Читать книгу Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused - Hugo Vaher - Страница 2

Reinul oli meiega oma kana kitkuda. Planeeringud ei edenenud nii hästi, kui vaja. Aga palgad vajasid maksmist, arved ootasid tasumist. Ma sain aru, et ta tegi, mida ta tegema pidi. Vist oleksin tema asemel samamoodi käitunud. Kui mulle ikka mitu kuud ühtegi vastust ei tule, siis ajab vihale. Õiguskantsleri poole pöördumine tundus kodaniku positsioonilt vaat et isegi ainuõige. Ometi olin mina täna ametnik ja tema kodanik.

Viibutasin kolleegidele näppu ja teema oli ammendatud. Aga mitte vallavanema asendaja jaoks. Aarne, nii kõlas tema eesnimi, ajas mingit oma asja. Aarne Lätt. Vallavanema asendaja. Kõlas kahtlemata uhkemalt kui „lilleneiu”, kelleks kutsusid teda teravama keelega kolleegid. Sest seni oli tema olulisim panus vallavalitsuse töösse olnud lillede üleandmine ja vallavanema asemel igavamatel üritustel kõnede pidamine. Muul ajal tavatses ta istuda vallavalitsuse hoone ühe tiiva tagaotsas asuva kabineti vaikuses ja põrnitseda tuimalt arvuti ekraani. Ma ei teadnud, kas see üleüldse sisse lülitatud oligi. Tema puhas laud andis märku korraarmastusest või siis jälle niisama passimisest. Harva oli temast kasu. Ta oli seal, kuna see oli kokkulepe kõrgemal. Ta istus oma kohal, kuna poliitikute hääled üleval volikogu saalis jagunesid just nõnda, et tema venna omal, kes samuti volikogus istus, oli kaal, mida ei saanud alahinnata. Ei saanud riske võtta. Ja kõik olid rahul.

* * *

„Mul on sulle ettepanek,” alustas Rein ja rüüpas oma higisest klaasist isuka sõõmu jahedat kesvamärjukest. „Sa ju ei ole kusagil erakonnas?”

„Ei,” vastasin.

Minu maailmavaade ei olnud ka teiste asi. Sest sellega sõpru ei oleks siinmail leidnud. Vasakpoolsus polnud maapiirkondades kuigi populaarne. Olid isamaalised erakonnad, olid konservatiivid, olid parempoolsed. Minus teismeeas punki vihtudes kinnistunud vaated ei lubanud mul riigis tegutsevate erakondade liikmete sekka astuda. Ja tagasi algusesse, see ei olnud absoluutselt kellegi teise asi.

Istusime vallamaja ees asuvas väikeses söögikohas. Meie vahel ilutses äsja lauale toodud pitsa.

„Lasin ekstra panna. Muidu koonerdavad,” viipas Rein vorsti- ja juustukoorma all mõnulevale taignarõngale ja jätkas siis: „Sa ei kujuta ette. Kuramus. Kuule! Mida sa arvaksid vallasekretäri tööst?”

„Mina?” imestasin. See oli ootamatu küsimus. „Ega ta vist väga kerge ei ole. Kogu õiguseasi. Sul on isegi kahe mehega raske, mis siis veel üksi.”

„Ah, ei ole seal midagi. See on kõik ju ajutine. Saab arhiivi korda, siis on poole lihtsam. Need protokollid, mis on tegemata, need teeb Kirke kodus ära. Sekretär noh. Mis seal siis on? Valimised, jah, see on veidi keerulisem, aga usu mind, tegelikult tehakse kõik sinu eest ära. Kui tahad, siis istud lihtsalt ja annad allkirju. Sündesurmi vormistab sul registripidaja. Notariaaltoimingud mõned on. See on automaatne töö. Kohtusse minema ei pea. Kui pead, siis meil on omad esindajad, keda on palgatud. Aga ma arvan, et seal ei ole selliseid asju, mida sa teha ei oskaks.”

Ma teadsin, et ta liialdab. Õigemini lihtsustab. Amet oli vastutusrikas. Mitte et ma ei oleks oma teadmiste poolest hakkama saanud. Minu neli aastat avalikku haldust ja nüüd vist juba üle kuue aasta juuraõpinguid ei olnud mul mööda külgi maha jooksnud. Ainuke asi oli see, et kas mul leidus nii palju aega, et tegeleda mõlemaga – lõpetada õpingud ja samal ajal täiskohaga tööd teha. Teisest küljest – tööl käies oleks saanud ju ka avatud ülikooli üle minna ja seal lõpetada. Kahte kõrgharidust vist ei oleks siiski jaksanud omandada, aga õiguses kindlasti.

„Mida sa seal valesti saad teha? Seadus on sul ju ees,” lisas Rein.

„Kuhu sa siis ise lähed?” uurisin.

„Pst! Sellest ei saa veel rääkida,” ta pilgutas silma.

Aga ma sain aru, et midagi tal kusagil susiseb.

„Tead, ma olen siin juba kaheksa aastat olnud, tahaks midagi muud teha,” ja ta rüüpas jälle oma klaasist lonksu.

Villu astus sisse.

„Tervitus!” hõikas Rein. „Õlut maameestele!”

Villu istus sõbralikult naeratades meie lauda.

„Noh, on midagi kosta?” küsis ta.

„Veel mitte, veel mitte,” vastas Rein.

„Aga kes siis sinu ameti üle võtab, teete konkursi?”

„Äi tee midagi. Su uus vallasekretär istub siinsamas, üle laua,” naeris Rein.

„Ah nii? No vaata siis aga. Einoh, tuledki siis siia?”

„No ma ei tea, ma pean mõtlema,” pomisesin.

„Mis siin mõelda, mõtle, saad normaalse palga peale, saad kompi, teed väikse bisnessi kõrvale,” veenis Rein.

„Et siis nagu koolituse või? Mittetulundusühingu?”

„Näed, juba õpib,” naeris Rein.

Villul olid murelikud silmad. Või oli ta väsinud. Ta võttis lauale toodud õlleklaasi pisut väriseva käega ja jõi ahnelt veerand klaasi hooga tühjaks.

Villu oli pika staažiga töötaja. Ta tundis inimesi, oskas nendega suhelda. Oli vahetu. Mulle näis, et siiras. Kuid temas pidi olema ka pisut kavalust, sest kuidas sa ikka nii kaua omavalitsuses vastu pead? Ta tundis paljusid, tundis maad, ta oli ringi kõndiv valla maakaart. Kui küsiti, kus asub see või teine kinnistu, siis Villu teadis peast. Teadis ja tundis ka kinnistu omanikku. Päris kindlasti oli temaga kunagi ka väikse õlle teinud. Sest niimoodi saadi inimestega kõige kergemini tuttavaks. Aga selline tutvuste sobitamine mõjus tervisele kahjulikult. Teisiti aga ei saanud.

„Ma mõtlen seda asja,” kostsin ma.

Rein upitas end ettepoole: „Mõtle, aga ära siis kaua mõtle. Anna mulle homme teada, eks ju?”

„Homme? No lase ikka veidi asjal seedida,” tõrjusin ma ettepanekut.

„Hea küll, mõtle siis nädalavahetusel järele. Anna uue nädala alguses teada. Ma pean veel Kuusega ka rääkima. Kui vallavanem annab dobroo, siis ei ole muud, kui asu ametisse.”

Rein mõtles hetke ja küsis siis ettevaatlikult: „Sul ju kriminaalkorras karistatus puudub ju, eks?”

„Pff! Elementaarne ju!”

„Siis tuleb, ole mureta!” viskas Villu sekka.

Me naersime.

Olin sisse elamas. Mul oli oma kabinet. Seesama Reinu oma. Mu töökoht asus mu kodust vaid nelja kilomeetri kaugusel. Olin rahul. Elasin maal, töökoht oli sealsamas väikeses linnakeses. Lõpuks ometi tundsin, et kõik see vaev, mida olin aastaid mööda loenguid rahmeldades näinud, hakkas vilja kandma.

Olin andnud vande. Seadus sai minu piibliks. Riik minu jumalaks. Vallamaja mu pühakojaks. Harjumuspäraste teksade ja T-särgi asemel panin iga päev selga ülikonna. Vallavanema palvel. Kaela nöörivat lipsu püüdsin vältida igal võimalusel.

„Nüüd, kus sa meil vallasekretär oled, pea siis meeles, millisesse meeskonda panustad,” pilgutas vallavanem Aldar silma.

Ma tegin arusaamatut nägu.

„No sa oled nüüd osa meeskonnast. Tiimi liige. Ütleme siis nii, et nagu määrdemeister. Meie siin vallavalitsuses seisame hea, et spordimehel ehk siis vallal hästi läheks. Mina olen treener. Abivallavanem, tema on … no näiteks meeskonna arst. Raamatupidaja on massöör. Sinu asi on meie mehele õige määre suuskadele alla panna, et me võidaks. Hea küll, alati ei ole vaja võita, aga pjedestaalile ikka peame pääsema. Sest noh … tead ju küll. Kaotajaid eriti ei armastata. Eriti poliitikas.”

Vallavanem oli oma võrdlusega rahul.

„Räägi, kas sul see rõngas seal kõrvas on seotud mingi usuvärgiga või tervislikel põhjustel?” uuris Aldar ühel päeval, kui oli palunud mul pärast vallavalitsuse istungit veel tema kabinetti jääda.

„Ei,” kohmetusin. „See on noh … mul on teises ka,” pöörasin oma parema külje talle ette.

„No kena. Kuule, aga teeks nii, et tööajal, no siin ametiruumides … Tead, meil käivad siin igasugused inimesed, vanemad ja … Nad ei mõista sellist asja. Tead ju küll, kuidas nendega on. Konservatiivsed ja … Äkki teeks nii, et tööajaks võta ära, muul ajal riputa endale külge, mida tahad. Kas või kilo.”

Muigasin omaette. Oleks vallavanem mind näinud mu tagis, mis mul seljas oli, kui ma kontsertidel käisin.

„Pole probleemi,” vastasin talle lühidalt.

Jah, tegelikult oli mul veidi piinlik. Ebamugav ka. Alles nüüd olin aru saanud, kuivõrd suures vastuolus on tegelikult minu enda maailmavaade ja see, mida ma nüüd tegema hakkasin. Minu ainus lohutus oli see, et ma teenisin tegelikult rahvast. Ja kohalik omavalitsus oli see kõige esimene, kõikse madalam tasand enne rohujuure oma. Kohalik omavalitsus vastandus omamoodi riigile. See oli oma asjade üle iseotsustamise õigus. Selles vastandumises leidsin leevendust minus valitsevale süütundele. Ja loomulikult raha. Ma pidin midagi ju tegema. Kuidagi peab ju elatist teenima. Muidugi, mul oli oma väike talu. Ju oleks ma suutnud endale söögipoolise ka ise oma põllutööga hankida. Aga ma ei olnud veel valmis selleks. Flirtisin mõttega täielikust majanduslikust iseseisvusest ja sõltumatusest, selle asemel aga võtsin mõne aja pärast laenu eesmärgiga puhuda oma lagunevale üüratule tarele uut elu sisse. Ja ma andsin sõrme.

Vahetult enne jõule viis vallavanem läbi aasta kokkuvõtete tegemise. Asutus oli jagunenud õige mitmeks ametiks ja iga ameti juht pidi tegema väikese ettekande koos presentatsiooniga ekraanil sellest, millega nende töötajad aasta jooksul hakkama on saanud. Kõik paistis suurepärane. Siis palus Aldar, et ma organiseeriksin rahvaga kohtumise, ühe linnas ja teise valla teises otsas põhikooli ruumides. Et saaks inimestele ka seda informatsiooni jagada, mis tehtud ja mis järgmisel aastal ees seisab. Kuna ka minult oodati mingisugust ettekannet, aga ma alles nii lühikest aega ametis olin olnud, et mingeid erilisi tulemusi ette näidata ei olnud, siis sisustasin oma ettekande aja peamiselt sellega, et tutvustasin rahvale, millega üks vallasekretär üldse tegeleb. Risto ehitusmajandusteenistusest haaras sellest ideest kinni ja rääkis samuti, millega tema tegeleb, üldiselt. Vallavanemale see eriti ei meeldinud, ta soovis, et räägitaks tulemustest.

Kui algul tundus, et kokkuvõtete tegemine üksnes rahva meeleheaks oli läbi viidud, siis tegelikult seisis selle taga veel midagi. Midagi meeldivat. Ükskord istusid pearaamatupidaja ja volikogu esimees Joosep Braun Aldari juures ja mindki kutsuti sinna.

„Vaata, Toomas. Meil on nüüd selline asi, et vormistame siin preemiaid. Ametnikele nii poole palga ulatuses, juhtidele veidi enam. Sa ju ka juht meil nüüd. Ole hea, vaata üle, kuidas oleks korrektne. Me tahaks ikka, et kõik oleks õigesti.” Ja ta andis mulle ühe käskkirja eelnõu, millel seisid reas nimed ja nende taga summad.

„Ma tahaks jah, et ikka jurist asja üle kaeks. Muidu pärast veel pannakse kinnimajja. Seda veel vaja,” muheles Joosep. Joosep oli pisem mees, hästi söönud, ilmselt ka kõvasti tööd teinud. Praeguse talvise aja kohta torkasid tema pähe päevitatud päikeseprillid hästi silma.

„No mida ma oskan öelda, alused on õiged. Sisu otsustad sa ju ise. Aga … khm…”

Minu otsa vaadati ootavalt.

„Volikogu esimehele vallavanema käskkirja alusel preemiat maksta, see tundub kohatu, või kuidas teil need asjad siin korraldatud on, mis kord ette näeb, kas on üldse mingit korda?”

Ruumis viibijad vaikisid. Aldar mõtles.

„Vaata, Toomas,” alustas ta siis, „meil nagu on selline tava, tavaõigus on ju ka õigus. Me oleme alati nii teinud, Rein selles probleemi ei näinud.”

„Jah, me oleme alati nii teinud, varem nagu pole keegi seda välja toonud.” Joosep Braun oli pisut pahane. „Tuleb välja, et oleme siin üksteisele ebaseaduslikult preemiat maksnud. Revisjonikomisjonile tuleks siis avaldus teha, või mis?”

„Ma ei taha siin midagi ära rikkuda, aga alluv ei saa põhimõtteliselt oma ülemusele preemiat määrata, see on ikka nende rida, kes volikogu esimehe paika panid, see tähendab volikogu peaks oma esimehele preemiat määrama,” vastasin ma.

„Tohoh, mis me hakkame nüüd siis erakorralist istungit kokku kutsuma või?” hüüatas Joosep Braun. „Jõulud varsti ukse ees, aastalõpp terendab. Töötajad on sellega arvestanud.”

„No kuidas see kord teil ette näeb,” poetasin.

„Jah, ega Toomas … vaata, sa oled noor ja armastad kõike nii teha, nagu ette nähtud, ei saa salata, tulebki. Aga meil ei ole selles osas kunagi nagu mingeid probleeme olnud,” ütles Aldar.

„Sa küsisid minu käest, ma vastasin. Ütlesin oma arvamuse,” kostsin.

„Just, see on tema arvamus. Aga paragrahv on ju kahe otsaga, eks ju,” Joosep Braun muheles.

„Teie otsus,” vastasin mina.

Raamatupidaja keerutas oma sõrmede vahel pastakat, mis ühtäkki lauale kukkus ja sealt maha lendas. Raamatupidaja kummardus selle järele, samal ajal öeldes: „Peaks ikka kuulama, mida vallasekretär ütleb, iseenesest juristi sõna peaks sellistes küsimustes rohkem maksma.”

„No mida? Kuule, ma olen ka jurist, mul on Studiumi diplom. Mis see tähendab nüüd, et preemiat ei saagi või?” pahandas volikogu esimees.

„Oota, oota. Võtame rahulikult. Tom, sa võid minna, küll me hakkama saame,” ütles Aldar.

Ja nad jäid veel sinna asja arutama. Ühel hetkel kutsuti sinna abivallavanem Risto.

Preemiata keegi ei jäänud. Kõik said, nagu algselt plaanitud. Isegi volikogu esimees sai. Ja vallavanem ei andnud käskkirja. Vallavanem pidi sel päeval olema eemal ja tema eest andis oma allkirja dokumendile abivallavanem Risto. Jõulud võisid tulla.

Rein oli karjääri teinud. Looduskaitseameti kohalik büroo otsis uut direktorit. See oli poliitiline ametikoht. Rein oli hoolimata oma positsioonist vallasekretärina juba mitu aastat kuulunud Maaerakonda. Ta oli partei kohaliku piirkonna juhtkonnas ja see võimaldas tal suhelda õigete inimestega. Kuna vana amet oli igavaks muutunud, siis näis avalik konkurss büroo direktori kohale ahvatleva väljakutsena. Või mis väljakutsena. Tuli lihtsalt saata avaldus.

„Kui siinmail üldse mingit muutust on tarvis, siis on see Looduskaitseameti büroos,” oli ta mulle kunagi öelnud.

Teemaks oli tookord vallas asuva ilusa järve kaldal peetav läbu, mida vist reklaamides mingi peenema nimega nimetati. Probleem oli selles, et kuna osa üritusest toimus kaitsealusel maal, siis oli selle korraldamise loa andmiseks vajalik büroo nõusolek. Seda nõusolekut aga viimasel korral ei antud. Puhkes suur sõnasõda kohalike ettevõtjate ja büroo vahel. Maavanem sekkus. Asja arutati vallavolikogus. Mingil ajal pärast seda jama lahkus büroo direktor Merike Nõlvak ametist ja talle määrati asendaja kuni uue konkursi väljakuulutamiseni.

Mind oli see suurüritus alati seganud. Linnulennult võis mu magamistoa aknast esimese bassikõlarini olla vaevu kolm kilomeetrit. Mis seletas ka öiste tramburaide helilainete resoneerimise mu aknaklaasil. Pärast selliseid pidusid tundsin end hommikul läbiklopituna. Peas kumises kella kolmese esineja refrään. Selline terror võis viia vaimsete häireteni. Sestap olin mina oma arvamuses nende inimestega ühel meelel, kes seda järvepidu mitte just kõige valjemate rõõmuhõisetega ei tervitanud. Vallavalitsus ja volikogu aga toetasid ettevõtjaid, sest nii mõnigi ärimeestest istus sealsamas volikogu saalis.

„Ja see lõputu kaigaste kodaratesse viskamine. Tahad maja ehitada – ei saa. Tahad sitamaja püsti panna – küsi nõusolekut. Iga väiksem samm tuleb kooskõlastada,” vuristas Rein mulle toona.

Täna oli tal võimalus kujundada uut lähenemist. Koostöö! See oli tema loosung. Mitte stagnatsioon, vaid areng! Selg sirgu! See meeldis ka volikogule ja vallavanemale. Meeldis niikaua, kuni ilmnes, et Rein paneb järgmisteks valimisteks oma nimekirja kokku. Nüüd siginesid kahtlused, et mida see Reinuvader küll plaanib? Mis tal kavas on? Reinu tunti. Ta oli ladna mees. Sõbralik. Hea suhtleja. Ettevõtlik. Vähestel oli talle midagi ette heita. Ometi need vähesed olid järjekindlad.

Reinu poolt vallasekretärina heaks kiidetud ja vallavalitsuses vastu võetud otsustes kahtlesid nii mõnedki, kes polnud saanud oma hoonele kasutusluba või kellele tagastati maad ulatuses, mis tundus ülekohtuselt väiksena. Neid asju hakkasin lahendama nüüd mina.

Vahetult enne Reinu äraminekut oli vallavalitsus osalenud ühe suursuguse projekti sünnituse juures. Nii riik kui kohalik omavalitsus olid otsustanud luua üheskoos uue sihtasutuse, mis pidi rikkust ja õnne õuele tooma rohkem kui ükski teine ettevõtmine siinmail. Vinduvast spordikeskusest kujundati Sihtasutus Olümpiakeskus, mis pärast mõningaid vaidlusi hakkas kandma nime Sihtasutus Talispordikeskus. Juba varem oli siinmail palju aega ja vaeva kulutatud spordi populariseerimisele. Sport oli siin vallas sama elementaarne nagu puhas joogivesi või korras teedevõrk. Lapsed sündisid siin suusasaapad jalas. Vallavanem ise oli olnud varasemalt sportlane, nüüd pani suusad alla hobikorras, sõitis ratast. Sporti olid teinud mitmed mehed valla allasutuste juhi kohtadel ja vallale kuuluva veefirma juhtkonnas. Sport pidi olema selle omavalitsuse võtmeks sisenemisel uksest, mille taga ootasid sellised ilusad ja rikkad nagu põhja piirkonnas laiuvad suurvallad, rääkimata pealinnast. Kummalisel või vähemkummalisel kombel istus uue spordikeskuse juht ka kohalikus volikogus. Tema tegusid teati siin- ja sealpool riigipiiri. Ta oli oma ala tippspetsialist. Professionaal. Tõenäoliselt ka hea juht. Juhtumisi Paremerakonna liige. Nagu vallavanemgi. Sport oli kirjutatud selle partei visiitkaardile kuldsete tähtedega. Vallavolikogus istudes jättis ta asjaliku mulje ja minus süvenes teatud aukartus tema ees. Kui opositsioon üleval saalis kraakles ja süüdistas, siis oli tihtilugu just tema see, kes meenutas päevakorda ning soovitas pöörduda tagasi päevakohaste teemade juurde ja mitte raisata aega juttudele kes teab millest.

Sporti peeti isegi nii tähtsaks, et ka meil vallavalitsuses tegutses spordijuht. Mina teda ei olnud kohanud, teadsin tema nime ja lootsin teda siiski ühel päeval ka kättpidi teretada. Kuna tal oli pool ametikohta ja enamus ülesannetest seostus valla spordiürituste organiseerimisega, oli tema nähtamatus minu jaoks mõistetav. Lihtsa vallakodanikuna tundus mulle aga, et spordile kulus sellel omavalitsusel proportsionaalselt liiga palju raha.

Tasakaalustamaks nii vallavalitsuses kui vallavolikogus esindatud sportlike eluviisidega tegelasi, leidus nii ülemisel kui ka alumisel korrusel neid, kes kulutasid iga päev treppi, mis viis maja ainsa suitsuruumini. Nii mõnigi kord võis kuulda ohkeid, miks ometi ei paigaldata siia lifti. Volikogu istungite ajal oli väike ruum sinist suitsu täis ning oma nikotiini- ja vinguvajaduse rahuldamiseks ei tarvitsenudki endal suitsu põlema panna. Piisas sellest, et seista samas ruumis. Pikemale veninud koosviibimistel imbus peen suits ka volikogu saali, nii et projektori valguskiir, mis heitis laval valendavale ekraanile eelnõude tekste ja muud asjakohast, muutus selles kenasti nähtavaks. Aga suitsu pidi tegema. See tagas kodurahu. Keegi kellelegi kätega kallale ei läinud. Selle asemel rikuti oma tervist. Ja kui saalis suurem sõim läbi sai, mindi koos sõbralikult rahupiipu popsima. Kui opositsioonil ei olnud, siis andis koalitsioon, ja vastupidi. See oli minu arust parim näide erinevate huvigruppide vahelisest koostööst, mis aga suitsuruumist väljudes kippus ikka vanale rajale tagasi. Kes olid enamuses, need palju vähemuse nuttu ei kuulanud. Ja nuteti. Küll harva, aga oli neidki hetki.

„Kas Toomas või?”

Olin teel linna ja enne põhimaanteele pööramist helises mu telefon.

„Kuulen.”

„Kuule selline lugu, et kas sina esindad meid selles kohtuasjas … See … Ee… No see väikeehitise asi. Mäletad, kus nagu alguses jagati kinnistu ära ja siis naabrile lubati, et tema kõrvale jäävale tükile ei tule midagi ja siis vald andis sinna ikkagi loa väikeehitise püstipanekuks?”

„Jajaa. Tean, tean. Mina jah. Praegu küll. Mis mureks?”

Ma teadsin seda meest küll. Tema hääl oli mulle tuttav. Tuttav volikogu saalist, tuttav teleülekannetest, kui ta intervjuusid andis.

„No vaata, kas sa seda naabrit seal tunned? Seda, kes asja kohtusse andis?”

„Ei,” vastasin.

Meil oli hiljuti olnud väiksem skandaal. Rohkem selline siseasi. Maamõõtjad olid läinud ühe järve kaldal asuvat kinnistut üle mõõtma, et omanik saaks selle jagamiseks hiljem vallalt nõusolekut taotleda. Naaber oli siis uurinud, et mis seal sünnib, ja öelnud, et tema küll ei taha, et kohe külje alla ehitama hakataks. Maamõõtjaga kaasas olnud Villu olla öelnud, et ei anta siia ühtegi luba, sest too mees, kes maad jagada soovis, ütles, et soovib ehitada hoopis teisele, kaugemale jäävale maatükile. Naaber oli siis piiriprotokolli allkirjastanud.

Mõne aja pärast aga taotles maaomanik ikka sinna järve veerele ehitusluba. Ja ta sai loa väikeehitise püstipanekuks.

Nüüd pöördus pahane naaber valda ja nõudis selle loa tühistamist. Kuna vallal tühistamiseks otsest alust ei olnud, siis pöördus naaber kohtusse. Nüüd siis tuli minul minna seda asja klaarima. Olin teemat uurinud ja leidnud, et tegelikult ei ole vallavalitsus teinud midagi valesti. Järve ääres oli veel suvilaid, looduskaitsealune maa see polnud, pealegi väike saunake – keda see sai segada. Seda enam, et Villu oli tookord järve ääres viibinud puhkepäeval ja omast vabast ajast. Ta ei ajanud seal valla asja. Tema lubadused ei saanud olla ametlikult meile siduvaks.

„Tead,” jätkas hääl telefonis, „meil oleks vaja, et vald kohtus kaotaks. See mees seal on meie erakonna kauaaegne sponsor ja muidu kõva tegija. Poleks hea sellisega raksu minna.”

Mul oli suu lahti. On see võimalik? Olin pettunud. Olin sellest helistajast seni lugu pidanud. Nüüd selgus, et ta oli lihtne valemängija, niiditõmbaja. Miks oleks pidanud vald oma otsuse tühistama, kui luba oli antud õiguspäraselt? Mille poolest kaaluvad tuntud naabri huvid üles teise maaomaniku huvid? Miks peaks nii olema, et kõva mees saab maja, aga selle, kes ei ole sponsor, peaks ilma jätma, kuna tegija ei soovi enda külje alla kedagi? Olin vihane.

„Tead, paraku ei ole see minu teha. Ma saan omad juhised vallavalitsuselt ja tõtt-öelda ei näe ma võimalust. Sa räägid ilmselt vale mehega,” laususin ma pärast põgusat mõttepausi.

Mu vestluskaaslane katkestas kõne.

Oli see mingi test? Mida nad olid minult eeldanud? Et ma nõustun? Kas vallavanem teadis sellest? Ebameeldiv tunne jäi. Ma otsustasin Aldar Kuusega rääkida.

Valimised läksid enam-vähem hästi. Vallasekretär on seaduse kohaselt valla valimiskomisjoni esimees. Nii oli minu kohuseks tagada valimiste sujuv korraldus oma koduvallas. Tundsin suurt vastutust. Närveldasin. Vaidlustusi aga esialgu ei tulnud. Nurinaid oli, aga need said jooksvalt lahendatud. Tulemused olid seevastu üllatavad. Kõige enam kogus hääli veteranvolinik Joosep Raitam, mis oli ettearvatav. Tema populism ja demagoogia uimastas paljusid. Talle järgnes mu esimene tööandja Aldar Kuusk. Ja kolmandana pääses puhtalt häältega sisse Rein! Rein Männik. Vaat seda ei oleks keegi osanud oodata, veel vähem soovida.

Viimastel kuudel ma temaga enam eriti ei suhelnud. Tal oli uues ametis palju tegemist, mina olin aga juba sisse elanud ja tema nõuannet rohkem ei vajanud. Veel suvel olin käinud tal kontoris külas, kus ta oma erakonna valimiskampaaniat kokku pani. Kohalike valimiste köögipoolt kõrvalt jälgida oli parajalt põnev. Rein kasutas kampaania ettevalmistamisel oma valdkonda hästi tundvaid abilisi. Siin pabertahvel oluliste strateegiliste punktidega, seal infovoldikud, siin karp suveniiridega. Kõikjal lebasid visiitkaardid, paberid, pliiatsid. Kampaania peakorter oli samasugune seapesa, nagu oli olnud tema kabinet.

Rein ei kavatsenud lasta võimalusel käest lipsata. Kõik teadsid väga hästi, et Reinu šansid uue värske tulijana olid suhteliselt head. Need, kes soovisid muutusi, võisid seekord talle panustada. Ja vanad olijad kirusid. Sest valimistulemused lõid esmapilgul kaardid sassi kõigil, kes olid uskunud ja lootnud, et Rein vastu pükse saab ja elu sama rada mööda edasi läheb.

Vallas oli seekordseteks valimisteks end üles andnud Maaerakond, Paremerakond, Kodanikeerakond ja üks väike valimisliiduke. Kõige rohkem hääli sai loomulikult Paremerakond, kes kogus üheksateistkümnest kohast seitse. Talle järgnes valimisliit kuue kohaga. Reinu erakonna tulemus oli paremuselt kolmas – neli kohta. Kodanikeerakond tegi kehva tulemuse, kaks liiget pääses siiski neistki üles saali. Hoolimata tulemuste kinnitamisest ei olnud selgust, kes kellega käima hakkab. Rein, kes nüüd jälle sageli vallamajas käis, tegi kavalat nägu, ja kui temalt küsiti, mis saama hakkab, siis kekutas ta vastuseks üksnes naerda.

Oli vaja panna paika esimene volikogu istungi päev. Minuni jõudis info, et päeval, mil ma soovisin seda kokku kutsuda, ei viibinud kummalisel kombel paljud vastsed volinikud Eestis. Nii tuli mul valida päev, mis oleks sobinud kõikidele. Ja siis see hakkas – Paremerakond kaebas ja mul tuli esimese istungi aeg tõsta kõige varasemale võimalikule päevale, kuigi seadus otsesõnu ei nõudnud istungit esimesel võimalusel, vaid andis aega nädala. Pühapäevane päev aga ei istunud kellelegi. Vist oli meie volikogu ainus, keda pühapäeval kodust välja aeti, mida mina ei pidanud aga mingiks erakordseks asjaks. Volikogu liige oli rahva teenistuses ja pidi olema valmis oma kohuseid täitma siis, kui see vajalik oli. Volinikel endil oli asjast pisut teine nägemus. Ja siis hakkasid ringi liikuma jutud, et osad Reinu omadest ei olnud jah kodumaal, aga osad siiski olid, kuid nad ei tahtnud tulla, kuna nad ei oleks saanud oma hääli koos koalitsioonipartneriga kokku. Kes oli see koalitsioonipartner? Keda sooviti valida vallavanemaks? Kellele pidi saama volikogu saali enamus? Kõiki huvitasid need küsimused ja keegi ei teadnud midagi.

Pühapäeval jäi esimene istung ära, kuna puudus liiga palju volikogu liikmeid. Boikoteerida esimest istungit – selleks peab nahaalsust leiduma. Kuid poliitilised mängud vajasid mängimist. Suurte meeste ringi astununa ei saanud kohe alguses lasta enesele üks null ära teha. Oli vaja kavaldada ja oli vaja taktikaliselt õigesti käituda. Olin valimiskomisjoni esimees. Olin ka valija. Olin valla kodanik, kes nägi seda lolli mängimist pealt. Olin pettunud. Minu otsus esimene istung ära jätta vaidlustati ja Paremerakond koos Kodanikeerakonnaga kaebasid otsuse maakonna valimiskomisjonile. Nad ei saanud õigust. Ei saanud ka ringkonnakohtust ega riigikohtust. Nende eesmärk oli asi esimesel istungil ära teha ning volikogu esimees ja vallavanem ära valida. Ja kui teisi ei ole, siis oma viga. Paraku seadus sellist plaani läbi viia ei võimaldanud. Nad kurjustasid, et miks siis ei saanud arutada teisi päevakorrapunkte. Aga ei saanud, sest seadus nõudis esmalt volikogu esimehe paikapanemist, alles seejärel sai edasi liikuda. Kuidas sa aga valid volikogu esimeest, kui kvoorumit ei ole koos.

Mõne päeva pärast olid uuele istungile kogunenud kõik volikogu liikmed. Istung toimus ikkagi sel päeval, mil ma algselt ta kokku olin kutsunud. Milleks oli vaja seda vahepealset jama? Tunnustasin vastseid volinikke oma istungi avakõnes. See tekitas kuulajate seas kahinat. Mõned pidasid irooniat liigseks.

Rein oli teinud oma valiku. Tema ukse taga käis mangumas nii üks kui teine, kuid kõige parema pakkumise tegid talle inimesed valimisliidust. See nõudis paraku ühte teatud ohvrit. See oli suur ohver. Veteranvolinik Joosep Raitam, demagoog ja populist, ei meeldinud Reinule. Nad olid omal ajal, kui Rein veel vallasekretär oli ja Joosep volikogu juhtis, ragistanud kõvasti. Mõned halvastiütlemised ilmselt jätsid liiga sügavad haavad eneseuhkusesse, et unustada.

Suure vastumeelsusega oli Rein nõustunud moodustama koalitsiooni selle valimisliiduga. Sest nende tingimus oli, et kuivõrd neil on rohkem kohti, siis olgu neil vallavanema amet, Rein saab endale volikogu. Ja Reinule volikogu esimehe koht sobis. Ei sobinud aga see, et vallavanemaks Joosepit taheti panna. See oli võta-või-jäta tehing. Liiga suur oli risk, et valimisliit ei lepi tema pirtsutamisega ja kõik ilusad väljavaated jooksevad liiva. Reinu grand plan aga käivitus. Muidugi vaidlustas verinoor opositsioon, kelle moodustasid varem vallaelu juhtinud Paremerakond ja nendega vahepeal tülitsenud Kodanikeerakond, otsuse vallavanema valimise kohta.

„Kas sul valimiskabiin oli?” küsis minult väike ümar mehike, volikogu liige Joosep Braun. Kuigi ta oli vastse vallavanema nimekaim, ei olnud neil muud midagi ühist.

Valimiskabiini vallavolikogu esimehe ja vallavanema valimisteks ei olnud seaduses nõutud. Nõutud oli see, et valimised peavad olema salajased. Opositsioon oli kaasa võtnud videokaamera, millega filmis igat valimiskomisjoni, ja hiljem, kui istungi juhatamine oli vast valitud volikogu esimehele üle antud, ka igat tema sammu. Nagu pärast selgus, oli see materjal mõeldud tõendina esitamiseks kaebuse juurde. Opositsioon oli otsustanud vaidlustada kõike. Kuid nad jäid ka selles kaebuses pika ninaga. Leiti, et valimised olid piisavalt salajased. Kuidas nad siis ei olnud. Igaühel oli võimalus minna ükskõik kuhu ja täita oma sedel nii, nagu südametunnistus käskis. Väga paljudel oli selleks südametunnistuseks kollektiivne südametunnistus, mis oma käsu oli andnud vahetult enne volikogu istungit toimunud koosviibimisel, kus kambas pandi paika sõjaplaan. Kahtlen, kas keegi üldse hääletas nii, nagu õigeks pidas. Igatahes tulemused, nii kurvad või nii meeldivad, kui need ka ei tundunud, olid kinnitatud, ametimehed olid paigas.