Читать книгу Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused - Igor Mang - Страница 8

Alates 1990

1990. aastast pühendus Igor täielikult astroloogiale.

“Rõõmu ja heaolutunnet hakkasin ma tundma siis, kui 1990. aastast hakkasin tegutsema elukutselise astroloogina. Samal ajal tuli mu ellu ka mu praegune naine Küllike, see mõjutas muidugi ka,” ütleb Igor. “Enne seda … nõukogude ajal pidid kõik tööl käima, kõigil pidi olema mingi töökoht ja teenistus, siis mul oli raske, sest sattusin töökohtadele, mis ei sobinud.”

Igor ütleb, et on kolm kohta, kus talle on meeldinud töötada: teater, kirik ja Maaleht. Viimases on ta praeguseks olnud juba üle 25 aasta.

“Teater, kirik ja ajakirjandus on kõik erinevad, aga natuke sarnased ka – kõik on loomingulised, seotud kultuurmaailmaga. Kirik on neist kõige konservatiivsem, aga seal käib ka õppimine ja arutlemine, kirik on sügavam, seal on filosoofiat ja metafüüsikat. Teatris satud teise maailma, seal on mitmekesisust. Näitlejad on Veenuse mõjudega inimesed – lahedad, rõõmsameelsed, armastusväärsed. Teatri eelis on, et seal on rohkem ilu, rõõmu ja pidu. Ajakirjandus aitab olla kursis maailma asjadega. Ma ise lihtsalt lehitsen enamasti, põhjalikumalt loen sügavamaid asju, analüüse. See on meeldivalt mitmekesine maailm, ehkki ma ei ole siiski päris ajakirjaniku tüüpi. Aga ma olen Maalehele väga tänulik ja Maaleht ongi kõige parem leht!”

Igor rõhutab pideva õppimise ja arengu olulisust. Ka siis, kui inimesele on antud talent, enda arendamine aitab sellel paremini avalduda. Ta on veendunud, et see on suur õnn, kui inimesel on mingi anne. Siis ta käib rõõmsalt oma elutee läbi ja see võimaldab rõõmsamalt elada. Inimene väljendab seda, mis talle on antud, ja ta tunneb rõõmu.

Igori päevakava on juba aastaid üsna sarnane. Ta tõuseb hommikul viie-kuue paiku ja läheb Sulfaga parki jalutama. Pärast seda joob kodus kohvi ja sööb ühe võileiva. Seejärel hakkab tegema horoskoopi, kirjutab või loeb pooleliolevat raamatut. Kui hakkab väsima, paneb mängima new age muusika, kristallkausside või Tiibeti gongide muusika ja mediteerib. Akna peal on tal värvilisest klaasist mandalad ja vitraažid. Kui päike hakkab neile peale paistma, soosib see ka meditatiivse seisundi tekkimist. Ta kuulab hingeseisundi parandamiseks oma häält ja vahel värvib mandalaid.

Hommikul kümne ajal läheb ta välja. Tööl ei käi Igor iga päev, aga astub siiski üsna sageli Maalehe toimetusest läbi, et võtta saabunud post. Neljapäeviti käib ta alati toimetuses ja võtab värske Maalehe. Siis sõidab ta rattaga linna ja esimene tuttav, kes vastu tuleb, saab Igorilt värske lehe. Lisaks viib ta lehe Olde Hansasse, Gloriasse ja Maiasmokka, vahel ka ajaloomuuseumi kauplusse. Headele sõpradele postitab ka, samuti neile, kes on kutsunud teda esinema.

Pärastlõunal kella kahest neljani teeb Igor kodus lõunauinaku või pikutab niisama, suvel eelistab ta teha seda rannas ja sõidab selleks rattaga näiteks Piritale. Kella viie paiku joovad nad Küllikesega kohvi ja siis hakkab uus töötegemise aeg – Igor koostab kas sünnikaarte või loeb. Vahel käib kliente või külalisi, hiljem õhtul vaatab koos Küllikesega “Aktuaalset kaamerat” ja filme.

“Ma käin aeg-ajalt Balti jaama turul, seal on Venemaalt toodud DVD- ja CD-plaatide osakond, kust võib leida päris häid asju. Olen saanud sealt filme kirikutest, samuti Leni Riefenstahli filme. Tal on väga häid filme suusavõistlustest, olümpiamängudest, Alpidest. Vanad Leni Riefenstahli filmid meeldivad mulle väga, seal on ka armastust ja seiklusi. Neid vaadates tajud, et seal on kõik puhas veel. Tema film Berliini olümpiamängudest on tõeline kunstiteos. Seda on hea vaadata, seal on mingi puhtus, sport on veel dopinguvaba ja maavillane. Õige muusika on juures, näitab võimlemist ja kõrgushüppeid üksikasjalikult, maratone, maastikusõitu ratsahobustel.

Tänapäeva sportlane on nagu humanoid, vorm on ka selline tehtud. Seal ei ole juba välimuses enam loomulikkust. Ta on nagu mingist teisest tsivilisatsioonist, ebaloomulik, halb tunne on seda vaadata. Kõik on üle pingutatud, üle forsseeritud ja keemia lõhna täis – toidulisandid on ju keemia. Rääkimata sellest, mis oli sport antiikajal – puhtas looduses ja üdini puhas! Tänapäeval ei ole sport enam sport, vaid poliitika ja rahategemisvõimalus.”

Oma klientide kohta ütleb Igor, et rahamehi ja ärimehi käib tema juures mõnikord samuti, vahetevahel ka poliitikuid. Ta kiidab Urmas Sõõrumaad, sest tema on välja öelnud, et usub astroloogiasse ja suhtleb Igor Mangiga. 1990ndatel käis Igori juures palju poliitikuid ja mõni üksik ärimees, praegu on vastupidi – poliitikutest käib ainult mõni vana tuttav, nagu Toivo Asmer.

Igor ütleb, et on elus teinud umbes 15 000 sünnikaarti. Lisaks Eestile Ameerikasse, Inglismaale, Portugali, Prantsusmaale, Soome, Venemaale, Lätti, Leetu, Usbekistani, Tadžikistani.

Oma astroloogikarjääri üheks tähtsündmuseks peab Igor astroloogide kongressi 1993. aastal Šveitsis Luzernis. Ta oli seal ainuke astroloog Baltikumist, ehkki tegelikult oli neid sel ajal olemas juba rohkem.

„Sain sinna kutse, sest enne seda toimus see 1990. aastal Moskvas, kus ma osalesin ka. Nad saatsid ka hiljem kutseid. Kongressi raames anti välja rahvusvaheline astroloogide bülletään, kus on riikide kaupa kirjas astroloogide nimed, nii et see oli juba tõeline maailmale enese tutvustamine.”

Igori sõitu finantseeris osaliselt Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kus ta oli poole kohaga tööl. Spetsiaalselt nende pärast käis ta kuulamas Saksa astroloogi, kes uuris dollari languste ja tõusude seotust planeediseisudega 50 aasta jooksul. Hiljem kirjutas Igor sellest ka koja lehes.

Kõige rohkem avaldasid Igorile muljet Šveitsis kohatud inimesed.

“Seal oli väga huvitavaid kujusid! Ameerikast üks proua suure sauaga, millega ta käis igal pool, ta oli aastaid astroloogiaga tegelenud. Šveitsist oli üks astroloog, kes nägi välja nagu Rembrandti-aegne kunstnik. Ta oli väga huvitav – kaabu, suled, märgid … Seal oli väga erisuguseid tegelasi. Minul oli kaasas suur paberile maalitud loomaring, kunstnik Günther Reindorffi lapselapsed Urve ja Ravo tegid selle mulle ja ma olen neile selle eest väga tänulik! Iga astroloog, kes esines, pani oma autogrammi enda päikesemärgi alla, mul on see ka praegu seinal.

Küllike valdab palju keeli, sellest oli rohkesti abi, sain paljudega rääkida. Mäletan, et seal oli astrolooge ka endisest Jugoslaaviast, kus käis sel ajal sõda, nad olid väga murelikud. Seal vaadati ka neid seise, millal see sõda ära lõpeb.”

Igori jaoks oli eriline tutvumine ühe kohaliku Amburist Zürichi astroloogiga, kelle juures nad Küllikesega elasid.

Kongressi korraldajateks oli abielupaar Huberid, hariduselt psühholoogid ja väga tugevad astroloogid. Nende visiitkaardil oli kirjas “astroloog-konsultant”. Ameeriklastel olid juba suured kompuutrid, kus sai jälgida planeetide liikumist. Igor oma käsitsi tehtud pildiga esindas pigem minevikku.

Kongressi galaõhtul paluti Igoril esineda ja rääkida, kuidas oli võimalik Nõukogude Liidus tegeleda astroloogiaga. Ta jutustas, et on Eestis kõik kultuurimajad kaks korda läbi sõitnud – kõigepealt Estonia teatris elektrik-valgustajana töötades ja siis juba vaimuvalgustajana –, esinenud loengutega sovhoosides, kolhoosides, vabrikutes, tehastes, koolimajades, lasteaedades, hullumajas, kirikus. Talle öeldi seepeale, et ta on teinud Guinnessi rekordi. Ta olevat ainus, kes on lugenud astroloogilisi loenguid kõigis riiklikes institutsioonides, kaasa arvatud vanglates ja siseministeeriumis – ta käis tõesti esinemas ka julgeoleku Pärnu osakonnas.

See juhtus nii, et Igor oli parajasti Pärnus esinemas kurtidele ja tummadele. Üks organisaatoritest oli ta vana koolivend, kes pakkus, et teeb Igori tuttavaks Pärnu julgeoleku asetäitjaga, kes oli ka seal.

“Leppisime kokku, millal lähen loengut andma, see oli väike maja muuli lähedal. Mul oli kogu loengu aja tunne, et mind kuulatakse üle, aga kõik läks hästi. Ja siis arvas üks sealt, et ma võiksin lugeda Sindi raskesti kasvatatavate noorte laagris ka, hiljem tegin ka Vasalemma vangilaagris terve seeria loenguid.