Читать книгу Provintsi muusa - Honoré de Balzac - Страница 5
ОглавлениеLoire’i kaldal, Berry piiril on linn, mis oma asendiga paratamatult köidab reisija pilku. Sancerre’i asukohaks on kõige kõrgem mäehari ühes väikeses mäeahelikus, rahutu Nivernais’ viimases lainetuses. Loire niisutab nende mäeküngaste jalamil asuvaid maa-alasid, jättes sinna kollakat kõntsa, mis on heaks väetiseks; ent mõningate kohutavate veetõusude aegu, nagu neid juhtub ka Vislal, sellel Põhjamaa Loire’il, uhub jõgi siinse kalda otsatumalt liiva täis. Mägi, mille harjale on koondunud Sancerre’i majad, asub jõest kaunis kaugel, nii et väike Saint-Thibault’ sadam ei ulatu Sancerre’i elust osa võtma. Siin lastitakse veine, siin lossitakse tammelaudu ja üldse kõike, mis saabub Ülem- ja Alam-Loire’i mailt.
Ajal, kus toimusid selle jutustuse sündmused, olid Cosne’i ja Saint-Thibault’ rippuvad sillad juba valmis ehitatud. Reisijad, kes saabusid Pariisist Sancerre’i Itaalia teed kaudu, ei ületanud Loire’i Cosne’i ja Saint-Thibault’ vahel enam parvel; eks ilmne sellest, et 1830. aasta riigipööre oli juba toimunud, sest Orleans’ide kuninglik sugu toetas kõikjal majanduslikke huvisid, ent umbes nii nagu need abielumehed, kes teevad oma naistele kingitusi kaasavarasummadest.
Sancerre’is, välja arvatud selles osas, mis asub ülemisel platool, kulgevad tänavad veerjalt ja linn on ümbritsetud kallakuist, mida kutsutakse Suurteks vallideks, nimi, mis selgelt viitab linna tähtsale minevikule. Sealpool valle laiub viinamägede vöönd. Vein on maakoha peamiseks tööstussaaduseks ja tähtsamaks kaubaartikliks; siin toodetakse mitmeid kangeid veinisorte, mis omavad erilist head aroomi ja meenutavad nii väga Burgundia veine, et nendega Pariisis nii mõndagi vilumatut kurgulage võib petta. Sancerre’i veinisordid müüakse alati Pariisi kõrtsides kiiresti läbi ja see on muide väga vajalik, sest et neid sorte üle seitsme või kaheksa aasta ei saagi säilitada. Linnast allpool asuvad mõned külad, Fontenay ja Saint-Satur, mis sarnanevad eeslinnadega ja meenutavad oma asendilt Neufchâteli lõbusaid viinamägesid Šveitsis. Linnas on säilinud mõned jooned ta vanaaegsest ilmest, tänavad on kitsad ja sillutatud Loire’i sängist võetud munakividega. Siin-seal on näha vanu maju. Kindlusetorn, see sõjalise võimu ja feodaalse ajastu üks jäänuseid, meenutab kohutavat piiramist ususõdade päevil, kus kalvinistid oma julmusega ületasid isegi Walter Scotti metsikuid kameroonlasi.
Sancerre’i linn, oma sõjalise vägevuse lesk ja kuulsusrikka mineviku pärija, on määratud kaunis viljatule tulevikule, sest kaubanduslik tegevus toimub Loire’i paremal kaldal. Linna põgus kirjeldus, mida te praegu lugesite, tõendab samuti, et Sancerre’i eraldumine aina edeneb, hoolimata kahest sillast, mis ühendavad teda Cosne’iga. Sancerre’is, selle vasaku kalda uhkuses, on kõige rohkem kolm tuhat viissada elanikku, kuna aga Cosne’is leidub neid juba üle kuue tuhande. Viimase poole sajandi jooksul on nende kahe vastakuti asuva linna osatähtsus täielikult muutunud. Asendi paremus aga kuulub ajaloolisele linnale, kus kõikjalt avaneb kütkestav vaade, kus õhk on haruldaselt puhas ja taimestik suurepärane, kus kõik on kooskõlas naeratava loodusega, kus inimesed on lahked, vastutulelikud ja vabad puritaanlusest, ehkki kaks kolmandikku elanikkonnast on jäänud kalvinistideks.
Asjade sellise seisukorra juures, kui pealegi talutakse kõiki väikelinna ebamugavusi ja kui ollakse selle poolametliku järelevalve all, mis eraelust teeb midagi avaliku elu taolist, areneb kõige kõrgemal määral kolkapatriotism, ehkki see kunagi ei suuda asendada perekondliku kokkukuuluvuse tunnet. Sellepärast siis Sancerre’i linn nii väga uhkustaski, et tema rüpest oli võrsunud kaasaegse arstiteaduse au ja uhkus Horace Bianchon ning teisejärguline kirjanik Étienne Lousteau, üks väljapaistvamaid följetoniste. Sancerre’i ringkond oli solvunud, et seitse või kaheksa suurmaaomanikku pidasid elanikkonda oma käpa all ja mängisid valimistel ainujuhtivat osa; sellepärast otsustati vabaneda doktrinääride ikkest, kes Sancerre’ist olid teinud oma «pehastunud aleviku». See mõningate solvunud enesearmastajate vandenõu ebaõnnestus sellepärast, et tekkis kadedus tolle vandenõulase vastu, keda tulevikus kavatseti esile tõsta. Kui tulemus paljastas kogu ürituse radikaalse vea, siis püüti asja heaks teha sellega, et järgmistel valimistel esitati kandidaadiks üks neist kahest mehest, kes Pariisis nii hiilgavalt esindasid Sancerre’i.
See idee oli harukordselt uudne meie provintsis, kus alates 1830. aastast kohalike kolkasuuruste kandideerimine valimistel oli nii hoogu läinud, et riigimeeste arv saadikutekojas jäi üha vähemaks. Pealegi oli uus projekt – muide küllalt raskesti teostatav – tekkinud ringkonna kõige väljapaistvama naise peas, dux femina facti, kuid ainult tema isiklikes huvides. Selle naise idee juurdus nii tugevasti tema minevikus ja mõjutas nii oluliselt tema tulevikku, et raske oleks seda mõista, kui me ei annaks kokkusurutud, kuid elavat ülevaadet tolle naise eelnevast elust. Sancerre oli tollal uhke oma väljapaistvale naisele, keda kaua ei suudetud mõista, kes aga umbes 1836. aastaks saavutas oma ringkonnas auväärse kuulsuse. Umbes samal ajal hakkasid Pariisis välja paistma kaks Sancerre’ist pärinevat meest, kumbki oma erialal; üks neist saavutas suurima kuulsuse, teine populaarsuse. Étienne Lousteau, kaastööline ajakirjade juures, toimetas joonealust ühes suures ajalehes, millel oli kaheksa tuhat tellijat; Bianchon aga oli juba haigla vanemarst, Auleegioni kavaler, Teaduste akadeemia liige ja hiljuti nimetati ta ülikooli professoriks.
Kui sõna sandism ei sisaldaks paljude arusaamise järgi midagi laitusetaolist, siis võiks öelda, et George Sand lõi sandismi, pealegi on ju õige, et moraali seisukohast käib headusega peaaegu alati kaasas kurjus. See sentimentaalne leepra on rikkunud nii mõnedki naised, kes ilma oma pretensioonita geniaalsusele oleksid olnud lihtsalt kütkestavad. Sandismil on igatahes see hea omadus, et naine, kes on sellest nakatatud, kannab kõik oma ettekujutatava suuruse seni tema poolt tunnustamatuile tundeile üle ja saab seetõttu südame poolest mingisuguseks sinisukaks; sellepärast on tal siis vähem kurvastusi, kuna armastus neutraliseerib pisut ta kirjanduslikke pretensioone. George Sandi kuulsakssaamise puhul selgus siiski, et Prantsusmaal on liiga suurel arvul väljapaistvaid naisi, kes on aga küllalt suuremeelsed, et jätta senini vaba tegevusväli Saksi marssali lapselapsele.
Sancerre’i väljapaistev naine elas La Baudraye’s, mis oli ühtaegu nii linna- kui maamaja, asudes kümne minuti kaugusel linnast Saint-Saturi külas või, kui soovite, eeslinnas. Tänapäeva la Baudraye’d, nagu paljud teisedki suursugused perekonnad, olid asendanud need la Baudraye’d, kelle nimi hiilgas ristisõdade aegu ja oli seotud paljude suursündmustega Berry ajaloos. See vajab selgitust.
Keegi raevanem, nimega Milaud, kelle esivanemad olid ägedad kalvinistid olnud, läks Louis XIV valitsemise ajal, pärast Nantes’i edikti tühistamist, katoliku usku üle. Et sellisele liikumisele kalvinistide ühes tugevamas kantsis hoogu anda, määras kuningas mainitud Milaud’ kõrgele ametikohale vete ja metsade peavalitsuses, andis talle sire de la Baudraye vapi ja tiitli ning kinkis talle tõeliste la Baudraye’de läänimõisa. Kuulsa kapten la Baudraye pärijad sattusid kahjuks ühte neist püünistest, mis kuninga korraldusel olid ketserite jaoks üles seatud, ja nad poodi üles – kohtlemine, mis ei väärinud suurt kuningat. Louis XV aegu sai Milaud de la Baudraye lihtsast kilbihoidjast rüütliks ja tal oli küllalt kaalu, et paigutada oma poeg kometina kuninga musketäride kompaniisse. Kornet langes Fontenoy’s, kuid jättis järele lapse, kellele kuningas Louis XVI kinkis hiljem patendi kõrgema maksurentniku õigustele, austades sellega lahinguväljal langenud kometi mälestust.
Too rikas maksurentnik oli vaimukas inimene, kes tegeles silpmõistatuste ja madrigaalidega ning koostas värsse antud riimidele; ta liikus kõrgemas seltskonnas, külastas sageli hertsog de Nivernois’d ja pidas oma kohuseks järgneda aadlikele maapakku, unustamata seejuures kõiki oma kapitale kaasa võtmast. Too rikas emigrant toetas tol ajal nii mitmeidki suursuguseid perekondi. Väsinud ootamisest ja võib-olla ka raha võlgu andmisest, ilmus ta aastal 1800 jälle Sancerre’i ja ostis la Baudraye mõisa tagasi, tehes seda enesearmastusest ja aristokraatlikust auahnusest, mis raevanema pojapoja juures oli täiesti arusaadav; ent konsulite ajal ei olnud tal suuri väljavaateid tulevikule, osalt ehk sellepärast, et endine kõrgem maksuderentnik ei saanud pidada oma poega uute la Baudraye’de suguvõsa jätkajaks. Jean Athanase Melchior Milaud de la Baudraye, rahandusmehe ainus laps, oli sündinud enam kui kidurana; ta oli täiel määral pärinud vere, mida juba varakult oli kurnatud ja rikutud selle liialdatud lõbutsemisega, millele anduvad kõik rikkad mehed, kes abielluvad alles oma enneaegse vanaduse koidikul ja soodustavad sellega ühiskonna ülemiste kihtide mandumist.
Proua de la Baudraye’l, kes neiuna ei omanud mingit varandust ja kellega abielluti vaid ta suursuguse päritolu pärast, oli maapaos viibides küllalt kannatust, et hoolitsevalt üles kasvatada oma kollane ja kidur laps, kellele ta puistas seda ülemäärast armastust, mida emade südames leidub äbarikkude jaoks. Tolle naise, sündinud preili Casteran la Touri surm oli peamiseks põhjuseks, miks härra de la Baudraye Prantsusmaale tagasi pöördus. See Lucullus Milaud’de suguvõsast suri, pärandades pojale oma läänimõisa, kus küll enam ei tohtinud vasallidelt makse võtta, kus aga tuulelipud ikka veel olid kaunistatud vappidega; pärandusena sai poeg veel tuhat luidoori, mis aastal 1802 oli küllalt suur summa, ja kuulsate emigrantide poolt väljaantud vekslid – need peitusid koos isa luuletustega kaante vahel, mis kandsid pealkirja: Vanitas vanitatum et omnia vanitas!
Kui noor la Baudraye elama jäi, siis oli see tingitud kloosterlikult korrapärasest eluviisist, sellest liigutuste kokkuhoiust, mida Fontenelle propageeris kui põdejate religiooni, ja peamiselt Sancerre’i õhust ning mõjust, mida avaldas linna imeilus asukoht, kust avanes kogu Loire’i oru suurepärane panoraam, mille ulatus oli nelikümmend miili. Ajavahemikul 1802–1815 suurendas noor la Baudraye oma endist läänimõisa mitmete juurdeostetud kruntidega ja andus agaralt viinamarjakasvatusele. Restauratsioon tundus talle alguses nii kõikuvana, et ta ei julgenudki Pariisi minna oma võlgu sisse kasseerima, ent pärast Napoleoni surma püüdis ta siiski isa poeesiat rahaks teha, sest ta ei taibanud sügavat filosoofiat, mis peitus selles võladokumentide ja silpmõistatuste segiolekus. Viinamarjakasvataja kaotas palju aega, taotledes oma õiguste tunnustamist hertsogite de Navarreins’ide ja teiste poolt, nagu ta ise ütles, kuid ta ei saavutanud midagi peale lahkesti pakutud teenete; siis pöördus ta Sancerre’i tagasi, kus teda ootas ta südamele nii armas viinamarjalõikus. Restauratsioon tagastas aadlile küllalt hiilgust, nii et la Baudraye’l tekkis soov oma auahneile kavatsustele mõte anda ja endale pärija soetada. See abieluga seotud üritus oli tundunud talle küllalt küsitavana, sest muidu ei oleks ta asjaga nii hiljaks jäänud; ent 1823. aasta lõpul, saanud õnnelikult neljakümne kolme aastaseks, – vanus, mida ükski arst, astroloog ega ämmaemand poleks talle ennustada julgenud, – lootis ta leida tasu oma pealesunnitud vooruse eest. Ometi, kui arvestada ta nigelat kehaehitust, tundus ta valikus nii suurt ettevaatamatust, et võimatu oli selles mitte näha mingit sügavat arvestust.
Just sel ajal pööras tema eminents monsenjöör Bourges’i peapiiskop ühe noore neiu katoliku usku; see neiu kuulus ühte neist kodanlikest perekondadest, kes olid kalvinismi alustugedeks ning kes tänu oma tundmatusele või taeva heldusele pääsesid Louis XIV tagakiusamisest. Piédeferid, kelle nimi meenutas neid eriskummalisi hüüdnimesid, mida reformatsiooni sõdurid andsid üksteisele, olid kuueteistkümnendal sajandil käsitöölised, kuid aja jooksul said neist lugupeetud kalevikaupmehed. Louis XVI valitsemise ajal läks Abraham Piédeferi äri nii halvasti, et aastal 1786, kui ta suri, jättis ta oma kaks poega peaaegu viletsusse maha. Üks poegadest, Silas Piédefer, siirdus Ida-Indiasse ja loovutas oma tagasihoidliku pärandusosa vanemale vennale. Revolutsiooni ajal ostis Moise Piédefer rahvuslikku varandust üles, lõhkus oma esivanemate eeskujul kloostreid ja kirikuid ning abiellus – kummaline küll! – katoliiklannaga, ühe tapalaval hukatud konvendiliikme ainsa tütrega. See auahne Piédefer suri aastal 1819, jättes oma naisele maaga spekuleerimisest laostatud varanduse ja kaheteistkümne-aastase harukordselt ilusa tütre. Kasvatatud kalvinistide usus, kandis see laps nime Dina, vastavalt reformeeritud kiriku kombele, mis nimesid käsib võtta piiblist, et neil poleks midagi ühist katoliku usu pühakutega.
Preili Dina Piédeferi ema pani oma tütre preilide Chamarolles’ide pansionaati, mis oli üks parimaid Bourges’is; Dina sai seal niisama kuulsaks oma vaimuannete kui oma ilu tõttu, ent siiski ei suutnud ta kui mitte-aadlik neiu, kelle ema ootas Piédeferi äriasjade likvidatsiooni, sammu pidada rikaste ja suursuguste tütarlastega, kes hiljem pidid seltskonnas palju väljapaistvamat osa mängima. Pärast seda kui Dina oli õppeainetes oma kaasõpilastest kiiresti ette jõudnud, tahtis ta nendega hiljem eluski ühele pulgale jääda. Ta otsustas kalvinismist taganeda, lootes, et kardinal oskab seda vaimset võitu hinnata ja võtab tema tuleviku eest hoolitsemise enese kätte. Juba see fakt üksi annab ettekujutuse preili Dina targast mõistusest, mis mõjutas teda seitsmeteistkümne-aastasena ainuüksi auahnusest usku vahetama. Peapiiskop oli veendunud, et Dina Piédeferist saab seltskonna uhkus, ja püüdis neidu mehele panna. Ent kõik perekonnad, kelle poole kõrge vaimulik pöördus, olid ehmunud preilist, kellel oli printsessi uhke rüht, kes preilide Chamarolles’ide pansionaadi kasvandike hulgast oli kõige vaimukam ja kes auhindade väljajagamise pidulikel, kuid pisut teatraalseil tseremooniail alati esimest osa mängis. Kindlasti oli tuhande eküüne rendis, mida tütre ja ema vahel veel jagamata la Hautoy mõis anda suutis, väga väikese tähtsusega, võrreldes nende väljaminekutega, mida nii vaimuka olevuse isiklik võlu tema abikaasale kindlasti peale paneks.
Kohe, kui väike Melchior de la Baudraye kuulis neist üksikasjust, millest nüüd kõneldi kõigis Cheri departemangu salongides, sõitis ta Bourges’i ja sattus sinna just hetkel, kus tuntud vagatseja proua Piédefer ja samuti tema tütar olid otsustanud võtta esimese vastutulija, kui too ainult on mütsikandja, nagu öeldi Berrys. Kui kardinal oli väga õnnelik härra de la Baudraye’d kohates, siis härra de la Baudraye oli veel õnnelikum, et sai enesele naise kardinali käe läbi. See väike mehike nõudis tema eminentsilt, et viimane tingimata nõukogu esimehe juures tema eest kostaks, nii et Navarreins’i hertsogite ja teistegi võlgade kättesaamiseks nende saadaolevaile kahjutasusummadele arest peale pandaks. Marsani paviljoni osavale teenrile tundus see abinõu siiski liiga teravana ja ta teatas viinamarjakasvatajale, et tema asi vastaval ajal ja vastavas kohas tähelepanu leiab. Igaüks võib kujutleda, missugust ärevust härra de la Baudraye meeletu abielu Sancerre’is tekitas.
«Seda võis arvata,» ütles kohtueesistuja Boirouge. «Mulle räägiti, et meie kääbus olnud väga šokeeritud, kuuldes puiestikus jalutades, kuidas ilus härra Milaud, prokuröri asetäitja Nevers’is, öelnud härra de Clagnyle La Baudraye tornikestele viidates: «See tuleb mulle veel tagasi!» – «Aga ta võib ju abielluda ja lapsi saada,» öelnud meie prokurör. – «See pole temale kättesaadav!» – Võite nüüd kujutleda, missugune viha süttis meie väikeses äbarikus tolle hiiglase Milaud’ vastu.»
Nevers’is elas üks Milaud’de sugukonna mitteaadlik haru, keda noatööstus oli tublisti rikastanud, nii et selle haru esindaja võis kohtu alale siirduda ja seal karjääri teha, toetudes kadunud Marchangy protektsioonile.
Sellest jutustusest, kus moraal nii tähtsat osa mängib, tuleks nüüd välja rookida kõik alatud materiaalsed huvid, millega härra de la Baudraye eranditult tegeles, ja kõnelda vaid lühidalt tema Pariisi taotluste tulemustest. See selgitaks muide kaasaegse ajaloo mitmeid saladuslikke külgi ja neid varjatud raskusi, mida restauratsiooniajajärgu ministrid kohtasid poliitilisel areenil. Ministrite lubadused olid nii väheütlevad, et härra de la Baudraye otsustas isiklikult Pariisi sõita ja just sel ajal, kus kardinal kutsuti sinna saadikutekoja istungjärgule.
Järgnevalt kuulete, kuidas hertsog de Navarreins, esimene härra de la Baudraye poolt ähvardatud võlgnik, oma täbarast seisukorrast välja rabeles. Ühel hommikul märkas meie Sancerre’i viinamarjakasvataja, et «Hotell Mainzi» ette Saint-Honoré tänavas, Vendôme’i väljaku lähedal, kus ta peatus, saabus ministeeriumi volinik, parim asjatundja likvidatsioonide alal. See elegantne härra, kes väljus elegantsest kabrioletist ja oli kõige elegantsemalt riietatud, pidi ronima kolmandale korrusele number 37-ndasse, kust ta väikesest toast leidis meie provintslase, kes parajasti endale kaminatulel kohvi keetis.
«Kas mul on au härra Milaud de la Baudraye’ga rääkida?»
«Jah,» vastas väike mehike hommikukuue hõlmu kokku lüües.
Kui vahendaja oli läbi lornjeti uurinud seda hommikukuube, proua Piédeferi vanamoelise ruudulise palitu ja kadunud proua de la Baudraye kleidi ristsugutist, leidis ta, et inimene ise, tema hommikukuub ja väike savist kolle, kus plekk-kastrulis kees piim, rääkisid küllalt selget keelt, nii et finessid osutusid siin ülearusteks.
«Võiksin kihla vedada, mu härra,» ütles uustulnuk jultunult, «et sööte Hurbaini juures Palais-Royalis kahefrangiseid lõunaid.»
«Miks te seda arvate?»
«Oo, mäletan, et olen teid seal näinud,» vastas pariislane täiesti tõsiselt. «Kõik printside võlausaldajad söövad seal lõunat. Te ju teate, et kõige suuremate isandate võlgadest saab vaevaga kümme protsenti kätte … Ma ei annaks teile viitki protsenti kadunud Orleans’i hertsogi vekslite eest … ja isegi … (ta tasandas häält) … tema kõrguse …»
«Kas tulite minult veksleid ostma?» küsis viinamarjakasvataja, kes pidas end teravmeelseks.
«Ostma? …» muigas vahendaja. «Kelleks te mind peate? … Olen härra des Lupeaulx, palvekirjade ametlik vastuvõtja ja ministrite nõukogu peasekretär; tulen teile kokkulepet pakkuma.»
«Missugust?»
«Teile, mu härra, on teie võlgniku positsioon ju hästi teada …»
«Minu võlgnikkude …»
«Olgu, mu härra, te tunnete oma võlgnikkude positsiooni; nad on kuninga juures suures lugupidamises, kuid raha neil ei ole ja pealegi on nad kohustatud esinduslikult elama … Kindlasti pole teile poliitilisedki raskused tundmata: aristokraatia tuleb taastada, silm silma vastu ähvardava kolmanda seisusega. Kuninga idee, mida Prantsusmaa ei oska hinnata, on see, et peeridekojast tuleb luua rahvuslik institutsioon nii nagu Inglismaal. Selle suure idee teostamiseks on aga vaja aastaid ja miljoneid … Aadliseisus kohustab, mu härra, ning hertsog de Navarreins, kes, nagu te teate, on kuninga esimene kammerhärra, ei eitagi oma võlga, kuid tal pole võimalik … (Olge ometi mõistlik! Arvestage asja poliitilist külge! Väljume ju alles revolutsioonikuristikust. Ja teiegi olete aadlik!) Niisiis, tal pole võimalik teile maksta …»
«Mu härra …»
«Ärge kiirustage,» ütles des Lupeaulx, «kuulake … Tal pole võimalik teile maksta rahas, hüva! Teie aga olete ju tark inimene, te lasete endale tasuda soodustustega … kas kuninga või ministrite soodustustega.»
«Mis veel! Kas selleks andis mu isa aastal 1793 sada tuhat …»
«Kallis inimene, jätke etteheited! Kuulake parem üht poliitilise aritmeetika ettepanekut: Sancerre’is on maksunõudja koht vakantne; ühel endisel armee pealaekuril on sellele ametikohale õigus, kuid tal ei ole väljavaateid; teil on väljavaated, kuid ei ole õigust; ometi saate teie maksunõudjaks. Olge sellel kohal kolm kuud ja esitage siis lahkumispalve. Härra Gravier maksab teile sel puhul kakskümmend tuhat franki. Peale selle annetatakse teile kuningliku Auleegioni orden.»
«See on juba midagi,» ütles viinamarjakasvataja, keda palju rohkem veetles rahasumma kui ordenilint.
«Te saate aga tema ekstsellentsi lahkuse osaliseks vaid siis, kui tagastate tema hiilgusele, hertsog de Navarreins’ile kõik võladokumendid …»
Sancerre’i tagasi pöördudes oli viinamarjakasvataja juba maksunõudja. Kuus kuud hiljem asendas teda härra Gravier, keda tunti kui armastusväärsemat rahandustegelast impeeriumiajajärgust, ja loomulikult tutvustas härra de la Baudraye teda oma abikaasale.
Vaevalt oli viinamarjakasvataja maksunõudja ametikohalt vabanenud, kui ta uuesti Pariisi sõitis, et teiste võlgnikega arveid klaarida. Sel korral nimetati ta kohtuministeeriumi nõunikuks, Auleegioni ohvitseriks ja paruniks. Kui parun de la Baudraye oli kohtuministeeriumi nõuniku ametikoha ära müünud, külastas ta veel oma viimaseid võlgnikke ja ilmus siis Sancerre’i kui ametlik palvekirjade vastuvõtja ja kuninglik komissar ühe Nivernais’s asuva anonüümse kompanii juures, palgaga kuus tuhat franki, – see oli juba tõeline sinekuur. Lihtsameelsest la Baudraye’st arvati, et rahanduslikust seisukohast oli ta meeletuse teinud, abielludes preili Piédeferiga, kuid tõepoolest oli ta hiilgava tehingu sooritanud.
Tänu närusele kokkuhoiule ja rahalisele kahjutasule, mille ta sai oma isa 1793. aastal natsionaliseeritud maade eest, võis meie väike mehike aastal 1827 teostada oma eluaegse unistuse! … Makstes nelisada tuhat franki sularahas ja võttes endale kohustused, mis sundisid teda, nagu ta ise ütles, umbes kuus aastat elama õhust, suutis ta omandada Loire’i kaldal, kaks miili Sancerre’ist ülalpool, Anzy rüütlimõisa, mille suurepärane, Philibert de Lorme’i poolt ehitatud loss on asjatundjaile üheks õigustatumaks imetlusobjektiks. Lõpuks ometi sattus ta oma ringkonna suurmaaomanike kilda! Ei ole kuigi tõenäoline, et majoraadi asutamine Anzy maavaldustest, La Baudraye läänist ja La Hautoy mõisast, mis ametlike ürikute alusel toimus detsembris 1829, oleks põhjustanud erilist rõõmu Dinale, kes seejuures taipas, et kuni 1835. aastani tuleb tal elada varjatud puuduses. Ettevaatlik la Baudraye ei lubanud oma naisel Anzysse elama asuda ega seal ühtki muudatust ette võtta, enne kui viimane osa ostuhinnast oli tasutud.
See ülevaade esimese parun de la Baudraye äripoliitikast annab meile täieliku pildi inimesest enesest. Need, kes on tuttavad provintslaste iseärasustega, taipavad kohe, et siin on tegemist kirega maa vastu, hävitava, ainulaadse kirega, mingi uhkeldava ahnusega, mis sageli viib laostumiseni, sest obligatsioonide protsendid ja maast saadavad tulud ei ole tasakaalus. Inimesed, kes aastail 1802–1827 naersid väikese la Baudraye üle, kui nägid teda jalgsi Saint-Thibault’sse kõmpivat ja seal nii agaralt oma äriasju ajavat nagu mõni tavaline väikekodanlane, kes elab oma veinisaagist, või need, kes ei mõistnud ta ükskõiksust selle soosingu suhtes, mis võimaldas talle ametikohti, millest ta loobus, kui ta need vaevalt oli kätte saanud, – kõik need isikud leidsid nüüd mõistatuse lahenduse, kui see formicaleo hüppas oma saagi kallale, mida ta juba ammu oli varitsenud, oodates, et hertsoginna de Maufrigneuse’i pillamine viib ta uhke lossi ja mõisa, mis juba kolmsada aastat olid kuulunud d’Uxelles’i suguvõsale, lõpuks siiski sundmüügile.
Proua Piédefer asus oma tütre juurde elama. Ta rahuldus tuhande kahesaja frangise eluaegse rendisega ja loovutas oma Hautoy mõisa väimehele. Härra de la Baudraye ja ta ämma ühendatud varandus andis umbes viisteist tuhat franki aastast sissetulekut.
Oma abielu esimestel päevadel õnnestus Dinal läbi viia mõningaid muutusi, mis La Baudraye’st tegid väga meeldiva eluaseme. Tohutust hoovist, kust eemaldati keldrid, surutõrred ja inetud kõrvalhooned, tegi proua de la Baudraye inglise aia. Teisele poole häärberit, mis kujutas endast tornikeste ja viilkatusega hoonet, millel ei puudunud omapära, rajas Dina teise aia lillede, muruplatside ja tiheda põõsastikuga; selle aia eraldas ta viinamarjaistandusest müüriga, mis täiesti uppus väätkasvudesse. Ka kodusesse ellu tõi noor perenaine nii palju mugavust, kui seda sissetulekute nappus võimaldas. Et ennast nii väljapaistvast noorest naisest, nagu Dina seda näis olevat, mitte laostada lasta, vaikis härra de la Baudraye targalt neist rahadest, mis ta oma Pariisi võlgnikelt sai. Sügav saladus, millega ta ümbritses oma äriasju, andis ta iseloomule teatud salapärasuse ja ülendas teda oma naise silmis nende esimestel abieluaastatel, sest vaikuses peitub palju suurust! …
La Baudraye’s toimunud muutused tekitasid elavat soovi noort majaprouat näha, seda enam, et Dina ei tahtnud end näidata ega ka ise külalisi vastu võtta, enne kui oli saavutanud teatud enesekindluse, tutvunud kohalike kommetega ning esmajoones oma sõnaahtra abikaasaga. Kui lõpuks ühel ilusal kevadhommikul aastal 1825 nähti Sancerre’i promenaadil kaunist proua de la Baudraye’d, kes kandis sinist sametkleiti, kuna ta ema oli mustas sametis, siis tõusis linnakeses suur kihin-kahin. See maitsekas tualett andis kohe ülekaalu noorele daamile, kes oma kasvatuse oli saanud Berry pealinnas. Seda sädelevat imelindu külla kutsudes kardeti, et ei suudeta tema ees küllalt teravmeelselt esineda, ja loomulikult hoidusid inimesed siis tagasi, sest proua de la Baudraye ajas kohalikele daamidele otse hirmu peale. Kui aga härraste de la Baudraye’de salongis tuli imetleda kašmiiritaolist vaipa, kullatud mööblit à la Pompadour, brokaateesriideid akendel ja lilledega täidetud jaapani vaasi, mis kujutas endast küllussarve ja asetses ümmargusel laual, keset äsja ilmunud uut kirjandust; ja kui veel kaunis Dina ilma pikema palumiseta klaveri ette istus ning vabalt lehest mängima hakkas – siis võttis juba varem tekkinud ettekujutus proua de la Baudraye üleolekust eriti suure ulatuse. Et hooletus ja halb maitse temas iialgi pead ei tõstaks, selleks otsustas Dina ikka moega sammu pidada ja seejuures uudseid luksusartikleid mitte unustada; selles mõttes pidas ta elavat kirjavahetust Anna Grossetéte’iga, oma lähima sõbratariga Chamarolles’i pansionaadist. Anna oli Bourges’i ülemmaksunõudja ainus tütar ja abiellus tänu oma rikkusele krahv de Fontaine’i kolmanda pojaga. Naised, kes külastasid de la Baudraye’de salongi, tundsid end alati solvatuna sellest prioriteedist, mida Dina oskas saavutada moodide alal; mida teised daamid ka tegidki – ikka jäid nad taha või kaotasid distantsi nagu võiduajamise harrastajad tavaliselt ütlevad. Kui kõik need väikesed asjad Sancerre’i daamides vaid tigedat kadedust tekitasid, siis põhjustasid Dina vaimukus ja ta kõneoskus juba tõelist vihavaenu. Soovides püsida Pariisi vaimuelu tasemel, ei sallinud proua de la Baudraye kellegi juures tühja loba, aegunud galantsust või mõttetuid fraase; ta keeldus kategooriliselt pisiuudiste levitamisest, samuti alaväärtuslikust keelepeksust, mis provintsis on kõikide kõneluste põhialuseks. Proua de la Baudraye vestles meeleldi uutest avastustest teaduses ja kunstis, värskeist luuleteostest ja teatriuudistest; näis, nagu veeretaks ta mõtteid, kuid tõepoolest veeretas ta moodsaid sõnu.
Abbé Duret, Sancerre’i elatanud kirikuõpetaja, kes kuulus Prantsusmaa vanaaegsesse vaimulikkonda, oli seltskonnainimene ja armastas kaarte mängida, kuid sellises liberaalses linnakeses nagu Sancerre ei julgenud ta oma kalduvusele vaba voli anda; abbé oli väga õnnelik, kui proua de la Baudraye Sancerre’i elama asus, sest see daam ja abbé mõistsid teineteist suurepäraselt. Allprefekt, keegi vikont de Chargeboeuf, oli vaimustatud, leides proua de la Baudraye salongist mingi oaasi, kus oli mõnus provintsielust puhata. Mis aga puutub prokuröri, härra de Clagnysse, siis oli ta kaunist Dinast nii vaimustatud, et see naelutas ta igaveseks Sancerre’i kinni. Kirest vallutatud kohtunik keeldus igasugusest edutamisest ja kiindus hardalt oma inglisse, tõelisse ilu ja graatsia kehastusse. Härra de Clagny oli pikakasvuline ja kõhn; tal oli võllaroa nägu, mida kaunistasid kaks süsimustades koobastes asuvat silma ning tohutu suured ja paksud kulmud; prokuröri kõneosavus, mis ta armastusest täiesti erines, oli paiguti segatud hammustava teravusega.
Härra Gravier oli paks, lihav, lühikest kasvu mehike, kes impeeriumi ajal oli võluvalt romansse laulnud; selle talendi tõttu oligi ta pääsenud armee pealaekuri väljapaistvale kohale. Koos mõnede juhtivate kindralitega, kes tollal kuulusid opositsiooni hulka, oli ta osa võtnud suurtest tehingutest Hispaanias ja oskas hiljem neid parlamentlikke sidemeid kasutada ministri juures, kes ta kaotatud positsiooni arvesse võttes lubas talle maksunõudja koha Sancerre’is, laskis tal selle aga lõppude lõpuks endal välja osta. Kerge vaim, mis impeeriumi ajal oli tooniandev, muutus hiljem härra Gravier’ juures raskemaks; ta ei mõistnud või ei tahtnudki mõista seda tohutut erinevust, mis restauratsiooni kombeid lahutas impeeriumiaegseist; ent härra de Glagnyst pidas ta end siiski palju kõrgemaks, ta hoiak oli laitmatu ja riietus moodne, ta kandis kollast vesti, halle pükse ja kitsa taljega saterkuube; kaelas oli tal moodsast siidist kaelarätt, mida briljantidega kaunistatud rõngas koos hoidis. Prokurör kandis aga alati musta frakki, musta vesti ja sama värvi pükse, mis sageli olid kulunud.
Need neli isikut vaimustusid esimestena Dina suurtest teadmistest, tema heast maitsest ja teravmeelsusest ning tunnistasid ta suure intelligentsiga naiseks. Daamid aga rääkisid omavahel: «Proua de la Baudraye teeb meie kulul kenakesti nalja …» See enam-vähem õige arvamine oli põhjuseks, miks naised nii vähe La Baudraye’s käisid. Et Dina kõneles korrektset keelt, siis süüdistati teda pedantsuses ja tabatigi sellelt, andes talle hüüdnimeks «Saint-Saturi Sappho». Lõpuks hakkasid kõik Dina nõndanimetatud «suuri väärtusi» jultunult pilkama ja Dinast enesest sai Sancerre’i daamide vaenlane. Mindi isegi niikaugele, et hakati üldse ta üleolekut eitama, üleolekut, mis muide oli puhtal kujul suhteline, sest ta kriipsutas alla vaid teiste harimatust ega andestanud seda. Kui ümberringi on ainult küürakad, siis tundub sale keha inetuna; nii hakati Dinatki pidama värdjaks, ohtlikuks olevuseks ja ta ümbrus jäi tühjaks nagu kõrb. Dina imestas, et hoolimata kõigest ta vastutulelikkusest külastasid daamid teda väga harva ja püsisid vaid mõned minutid; ta küsis härra de Clagnylt selle imeliku nähtuse põhjust.
«Olete liiga väljapaistev naine selleks, et teised naised teid armastaksid,» vastas prokurör.
Härra Gravier, keda vaene hüljatu samuti küsitles, laskis end hulk aega paluda, enne kui vastas: «Mu kaunis daam, vähe sellest, et olete hurmav ja haritud, teil on peale selle veel vaimukust, te jälgite uut kirjandust, armastate luulet, olete musikaalne ja oskate vaimustavalt vestelda; naised aga ei andesta nii arvukaid eeliseid! …»
Mehed ütlesid harilikult härra de la Baudraye’le: «Teil on väljapaistev naine, olete kindlasti väga õnnelik …» Lõpuks hakkas väike mehike ka ise rääkima: «Mul on väljapaistev naine, olen väga õnnelik …» jne.
Proua Piédefer, meelitatud tütre edust, lubas ka endale selliseid ütlusi nagu: «Mu tütar on ju väga väljapaistev naine! Ta kirjutas eile proua de Fontaine’ile seda ja seda.»
Need, kes tunnevad suurilma seltskonda, Prantsusmaad ja Pariisi, teavad väga hästi, et nii mõnigi kuulsus on loodud sellisel teel.
Pärast kahe aasta möödumist, 1825. aasta lõpu poole, hakati proua de la Baudraye’d süüdistama selles, et ta osutab külalislahkust vaid meestele; Dina eemaldumist naistest peeti isegi kuriteoks. Ühtki ta toimingut, isegi kõige süütumat, ei jäetud kritiseerimata või vääriti tõlgitsemata. Pärast seda kui Dina oli toonud kõik ohvrid, mis hästikasvatatud naine üldse tuua võib, ja näidanud küllalt vastutulelikkust, tegi ta selle vea, et ütles ühele võltssõbratarile, kes tuli ta üksildust haletsema: «Parem tühi kauss kui tühi puru kausis.»
See fraas avaldas Sancerre’is kohutavat mõju ja hiljem tarvitati seda julmalt Saint-Saturi Sappho enese suhtes, kui noorik pärast viieaastast abielu oli ikka veel lasteta ja rahvas hakkas tillukese la Baudraye üle irvitama.
Et sellest provintslikust naljast aru saada, tuleb neile, kes hertsog d’Hérouville’i tundsid, meelde tuletada, et temast räägiti, ta olevat kõige julgem inimene Euroopas, sest ta ei kartvat käia oma nigelatel jalgadel; tõendati isegi, ta kandvat oma saabastes tina, et tuul teda lendu ei viiks. Härra de la Baudraye, väike ja kollane, peaaegu läbipaistev mehike, oleks hertsog d’Hérouville’ile esimeseks kammerhärraks sobinud, kui see Prantsusmaa ülemtallmeister oleks vähemalt Badeni suurhertsog olnud. Härra de la Baudraye sääred olid nii peenikesed, et ta sündsustundest võltssääremarju kandis; ta kintsud sarnanesid normaalinimese käsivarrega ja kere meenutas lehesitikat – sellisena oleks ta hertsog d’ Hérouville’i enesearmastusele alatiseks meelituseks olnud. Käies nihkusid viinamarjakasvataja võltssääremarjad kohalt ära ja ta asetas neid sageli õigesse seisukorda tagasi; ta ei varjanud seda teiste eest ja isegi tänas neid, kes juhtisid ta tähelepanu sellele väikesele korratusele. Kuni 1824. aastani kandis ta alati kintspükse, musti siidsukki ja valget vesti. Pärast abiellumist aga hakkas ta kandma pikki siniseid pükse ja kontsadega saapaid, millest kogu Sancerre’is tekkis jutt, nagu oleks ta enese kaks tolli pikemaks teinud, et naisele lõuani ulatuda. Kümme aastat nähti tal seljas ikka üht ja sedasama pudelrohelist saterkuube suurte valgest metallist nööpidega ja kaelas musta siidrätti, mis ta külma ja õelkavala näo eriti esile tõstis, näo, milles välkusid sinakashallid silmad, läbitungivad ja rahulikud nagu kassil. Härra de la Baudraye oli vaikseloomuline nagu kõik need, kes elavad kindlaksmääratud plaani järgi, ja paistis, nagu oskaks ta oma naise väga õnnelikuks teha, sest kunagi ei nähtud teda abikaasale vastu rääkivat, ikka jättis ta temale viimase sõna ja rahuldus sellega, et tegutses aeglaselt, kuid visalt ja sitkelt nagu putukas.
Sancerre’i kõige mondäänsemad mehed jumaldasid Dinat ta võrratu ilu pärast ja imetlesid ta mõistust; Dina aga süvendas seda imetlust oma vestlustega, milleks ta, nagu hiljem räägiti, ette valmistus. Nähes, et teised kuulavad teda vaimustusega, harjus Dina ka ise oma kõnet kuulama, talle hakkas ülespuhutud kõne meeldima ja lõpuks suhtus ta juba oma sõpradesse nagu tegelastesse mõnest tragöödiast, kelle ülesandeks oli temale repliike anda. Ta soetas endale muide suurepärase kollektsiooni fraase ja ideid, osalt lugemise teel, osalt laenuna oma külaliste mõttesalvest, ning muutus mingiks leierkastiks, millest hakkas kohe kostma viise, kui aga mõne juhusliku vestlusega ta vänta puudutati. Janunedes teadmiste järele – anname talle selles õiguse – luges Dina kõike, isegi meditsiinilisi, statistilisi, loodusteaduslikke ja juriidilisi raamatuid, sest ta ei teadnud, mida teha hommikutundidel, kui lillepeenrad olid üle vaadatud ja aednikule käsud kätte antud. Et tal oli hea mälu ja mõnedele naistele omane anne, mis leiab õigeid sõnu õigel kohal, siis oskas ta rääkida kõigist asjust ning ikka selgelt ja heas stiilis. Nii tuldi siis Cosne’ist, Charitést ja Nevers’ist – Loire’i paremalt kaldalt – ning Lérést, Vaillyst, Argent’ist, Blancafort’ist ja Aubignyst – Loire’i vasakult kaldalt, et lasta end esitleda proua de la Baudraye’le, nagu Šveitsis lasti end esitleda proua de Staëlile. Need, kes esmakordselt selle šveitsi mängutoosi viise kuulsid, lahkusid ülimas vaimustuses ja jutustasid Dinast selliseid imeasju, et naised kümne miili ulatuses kadedaks muutusid.
