleseadmine. Kummalisel kombel paistis samasugune seis olevat ka tänapäeval. Peremehele tehti külma, sest ta maksis vähe palka. Aga võib-olla oli tegemist ka sõnadeta kokkumänguga? Peremees teadis, et nagunii püütakse teda tüssata, vaatas sellele läbi sõrmede ja maksis töötajatele miinimumpalka. Samas tuli talle maksude pealt korralik kokkuhoid.

Tagantjärele ma ei teadnud, kas mu tädi omal ajal ka sahkerdas ja riiki pettis. Või täpsemini – kui palju ta seda tegi, sest mitte üldse riiki petta oli säärastel kohtadel töötades vist lausa võimatu. Tädi oli siis ja oli ka praegu tore inimene, sugugi mitte ahnitseja ning varanduse kokkukraapija. Tookord käisid säärased nõksud lihtsalt elada oskamise juurde.

Hoolimata sellest, et pealtkuuldud sahkerdamine minusse ei puutunud, jättis avastus ebamugava enesetunde. Kui ma poleks olnud näljane, oleksin ehk ümber pööranud ja ära läinud. Aga liha praadimise ning mitmesuguste salatite-lisandite ning vürtside lõhn oli mul suu juba vett jooksma ajanud.

Mufiks hüütud naine tõstis karbonaaditüki taldrikule, lisas siit ja sealt anumast midagi veel ja viis taldriku ette ruumi.

Nüüd jäi palavasse kööki ainult too teine naine. Ta hakkis parajasti midagi, võimalik et sibulat. Igal juhul oli sibula lõhna tunda. Astusin talle lähemale. Nägin, et ühel taldrikul vedeles too õnnetu lihatükk, mis oli pannil veidi kärssama läinud. Lauas ootajale see muidugi ei kõlvanud, minule aga küll. Küünitasin ja puudutasin praetükki. See oli ikka veel kuum, palja käega seda võtta ei saanud.

Kiikasin ringi. Läheduses polnud midagi, millega haarata. Vaatasin järgmisse ruumi. Seal tegutsesid nõudepesijad, teisel pool seinas oli luuk, kuhu kelnerid laudadelt koristatud nõud tõid. Valge, aga väga määrdunud kitliga nõudepesija mutt solgerdas suurte sügavate tsinkplekist valamute ümber. Vesi jooksis. Tema kõrval olid kandikud kasutatud nõudega. Mõned taldrikud, kus oli rohkem toidujäätmeid peal, seisid eraldi, ilmselt oodates, et need kõigepealt solgipange tühjendataks. Nende seas oli ka paar leivataldrikut mõne üksiku leivatükiga.

Astusin kiiresti leivataldrikute juurde ja haarasin seal olevad leivaviilud kätte. Külastajad polnud neid ilmselt puudutanud ja polnud võimatu, et need taheti teisele ringile saata. Leib polnud küll kallis asi, aga sellegi pealt sai kokku hoida. Igal juhul nägid leivataldrikud nüüd sellised välja, nagu poleks nende peal kunagi midagi olnud. Või siis olid aplad kunded need söögisaalis lagedaks õginud. Leivad olid minu käes ja teistele nähtamatud. Igatahes pidi see nii olema üleval tööruumides tehtud peeglikatsete järgi otsustades. Läksin tagasi kööki ja napsasin ühelt küljelt veidi kõrbenud lihatüki leibade vahele. Esialgseks näljakustutuseks sellest piisas.

Taganesin ruumi, millest olin ennist läbi tulnud. Alguses plaanitsesin, lihatükk käes, üles oma kontorisse naasta, siis aga mõtlesin ümber. Lõin toidusse kohapeal hambad sisse. Lihal koos leivaga polnud häda midagi. Kere oli hele ja söömine läks kiiresti. Seda, et karbonaad natuke kõrbenud oli, ei pannud ma tähelegi. Varsti oli järel ainult lihatüki küljes olnud kont.

Kont käes ja käed rasvased, vaatasin ringi. Kõige suuremast näljast olin jagu saanud, aga midagi oleks võinud veel suhu pista. Astusin uuesti kööki. Nüüd õiendas Mufiks kutsutud priske naine seal üksinda. Küpsetas midagi panni peal muna sees, panni kogu aeg liigutades. Järgmisest ruumist, sealt, kus käis nõude pesemine, kostis naiste kiljuvat naeru.

„Persse! Mine oma lolli jutuga persse!” kilas üks hele naisehääl.

Lasin silmadega üle köögi – ehk näen veel midagi, mis on ripakil ja tundub isuäratav. Ühelt ettevalmistuslaualt võtsin paar kurgitükki ja näpuotsaga riivitud porgandit. Porgandi toppisin kohe suhu, kurgi närimiseks aga pidin taanduma külmutuskappide juurde ja sealt edasi kitsasse koridori, mille kaudu olin tulnud. Kurgi krõmpsutamist oleks võinud keegi kuulda ja siis oleks jälle paanika lahti läinud.

Sel ajal, kui ma koridoris viibisin, tuli külmikute ruumi kokk ja tegi ühe kapi lahti. Ta võttis sealt välja jääst härmas Saaremaa viina pudeli. Situatsioon pani mind muigama: kui ma oleksin viinanina, küll siis oleks elu!

Kokk tuiskas kiiresti tagasi ja ma ragistasin mõnuga oma kurgitükid ära.

Tundsin tekkimas mingit omamoodi õhinat ja läksin uuesti kööki noosi võtma. Kokka seal ei olnud, ruum oli tühi. Näppu sattusid mõned konserveeritud ananassilõigud, marineeritud paradiisiõun ja juustuviilud, mis olid vist välja praagitud. Ma ei tihanud millegagi kolistada, võtsin ainult seda, mis oli lahtiselt kättesaadav.