Читать книгу Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused - Hugo Vaher - Страница 1

„Jah, ma saan sind soovitada.”

Ta rüüpas lonksu alkoholivaba õlut, mille olin just pooleliitrisesse klaasi valanud.

„Ma tunnen ju sind küll. Ma saaks su eest kosta.”

Ta rääkis aeglaselt.

„See ei ole mulle probleemiks. Sinu mureks jääb aga sealt põrgust terve nahaga välja tulla.”

Ta oli mõni hetk tagasi lõpetanud mu pika sissejuhatuse kuulamise ja maha laitnud mõtte kandideerida ühel kaitseministeeriumi haldusalas välja kuulutatud konkursil.

„Sa ajad seal väejooksikuid taga. Pead päevast päeva tegelema vaidluste lahendamisega. Uste taga käima. Sa pead palju komandeeringus viibima. Oled sa kindel, et sa seda tahad?”

Ta rääkis, et teab veel ühte käimasolevat konkurssi ning on valmis olema selles mulle soovitajaks.

Ma tundsin end juba pooleldi pääsenuna. Viimaste nädalate … Ei! Viimaste kuude, isegi aastate stress hoidis oma teravat krobelist kontsa mu kuklas ja surus mind näoli porri. Õhku ei olnud. Tundsin kõris pitsitavat tunnet. Ja rinnus. Pinged, depressioon … Aga mu ees terendas valgus. Mitte valgus tunneli lõpus. Maine. Ma pidin suutma end jalgele ajada, ülejäänud oleks olnud käkitegu.

Olin rääkinud pikalt sellest, kuidas ühtäkki oli meil vallavalitsuses hakanud äsja vallavanema asendajaks määratud endine sotsiaalnõunik oma kolleege kottima ja neile selgeid vihjeid tegema, et on vaja lahkuda. Kusjuures ta ei piirdunud üksnes meie majaga. Ta oli keeranud ka kohaliku kooli direktorile. Oli ta lihtsalt lahti lasknud. Hoiatamata. Päevapealt. Keegi kuskil tõmbas niite, keegi kuskil ütles, mida teha. Ma ei uskunud, et see kõik oli tolle saamatu vallavanema aseaine planeeritud. Oli ilmne, et keegi lubas talle midagi. Võib-olla seda, et kui ta käske korralikult täidab, siis valitakse ta selleks „päris” vallavanemaks. Võib-olla anti talle selle eest „lisaraha”. Kes olid aga nende alatute ideede taga? Ma ei teadnud ja see ajas mind närvi. Ma aimasin. Kuid kuna kahtlusaluseid oli mitmeid ja ma ei teadnud, kellele selgelt näpuga saaks näidata, siis olin ma plindris. Üks asi oli kindel – endine sotsiaalnõunik täitis kellegi käske ja keeras oma endistele sõpradele. Silmagi pilgutamata.

„See mees on idioot,” lausus teemast ilmselgelt ärritunud külaline, kui olin talle oma pika sissejuhatuse ette kandnud. „Lasta lahti koolijuht sellisel põhjusel. Vallandada päevapealt! Oh aeg! Ma ju tean, ma loen ka lehti, ma tean, kuidas asjad käivad. Isegi kui seal oli midagi, siis kindlasti mitte nõnda palju, et direktorile head teed soovida.”

Ta võis seda öelda. Sest tema kogemustepagas andis talle tõesti õiguse tõdeda, et ta teab neid asju. Mul oli hea meel, et ta mu arvamust jagas.

Meid oli neli. Neli inimest, kelle tegemised olid kellelegi pinnuks silmas. See oli alguse saanud suvel, kui pärast senise vallavalitsuse juhi umbusaldamist pandi paika ajutine vallavanem. Kuulutati välja konkurss.

Suvi oli vaikne. Puhkasin mõnuga. Üle pika aja olin end suutnud tööasjadest välja lülitada ja unustada üleüldse, et on olemas koht, kuhu ma muidu argipäeviti sõitma pidin. Koht, millele mõeldes kangastusid mulle vaimusilmas keeramised, reetmised, kaitsepolitsei, saamahimu, ahnus, valskus, ebaausus, topeltmoraal ja üldse moraalitus, labasus …

Tööle naastes ootas mind ees üllatus. Käimasolevas valla üldplaneeringu menetluses oli jäetud vastamata ühe isiku ettepanekutele ja too oli asja suure kella külge pannud. Õiguskantsler oli siis omakorda teemat uurinud ja leidnud, et asi mitte hea halduse tava kohane ei ole. Valla kantselei ülemana tundsin, et asi puudutab teatud mõttes ka mind, kuid mul ei olnud paraku mingit aimugi, et kirjad, mis vastust ootasid, üldse eksisteerisid. Teema oli ühe osakonnajuhataja vastutusalas ja seepärast ei teinud ma õiguskantsleri pöördumisest suuremat numbrit kui see, et tuletasin kolleegidele meelde kirjadele õigeaegse vastamise olulisust. Meelehärmi põhjustas mulle tegelikult hoopis tõik, et kaebajaks oli keegi, keda ma tundsin hästi, kellest oli tegelikult alguse saanud minu karjäär selles omavalitsuses ja keda olin kunagi usaldanud kinnisilmi ja kelle nõu kuulda võtnud seda kordagi kahtluse alla seadmata. Selleks oli praegu väikest planeeringutefirmat pidav minu endine ametivend Rein Männik.

* * *

„Tervitus!” kõlas reibas tuttav hääl.

Oli hilissügis. Järgmiste valimisteni oli jäänud aasta. Olin sisenenud vallasekretäri kabineti ees asuvasse väikesesse toakesse, kus mühises ja pahises paljundusmasin. Rein, vallasekretär, tegeles millegi tähtsaga. Tema kõrval aknalaual lebasid käärid, üks valge paber ja mõned tühjad valla vapiga blanketid.

„Tere jah. Mis sa siin teed? Mida sa võltsid?” küsisin vastu.

Rein naeris talle omast kõkutavat naeru. Tema valge särk oli kortsus viigipükstest väljas. Juuksetukk kippus vaadet segama, mistõttu tuli seda aeg-ajalt eemale puhuda. Ta säras energiast. Ja kiirgas samal ajal kiirete liigutuste taha peidetud närvilisust.

„Servus jah. Noh, jõudsid kohale. Hakkame siis aga pihta. Kohe, kui olen need siin ära teinud.”

Rein oli mulle helistanud. Kunagi olin talle rääkinud, et kui tööd pakkuda on, siis andku aga teada, ja ta oli omakorda öelnud, et ilmselt ongi. Tema asjaajamine oli kuhjunud, protokollid vajasid läbi vaatamist, mõned ka koostamist, lepingud korrastamist. Tal oli mulle üks väike jutt. Olin rõõmsal meelel uudise vastu võtnud, sest õpingud koolis ei lasknud päevatööd teha. Poole kohaga oleksin toime tulnud. Reinul oli plaan sõlmida minuga töövõtuleping, mis oleks mulle andnud aja mõttes üsna vabad käed. Aga tal oli vaja see asi enne vallavanema juures korda ajada.

„Võta sinna istet, ma otsin sulle mingi arvuti. Kristjan!” hõikas ta siis üle maja.

Kristjan ilmus nurga tagant välja. Hiiglaslik mehemürakas, keda oleks esmapilgul pidanud hoopis turvameheks. Või elukutseliseks tõstjaks. Väljatõstjaks. Noor. Sümpaatne tegelane.

„Hei! Kuule kaeva talle kusagilt mingi masin välja ja pane üles,” ütles Rein üle õla, ise oma paberitega sahmerdades ja sahistades. Mõned paberid lendlesid aeglaselt nagu akna taga puudelt langevad lehed roheka vaibaga kaetud põranda poole. Rein püüdis need poolelt teelt ja asetas tagasi aknalauale.

„Uus töötaja?” küsis Kristjan mulle kätt ulatades. „Kristjan, ii-tee.”

„Toomas. Ma ei tea, kas just töötaja, pigem vist aitan veidi suuremast hädast välja. Ma nagu vabakäigul. Et pole päris ametnik või nii.”

„Pole viga. Kui jala ukse vahele saab, siis mine tea. Muide,” pöördus ta siis Reinu poole, „kas sa talle oma läpparit ei taha anda, vaatame sulle uue. Sul see seisab vist?”

„Ahjaa. Tead jah, ma vana kooli mees, ei olegi nagu harjunud selle kaasaskantavaga. Võtab siis selle. Küll me uue muretseme, kui vaja. Või noh … Ma saan seda ju ka vajadusel kasutada,” lausus Rein paljundusmasina kaant hooga sulgedes.

Tema kabinet oli mitte just kõige suurem, aga siiski piisavalt avar. Halliks võõbatud kiviseinad. Remont ilmselt taasiseseisvumisjärgse perioodi algusaastatesse jäänud. Põrandal värvitud papp. Lihtne valge laud, mida andis kokku panna nii ja naa, olenevalt sellest, kas oli tarvis nõupidamiseks või kodaniku vastuvõtmiseks. Kolmes seinas olid klaasist akendega uksed, üks sisenemiseks, üks viis edasi kõrvalruumi, kolmas koridori. Ühes seinas kõrgus veel riiul kaustade virnadega. Kõikjal, nii kirjutuslaual, riiulil, aknalaual kui ka isegi mõnel toolil lebasid paberilehed. Paar tükki paistsid laua alt. Pilt oli kaootiline. Vaade aknast avanes vallamaja ees laiuvale kenale pargikesele. Päike pidi siia paistma terve päeva. Siin võis suvepäevadel palav olla. Tegelikult oli kogu aeg.

„Sa vaata endale koht siia kusagile. Paneme arvuti püsti ja … Ma pean vaatama, mingil ajal teen su vallavanemaga tuttavaks. Räägib seda töö asja ka veidi.”

Rein üritas kiiruga oma laual mingit korda luua. Viskas mõned kaustad hunnikusse, toppis sinna lahtiseid pabereid, pühkis maha mingi puru ja nühkis siis käed püksitagumiku vastu puhtaks. Astusin tema laua kõrval oleva pisema laua taha. Sellel oli kohvitass, milles rohetas midagi.

„Oot, see on minu, kurat. Kohv!”

Rein heitis pilgu käekellale.

„Aeg pausiks. Meil on kell kümme ja siis kell … öö… kolm, jah, kell kolm on ka. Kohvipaus ja lähme siis puhkeruumi.”

„Kas teeme väikse?” küsis Rein külmikust viinapudelit välja tirides. „Kuramus, selline kiire on kogu aeg, ei saa viinagi võtta. Teeb väikse no nii töö alguse puhuks või sedasi.”

„Mu jaoks on liiga vara,” pomisesin.

Ma teadsin Reinu juba ammu. Läbi ühe tuttava. Olin mõni aeg tagasi olnud tema juures praktikal. Ülikoolis oli tarvis kohaliku omavalitsuse kogemust õpinguraamatusse. Ja nõnda meie tutvus alguse sai. Me ei suhelnud väga tihti. Vastavalt vajadusele.

Rein oli pulli- ja mullimees. Peale selle ka nutikas, kaval, aga kohati ka salakaval. „Reinuvader,” nõnda armastasid tema kohta öelda kolleegid. „Ah see paganama Reinuvader, jälle suras ära,” öeldi. „Reinuvader, kurat. Üks null jälle,” kiruti. „Küll Reinuvader miskit välja mõtleb, tal see asi nagu rohkem käpas,” loodeti tema peale üsna tihti. Aga ta valdas hästi ka mittemidagiütlemise kunsti.

„Ah tead,” ütles Rein mulle kunagi pärast ühte raskemat volikogu istungit. „See on ikka nii, et kõikse lollimad küsimused tulevad alati volikogus. Ja ausalt öeldes, enamuse ajast ei ole mul õrna aimugi, mida nendele rumalatele vastata. Ma improviseerin. Kui teed näo, nagu usud, siis usuvad teisedki. Mõnikord mõtlen pärast, et mida kuradit ma seal jahusin. Ennastki ajab naerma. Aga kui sa juba enesekindel oled, siis söövad nad sul õige varsti peost.”

Puhkeruumi sisenesid raamatupidajad.

„Nende järgi võid kella õigeks keerata,” sosistas Rein mulle.

Kolm keskeas prouat. Teretasid viisakalt ja valasid endale kohvi. Üks neist pani vee keema, et teed teha. Tass, millest tolknes välja teepakinöör, ootas kapil veega täitmist.

Siis sisenesid veel kolm inimest.

„Ehitus ja planeerimine. Saage tuttavaks – Mart, Halliki ja Villu. See siin on Toomas. Teeb veidi juristitööd siin. Mõnda aega. Või … no eks näeb jah,” ta naeratas mulle vandeseltslaslikult.

„Reinuke, mul on su sõidupäevik ikka veel saamata,” meenutas üks raamatupidajatest emalikult. „Ja tööajatabel ka. Ma ei saa palkasid teha.” Ja ta rüüpas tubli sõõmu musta kohvi.

„Jah-jah. Õige jah. Kohe teen, kui tagasi lähen. Mul olidki nad seal valmis, toon ära, toon,” vastas Rein. Ta kummutas äkilise liigutusega viinapitsi ja hingas kiirelt välja.

„See peaks asja ära ajama. Nii,” lausus ta ja võttis kohvitassi.

Ta tõstis sinna kolm lusikatäit suhkrut, millest tassi jõudis ehk kaks, ja istus siis nurgadiivanile. Magusad miniatuursed kuubikukesed jäid kööginurga lauale hommikuses päikeses sätendama nagu imepisikesed teemandid.

„No mis?” uuris Villu. „Kaua sa seal eile istusid?”

Villul oli seljas kootud kampsun. Viigid tema pükstest olid välja kulunud. Tema tihedate pruunide lokiliste juustega peanupu all õhetavat õrnalt roosakat nägu ilmestasid suured tihedad vuntsid. Eelmise öö istumine oli oma jälje jätnud tema väsinud ja kergelt punetavatesse silmadesse.

„Ah mina või?” naeratas Rein, liigutas kärmelt lusikat paar ringi tassis ja raputas siis enda ette vaibale kuivaks. „Kurat, pikale läks. Pikale.”

Villu ja Rein itsitasid. Nad teadsid, erinevalt teisest, millest nad rääkisid. Väike lõdvakslaskmine kuulus siinse ameti juurde. Istuti siin, siis telliti takso ja mindi edasi. Võeti napsu.

Avanes uks ja sisse astus kogukam mees. Lühikeseks pöetud juuksed, valge särk, viigipüksid. Ilmselt ka mõni juht. Vähemalt vorm lubas oletada.

„Aa, näed, teen sind tuttavaks. See on Risto, abivallavanem meil. Juhatab majandusteenistust. Mart ja Halliki on meil planeerijad. Mart tegeleb omandireformi asjadega.”

Nii palju nimesid. Risto ulatas mulle terekäe.

„No palju ei ole jäänud enam, mõned vaidlused on üleval, põhimõtteliselt omandireformiga on nii, et asi on lõpusirgel,” venitas Mart, justkui aru andes.

„Sa pane hästi tähele,” pilgutas Risto mulle silma. „Need omandireformimehed on ühed suured sulid.”

Risto hääl oli veidi kähe. Ta rääkis vist palju. Või suitsetas. Või võttis napsu. Igal juhul hakkisid puhkeruumi jutuajamisi alati tema vaiksed köhatused.

„Ma kuulsin küll,” hüüatas Mart.

Rein ja Villu naersid koos raamatupidajatega.

„Siis on meil veel need sotsiaalteenistuse inimesed, aga nemad siin viimasel ajal eriti ei käi. Pille puhkab vist, mis?” seletas Rein.

Teine töötaja, Helvi, ei käinud kohvi joomas. Veel oli kaks sekretäri, kellest tol hilissügisesel ajal oli ametis üks – Kristiina. Teine, Kirke, oli lapsepuhkusel. Kristiina istus parajasti oma laua taga ja vastas kõnedele. Mõned kodanikud ootasid. Tal ei olnud aega siia tulla.

Tundus olevat meeldiv kamp. Üsna üksmeelne esmapilgul. Villu ja Rein olid mõlemad naljaviskajad. Ega Ristogi neile alla jäänud. Raamatupidajad aasisid Villut. Villu aasis vastu. Puhkeruumis rõkkas naer ja koridori jäid kajama valjemad hüüded. Kohvilõhn täitis terve majatiiva.

Reinul oli vaja lepinguid kaustadesse panna. Võtta dokumendiregistrist number ja koondada kõik selle numbriga lepingud ühte kausta, järjestada, märkida üles lõppemise aeg. Et siis hiljem saaks vajadusel riiulilt võtta või siis arhiivi panna. See polnud just kõige õigem töö juristile, aga ma ei pannud seda pahaks. Esiteks, mul oli midagi teha, mul oli töö, teiseks, ma sain selle eest raha, ja kolmandaks, see võimaldas mul saada ülevaate, mis vallas toimub.

Mõne aja pärast aitasin juba lepinguid koostada. Kuulasin vallavalitsuse ja volikogu istungeid ning nii mõnigi nägu ja nimi said ka sealt tuttavaks.

Talv oli saabunud. Valda kattis kohev lumevaip.

„Mis kurat teil siin toimub!” hüüdis keegi pahaselt.

Reinu kabineti uks oli vallavanema omaga vastakuti. Nende vahel asus sekretäri laud. Rein oli kusagile koolitusele läinud ja ma olin jäänud üksi. Kiikasin ukse vahelt välja.

„Ma ei saa aru, kuidas saab lasta sellisel asutusel üldse töötada. Kas mingisugusedki turvastandardid teil siin vallas kehtivad?”

Kurjustaja oli lühikeste heledate juustega keskeale kalduv jupats, kel üks käsi oli kipsis. Veel lumivalge marlisideme tõttu võis arvata, et kips oli üsna uus. Värske.

Kristiina helistas vallavanemale: „Halloo, Aldar, sinu juurde on kodanik … Mis teema teil oli?” küsis ta siis kipsis mehelt.

„Teema on selline, raisk, et siin tuleks mõned asutused päevapealt kinni panna!” hüüdis pahane mees.

„Härra Lepp. Turvalisuse teemal,” vastas Kristiina rahulikult ja pöördus uuesti kodaniku poole: „Minge aga edasi, ta võtab teid kohe vastu.”

Härra Lepp marssis otsustaval sammul vallavanema juurde. Uks sulgus klaasi kolinal. Järgnes pikk monoloog, millest terveid lauseid oli keeruline eristada. „Raisk” kõlas mõned korrad selgemalt. „Krimasi” kõlas korra.

Astusin sekretäri laua juurde.

„Härra Ardo Lepp on meil turvakomisjonis,” muigas sekretär.

„Mis värk?” küsisin.

Sekretär muutus tõsisemaks ja mõtles viivu. Ju kaalus, kas nii võõrale kui mina võib sellist asja rääkida. Kõlakaid levitada ei ole ju ilus.

„Eile oli saanihooaja avamine,” jätkas ta siis. „Meil on traditsioon, et siis mootorsaanimehed kogunevad pubisse ja teevad peo. Mul vend rääkis, et seal olla läinud veidi kähmluseks. Ardo … see tähendab härra Lepp oli läinud kellegagi seal kaklema. Nad tahtsid saani sisse tuua, aga keegi külalistest oli läinud ütlema. Noja…” sekretär ei suutnud oma muiet varjata, „tal murti käeluu või kukkus või midagi sellist oli.”

„Vaat siis. Et kohe saaniga pubisse? Kummalised kombed,” vastasin.

„Selline on traditsioon.”

„Kas see käeluuasi kuulub ka asja juurde?” küsisin.

Kristiina naeris.

Vallavanema kabineti uks avanes ning ruumist väljusid näost punane härra ja tema järel muiet tagasi hoidev vallavanem.

„Igatahes ma tahan, et te kontrolliksite selle kuradi pubi õigust tegutseda. Enam ei saa rahulikult õhtul väljas käiagi, pätid igal pool. Ma kavatsen selle teema turvakomisjonis üles võtta igatahes. Vallavalitsus peab suutma sellele korralagedusele piiri panna!”

Päss pööras end ringi ja lahkus. Teda jäid saatma vallavanema rahustavad sõnad selle kohta, et asjaga tegeletakse ja sellist asja rohkem ei juhtu.

„Anna mulle konstaabel,” pöördus vallavanem siis Kristiina poole ja ütles siis mulle: „Juhtub ikka. Mehed läksid veidi kuraasikaks. Margus, jah?”

„Toomas. Rein vist mainis?”

„Ee… jah, midagi rääkis, aga ega mul palju aega ei olnud teda kuulata. Tule, läheme räägime veidi,” ja ta astus mul tee pealt eest, et ma saaksin tema tuppa minna.

Kabinetis levis parfüümihõng. Kirbe. Laual helises telefon. Vallavanem Aldar kiirustas ümber suure laua oma tooli juurde ja haaras toru.

„Jah, said jah? Anna siis,” ütles ta. „Päevast … Mina jah … Aitäh … No saab ikka, miks ei saa … Jajah … Jaa … Muidugi … Ära sa ütle … Haha … Hullud! … Haha … Igal juhul! … Ei … ei ole … On jah … Ei … Ei jah … Teeb nii,” ja ta pani toru hargile ja pöördus siis minu poole.

„Nii, Toomas. Rein ütles, et vajab abikäsi. Õpid, jah?”

„No ma õpin veel jah. Venima jäänud need õpingud, aga kaua enam ei ole.”

„Juura, on mul õigus?”

„Juura ja avalikku haldust ka.”

„Mul on magister, halduses. Tegin ka ära. Ega siin ilma ei saa.”

„Jah.”

„No mis siis ikka, leping …” Ta võttis oma nahkmapi ja sobras seal veidi.

„Heh! Kristiina!” hõikas ta siis ja vajutas seejärel oma lauatelefonil mingit nuppu.

„Kristiina, ole hea, too mulle see leping.”

„Jah. Mis leping?” kostis aparaadist.

„No see, no mida see Rein oli ette valmistanud, õigusteema. Toomase oma noh,” täpsustas vallavanem.

„See sai … Ma tulen.”

Hetke pärast avanes kabineti uks ja sekretär astus sisse. Ta tuli laua juurde ja võttis lepingu vallavanema arvuti kõrval olevast kuhilast.

„Oota, ära veel mine.” Aldar otsis oma pruuni pintsaku põuetaskust pastapliiatsi ja viskas paberile oma allkirja. Siis veeretas pastaka minu ette.

„See on sulle. Suveniiriks.”

See oli pruuni värvi odavamat sorti pastakas, millel ilutses valla nimi.

„Kena ju? Mulle see pruun meeldib.”

Arusaadav.