Читать книгу Viis mõrvarit - üks laip - Horace van Offel - Страница 1

I peatükk
Avatud uks

Оглавление

Hetkeks peatus Frédéric Lecorbu Tombe-Issoire’i tänaval maja number 66 a ees, heites sellele mingi ebamääraselt-lootusetu pilgu.

„Milline sünge küün,“ mõtles mees endamisi. „Fassaadi pole sellel küll terve igavik pestud. Kui räpane, närune — väljasurev.“

Ta tõstis silmad ülespoole, kergitas õlgu ja pomises edasi:

„Kuidas tema siin küll elada võib? Seda katkise raamiga akent ei saa ju millalgi sulgeda… Milleks siis need tohutud mitmed riivid ukse ees, mis kaitset need võivad anda, kui aknad igavesti lahti seisavad…“

Siin valdas Frédérici tugev köhahoog. Suurekasvuline, hästi kõhn, blond noormees oli Frédéric Lecorbu, kes nüüd astus üle tänava, otse vaadeldud maja uksest sisse.

„Kas lähete oma isa juurde,“ peatas teda naisuksehoidja. „Härra Lecorbu ei lubanud kedagi tema juurde lasta — vähemasti mitte enne õhtut. Täna on üürimaksu eelpäev, peremees korraldab arveid ja valmistab homseks üürikviitungeid.“

Puna tõusis noormehe põskedele.

„Üürimaksu eelpäev?“ ütles ta. „Võiksite olla veidi viisakam, proua Brau. Tõepoolest, siia ei saa üle lävegi sisse astuda, kui te juba heidate end inimesele nagu ristämblik oma ohvrile. Hoiatan teid, proua uksehoidja, teil saab kord minuga tegemist olema!“

„Mina täidan ainult peremehe käsku,“ urises naine vastuseks.

„Küllalt!“ hüüdis Frédéric. „Laske mind mööda, ma lähen kuuendale korrale oma sõprade juurde.“

„Oh, õigus! Need kunstnikud,“ irvitas proua Brau.

Tähele panemata tema sõnu, jätkas noor Lecorbu oma teekonda trepist üles.

Uksehoidja läks tagasi oma kambrikesse, kus üks lohakalt riietatud sõdur soojendas end ahjusuu ees.

„Kas kuulsid?“ küsis naine. „Ta nimetas mind ristämblikuks! Leidis ka paraja aja tulemiseks. Tänasel päeval! Isa-Lecorbu vihastub muidugi. Ja mina kavatsesin veel sinuga koos tema poole minna.“

Poiss naeris:

„Et midagi vanamehelt välja pressida?! Pole tähtsustki talle öelda, et ma esmaspäeva õhtuni puhkusel viibin: nagunii ei näe temalt punast krossigi.“

„Jah, seda küll, aga ehk hiljem, siis…“ langetas ema hääle. „Sa tead ju, ta on rohkem kui rikas, ta madrats on täis paberraha ja puhast kulda. Sellepärast ta ei luba ju ka kellelgi puudutada oma voodit.“

„See jääb ju kõik Frédéricile.“

„Sellele luukerele?! Kas sa siis ei näe juba vikatit ta seljal? Ja temasarnane ootab veel oma eluandja surma! Oota ainult, mu poeg, küllap ema korraldab kõik hästi!“

Vaevaliselt ronis Frédéric treppi mööda. Igal majakorral peatus ta, et hinge tagasi tõmmata. Lämmatav köhahoog piinas teda. Pealegi oli trepikoja õhk läpastav köökide lõhnadest; muidugi ei õhutatud seda koda ka kunagi.

Igatahes oli maja number 66 a sisemus täpselt kokkukõlas selle välimusega. Lohakuse mulje meenutas üürilepinguis seisvat peatingimust:

„Majaomaniku kulul ei tehta mingit remonti.“

Seinapaberid olid räbalais. Trepiriie kulunud lõimeni, puuvärk kaetud lausa poriga. Õieti pidi põlema trepikojas gaasituli, kuid need lambid olid enamikus peadeta. Mõnel korteriuksel rippus veel tõmmatava uksekella roots, mille otsas kõlkus igivana käepide — kõik, kõik siin oli äärmiselt noaaegne.

Viiendal korral pistis keegi naisolend oma pea ukse vahelt välja:

„Vabandust,“ hüüdis ta, „mõtlesin, et see on François. Täpsemalt öeldud — François Brau, uksehoidja poeg.“

„Mina olen ainult omaniku poeg,“ vastas Frédéric.

Naine kadus.

Väljast kostsid autopasunad ja raadiohelid, mis kandusid üles katuste kohale.

Kuuendal korral oli rohkem valgust ja ka õhk tundus palju puhtamana. Seal oli kaks ust kõrvuti. Esimesel uksel seisis:

M. VICTOR LHOIR, AMETNIK.

Teisel uksel:

RAPHAEL LAIR, MAALIKUNSTNIK.

Frédéric helistas Raphael Lairi uksekella. Silmapilkselt avas ukse keegi kaunis naine.

„Frédéric,“ hüüdis ta rõõmsalt. „Miks helistate? Teate ju küll, et teie võite alati kõlistamata sisse astuda!“

„Kas Raph on kodus?“ küsis Frédéric.

„Aga muidugi, astu sisse!“ hüüdis hääl ateljee põhjast.

Külaline astus nüüd ruumikasse, laevalgusega tuppa, mille tagaseinas asetses suur punane diivan võljaõmmeldud patjadega; selle seljataguseks oli terve kogu eksootilisi relvi. Kunstnik, kes seisis molberti juures, asetas nüüd paleti ja pintslid kõrvallauale, et oma sõbrale vabanenud kätt ulatada.

„Tuled otsekui kutsutud — parajal ajal,“ tähendas kunstnik. „Ons sul paberosse? Eilsest saadik suitsetan juba ainult põlenud paberossiotsi — meie tumeda viletsuse tunnus!“

„Kas ei läinud siis läbi Wertheimeri juures?“ küsis Frédéric. „Aga too ameeriklanna, kes oma portreed tahtis saada?“

„Ta otsustas ümber — viimasel hetkel. Ma polevat küllaldaselt moodne, seletas daam. Moodne? Mida see tähendab? Too halenaljakas sõna on kõigil praegu suus. Aga homme on üürimaksu päev. Mida lausub su majaperemehest isa? Kui ma kuskilt raha ei leia, satume naisega paadi alla.“

Frédéric vaidles vastu:

„Tal pole mingit õigust sind välja kihutada ainult mõnepäevase hilinemise pärast!“

„Aga siiski,“ seletas Raphael. „Ettekäändel, et mu eelkäija on jätnud siia mõned toolid, selle laua ja tolle kummalise diivani eksootiliste relvadega, kujutleb papa Lecorbu, et ta on üürinud meile mööbliga korteri. Ja säärased üürnikud peavad päevapealt üüri ette tasuma.“

Frédéric köhis. Ta langes diivanile ja kattis suu taskurätiga. Käed värisesid tugevasti.

„Ära karda midagi,“ hüüdis ta, saades jälle hinge tõmmata. „Ma lähen silmapilk isa juurde ja kõnelen temaga.“

Raphael vaatles sõpra suure kaastundega:

„Armas poiss, kardan, et sinu vahelesegamine kiirendaks ainult meie majast lahkumise tundi.“

„Ei, ei,“ protesteeris Frédéric, „ega see sinu pärast oleks. Hoopis midagi muud. Mul on isaga tõsine rääkimine. Mu tervis on halb. Vägagi halb. Vajan raha, palju raha, et end ravida. Et minu isa julgeks…? Ei, see oleks ju ebainimlik. Täna õhtul toon teile veel abi!“

Raphael, terve mees, selge ja siira pilguga, paistis kahtlevat oma sõbra kavatsuste kordaminekus.

„Neetud mammon,“ urises ta. „Ei saa enam maa peal elada sellest põrgulisest rääkimata. Peab olema kas pankur või varas, et elada suuta.“

Frédéric silmitses oma pea kohal rippuvaid relvi: tam-tam, odad, nooled, siis üks nui, pärlmutriga kaetud ja varustatud haihammastega.

„Milline omapärane tapariist,“ lausus Frédéric, võttes nuia seinalt. „Ma pole seda hirmutist varem kunagi märganud.“

„Mu eelkäija pärand,“ seletas Raphael. „Mõtlesin seda kaasa võtta tänaõhtusele „mustanahksete suguharu“ peole. Kuid millise meeleoluga lähen sinna?“

„Sa ei kaota siin midagi. Ma nägin küll müürilehti, kui ma siia tulin. Usun, et Montparnasse’i maalrisellid lähevad hulluks. Eile neegrite ball, täna inimsööjate pidu. Nõnda jõuame peagi orangutangide ballini.“

Frédéric jätkas nuia vaatlemist. Ta tõstis selle õhku, tehes liigutusi, nagu katsuks ta tappa mõnda nägematut vaenlast.

„Näe, ühestainsast hoobist jätkuks.“

„See on polüneeslaste lemmikrelv,“ tähendas Raphael. „Sellega nad nimelt tapavad rauka.“

„Millist rauka?“ hüüdis Frédéric hämmastunult.

„Noh, kas sa ei tea siis? Kõik Vaikse ookeani reisijad jutustavad sellest. Okeaania saarte elanikel on nimelt kombeks, et kui keegi saab vanaks, siis noored sunnivad rauka ronima puu otsa. Nad raputavad siis seda puud kõigest jõust. Kui vanake suudab end ülal kinni hoida, on ta elu päästetud. Kui ta kukub, purustatakse tal pealuu säärase nuiaga.“

„Kui kole,“ hüüdis Renée, Raphaeli noor naine.

Frédéric naeratas kibedalt.

„See polegi ehk nii metsik, nagu seda kujutellakse,“ rääkis ta poolsosinal, otsekui häbenedes. „Milleks on raugad? Ainult selleks, et meid noori ahastusse viia. Meil on küll nende suhtes kaastunne, kuid nemad viivad meid surma.“

„Ärge rääkige nii,“ hüüdis Renée. „Valus on seda kuulata. Teie ja teie isa vahel on ju ainult väike arusaamatus.“

„Väike arusaamatus! Näen, et te tunnete teda vähe! Tema piiritu ihnus viis mu ema hauda. Iialgi pole isal olnud kaastunnet kellegagi. Ja tal on raha — kõik sahtlid ja kastid täis! Aga ühel heal päeval on vanamehel lõpp. Kogu ümbruskond ju teab, kui ihnus ja rikas ta on. Ja kahtlasi olendeid leidub kõikjal.“

„Teda peaks ometi siis hoiatama!“

„Aga milleks? Ta on ju niisugune ihnuskoi, et ta eelistab kindlasti oma kopikaid elule. Alles praegugi märkasin, kuidas tal õuepoolne aken, vististi köögiaken, ripub pool-lahtiselt, hingedest väljas. Aga — parem elu kaotada, kui lasta aken ära parandada! Mina ei taha igatahes asjasse segada. Vanamees on mind vaesusse ja viletsusse tõuganud. Elan koeraputkas ja mul on palju sagedamini leivapuudus kui teil.“

„Aga võib-olla pole vanahärra sellest teadlik,“ katsus Renée lepitavalt lausuda.

„Teie võite sellest mitteteadlik olla, armas Renée,“ tähendas Frédéric nuia lauale heites. „Kuid — siin on ju veel ema Brau ühes oma pojaga… see on aga hoopis teine lugu… Mu isa tahtis mind näljutamisega hävitada. Ta saavutas seda. Tulin talle nüüd ütlema… kuid ta uks on lukus, riivid on ees: isand Lecorbu korraldab oma kviitungeid.“

Frédéric oli püsti tõusnud ja jalutas mööda tuba. Tema näojoontes avaldus füüsiline valu, kuigi ta katsus seda varjata. Äkki hüüdis ta otsustavalt:

„Olin rumal, kuulates proua Brau keeldu. Eks me näe, kas isa keeldub mulle ust avamast. Nägemiseni!“

Raphael saatis sõbra ukseni.

„Kui ma kohe ei peaks tagasi tulema,“ seletas Lecorbu noorem, „siis pole see asi mul korda läinud. Siis tulen hiljem. Mul on abinõu meie päästmiseks, kuid see tee on mulle ebameeldiv ja olen sellest ikka veel hoidunud… kuid viimses hädas pean seda kasutama.“

„Ainult mitte rumalusi teha, Fred,“ hoiatas kunstnik.

„Ära muretse. Tahtsin ainult öelda, et sel juhul tulen palju hiljem teie poole tagasi. Aga ma tulen igal juhul! Oota mind.“

„Palun, palun. Sul tarvitseb ainult uks lahti lükata. Ära tarvitagi uksekella. Ma usun, see on maja reeglite kohaselt rikkis ja ma olen niisamasugune kui papa Lecorbu, — ma vihkan parandusi. Kui me aga ülal magame, ei kuule me midagi. Uks on meil avatud ööd ja päevad…“

Kui Frédéric alla läks, kohtas ta ülemisel trepil emand Brau poega François’d, kes ema asemel mööda kortereid posti laiali kandis.

Viis mõrvarit - üks laip

Подняться наверх