Читать книгу Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused - Igor Mang - Страница 7

1967–1990

17aastasena saadeti Igor merekooli külmutusmehaanikuks õppima, seal käis ta aastatel 1966–1968.

“Merekoolis oli raske, mulle ei meeldinud. Seal joodi palju, liiga jäme oli kõik. Olin nädal aega trahviroodus öövalves. Kaotasin seal magamisvõime, unehäired on olnud hilisemas elus mu suurim probleem.”

Kohalik arst saatis noormehe psühhoneuroloogiadispanserisse ja 1969. aastal avanes Igoril võimalus võtta oma seisundi tõttu akadeemiline puhkus.

“Rääkisin juba enne seda vanematega, et tahaksin ära tulla, aga nad olid vastu, sellest oli suur tüli. Isa tahtis, et oleksin läinud sõjakooli nagu temagi.”

Astroloogilisi küsitlusi hakkas Igor tegema juba 18aastaselt merekoolis õppides. Ka hiljem, kui õppis õhtukoolis, tegi küsitlusi tuttavate seas.

20aastasena sai ta tööle Draamateatrisse elektrik-valgustajaks. Sealne õhkkond sobis talle. Sugulased on hiljem öelnud, et ta muutus sel ajal kergemaks, rõõmsamaks ja avatumaks.

Pärast aastat Draamateatris liikus Igor varsti edasi Estonia teatrisse samale ametikohale, kus töötas aastatel 1972–1974.

“Kui ma töötasin teatris, siis etenduse eel läksin sageli fuajeesse kassa juurde. Alati oli neid, kes jäid piletist ilma. Kui mõni naisterahvas mulle meeldis, läksin ta juurde ja pakkusin, et ta võib istuda koos minuga valgustaja loožis. Sain niiviisi toredaid tuttavaid, kellest mõnega jäime päris pikalt suhtlema. Eriti Draamateatris oli mu külalistel väga mugav etendust vaadata, seal on ühe külje peal kaks looži. Estonias kasutasin ka seda võimalust, aga seal oli minu töökoht lava kohal portaalis, siis lasin külalisel istuda lava külje peal ja ütlesin, et see on mu tuttav.”

Kui Igor läks õhtukeskkooli, et oma haridustee lõpule viia, pidi ta teatritööst loobuma, kuna koolitunnid langesid etendustega samale ajale. Uue töökoha leidis ta Kreutzwaldi raamatukogu fotolaboris haruldastest raamatutest fotokoopiate tegijana. Seal sõbrunes ta psühholoog Anti Kidroniga, kes tutvustas teda Veera Karlovna Savendiga, kes kuulus juba esimese Eesti vabariigi ajal Eesti Astroloogia Seltsi ja kellest sai Igori astroloogiaõpetaja.

“Kreutzwaldi raamatukogus pani mu kommet inimeste päikesemärki küsida tähele Anti Kidron ja hakkas mind aitama. Ta teadis, kust otsida sellist kirjandust. Kummaline, et nii suures raamatukogus oli ainult üks eksemplar 1931. aastal ilmunud astroloogia käsiraamatut. Muide, seal puudub Pluuto teema, see avastati pärast seda. Mind hakkas huvitama, kas tõesti õpivad merekoolis veemärgid ja Merkuuri mõju all olevad Kaksikud ajakirjandust. Anti õppis sel ajal ajakirjandust. Tol ajal ma ei jaganud veel ära seda, et tuleb vaadata ka planeete, Anti on Jäär ja peaks seega olema autoremonditöökojas, aga kui tegin kaardi, nägin, et Merkuur on fokuseeritud. Ma ei osanud algul tähelepanu pöörata planeetidele, detailidele, avastasin need hiljem. Kuna ma küsitlesin inimesi ja neil tekkis tänu sellele ka suur huvi astroloogia ja selle käsiraamatu vastu, muutus see nii populaarseks, et ametiühingu esimees pani selle lõpuks oma sahtlisse luku taha. Mina tegin sellest koopia ja pärast sain oma õpetajalt isikliku eksemplari kingituseks.

Alles hiljem tuli mõistmine, miks igal pool võib kohata kõikide märkide esindajaid, teatris, raamatukogus, tehases ka. Inimese talendi määrab ära kõige tugevam planeet, mis tal horoskoobis on. Skorpionist Endel Simmermann oli hea näitleja, sest tal oli Veenus tähtsas positsioonis, samas oli ta ikkagi jämedam ja maskuliinsem nagu Skorpionid ikka. Sõjaväest võib leida ka mõned Kaalud, kellel on Marss väga tugevas asetuses. Karl Gustav Mannerheim oli Kaksikute märgist, intelligentne ohvitser, kes säästis sõjas inimesi. Tema kaardis oli kõige tugevam Marss, see määras elukutse, aga Kaksikud andsid intelligentsuse ja ta jäi inimlikuks. Märk ja planeet loevad, majad ja aspektid mõjutavad muidugi ka.”

Oma astroloogiaõpetaja Veera Savendi juurde, kellega sõprus kestis 14 aastat, läks Igor esimest korda 5. detsembril 1971. Sama kuupäeva peab ta oma astroloogitee alguseks, ehkki huvi ala vastu oli tekkinud juba varem.

“Huvi ajaloo vastu tekkis mul väga varakult, see on olnud kogu aeg. Ema töötas raamatukogus, üht-teist sain sealt juba lapsena kätte, vahel kanti maha vanu raamatuid, siis sai neid endale. Müstika tuli hiljem, ka astroloogia kuulub sama termini alla. Vastavat kirjandust sain Veera Karlovna Savendilt. Igal kohtumisel tegi ta kapiukse lahti, võttis sealt jälle raamatuid ja andis mulle kaasa. Sain väga põnevat materjali. India joogide tekste, mis Riias enne sõda välja anti. Gudkovi kirjastus andis enne sõda välja kirjandust erinevatest joogastiilidest: hatha jooga on võimlemisjooga, radža jooga kuninglik ehk armastusejooga, bhakti jooga teenimise jooga. Sel ajal oli juba väga suur huvi nende asjade vastu.”

Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides tutvus Igor Amburist kursusekaaslasega, kelle tädimees oli enne sõda tegelenud pühendunult astroloogiaga, ta oli Veevalajast kingsepp ja astroloog.

“Veevalaja on jalgade märk, Veevalajad peavad tantsima. See kursusekaaslase tädi elas Timuti tänavas, käisin päris mitu korda ja viisin pudeli konjakit. Nõukogude ajal sai palju asju tänu pudelile. Sain kastitäie konspekte, mis minule oli eriline leid,” meenutab Igor.

Umbes samal ajal võttis Igor endale eesmärgiks tutvuda igast tähtkujust tüdrukuga, õppida neid tundma ja kogeda tunnet, mis suhtest sünnib. Et kas see peab paika, kui on kirjutatud, et mõne märgi esindajatega on raske. Lisaks tähemärgile mängib muidugi rolli ka aasta.

“See oli väga huvitav periood, hasart tekkis. See on ka vist ainuke periood, mida ma nüüd veel meelsasti kordaksin oma õhtusse jõudvast elust. Head erutavat värinat oli seal ja milline tarkus sellest kogunes! Tänu astroloogiale sai tõsta mehe ja naise vahelise suhte taevasse või vastupidi – tuua taevast maa peale.

Esialgu koostasin põhiliselt kosmogramme, sünnikaarte hakkasin tegema hiljem, kui tutvusin Enn Vetemaaga. Tema finantseeris mind nõnda, et sain paljundada ja ta tõi ka välismaalt üht-teist. Ka Jüri Arrak ja tema abikaasa tõid välismaalt kirjandust. Üks väärtuslikumaid asju, mille nad tõid, olid saja aasta efemeriidid, Ameerika planeetide tabelid. Veera Savendil lõppesid need 1950. aastaga.”

Lisaks merekoolile ja Tallinna Polütehnilise Instituudi autoteede kateedrile (kuhu ta läks vanemate ja sugulaste soovil, nagu Igor ise ütleb) jõudis ta õppida veel Olustvere tehnikumis mesinikuks, Tallinna spordikoolis massööriks ja EELK Usuteaduse instituudis. Lisaks teatrile ja raamatukogule on ta töötanud Kommunaalprojektis geodeedina, Aegviidus ja Ridalas mesinikuna, mitmes Pärnu sanatooriumis massöörina, Niguliste kirikus tuletõrje öövalvurina ja Toomkirikus peapiiskopi sekretariaadis ekspediitorina.

“Lõpetasin Olustvere tehnikumi ja 1970ndate teises pooles töötasin Aegviidus mesinikuna. Seejärel lõpetasin veel mesinikuna töötades Tallinnas sportmassööri kursused. Selleks oli vaja soovitust spordiorganisatsiooni poolt, sain selle Tallinna balletikooli direktori käest. Eesti maadleja ja olümpiavõitja Johannes Kotkase massöör õpetas meid kolm kuud ja saime paberid. Esitasin need Pärnus mudaravilasse ja sain sinna tööle. Seal õppisin natuke juurde meditsiinilist massaaži. Töötasin Pärnus lisaks mudaravilale ka Estonia sanatooriumis ja Tervises. Mul on head käed, kohe esimesel suvel sain aukirja ja kiita. Ainuke, mida mulle ette heideti, oli see, et ma liiga palju rääkisin. Ma tõesti küsisin iga inimese sünnipäeva ja tegin päeviku, mis märgist inimesed mis haigusi põevad. Sain ka häid tutvusi, mõned tõid kingitusi, mina omakorda kostitasin inimesi limonaadi ja mineraalveega. Grusiinid ja armeenlased tõid alati head konjakit, Moskvast ja Petrogradist oli rikkaid suvitajaid. Kuulus viiuldaja Igor Oistrahh puhkas samuti seal ja oli minu klient.”

Samal ajal jätkus pidev suhtlus Igorile astroloogiat õpetanud Veera Savendiga, kes andis kohtumistel lugemismaterjali ning tutvustas teda paljude huvitavate ja hiljem Igori elus olulist rolli mänginud inimestega.

1981. aastal kutsus psühholoog Tõnu Ots Igori Koidula tänava perekonnanõuandlasse esinema. Lisaks hakkas Igor seal juhataja kabinetis soovijaid nõustama. Huvi astroloogia vastu oli suur ja kutseid esinemisteks üle Eesti tuli üha rohkem.

1984–1987 oli Igor Niguliste kirikus tööl tuletõrjevalves. Seal luges ta palju kirikuajalugu ja tegi horoskoope.

„Vahel käisid ka väga ilusad kliendid mul seal külas, tegin õhuakna lahti ja siis nad ronisid sisse, sest kirik oli valve all kaheksast kaheksani ja mina olin seal sees, ust ei saanud avada.“

Koos sõbraga käis Igor Peterburis, sest soovis minna õigeusu preestriks õppima. Ta tahtis metropoliit Aleksiuselt soovitust saada, aga nad ei saanud kuidagi kokku, nii et ta läks lõpuks hoopis peapiiskop Kuno Pajula juurde, olles eelnevalt vaadanud, millal on astroloogiliselt hea seis. Igor meenutab, et augusti keskel oli talle soodne planeetide seis: Päike Lõvis, Kuu Lõvis ja hea aspekt Jupiteriga. Ta saigi kohe Pajula jutule, kes ütles, et tulgu 9. septembril eksameid tegema ja pärast seda algab õppetöö. Dekaan oli toona Kalle Kasemaa, kes praegu on Tartu Ülikoolis õppejõud.

„Nigulistes sain õhtuti õppida, aga üks tore mees, majandusala juhataja, paks Vähk, nagu enamik Vähke on, tegi ettepaneku, et ma tuleksin peapiiskopi konsistooriumisse tööle ekspediitoriks. Läksingi, käisin mööda trükikodasid laululehti toomas ristimisteks, laulatusteks, matusteks, jõuludeks ja saatsin neid laiali Eestimaa kirikutesse. Muudkui käisin postkontori vahet. Kirikuveini ja armulaualeiva eest hoolitsesin ka. Viimased 30 aastat olen viinud kirikusse vana-aastaõhtul veini ja käinud armulaual. Naine ütleb, et mul on ikka hea elu, saan kõik aasta patud andeks. Nii ongi! Kui käid armulaual ära, tunned, et hing on pestud. Hing vajab puhastumist nagu kehagi. Mina käin nii hiies kui ka Toomkirikus, mõlemad on jumalast antud.

Õppisin seal töötamise kõrvalt ka. Mõni oli Usuteaduse instituudis juba 25 aastat õppinud ja mulle öeldi ka, et nüüd sa võid õppida siin eluaeg. Mina õppisin kolm aastat, aga teisele kursusele ei jõudnudki, Toomkirikus töötasin kaks aastat. Mõned olid minu suhtes ka vaenulikud ja kui Jaan Kiivit tuli peapiiskopiks, tehti mulle eksmatt. Aga sellest koolist jäi mulle väga hea mulje. Eksameid sai vajadusel teha ka pastorite juures kodus. Huvitav, et ma näen neid aegu aeg-ajalt unes. Näen, et sooritan eksameid ja närveerin.

Kuna sel ajal oli kirikuõpetajatest puudus, saadeti mind tööle juba enne esimese kursuse lõpetamist. Mind saadeti Pärnusse, seal oli üks teine noor õpetaja, kellel oli kalduvus juua. Korra ta oli matustel nii purjus, et vana õpetaja Võlli toodi kohale ja löödi see noor minema. Samuti oli seal üks väga ilus noormees, mulle meeldis, selline šikk noor mees, Lõvi märgist ilmselt. Ta käis riides nagu poeet ja määrati kuskile maakirikusse. Seal ta tegi kohe esimene õhtu ilusa šampusepeo tüdrukutega ja löödi ka pärast seda minema. Pärast läks Stockholmi elama. Kui Küllikesega Rootsi sõitsime, kohtusime temaga. Tal oli ilus sportauto ja tundus, et elus on hästi läinud.”

1986. aastal pidi Igor Pagari tänaval aru andma.

“Mul olid ARSi kunstikombinaadis astroloogiakursused portselanimaalijatele, aga keegi koputas. Käisin kaks korda Pagari tänaval. Esimest korda minnes ostsin sepiku kaasa, et mine tea, millal välja ja süüa saab. Minuga rääkis üks blond mees, mitte väga palju minust vanem, kõige rohkem ehk kuus-seitse aastat. Ütlesin, et mind see asi huvitab, ja küsisin, millal tal sünnipäev on. Tal oli veebruari algul. Ütlesin, et ta on Veevalaja ja sobib inimestega töötama. Ta uuris, kes mind kutsub ja kus ma olen loenguid pidamas käinud. Vastasin, et tavaliselt parteisekretärid kutsuvad, mõned kutsujad tõesti olidki parteisekretärid. Küsisin, kas astroloogiaga tegelemine on keelatud, ja ta vastas, et tegelege, aga ainult oma kodus, pole vaja käia lobisemas. Aasta oli 1986, see oli perestroika algus.“

Üks pahandus oli Igoril veel, 1987. aastal. Keegi komsomolitegelane oli kutsunud ta Jõhvi täitevkomiteesse esinema, aga tal oli Usuteaduse instituudi märk rinnas ja sellest tuli pahandus. Et usklik ja räägib siin mingisugust jama. Sel ajal käis Igor ka ühingus Teadus konsultatsioone andmas.

“Sinna kutsusid mind ühed noored kenad naised. Blond oli Jäära märgis draakoniaastal sündinud, Jupiter Päikese peal nagu ka Marju Lauristinil – sobib teadusmaailma. Teine oli draakoniaasta Ambur, kes sobib ka ülikoolidesse. Nad tegid ettepaneku, et võiksin ka nende ühingusse astuda.

Ma töötasin siis kaubandus-tööstuskojas presidendi nõunikuna ja mul oli õigus käia Toompeal sööklas söömas, ajakirjanikud vahtisid ja imestasid, kui ma rääkisin seal Laari ja Kelamiga juttu. Üleminekuaeg oli vaene, aga seal oli kõik olemas.“

Ühingus Teadus rääkis Igor muidugi astroloogiast, aga ühingu liikmeks teda ei võetud. Öeldi, et teadusega pole siin midagi tegemist, aga kuna nõudlust oli, siis teda kasutati. Igoril algas huvitav periood, ühing saatis teda loenguid pidama mööda Eestimaa asutusi, iga kord anti ka väike komandeeringuraha. Samuti oli ühingu poolt koht võõrastemajas. Ta käis esinemas kultuurimajades, tehastes, vabrikutes, kolhoosides, sovhoosides ja mujal.

Tasapisi tegutsesid juba ka Pauksonid. Igori sõnul oli Skorpioni tähtkujus Eduard rohkem teadusmaailmaga seotud, hariduselt füüsik, ehkki ametilt miilitsas major, kainestusmaja ülem sel ajal. Ta koostas Eesti astroloogiliste majade tabeli, mis on siiani Igori igapäevane töövahend.

“Ma olen väga õnnelik, et selline inimene astroloogia juurde sattus, sellest on palju abi!”