Читать книгу Muinsuste muuseum - Honoré de Balzac - Страница 2

Kallis parun.

Minu pikk ja ulatuslik prantsuse üheksateistkümnenda sajandi kommete ajalugu äratas teis nii elavat huvi ja te suhtusite minu töösse nii julgustavalt, et see lubab mul siduda teie nime ühe katkendiga sellest suurest tervikust, Eks ole ju teie väga virga ja kohusetruu Saksamaa üks tähtsamaid esindajaid? Teie hea hinnang minu tööle toob kindlasti kaasa veel teisigi tunnustusi ning soodustab seega mu julget ettevõtet. Olen uhke teie kiitusele ja püüan seda pälvida, jätkates oma tööd sama meelekindlusega, mis iseloomustas teie teaduslikke uurimusi ja teie püsivust kõigi nende dokumentide hankimisel, ilma milleta kirjanduslik maailm poleks rikastunud selle tohutu mälestusmärgiga, mis on teie püstitatud. See kiindumus, millega tegite oma vaevarikast tööd ja kasutasite seda idamaise ühiskonna huvides, tiivustas minugi tööindu neil unetuil öödel, mil tegelesin meie moodsa ühiskonna üksikasjadega. Ehk rõõmustab see teadmine teidki, kui te sellest kuulete, sest olete nii lihtsameelselt heasüdamlik, et teid võiks võrrelda meie La Fontaine’iga.

Ma soovin, kallis parun, et see tõend mu lugupidamisest teie ja teie töö vastu leiaks teid Doblingist ja meenutaks seal teile ning teie omastele üht teie siiramat austajat ja sõpra.

De Balzac.

Ühes Prantsusmaa vähema tähtsusega prefektuuris, just linna südames, asub ühe tänava nurgal maja; ent autor peab siinkohal varjama nii tänava kui ka linna nime. Igaüks mõistab, millised motiivid põhjustavad seda tarka tagasihoidlikkust, mida nõuab viisakus. Peab ju kirjanik, kes oma ajastu kroonikat tahab anda, puudutama nii mõningaidki paiseid! … Maja kutsuti «d’Esgrignoni lossiks», kuid palun kohe teadmiseks võtta, et d’Esgrignon on väljamõeldud nimi ega ole sugugi reaalsem kui kõik need komöödiais esinevad Belvalid, Floricourid ja Derville’id ning romaanidest tuntud Adalbert’id ja Monbreuse’id. Ka peategelaste nimed on muudetud. Autor tahaks siia kuhjata kõiksuguseid vasturääkivusi ja anakronisme, et matta tõde kõiksuguse ebatõenäolise ja absurdse pahna alla; ent mida ta ka ei teeks – tõde tungib ikkagi esile, see on otsekui halvasti välja juuritud viinapuu, mis ka ülesküntud pinnasel ikka jälle uusi tugevaid võsusid hakkab ajama.

D’Esgrignoni loss oli üsna tavaline maja, kus elas keegi vana suuraadlik, nimega Charles Marie Victor Ange Carol markii d’Esgrignon ehk des Grignons, nagu kirjutati vanasti. Kohalikud kaupmehed ja kodanlased olid markii elamule pilkeks andnud «lossi» nimetuse, ent järgneva kahekümne aasta jooksul harjusid kõik linnaelanikud juba tõsiselt ütlema «d’Esgrignoni loss», kui nad tahtsid tähistada markii elamut.

Caroli nime (vennad Thierryd oleksid arvatavasti kirjutanud Karawl) oli kandnud üks kuulsamaid ja vägevamaid väepealikuid, kes väga ammu oli tulnud põhjast, et gallialasi vallutada ja vasallideks teha. Carolid ei olnud kunagi kellegi ees kummardanud – ei omavalitsuse, ei kuningavõimu, ei rahamagnaatide ega kiriku ees. Määratud kunagi kaitsma üht Prantsuse markkonda, pidasid d’Esgrignonid sellest ajast saadik oma markiitiitlit auasjaks, mis ühtlasi oli seotud kohustustega, aga mitte mõneks pealepandud koormuseks. D’Esgrignonide läänimõis oli alati kuulunud nende sugukonnale. See oli tõeline provintsiaadel, keda õukond juba kaks sajandit ignoreeris, ent kelle veri oli puhas ja segamata, kes pidas end kõikidest seisustest kõrgemaks ja keda kohalik elanikkond ebausklikult austas, nagu austatakse püha neitsi kuju, mis päästab hambavalust. See sugukond oli säilinud oma provintsikolkas, nagu kuskil jõepõhjas on säilinud söestunud sillavaiad, mis kuuluvad Caesari ajastusse. Kolmeteistkümne sajandi vältel pandi kõik neiud sellest sugukonnast ilma kaasavarata mehele või nad läksid kloostrisse; nooremad pojad pärisid alati seadusliku osa ema varandusest, nendest said harilikult sõjamehed või piiskopid või nad abiellusid õuedaamidega. Üks d’Esgrignonide sugukonna nooremaid poegi sai admiraliks, tõsteti hiljem hertsogiks ja Prantsusmaa peeriks, kuid ta suri ilma järeltulijateta. Markii d’Esgrignon, sugukonna vanema haru esindaja, ei soovinud aga hertsogitiitlit üle võtta.

«Minule kuulub d’Esgrignonide markisaat sama õigusega, nagu kuningale kuulub Prantsuse riik,» ütles ta konnetaabel de Luynes’ile, kes tema silmis oli tollal vaid väikese tähtsusega isik.

Tuleb arvesse võtta, et «segaduste aegu» nii mõnedki d’Esgrignonid giljotineeriti. Ent 1789. aastani säilitas see õilis ja uhke sugukond frankide julge vere. Käesolevas romaanis esinev markii d’Esgrignon ei emigreerunud: ta pidi ju oma piiriäärset territooriumi kaitsma. Lugupidamine ja austus, mida ta oma talupoegadele oli osanud sisendada, päästis ta tapalavast; ent tõeliste sankülottide viha osutus küllalt tugevaks, et kanda ta emigrantide nimestikku, sellal kui ta oli sunnitud end varjama.

Suveräänse rahva nimel võõrandas distrikt d’Esgrignonide maa-alad, nende metsad müüdi rahvusliku varandusena ära, hoolimata sellest et markii, kes tollal oli neljakümne aastane, isiklikult selle vastu protesteeris.

Preili d’Esgrignon, markii alaealine õde, päästis väikese osa läänimõisast, tänu perekonna noore varavalitseja agarale vahetalitusele; see noormees nõudis oma kliendi nimel pärijate varanduse lahutamist ja pärast vabariigi poolt korraldatud likvidatsiooni sai preili d’Esgrignon lossihoone ja mõningad farmid endale. Siis andis markii ustavale Chesnelile mõned väiksemad summad ja selle rahaga ostis Chesnel oma nimele tagasi need mõisaosad, mis ta isandale olid eriti kallid, nagu kirik, preestrimaja ja lossipark.

Terroriaastad – kellele pikad, kellele lühikesed – olid möödunud ja markii d’Esgrignon, kes oma kindla iseloomuga oli võitnud ümberkaudse elanikkonna lugupidamise, soovis oma õe, preili d’Esgrignoniga jälle lossi elama asuda, et korrastada neid valdusi, mida ta endine varavalitseja Chesnel, pärastine notar, nii hoolega oli aidanud päästa. Kuid oh häda! Rüüstatud ja laastatud loss oli liiga ruumikas, selle korrashoid liiga kulukas tema omanikule, kellel enam ei olnud õigust makse võtta, kelle metsad olid maha raiutud ja kes oma säilinud maavaldustest ei saanud aastase sissetulekuna rohkem kui vaevalt üheksa tuhat franki.

Oktoobris aastal 1800 tõi notar oma endise isanda tema feodaallossi tagasi. Chesnel ei suutnud maha suruda sügavat meeleliigutust, nähes markiid sambana seisvat keset lossiõue ja silmitsevat umbeaetud vallikraave ning mahakistud lossitorne. Vaikides suunas uhke frank oma pilgu kord taeva poole, kord sinna, kus varem gooti stiilis tornikestel olid ilutsenud nägusad tuulelipud, ja ta otsekui oleks küsinud jumalalt, mis põhjusel oli toimunud see suur sotsiaalne vapustus. Chesnel suutis ainsana mõista, milline sügav valu piinas markiid, kes tollal kandis kodanik Caroli nime. Kaua seisis too õilis aristokraat tummana paigal, hingates sisse kodukoha õhku, ja lausus lõpuks kurva ohkega:

«Chesnel, me tuleme siia hiljem tagasi, siis kui segadused on lõppenud; ent kuni pole ilmunud edikti rahu jaluleseadmise kohta, ei suudaks ma siin elada, sest nemad ju ei luba mul mu vappi taastada.»

Markii viitas lossile, pööras ümber, hüppas sadulasse ja ratsutas minema, saates oma õde, kes sõitis notari viletsas korvvankris.

Linnas aga ei olnud d’Esgrignonidel enam maja. Nende uhke üksikelamu oli lammutatud ja selle asemele püstitatud kaks tehast. Notar Chesnel kasutas markii viimast kotikest luidooridega selleks, et osta väljaku nurgale vana viilkatusega maja, millel oli tuulelipp, torn ja tuvila; varem oli selles majas asunud feodaalne ringkonnakohus, hiljem aga kaelakohus, ja maja ise oli kuulunud markii d’Esgrignonile. Viiesaja luidoori eest tagastas rahvusliku varanduse ülesostja selle igivana maja tema endisele seaduslikule omanikule. Tollal siis juhtuski, et osalt nagu pilkeks, osalt aga tõsiselt anti sellele majale nimetuseks «d’Esgrignoni loss».

Aastal 1800 pöördusid mõned emigrandid Prantsusmaale tagasi, sest nimede kustutamine saatuslikest pagendusregistritest ei olnud enam kuigi raske. Esimeste aadlike hulgas, kes linna tagasi pöördusid, oli parun de Nouastre oma tütrega; nad olid laostunud. Suuremeelselt võttis markii d’Esgrignon nad oma majja, kus parun kaks kuud hiljem kurvastusest suri. Preili de Nouastre oli kahekümne kahe aastane, ta soontes voolas kõige puhtam sinine veri ja markii d’Esgrignon abiellus temaga, et kindlustada oma suguvõsale järelkasvu; ent hea arsti puudumise tõttu suri noor naine nurgavoodisse, jättes d’Esgrignonidele õnneks poja järele. Ehkki markii oli tollal kõigest viiekümne kolme aastane, olid elu vintsutused ja piinavad mured ta enneaegu vanaks teinud. See vaene mees kaotas niisiis oma vanade päevade kogu rõõmu, sest lahkunu oli üks kaunimaid olevusi ja õilsamaid naisi, kelles oli otsekui taaselustunud kuueteistkümnenda sajandi naiselik võlu, millest praegu võib vaid und näha. Markiile oli see surm hirmsaks hoobiks, mis ta elu mitmesugustel silmapilkudel end korduvalt tunda andis. Seisnud mõne hetke vaikides voodi ees, milles ta naine puhkas nagu pühak rinnale ristatud kätega, suudles markii lahkunu laupa; siis võttis ta taskust kella, purustas selle rattad ja riputas vaikinud ajanäitaja kamina kohale. Kell oli üksteist enne lõunat.

«Preili d’Esgrignon, palugem jumalat, et sellel kellaajal meie perekonnas enam õnnetust ei juhtuks. Mu onu, kõrgeaulik peapiiskop, tapeti kell üksteist ja ka mu isa heitis sel kellaajal hinge …»

Markii d’Esgrignon laskus voodi ette põlvili, toetades pea sängi servale, õde järgis venna eeskujule. Hetke pärast tõusid nad mõlemad püsti, preili d’Esgrignon uppus pisaraisse, vana markii aga vaatles last, surituba ja lahkunut kuivade silmadega. Vanade frankide paindumatus oli selles mehes ühinenud kristliku meelekindlusega.

See juhtus meie sajandi teisel aastal. Preili d’Esgrignon oli tollal kahekümne seitsme aastane. Ta oli kaunis. Üks kohaliku päritoluga tõusik, vabariigi sõjaväe varustaja, kelle aastane sissetulek oli tuhat eküüd, saavutas pärast pikka vastupanu Chesneli nõusoleku selleks, et see esitaks preili d’Esgrignonile tema abiellumisettepaneku. Vend ja õde vihastasid ühel määral sellise jultumuse üle. Chesnel oli ahastuses, et too härra du Croisier oli suutnud teda oma võrku meelitada. Alates sellest päevast ei märganud ta markii d’Esgrignoni käitumises või ta sõnades enam seda lahket heasoovlikkust, mida võis pidada sõpruseks. Nüüdsest peale avaldas markii talle ainult oma tänulikkust. See õilis ja siiras tänulikkus põhjustas aga notarile kestvaid piinu. On selliseid ülevaid hingesid, kellele tänulikkus tundub liiga suure tasuna, nad eelistavad pigem meeldivat võrdsustunnet, mida annavad mõtete kooskõlastamine ja hingede vabatahtlik liitumine. Notar Chesnel oli sellist austavat ja rõõmustavat sõprust juba maitsta saanud; markii oli teda enese kõrgusele tõstnud. Vanale aristokraadile oli ta endine varavalitseja midagi lapse ja teenija vahepealset, ta oli vabatahtlik vasall ja pärisori, kes oli kõigi südamesoonekestega oma läänihärra külge kasvanud. Juba ammu ei näinud d’Esgrignonid Chesnelis enam notarit, nende suhteid juhtis ainult tõsine ja kestev vastastikune kiindumus. Markii silmis ei olnud Chesnelil kui ametlikul notaril mingit tähtsust; temale oli Chesnel ta endine teenija, ainult notariks ümber riietatuna. Chesneli silmis oli aga markii mingi jumaliku päritoluga kõrgem olevus. Notar austas aristokraatiat; ta meenutas ilma häbenemata, kuidas ta isa markii ülemteenrina oli avanud salongiukse ja teatanud: «Härra markii, laud on kaetud.» Ta truudus sellele laostunud aristokraatlikule perekonnale ei tulenenud niivõrd tema aususest kui ta egoismist: pidas ta ju ennast selle perekonna liikmeks. Chesneli kurbus sõprussidemete katkemise pärast oli väga suur. Kui ta markii keelust hoolimata siiski julges oma eksimusest rääkima hakata, vastas vana aadlik sügava tõsidusega:

«Chesnel, enne segadusi sa ju ei oleks meile esinenud nii teotava ettepanekuga? Millised peavad küll olema need uued doktriinid, kui nad sinugi on ära rikkunud!»

Notar Chesnelile kuulus kogu linna usaldus, temast peeti väga lugu; ta laitmatu ausus ja tugev jõukus suurendasid veelgi ta autoriteeti; ent nüüdsest peale tekkis temas sügav vastikus härra du Croisier’ vastu. Ehkki notar polnud kuigi suur vihakandja, õhutas ta ometi paljudes perekondades vastikustunnet oma vaenlase vastu. Du Croisier, kes kakskümmend aastat võis kättemaksu haududa, oli pika vihaga; temas tekkis notari ja d’Esgrignonide vastu tugev ja tumm vihavaen, nagu seda leidub vaid provintsis. Saadud korv hävitas ta tähtsuse pilkehimuliste provintslaste silmis, kelle hulgas ta kavatses oma elu veeta ja kelle üle ta tahtis valitseda. Teda tabanud katastroof oli nii mõjuv, et selle tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Du Croisier sai ühelt vanapiigalt, kelle poole ta oli otsustanud oma hingehädas pöörduda, veel teisegi korvi. Nii luhtusid ta auahned plaanid esmajoones preili d’Esgrignoni käest saadud korvi tõttu, sest abielludes tolle preiliga oleks ta pääsenud provintsi Saint-Germaini linnaossa; teine saadud korv kiskus aga ta autoriteedi niivõrd alla, et ta suure vaevaga suutis veel linna teisejärgulises seltskonnas püsima jääda.

Härra de la Roche-Guyon, maakonna ühe põlisema perekonna vanem võsu ja d’Esgrignonide kauge hõimlane, laskis aastal 1805 notar Chesneli kaudu preili d’Esgrignoni kätt paluda. Preili Marie Armande Claire d’Esgrignon keeldus notarit isegi ära kuulamast.

«Te peaksite ometi taipama, kallis Chesnel, et olen nüüd ema,» ütles neiu, kui ta oma vennapoja, ilusa viieaastase lapse magama oli pannud.

Vana markii tõusis püsti ja läks oma õele vastu, kui too hälli äärest tuli: ta suudles aupaklikult õe kätt, istus siis oma endisele kohale tagasi, sundis enese rahule ja ütles:

«Olete tõeline d’Esgrignon, kallis õde!»

Õilis neiu võpatas ja hakkas nutma. Oma vanul päevil oli härra d’Esgrignon, markii isa, abiellunud noore neiuga, kelle vanaisa, keegi maksurentnik, oli Louis XIV poolt aadliseisusse tõstetud. D’Esgrignonide suguselts pidas seda abielu äärmiselt seisusevastaseks, kuid siiski tähtsusetuks, sest sellest abielust oli sündinud vaid üks tütar. Armande teadis seda. Ehkki vend oli erakordselt lahke oma noorukese õe vastu, pidas ta teda ikkagi võõraks; nüüd aga legitimeerisid markii öeldud sõnad neiu ühe hoobiga. Kuid eks krooninud ka Armande’i vastus Chesnelile imetlusväärselt seda õilsat hoiakut, millest neiu oli kinni pidanud juba üksteist aastat, sest alates täisealiseks saamise momendist oli iga tema toimingut juhtinud kõige puhtam enesesalgamine. Oma venda ta aga lihtsalt jumaldas.

«Ma suren preili d’Esgrignonina,» lausus ta notarile väga tähtsalt.

«Teie jaoks ei saakski olla kaunimat tiitlit,» vastas Chesnel, kes arvas, et ütles sellega komplimendi. Vaene neiu punastas.

«Sa räägid rumalusi, Chesnel,» lausus vana markii, kes oma endise teenija sõnadest oli meelitatud, aga ühtlasi ka pahandatud, sest nad tusastasid ta õde. «Neiu, kes kannab d’Esgrignoni nime, võib isegi Montmorencyga abielluda: meie veri on puhtam kui nende oma. D’Esgrignonide vapil on kaks helepunast vööti kuldsel foonil ja üheksasaja aasta kestel ei ole meie vapikilbil midagi muutunud: see on niisugune, nagu ta oli oma esimesel päeval.»

«Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kohanud naist, kes niivõrd oleks hämmastanud mu mõttelendu nagu preili d’Esgrignon,» kirjutab Blondet, kellele kaasaegne kirjandus muuseas võlgneb selle jutustuse. «Olin tõepoolest väga noor, peaaegu laps, ja võib-olla et need kujud, mis preili d’Esgrignon jättis mu mällu, said oma elavad värvid peamiselt sellest kihust, mis poisikesi aina tõukab kõige imepärase poole. Kui ma vahel teiste laste seltsis puiesteel mängisin ja eemalt silmasin preili d’Esgrignoni, kes oma vennapoega Victurnieni käekõrval hoides pikkamisi meie poole sammus, siis tundsin sellist erutust, nagu oleks minusse lastud galvaaniline vool, mis elustab surnuid. Ja ehkki olin alles väga noor, tundsin end siiski nagu uuesti sündinuna. Preili Armande’i juuksed olid punakasblondid, ta põski katsid hõbedaselt helkivad ebemed, mida armastasin vaadelda, asetades enese nii, et valgus langes ta näo profiilile; ma lasksin end võluda ta smaragdroheliselt helkivaist unistavaist silmadest, mis pildusid tuld, kui nende pilk vahel minule langes. Ma veeretasin end mõnikord rohul ja teesklesin mängimist, tõepoolest aga püüdsin ma läheneda ta kaunitele tillukestele jalgadele, et imetleda neid üsna lähedalt. Ta peened näojooned, õrn valge jume, puhas laup ja elegantne ahtake piht otse hämmastasid mind, ehkki ma seejuures ei märganud, et ta piht on sihvakas, laup kaunis ja näoovaal täiuslikult ilus. Imetlesin teda umbes nii, nagu lapseeas palvetatakse – teadmata, miks seda tehakse. Oli mu puuriv pilk ta tähelepanu lõpuks endale tõmmanud, siis lausus ta oma meloodilise häälega, mis minule tundus kõlarikkamana kui ükski teine hääl: «Mis sa siin teed, mu poiss? Miks sa mind nii vaatled?» Ja ma lähenesin siis temale, käänlesin ja väänlesin, närisin oma küüsi, punastasin ja laususin lõpuks: «Ma ei tea.» Kui ta juhuslikult oma valge käekese mu juustesse poetas ja mult mu vanust küsis, jooksin ma ära ja hõikasin eemalt: «Üksteist aastat!» Juhtusin ma lugema «Tuhat ja üks öö» muinasjutte ja esines seal tegelasena kas kuninganna või imeilus fee, siis omistasin ma neile preili d’Esgrignoni näojooned ja hoiaku. Kui ma oma joonistusõpetaja käsul antiikseid päid kopeerisin, panin ma tähele, et nende soengud olid umbes niisugused nagu preili d’Esgrignonil. Hiljem haihtusid need meeletud unelmad üksteise järel, kuid preili Armande, kelle puiesteele ilmudes kõik mehed aupaklikult kõrvale astusid, et talle teed anda, ja teda siis silmadega jälgisid, imetledes ta pika pruuni seeliku hõljuvaid volte, seni kui ta silmapiirilt kadus, – see preili Armande jäi mu mällu hämaralt püsima kui naiseliku ilu ideaal. Ta imekaunid kehavormid, mille ümarust mõni tuulepuhang vahel näitas ja mille piirjooni ma laiast kleidist hoolimata siiski oskasin jälgida – need kaunid kehavormid kerkisid mu unistustes uuesti esile, kui olin juba noormees. Ja pärast, veelgi hiljem, kui juurdlesin tõsiselt inimhinge mõningate saladuste kallal, ütlesid mulle mu mälestused, et preili d’Esgrignoni hingestatud nägu ja tunded, mis väljendusid kogu ta olekus, olidki mu austuse põhjuseks. Ta imekaunis rahulik ilme, mille taga võis aimata sisemist tuld, kõigi tema liigutuste suur väärikus, too aupaiste, mis ümbritses ta ranget kohusetäitmist, – see kõik liigutas mind ja äratas minus aukartust. Lapsed on ideede nähtamatule mõjule palju vastuvõtlikumad, kui seda arvata võiks: kunagi ei naera nad tõeliselt auväärse inimese üle, neid võlub peen graatsia ja ilu tõmbab neid ligi, sest nad ise on ilusad, ja samaloomuliste nähtuste vahel on saladuslik side. Preili d’Esgrignon oli mu lapsepõlve jumalus. Ja praegugi veel, kui mu meeleolu fantaasia kihutab mind üles mõne keskaegse lossi keerdtrepist, manab mu ettekujutus sinna preili Armande’i kuju nagu feodalismi kaitsevaimu. Kui loen vanu kroonikaid, siis kerkib ta mu silme ette kuulsate naiste näojoonte all: kord on ta Agnes, kord Marie Touche, kord Gabrielle. Ma näen temas kogu seda armastust, mis on maetud ta südamesse ja mida ta kunagi pole saanud väljendada. See taevalik olevus, kes esines mu lapsepõlve ähmastes illusioonides, ilmub mulle nüüdki veel mu unelmate udus.»

Pidage seda portreed meeles – ta on tõetruu nii füüsiliselt kui vaimselt. Preili d’Esgrignon on selles jutustuses üks õpetlikumaid kujusid: ta tõendab teile, et vaimuvalguse puudumisel võivad suuremadki voorused kahjulikuks saada.

Aastail 1804 ja 1805 pöördus kaks kolmandikku emigreerunud perekondi Prantsusmaale tagasi, ja peaaegu kõik emigrandid sellest provintsist, kus elas markii d’Esgrignon, asusid jälle oma endistesse valdustesse kodumaa pinnal. Kuid leidus ka ülejooksikuid. Mitmed aadlikud astusid Napoleoni teenistusse, olgu siis armeesse, olgu õukonda; teised jälle sõlmisid sugulusvahekordi mõningate tõusikutega. Kõik, kes sidusid end impeeriumiga, taastasid oma varandused ja said keisri suurest heldusest oma mõisad ja metsad tagasi; paljud neist jäid Pariisi. Ent leidus kaheksa või üheksa perekonda põlise aadli hulgast, kes jäid ustavaks kukutatud monarhiale ja maalt välja mõistetud aadlike ideedele: La Roche-Guyonid, Nouastre’id, Gordonid, Casteranid, Troisville’id ja teised kuulusid nende perekondade hulka; ühed neist olid vaesed, teised rikkad, kuid kuld ei mänginud selles seltskonnas kuigi tähtsat osa – suguvõsa igivana põlvnevus ja puhtana säilinud veri olid siin kõige olulisemad asjad, otsekui antikvaarile on mälestusraha kullakaal tähtsusetu, võrreldes kirja ja kujundi selgusega ning müntimise iidsusega. Need perekonnad tunnistasid markii d’Esgrignoni oma šefiks: tema maja sai nende kooskäimise kohaks. Siin ei olnud keiser midagi muud kui härra Buonaparte; siin valitses ainult Louis XVIII, kes tollal oli Miitavis; siin oli departemang ikka veel provints ja prefektuur – intendantuur.

Markii d’Esgrignoni laitmatu käitumine, ta aristokraatlik lojaalsus ja uljas julgus sundisid kõiki teda siiralt austama; ent ta õnnetused, ta meelekindlus ja ta vankumatu truudus oma tõekspidamistele võitsid talle isegi linnarahva üldise lugupidamise. Temas, selles uhkes varemes, oli mineviku grandioossete rusude majesteetlikkust. Ta rüütellik delikaatsus oli nii üldiselt tuntud, et paljudes tüliküsimustes valisid pooled ta vahekohtunikuks. Kõik hästikasvatatud inimesed impeeriumi pooldajate hulgast ja isegi kohalikud võimud suhtusid ta eelarvamustesse heatahtlikult ja ta isikusse lugupidavalt. Ent suur osa uuest seltskonnast, inimesed, kes restauratsiooni ajal said liberaalide nimetuse ja kelle eesotsas salaja seisis du Croisier, irvitasid d’Esgrignoni aristokraatliku oaasi üle, kuhu pääsesid ainult puhtaverelised ja laitmatud aadlikud. See vihavaen muutus veelgi tugevamaks, sest paljud ausad inimesed, mitmed väärikad väikemõisapidajad ja isegi mõned isikud valitsuse ringkondadest püsisid visalt arvamuse juures, et markii d’Esgrignoni salong on ainus koht, kus hea seltskond koos käib. Ka prefekt, keiserlik kammerhärra, astus samme, et sellesse salongi pääseda; eeskätt aga leppis ta alandlikult sellega, et saatis sinna oma naise, sündinud preili de Grandlieu. Kõik need aga, kes ukse taha pidid jääma, vihkasid seda miniatüürset Saint-Germaini eeslinna provintsis ja andsid markii d’Esgrignoni salongile pilkenime «Muinsuste muuseum»; markiid ennast aga kutsusid nad härra Caroliks, ja kui maksude sissenõudja talle teatelehe saatis, lisas ta alati sulgudes juurde «endisele des Grignonile». See vana nimekirjutamise viis oli jällegi mõnitamine, sest uus vorm «d’Esgrignon» oli juba läbi löönud.

«Mis puutub minusse,» kirjutas Émile Blondet, «siis pean tunnistama, et hoolimata oma austusest ja võiks öelda isegi armastusest preili Armande’i vastu, kipun ma oma lapsepõlve mälestusi kokku võttes alati muigama, kui mulle meenub nimetus «Muinsuste muuseum».

D’Esgrignoni loss asus kahe tänava nurgal, nii et kaks salongi akent olid suunatud ühele, kaks teisele tänavale, ja need tänavad olid muide selles linnas kõige käidavamad. Turuplatsini oli lossist umbes viissada sammu. D’Esgrignonide salong oli otsekui klaaspuur, ja ükski linnaelanikest ei möödunud sellest, ilma et ta sinna ei oleks pilku heitnud. Minule, kaheteistkümne-aastasele jõmpsikale, tundus see ruum mingi haruldase imeasjana, mis hiljem, kui seda meenutasin, asus tõelikkuse ja fantaasia piiril, ilma et oleksin teadnud, kuhupoole ta rohkem kaldus. See salong, mis varem oli kohtusaaliks, asus vahetult keldrikorruse peal; sellel keldrikorrusel oli väikeste võretatud akendega ruum, kus varem vaevlesid kohalikud kriminaalkurjategijad ja kus praegu asus markii köök. Ma ei tea, kas Louvre’i tore ja kõrge kamin oma oivalise skulptuuriga ongi minus tekitanud nii suurt hämmastust kui see, mida ma tundsin, nähes esmakordselt d’Esgrignonide salongi tohutut kaminat, mis nikerdustest oli nii kirju nagu melon ja mille kohal ilutses kullatud raamis bareljeef, mis kujutas Henri III hobuse seljas (selle valitseja ajal oli kohalik provints, endine iseseisev hertsogiriik, kuninga valdusse üle läinud). Salongi lae aampalgid olid kastanipuust ja moodustasid ristudes kastitaolisi kvadraate, mida seestpoolt kaunistasid arabeskid. Selle uhke plafooni servad olid kunagi kullatud olnud, kuid kullatis oli nüüd tuhmunud ja ainut vaevu nähtav. Seinu katsid flaami gobeläänid, mis kuues pildis kujutasid Saalomoni kohut; nende piltide nikerdatud ja kullatud raamidel vallatlesid aamorid ja saatürid. Salongi põranda oli markii lasknud parketiga katta. Igasuguse koli hulgast, mis pärast losside müümist aastail 1793–1795 oli järele jäänud, hankis notar Louis XIV stiilis konsoole, damastiga kaetud mööblit, laudu, seinakelli, kroonlühtreid ja kandelaabreid; kõik need asjad sobisid imehästi sellesse tohutusse salongi, mis oma proportsioonidelt ei vastanud ülejäänud ruumidele, ent millel õnneks oli niisama kõrge eestuba, kaelakohtu kunagine ooteruum, ja selle kõrval endine kohtunike nõupidamistuba, mis nüüd oli muudetud söögitoaks. Nende vanade uhkete seinte vahel, selle tuhmunud, ajast ja arust läinud hiilguse keskel askeldasid esiplaanil üheksa või kümme kõrgest soost leskdaami: ühed olid tudiseva peaga, teised tuhmid ja kuivanud nagu muumiad; mõned olid ebaloomulikult sirged, teised jälle kössi vajunud, ent kõik olid uhkeis ehteis, kandes enam-vähem fantastilisi tualette, mis olid täielikus vastuolus valitseva moega; nende puuderdatud päid ehtisid rull-lokid ja suurte siidlehvidega tanud, mille pitsid olid koltunud. Ei mingid joonistused, olgu need siis karikatuurid või tõsist laadi teosed, pole suutelised edasi andma seda omapärast fantastikat, mis peitus nendes naistes, kes nüüdki veel kerkivad mu mällu ja jälgivad mind unenägudes, kui juhtun kohtama mõnd vana naist, kes oma näo või riietusega meenutab nende daamide mõningaid jooni. Ent olgugi et isiklikud õnnetused on mind õpetanud aru saama teiste hädadest ja mõistma inimlikke tundeid, eriti kahetsust möödunud aegade üle ja vanaduse kibedust, iialgi ja mitte kuskil – ei surijate ega elavate juures – pole ma kohanud selliseid silmi: kahvatuid ja halle, otsekui kustuvaid, või musti ja hiilgavaid, kohutavaid oma elavusega. Ei Maturin ega Hoffmann, need meie ajastu kõige jubedama fantastika loojad, pole suutnud mulle sisendada sellist hirmu kui need korsettidega kinninööritud olevused oma automaatsete liigutustega. «Näitlejate puna ei üllatanud mind enam pärast seda, kui ma seal olin näinud neid punaseks võõbatud põski, seda ruuži, mis juba sündimisest saadik oli imbunud näonahka,» ütles üks mu sõpru, kes lapsepõlves oli niisama vallatu olnud nagu minagi. D’Esgrignonide salongis liikusid lapergused, kortsulised näod, mis meenutasid Saksamaal valmistatud pähklipurejaid. Ma nägin läbi akende inetuid küürselgi, töllerdavaid jalgu ja värisevaid käsi ega püüdnudki nende konstruktsiooni või kuuluvust keha juurde selgeks teha; nägin nurgelisi, etteulatuvaid lõualuid, kondiseid õlgu, lopsakaid puusi. Kui need naised saalis ringi liikusid, näisid nad mulle niisama süngeina nagu kaardilauaski istudes, kus nad olid liikumatud nagu surnud. Mehed selles salongis olid hallid ja luitunud nagu vanad tapeedid, neid oli nähtavasti tabanud otsustusvõimetus; ent riietus oli neil võrdlemisi moelähedane, ainult hõbevalged juuksed, närtsinud näod, vahakarva jume, kortsulised otsmikud ja luitunud silmad andsid neile teatud sarnasuse naistega ja see hävitas nende riietuse reaalsuse. Teadmine, et leiad kõik need inimesed ikka ühel ja samal kellaajal tingimata kaardilauas või niisama tugitoolis istumas, andis neile minu silmis midagi teatraalset, ülespuhutut, ebaloomulikku. Hiljem, kui juhtusin külastama kuulsaid lossimööbli-hoiukohti Pariisis, Londonis, Viinis või Münchenis, kus vanad valvurid näitasid mulle möödunud aegade toredust, siis ei saanud ma teisiti, kui pidin mõttes need ruumid asustama inimkujudega Muinsuste muuseumist. Meie, üheksa- kuni kümneaastased koolipoisid, pidasime sageli nõu kokku ja läksime oma lõbustuseks neid haruldasi imeasju nende klaaspuuris vaatama. Ent niipea kui silmasin võluvat preili Armande’i, läbis mind värin ja ma hakkasin kadedusega jälgima Vieturnieni, seda kütkestavat last, keda meie pidasime enesest palju kõrgemaks. See noor ja värske olevus, kes liikus nende enneaegselt haudadest ülesäratatud surnute keskel, hämmastas meid oma kummalise olekuga. Ilma et oleksime aru saanud, miks see nii on, tundsime end väikekodanlastena selle uhkusest tulvil aristokraatia ees.»

Aastail 1813–1814 juhtunud katastroofid, mis kukutasid Napoleoni, andsid Muinsuste muuseumi külalistele nende elu tagasi, ning peaasi – sisendasid neile lootust endise tähtsuse tagasisaamiseks; kuid 1815. aasta sündmused, välismaise okupatsiooni hädad ning valitsuse kõikumised lükkasid kuni Decazes’i langemiseni edasi kõikide nende inimeste lootused, keda meile Blondet nii hästi on kirjeldanud. Käesolev jutustus algabki seetõttu alles aastal 1822.

Hoolimata neist soodustustest, mis restauratsioon emigrantidele andis, ei suurenenud markii d’Esgrignoni varandus sellest põrmugi. Vist ükski neist aadlikest, kes revolutsiooniliste seaduste tõttu olid kannatanud, polnud nii põhjalikult laostunud kui vana markii. Enne 1879. aastat põhines ta peamine sissetulek, nagu paljudel teistelgi suuraadlikel, maavaldustest saadaval tulul; läänihärrad püüdsid oma valdusi üha enam tükeldada, et võimalikult rohkem paniseid ja lõivusid saada. Aadliperekonnad, kes sel viisil olid elanud, laostusid täielikult ja ilma ühegi lootuseta olukorra paranemisele, sest Louis XVIII dekreet, millega ta emigrantidele nende müümata jäänud mõisad tagasi andis, ei suutnud siin midagi tagastada; ja hiljem ei saanud ka «kahjutasu maksmise seadus» neile mingeid kahjusid tasuda. Igaüks teab, et nende võõrandatud õigused läksid üle riigile ja nende maavaldustest said domeenid. Markii d’Esgrignon kuulus muidugi äärmiste rojalistide hulka, kes ei soovinud mingit kokkulepet nendega, keda nad nimetasid mässajateks, aga mitte revolutsionäärideks; parlamentaarsemalt öeldult olid need liberaalid ehk konstitutsionalistid. Äärmised rojalistid ehk ultrad, nagu opositsioon neid nimetas, pidasid oma juhtideks ja kangelasteks neid julgeid parema tiiva kõnemehi, kes juba esimesel saadikutekoja istungil, mis toimus kuninga juuresolekul, püüdsid, nagu näiteks härra de Polignac, protesteerida Louis XVIII harta vastu, pidades seda ajutisest vajadusest tingitud halvaks ediktiks, mis kuningal tuleks veel kord läbi vaadata. Markii d’Esgrignon ei soovinud ühineda selle kommete uuendamise kampaaniaga, mida Louis XVIII tahtis läbi viia; ta jäi rahulikult kõrvale, olles alati valmis äärmiste parempoolsete toetamiseks ja oodates oma tohutu varanduse tagasisaamist; ta ei pooldanud seda «kahjutasu maksmist», mida Villèle’i ministeerium nii hoolega kaalus ja mis pidi trooni kindlustama, lõpetades paratamatu varandusliku ebaühtluse, mis hoolimata uutest seadustest ikkagi veel püsis aadlike vahel. Imepärane restauratsioon aastal 1814, Napoleoni tagasituleku veel suurem ime aastal 1815, Bourbonide perekonna uus hämmastav põgenemine ja teistkordne tagasitulek – see kaasaegse ajaloo peaaegu legendaarne faas tabas markiid ta kuuekümne seitsmendal eluaastal. See oli iga, kus meie ajastu kõige uhkema iseloomuga inimesed, vähem väsinud aastate koormast kui masendatud revolutsiooni- ja impeeriumiaegseist sündmustest, tõmbusid tagasi provintsi, kus nende aktiivsus rauges, asendudes vankumatute ning kirglike tõekspidamistega; nad vajusid peaaegu eranditult provintsielu rahulikesse, tuimendavaisse harjumustesse. Eks ole see poliitilisele erakonnale suurimaks õnnetuseks, kui ta koosneb ainult vanakestest ja kui veel pealegi ta ideesid peetakse vananenuiks? Kui kuningavõim aastal 1818 oli tugevad jalad alla saanud, küsis markii iseeneselt, mida küll seitsmekümne-aastane vanake võiks õukonnas peale hakata, millist ametit või tegevust võiks ta sealt leida? Ja õilis ning uhke d’Esgrignon rahuldus – õigemini pidigi rahulduma – monarhia ning religiooni võiduga, jäädes ootama edasisi tulemusi sellelt üllatavalt ning vaieldavalt võidult, mis osutuski vaid vaherahuks. Nii troonis siis markii oma salongis edasi, mis nii tabavalt oli nimetatud Muinsuste muuseumiks. Restauratsiooni ajal, kui endised 1793. aasta võidetud osutusid võitjaiks, sai d’Esgrignoni salongi muidu süütu pilkenimi teatava mürgise kõrvalmaigu.