Читать книгу Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused - Hugo Vaher - Страница 3

Aarne oli minu puhkuselt tagasituleku ajaks suutnud välja anda kaks käskkirja mu kolleegidele planeerimisteenistusest. „Hilines” oli märgitud põhjuseks. „Ei vastanud kirjadele” oli teine. Mõlemad kolleegid, nii Mart kui Merike, said noomida.

Ma ei olnud seda käskkirja dokumendiregistris näinud. Kaks inimest, kes selliste käskkirjade eelnõusid oleksid võinud koostada, olid mina ja minu alluvuses tegev registripidaja. Täna oli keegi kolmas. Nähes kogemata sekretäri lauale ununenud lepingut, mille kohaselt pidi vald maksma ühele õigusbüroole kopsakat kuutasu õigusteenuse eest, ei olnud mul kahtlustki, et meie vallavalitsuse juht tellis õigusakte sisse teenusena. Üsna kummaline, aga samas loogiline. Ma ei oleks nõustunud nende alustega, mida Aarne Lätt oli lasknud käskkirja koostajal pliiatsist välja imeda. Ma hindasin oma kolleege. Omavalitsuste haldussuutlikkuse tabelis olime viimastel aastatel roninud kõvasti ülespoole. Ma teadsin, millised on valla võimalused ja need inimesed tegid oma tööd kõike arvesse võttes hästi. Me ei olnud suur omavalitsus. Meil olid omad piiratud ressursid. Kindlasti oli arenguruumi. Ma ei kahelnud selles.

* * *

„Issand, nüüd lastakse kõik lahti,” oigasid kolleegid.

Rahustasin neid. Selgitasin, et neil, kes oma tööd hästi teevad, ei ole muretsemiseks põhjust. Ise aga mõtlesin endamisi, kas äsja vallavanemaks valitud Joosep Raitam annab mulle kinga või mitte. Loomulikult ei oleks see käinud nii, et ta tuleb ja ütleb, et nüüd lase jalga. See oleks käinud peenemalt. Niisama peenelt nagu sotsiaalosakonna juhataja Pille puhul, niisama elegantselt nagu planeerimisosakonna juhataja Halliki puhul. Abivallavanem Risto oli ise juba enne valimisi kaabut kergitanud. Kõik nad olid ühel heal päeval läinud ja ma olin sunnitud Raitamile teada andma, et kui ta suuremaid muutusi personalipoliitikas planeerib, siis võiks mind sellest teavitada. See oli hulljulge samm, aga ma pidin ju kuidagi hea seisma selle eest, et meie igapäevatöö ei seiskuks. Täitmata töökohad aga tähendasid ka koormuse kasvu teistel, sest ükskõik kui palju või vähe meid ka ei olnud, töö vajas ikka tegemist. See veel puudus, et keegi meid haldussuutmatuses oleks süüdistama hakanud.

Päevad venisid pikaks. Joosep tavatses helistada mulle ka öösiti. Ilmselt napsus peaga rääkis ta mulle grandioossetest plaanidest ja küsis, mida ma neist arvan.

Tavatsesin toru otsas piineldes ja vääneldes pigistada endast välja stampvastused nagu „pole paha”, „see on huvitav”, „minu arust täitsa arukas”, „mõistlik mõte” ja veel mõned. Teadsin väga hästi, et kui ta mulle veel palju helistab, siis pean hakkama mingil ajal uut lähenemist välja mõtlema. Üha sagedamini juhtus ka nii, et lasin telefonil heliseda, võtsin helina sootuks maha või lülitasin välja. Ja kui mulle hommikul ette heideti, et ma kättesaadav ei ole, siis märkisin vaikselt, et tegu on mu eratelefoniga ja mu tööaeg on kellaajaliselt määratud. Joosepi arvates pidin ma olema teenistuses kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Oli raske vastata viisakalt sellistele väidetele olukorras, kus mu palk oli tema omast poole väiksem, aga ülesanded ja vastutus poole suuremad, ja seejuures mitte vihastades. Kuid ma suutsin oma emotsioonid enesele hoida. Kusagile need ilmselt kuhjusid. Osa neist jooksin hilisõhtuti trennis välja, osa lahustasin õlleklaasi, osa aga jäi ootama õiget hetke, kogunedes südame veresoonte siseseintele, et siis, kui õige aeg käes, üheskoos troppi moodustama hakata.

Kuna täisvolitusi vallavanemana Joosepil veel ei olnud – need pidi ta alles siis saama, kui volikogu oli kinnitanud vallavalitsuse liikmed ja koosseisu –, siis vallavalitsuse istungitele teda veel ametis olev vana vallavanem Aldar lasta ei soovinud. Siiski pressis Joosep end uksest sisse, asetas oma märkmepaberid enda ette ja sirgeldas neile aeg-ajalt midagi. Tal leidus palju kriitikat senise vallavalitsuse aadressil, aga ta väljendas seda alati magusas teadmises, et kohe on kord tema käes ja siis ta teeb seda, mida ise õigeks peab. Ja parandab kõik seni tehtud vead, mida annab enda kasuks keerata. Ülejäänutele juhib aga avalikkuse tähelepanu.

Joosep oli nõudnud, et Aldar teeks platsi puhtaks kohe pärast seda, kui vallavanema valimised üleval volikogu saalis õnnelikult lõppenud on. Aldar aga põtkis vastu. Siis seisid nad mõlemad mu kabinetis ja nõudsid õigust. Ma rääkisin neile, kuidas asi on.

„Näed, ma rääkisin sulle ju,” ütles Aldar.

„Toomas eksib, see ei saa nii olla. Ja isegi kui on, siis hea poliitiline tava on, et vanad olijad lahkuvad ja lasevad uutel sisse elada. Mis sest, et mul veel vallavalitsuse koosseisu kinnitatud ei ole,” vastas Joosep.

„Saa aru, kulla mees! Sa ei saa juhtida seda vallavalitsust, sest sul ei ole selleks volitusi,” üritas istuv vallavanem uuele mõistust pähe panna.

„No vabandage. Ma olin ise omal ajal kohaliku omavalitsuse toimimise põhimõtete väljatöötamise juures. Ma olin selle juhtgrupi esimees. Ma tean küll, kuidas see asi olema peaks. Toomas, ütle nüüd, kuidas siis on!”

Ja ma rääkisin tükk aega aiast, et siis ühel hetkel kiiruga minema tormata. Aiaauguni ma ei jõudnud. Oleksin ma seda teinud, siis vist oleks Joosepi täisvolituste saamisel mul siit majast minek olnud.

Teine asi, mille väljavahetamist uus vallavanem nõudis, oli tema tool. Oma istmikku poliitilise vastasega ühel toolil nühkida oli talle vastukarva. Nõnda tegelesin ka sellega, et leida Joosepile sobiv pöördtool. Nahast.

Siis tekkis Joosepile kõrvale saatja. Keegi karmide hallinevate juustega mees. Tema vend, Sulev Lätt, oli Reinu Maaerakonna nimekirjas volikokku pääsenud. Ta sai Reinuga hästi läbi. Ma ei tea, kust tundsid omavahel uus paarimees Aarne ja Joosep, aga kokku nad hoidsid nagu omal ajal rehv ja lohv ning võis aimata, et sealt tuleb meile järgmine töötaja. Määratud töötaja. Poliitiline ametnik. Joosep kiitis mulle Aarnet ja tutvustas põgusalt tema varasemaid tegemisi. Küll koolidirektor, küll noortemaja juhataja. Ma juba kujutasin ette, mis ala peale ta võetakse. Joosep ei teinud sellest saladust. Aarne pidi olema meie uues muudetud struktuuris sotsiaalnõunik ja vallavalitsuse liige. Mees ise oli vaikne, naeratas kenasti, viisakas. Ta nõustus Joosepiga kõiges ja see torkas silma. Torkas silma, et tal polnud oma arvamust. Oli üksnes Joosepi oma ja punkt. Aga tõenäoliselt see oligi tema edu saladus. Niisamuti näis olevat tema edu saladuseks suutlikkus olla poliitilisel maastikul paindlik ja mobiilne. Minu lauasahtlisse ilmus kinnitus selle kohta, et kui ta nimetatakse Joosepi vallavalitsuse koosseisu, siis peatab ta oma kuuluvuse Kodanikeerakonda.

„Ma soovin poliitiliselt sõltumatut valitsust,” oli Joosep oma plaani tutvustades rääkinud. „Me oleme rahvavalitsus, esindame rahvast.”

Märkisin, et ilmselt viib ta ellu siiski mitte sõltumatut poliitikat, vaid teda vallavanemaks valinud volinike tahet. Kes küll omakorda rahva tahet pidid väljendama, aga selle, et rahva tahte väljendamisel väga suurt vaeva ei nähta, jätsin oma teada. Seda teadsid kõik. Ka veteranpoliitik Joosep.

Aarne ei osanud midagi.

„Ega hea juht siis ise oskama ei pea. Juht juhendab oma alluvaid. Iga organisatsioon on nii hea, kui head on selle töötajad. Vallavalitsusel on veel pikk tee minna. Ei ole olemas võimatuid asju, on ebapädevad ametnikud,” armastas Joosep öelda.

See muidugi riivas meid, sest kuna me ei suutnud kõiki vallavanema utoopilisi ideid ellu viia, siis pidime me olema järelikult ebapädevad. Teine probleem oli see, et Joosep juhtis kogu vallavalitsust nagu oma kuningriiki. Ta oli üleval korrusel asuva volikogu sootuks unustanud. Ta esines ja planeeris ja tema plaanid olid väga ambitsioonikad. Kohati piinlikudki.

Aarnele oli vaja teha korralik sisseelamise koolitus. See jäi minu õlule. Kord juba õpitu uuesti ülekordamine mulle tegelikult isegi meeldis. Said enesele ka asjad jälle klaarimaks. Kuid pagana kahju oli, et see õppus Aarnele kuidagi külge ei jäänud. Ta võis ühte ja sama asja minult küsida mitmeid kordi järjest. Lõpuks võtsin ja tegin asja ise ära. Aarne harjus sellega kiiresti. Et ma tema erasekretär ei ole, et vallasekretär tähendab midagi muud kui tehniline sekretär, selle selgitamine seisis mul veel ees.

Joosep nautis oma positsiooni. Võttis aega, enne kui suutsin maha laita mõtte lisaks vallavanema tiitlile enesele ka linnavanema oma võtta. Kahtlemata oli ta populaarne mees, kuid siiski mitte nii populaarne, et enesele suvalisi lisatiitleid lubada. Kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeriv seadus nägi ette volikogule õiguse kehtestada kord, mille alusel valitakse vallasisese linna linnapea, alevikuvanem või külavanem. Meie vallal see kord veel puudus. Jah, valla koosseisus oli vallasisene linn, aga keegi ei olnud veel valinud sellele linnapead. Kunagi oli keegi mingil alusel määranud külavanemad, aga see oli ammu. Üks kiire ja pakiline töö, mis ees seisis, pidigi olema säärase korra kehtestamine.

„Ma olin selle seaduse tegemise juures, ma võin end nimetada kuidas tahan. Miks ma ei või siia nimesildile „linnapea” panna. Rahvas nõuab seda, kulla Toomas. Mind on siia valinud inimesed, kes tahavad näha mind linnapeana.”

„Jah, aga paraku sai sellest linnast pärast vallaga liitumist vallasisene linn ja omavalitsuse üksus on meil ikka vald ju.”

„Mujal maailmas ei saa inimesed sellest aru, mõistad? Ma olen ju väga palju suhelnud rahvusvahelisel tasandil ja teinud diplomaatilist tööd. Nad ei saa aru sellest. Nad tahavad ikka linnapead. See on neile arusaadav!”

„Sa pead end laskma ikka vallavanemaks nimetada.”

„No aga teeme siis nii, et ma lasen oma visiitkaartidele kirjutada „linnavanem”, see oleks kompromiss, mis sa arvad?”

See oli lapsik. Ta üritas kasutada taktikat, kus ta algul küsib utoopilist asja, siis aga pakub kompromissina välja midagi sama utoopilist. Loll oleks võib-olla isegi „jah” vastanud. Ma ei olnud loll. Mind päästis helisev mobiil.

Niisama utoopilised nagu vallavanema soovid enesele uusi tiitleid määrata olid ka tema nõudmised ametihüvedele. Ta nõudis kõrget palka, autot, ametikorterit ja piiramatu kõneajaga mobiili. Autot talle ei antud, aga nõustuti maksma kompensatsiooni. Palka kahandati kolmandiku võrra võrreldes sellega, mida ta soovinud oli, aga siin töötas tõepoolest seesama utoopilise kompromissi meetod – kuna küsitud palk oli kosmiline suurus, siis ei saanud tema toetajad talle ka päris maalähedast summat välja käia. Stratosfääris kõrguv rahanumber sai talle ka tasuks märgitud. Vallavalitsuse töötajaid muidugi riivas säärane otsus rängalt. Päris kindlasti ka ülejäänud valla elanikke. Korterit vallavalitsusel ei olnud. Mitte vaba. Ja need, mis olid hõivatud, olid sotsiaalpinnad. Sotsiaalpinda ei oleks Joosep elu sees vastu võtnud. Joosep tegi ettepaneku osta vallavanemale normaalne elamine, aga sellest keelduti. Joosep oli ühte uusarendusse omale juba sobiva pinna valmis vaadanud. Nüüd tuli sellest mõttest kahjuks loobuda.

Ilmnes, et kõike, mida Joosep tegi, pidi saatma kuld ja kard ja šampanjaklaaside kõlin. Vahuveini voolas paljudel tema ruumis toimunud koosviibimistel rohkem kui omal ajal uusaastaööl. See olevat etiketi asi.

„Me oleme ikka prestiižne asutus, mitte mingi maakolgas,” ütles Joosep, kui ta sekretäri poodi järgmise laari veini järele saatis.

Sigaretisuits levis nüüd ka vallavalitsuse korrusel. See pani pea valutama ja südame pööritama.

„Aga Lennart Meri tegi küll oma offissis suitsu. See on selline väike pahe, mille võiks andestada. Karismaatilised juhid ei ole loomulikult täiuslikud, väiksed kiiksud neil on ja noh … nendega tuleks leppida,” vastas ta mulle esimesel korral, kui palusin, et ta lõpetaks meie mürgitamise.

Lõpuks kolis ta küll ajutiselt ülemisele korrusele õigesse suitsuruumi, aga lasi oma kabineti taha jäävast pisikesest ruumist kõik dokumendid ära viia ja sinna ventilatsiooni ehitada. Ja pärast kella viit tegi ta seal suitsu edasi. Kuna tal oli mulle palju rääkida, siis olin ka ise sunnitud suitsetama, ja kui aus olla, siis laabus jutuajamine suitsu saatel palju ladusamalt.

Kui Rein meie majja sattus, siis pommitasid tema endised kolleegid teda küsimustega. „Mis meist saab?”, „Kas tõesti vallavanem jääb?”, „Miks te midagi ette ei võta?”. Rein aga kekutas naerda ja pilgutas saladuslikult silma.

„Me panime ta mõneks ajaks. Kevadeks on ta läinud,” arvas volikogu esimees.

„Kas sa ei arva, et see on nagu inimestega mängimine või nii?” küsisin temalt.

„Mul ei olnud muud valikut noh. See on poliitika,” vastas Rein.

„Mis siis kevadel juhtuma hakkab?” pärisin edasi.

„No küll hakkab. Kannata, siis näed,” vastas Rein saladuslikult.

Joosepi esitatud vallavalitsuse koosseis sai kinnitatud. Mitmed liikmed olid vanad tegijad, uute meestena liitusid Joosepi tiimiga Aarne ning eelmise vallavanema poolt välja valitud ja ametisse nimetatud noor abivallavanem Karl. Et Karl oli Paremerakonnast, see Joosepit eriti ei huvitanud. Küll aga pidas ta oluliseks, et Karl oma liikmelisuse peatamise avalduse mulle edastaks. Ta oli loomulikult pettunud, et Aldar vahetult enne võimupööret uusi töötajaid värbas, kellest mõlemad oli Paremerakonnast, aga kuna töötajad igati asjalikud olid, siis ei hakanud Joosep neid kohe vallandama.

Esimene asi, mida Karl oma ametisoleku jooksul tegi, oli see, et avastas vallamaja pööningult surnud lätlase. Maja kella õigeks seadma minnes oli ta tähele pannud, et üks kogu ripub sarika küljes. Europrojekti raames vallamaja esist kivisillutist maha panema tulnud lõunanaaber oli endast maha jätnud ka hüvastijätukirja, mis viitas selgelt enesetapule, aga õige paljud soovisid selles kogu asja traagilisusest hoolimata ka teatud sümboolsust näha.