Читать книгу Sõnumeid saartelt - Ilkka Hanski - Страница 6

Lennuk maandus Borneo saare põhjarannikul Bruneis Bandar Seri Begawani lennujaamas 22. märtsil 1978. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma polnud kunagi troopikas viibinud ja nüüd sattusin kohe Borneole! Noorele ökoloogile oli see unistuse täitumine. Ma võinuks otsemaid tormata esimese liblika järele, kes maandumisraja kohal lendles, kuid selle asemel pidin minema passi- ja tollikontrolli. Piiriületamise nõuded on ehk sellest saati muutunud, kuid 1978. aastal nõuti igalt Bruneisse saabuvalt meessoost isikult midagi, mida mul tol hetkel polnud: lühikesi juukseid. Võimude auks peab ütlema, et nad andsid valida: kas lasen juuksed sealsamas maha lõigata või mind saadetakse sealsamas riigist välja. Võinuksin ju otsustada esimese variandi kasuks, kuid õnneks oli meil lennujaamas vastas auto, mis sõidutas meid üle piiri Malaisiasse Sarawaki osariiki Miri linna, kus mu juuste pikkus oli mu enda valida. Miris läksime suurele ja kiirele paadile ning kihutasime mööda Barami jõge Marudi linna, kus asusime ümber kitsale jõelaevale, millega liikusime veel kümme tundi mööda Barami ja selle lisajõge Tutohit, kuniks mäeahelik kaugel horisondil hakkas võtma selgemaid piirjooni. Meie sihtpunkt oli Gunung Mulu – rannikust saja kilomeetri kaugusel järsunõlvalisel mägismaal asuv põlismetsade piirkond, mida toona veel asustasid rändeluviisiga penanid (joonis 1.1). Tänapäevaks on säilinud penanid jäänud või sunnitud paikseks ja neid leidub mõnes üksikus külas. Gunung Mulu on aga saanud rahvuspargiks ning on ÜRO maailmapärandi nimistus. Rahvuspark on kuulus oma koobaste, nahkhiirte ja karstide poolest, mis asuvad piirkonnale nime andnud Mulu liivakivist mäetippu ümbritsevates paekaljudes.

Üks Gunung Mulu rahvuspargi erakordselt suure elurikkuse põhjus on piirkonna ebatavaline geoloogiline ja topograafiline mitmekesisus. Ühe paiga elurikkuse oluline tahk on elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisus, mis pakub sobilikke elutingimusi kõikidele sealsetele elusorganismidele alates mikroobidest kuni taimede ja loomadeni. Näiteks loomadele sobilike elutingimuste loomisel mängib väga suurt rolli elupaiga taimestik. Ent põhjus ja tagajärg toimivad ka vastupidises suunas, eriti kui peame silmas pikemat perioodi, sest loomad, taimed, seened ja mikroobid mõjutavad omakorda seda, kuidas elupaigad ja ökosüsteemid muutuvad. Praegune atmosfäär, iseäranis selle suur hapnikusisaldus (21%), on üle kahe miljardi aasta tagasi tsüanobakterite alustatud fotosünteesi tagajärg. Samamoodi, kuigi mitte nii suurejooneliselt, kujundasid elupaiku ja ökosüsteeme praeguste liikide eellased ja samu protsesse hoiavad töös neid elupaiku ja ökosüsteeme praegu asustavad liigid. Meie ise, inimesed, oleme oma koduplaneedi looduse kõige võimekamad ümberkujundajad, paraku kahjustavad meie tehtud muutused – näiteks siis, kui rajame troopilise metsa asemele õlipalmiistanduse – sageli teiste elusolendite eelistatud elupaiku.

Ökoloogid kasutavad pidevalt termineid elupaik ja ökosüsteem, ent mis on nende mõistete tegelik sisu? Elupaik (taimede ja seente puhul ka kasvukoht) on füüsikaliste ja bioloogiliste tingimuste kogum, mis suudab pakkuda liigi elujõulise populatsiooni ülalpidamiseks vajalikke tingimusi. Nende tingimuste hulka kuuluvad muu hulgas õige mullatüüp, sobilik temperatuurivahemik ja sademete hulk, toiduressursid ning looduslikud vaenlased. Samuti erineb liikide vajadus ressursside ja muu järele; sestap on igal liigil vähemalt üksikasjades ainult talle eriomane elupaik. Nagu ma õige pea avastasin, leidus Gunung Mulus väga isesuguseid elupaiku eelkõige erineva aluskivimi ja mulla tõttu: kuigi Api ja Mulu mäetipp on teineteisest vaid paari kilomeetri kaugusel, on esimene neist lubja- ning teine liivakivist. Seetõttu elavad ja kasvavad nendel mägedel ka väga erinevad loomad ja taimed. Metsaga kaetud lubja- ja liivakivinõlvad esindavad erinevaid ökosüsteeme, terviksüsteeme, mis sisaldavad nii selle piirkonna keskkonnatingimusi kui ka kõikide sealsete elusorganismide kooslust, samuti kõiki elusorganismide ning elusa ja eluta looduse interaktsioone, mis selles süsteemis toimuvad.

Joonis 1.1. Penanid elavad väikeste perekonnarühmadena ja liiguvad pidevalt ühest paigast teise, rajamata püsivaid eluasemeid.

Tänapäeval kasutavad sõna ökosüsteem telefonikompaniid ja muud firmad, kes kuulutavad üksteise võidu, et just nende ökosüsteem on kõige arenenum ja täiuslikum. Kuigi selle termini kaaperdamine võib peegeldada austust tegelike ökosüsteemide ja nende toimimise vastu, meeldiks mulle siiski, kui firmajuhid ei laenaks loodusteadusest sedasorti sõnavara. Jutud kommertslikest ökosüsteemidest võivad viia inimesi eksiarvamusele, et looduslikud ökosüsteemid on mõeldud üksnes teenima inimese heaolu ja et mõned ökosüsteemid on väärtuslikumad kui teised. Inimesed võivad hakata arvama, et peaksime panema looduslikud ökosüsteemid paremini tööle ning et nende arendamine pole mitte üksnes mõeldav, vaid ka soovitatav: tuleb lihtsalt teha allhange, nagu teevad kompaniid oma ökosüsteemide puhul. Tegelikult pole looduslikud ökosüsteemid loodud sääraseid eesmärke täitma ning nende koostisosadega manipuleerimine selleks, et ökosüsteem (inimese seisukohast) paremini toimima hakkaks, viib ootamatute tagajärgedeni.

1978. aastal osalesin kuningliku geograafiaseltsi ekspeditsioonil Londonist Gunung Mulusse. Aasta ja kolme kuu vältel veetis seal aega üle saja teadlase, kes uurisid Gunung Mulu elupaiku, loomastikku ja taimestikku – Gunung Mulu elurikkust, nagu me selle kohta tänapäeval ütleme. Mina sain Gunung Mulu ekspeditsioonist teada ühes Oxfordi pubis, kus kuulsin juhuslikult pealt selleteemalist vestlust. Olin 1976. aasta sügisel alustanud doktoriõpingutega ning saabunud Oxfordi Queen’s College’i stipendiumiga, mille olin pälvinud Helsingi ülikooli magistrandina. Liitusin Oxfordi loomaökoloogia töörühmaga AERG, mille ühtki liiget ma ei tundnud, teadmata saabudes sedagi, mille kallal ma üldse tööle hakkan. Neil päevil polnud veel kodulehti ega elektronposti, isegi personaalarvuteid polnud. Zooloogia osakonna ainus arvuti oli üks suur masin, mis täitis terve toa. Hommikul – ja edaspidigi, kui arvutil ilmnes mõni ootamatu viga – tuli keegi Richard Dawkins, kes söötis masinale sisse suure poolitäie paberit ja pani selle jälle korralikult käituma.

Oxfordi saabudes läksin töörühma direktori John Phillipsoni jutule, et uurida doktorantuuriprojektide kohta. Phillipson oli üks esimesi, kes hakkas mõõtma loomapopulatsioonide energiasisaldust, püüdes nii mõista, milline üldse on populatsioonide ja ökosüsteemide energiabilanss ja aineringlus. Loomaökoloogia töörühm ja John Phillipson olid 1960. aastate lõpus võtnud üle Charles Eltoni ja loomapopulatsioonide büroo koha. Eltonit peetakse täiesti põhjendatult populatsiooniökoloogia rajajaks ja tema isik oli üks põhjusi, miks soovis seesinane noor soome tudeng üldse Oxfordi minna. Kuigi Elton oli minu saabumise ajal juba pikemat aega pensionil olnud, astus ta siiski aeg-ajalt osakonnast läbi ja nii avanes minulgi mõnikord võimalus temaga vestelda. Phillipson arvas, et võiksin tööle hakata mingite vanade mullalestade proovidega, mis olid korjatud kunagi 1960. aastatel ülemaailmse ökosüsteemiökoloogiat edendanud rahvusvahelise bioloogiaprogrammi IBP raames. See mõte ehmatas mind, kuid õnneks ulatas mulle abikäe Malcolm Coe, 1960. aastatel Keeniast Oxfordi kolinud õppejõud. Malcolm oli uurinud mulle juba tudengipõlve algusaastatest tuttavaid sõnnikumardikaid, keda ma eelistasin väga mullalestadele. Lõpuks jõuti otsusele, et hakkan Oxfordi lähedal Wythami metsa katsealal uurima sõnnikumardikaid. Otsus meeldis mulle, sest muu hulgas pani see mind tundma, justkui astuksin ma Charles Eltoni jälgedes, kuna just Wythami metsas tehtud pikaajaliste uuringute abil oli ta pannud aluse populatsiooni- ja koosluseökoloogiale. Kahekuune retk Gunung Mulusse 1978. aasta kevadel tähendas kõrvalepõiget sellelt rajalt, kuid Malcolm sai aru, et ta ei saa mind takistada sinna minemast. Pealegi põhjendasin minekut ka sellega, et troopiliste metsade sõnnikumardikate kohta pole eriti palju teada ja ma saaksin ehk seal tehtud välitööde põhjal mõningaid huvitavaid tulemusi, aga kui ei saagi, olen ma kevade lõpuks igal juhul Wythami metsas tagasi.

Joonis 1.2. Ekspeditsioonist osavõtjad kevadel 1978 Sarawakis Gunung Mulu pealaagris. (Foto: Nigel de N. Winseri kogu)

Esimesed päevad ekspeditsiooni pealaagris Tutohi jõe äärses lammimetsas asuvas pikkmajas olid väga meeldejäävad (joonis 1.2). Teel Inglismaalt Sarawaki poole oli üks kogenum reisikaaslane maalinud mulle üsna üksikasjaliku pildi, millised olud meid ees ootavad, rõhutades iseäranis parasiite ja haigusi. Ja kaane, millest kohalikud metsad pidid kubisema. Reisi vältel oli piisavalt aega asja üle mõelda, eriti tänu sellele, et oskasime lennukilt, mis väljus kuningliku õhuväe Brize Nortoni lennuväljalt Oxfordist põhja pool, maha jääda. Nimelt oli õhuvägi lubanud viia ekspeditsiooni liikmed oma iganädalase lennuga Hong Kongi. Olime pagasi õigel ajal lennule registreerinud ja läksime seejärel ühe kolleegi tädi juurde, kes elas lennujaama kõrval, teed jooma. Tulime kenasti õigeks ajaks lennujaama tagasi, ent meie aja järgi – me polnud taibanud, et õhuvägi tegutseb Greenwichi aja järgi ehk ülejäänud riigist tund aega eespool. Päris piinlik oli veel nädalaks tagasi Oxfordi minna, eriti pärast eelmisel õhtul toimunud lahkumispidu, ent need äpardused üksnes innustasid mind. Parasiidid ja haigused läksid õige pea džunglisse jõudmise järel meelest. Ja need kaanid. Neid oli kohati tõesti palju, ent nendega harjus samamoodi, nagu harjud Soomes elades sääskedega.

Esimesed päevad metsas näitasid, et sõnnikumardikate uurijal on teiste ees väga suur eelis. Troopilistes metsades leidub erakordselt palju putukaid ja teadlaste ülesanne on välja selgitada, kui palju neid täpselt on. Yves Basset ja tema 101 kolleegi veetsid Panama troopilises metsas tervelt 25 000 päeva, et püüda eri tüüpi püüniste abil kinni kõik putukad pelgalt poole hektari suuruselt maalapilt. Kinni püüti 129 494 putukaisendit 6144 liigist (Basset et al. 2012). Seevastu mina töötasin üksinda, abiks ainult kaks kohalikku noormeest, ja putukate püüdmisele kulus alla kahe kuu. Ometigi olin ma pärast välitöid üsna kindel, et olin püüdnud kinni suurema osa Gunung Mulu metsade sõnnikumardikatest. Ma tegin seda nõnda: võtsin väikese plasttopsi ja kaevasin selle niimoodi maasse, et topsi ülemine serv jäi maapinnaga tasa; valasin topsi pisut vett ja lisasin veele sortsu pesuainet, et ei tekiks pindpinevust; siis võtsin kalatükikese, mässisin selle võrgutüki sisse ja riputasin püünise kohale; jätsin püünise kaheks ööpäevaks metsa ja tühjendasin selle seejärel kõikidest putukatest, kes olid peibutise peale kohale tulnud ja lõksu kukkunud. Loomulikult ei piisa ühestainsast püünisest, kuid meil kulus saja lõksu ülesseadmiseks ainult pool päeva. Kasutasin seda meetodit mitmes kohas. Kui jätsime püünise paika rohkem kui paariks päevaks, suurenes küll lõksu jäänud putukate hulk, aga pärast paari esimest päeva ei kukkunud sinna enam uusi sõnnikumardikaliike – see näitab, et peibutis meelitas neid väga tõhusalt. Seega on trikk selles, et metsas putukate järel roomamise asemel tuleb nad hoopis enda juurde meelitada. Õnneks oli Gunung Mulus ka äärmiselt mugav kasutada peibutiseks kala. Enamikku troopilistest sõnnikumardikatest tõmbab ligi mis tahes loomse materjali lagunemine, arvatavasti seepärast, et karmi konkurentsi tõttu ei tasu neil spetsialiseeruda väga kitsalt mõnele spetsiifilisele toiduallikale. (Sellest, kuidas paljud liigid suudavad sama ressursi pärast konkureerides siiski külg külje kõrval elada, räägin edaspidi pikemalt.)

Sõnnikumardikate isu sõnniku ja raipe järele võib näida – kuidas seda nüüd öelda – pisut vähem paeluva vaatemänguna kui lindude kevadränne või karude paaritumiskäitumine. Ent keegi ei saa eitada nende väikeste elukate tähtsust ökosüsteemi protsessides: muu hulgas töötlevad nad ümber toitaineid, parandavad maapinda läbi kaevates mulla kvaliteeti, piiravad sõnnikul sigivate kahjulike putukate arvukust. Arvud räägivad iseenda eest. Lõuna-Aafrikas leiti, et esimese ööpäeva jooksul koloniseeris värskelt jäetud sõnnikuhunniku 700 kuni 1500 sõnnikumardikat (Bernon 1981), ja ühest elevandi jäetud hunnikust leiti 7000 sõnnikumardikat 120 liigist (Scholtz et al. 2009). Mul on heameel teatada, et rekordimees on senini minu doktorantuuri juhendaja Malcolm Coe, kes loendas Ida-Aafrikas maha puistatud 1,5 liitri elevandisõnniku pealt kahe tunniga lausa 16 000 sõnnikumardikat (J. M. Anderson ja Coe 1974) – ja ega pärast kaht tundi sellest sõnnikuhunnikust enam suurt midagi järel olnudki. Sõnnikumardikaid ei pea oluliseks siiski üksnes ekstsentrilised teadlased. Ka paljud austraallased peavad. Austraalias pole elevante, piisoneid, antiloope ega teisi sõnnikumardikate lemmikuid. Enamik Austraalia sõnnikumardikaid on kasvanud kukkurloomade pabulate peal. Ent praegu peetakse Austraalias ligikaudu 30 miljonit veist ja 10 miljonit lammast, kes toodavad hinnanguliselt miljon tonni sõnnikut päevas. Mis sellest sõnnikust siis saab? Kohalikud sõnnikumardikad ei oska sellega suuremat peale hakata, kuna nad on suurimetajate sõnnikuga tegelemiseks liiga väikesed ja pealegi elavad nad valdavalt metsades, kus kariloomi eriti ei leidu. Nad lihtsalt ei saa nende miljonite kariloomade jäetud hunnikutega hakkama, sest kuigi tegu on neile suupärase toiduallikaga, ei puutunud kohalike sõnnikumardikate esivanemad kümnete miljonite aastate jooksul millegi sellisega kokku ja seepärast nad jäävadki hätta. Nii otsustasid teadlased 1960. aastatel käima panna suurejoonelise programmi sõnnikumardikate sissetoomiseks Austraaliasse, ja nagu 4. peatükist selgub, osutus see programm igati edukaks.

Minu vaimustus sõnnikumardikatest ei tulene nende rollist sõnnikuhunnikute likvideerijatena või toitainete ümbertöötlejatena ega muudest põhjustest, miks võib neid pidada inimesele kasulikeks loomadeks. Mulle meeldivad sõnnikumardikad nende mitmekesisuse pärast. Ma ei tea palju teisi suuremat sorti loomade rühmi, mida annaks nii kerge vaevaga sedavõrd ohtrasti ühte kohta kokku meelitada: neid voorib kohale iga kuju ja suurusega, paljud sädelevmetaljas kuues. Mööndavasti võib öösiti näha veelgi suuremat putukate liigirikkust. Seda eriti troopikas, kus tänavavalgus meelitab heledatele majaseintele kokku hulgaliselt ööliblikaid, mardikaid, raagritsikaid ja teisi putukaid. Veelgi enam tõmbab neid ligi selleks eraldi üles pandud tagant valgustatav valge lina. Kõik, kes esimest korda seda sõna otseses mõttes sadade suurte ja väikeste, eredate ja tumedate, kiiremate ja aeglasemate putukate kogunemist pealt näevad, on üllatunud ja vaimustunud. Asjatundlik entomoloog suudab paljud putukad kohapeal sugukonna tasemeni ära määrata, ent üldiselt jäävad need putukad paljuski anonüümseks; me ei tea nende bioloogia kohta veel suurt midagi. Nad ilmuvad džunglist otsekui selle külluse saadikud. Öisel ajal valguse peale kokku kogunenud putukad moodustavad väikese osa kõikidest selles paigas elavatest lülijalgsetest ning kõikide liikide tuvastamiseks kuluks tõenäoliselt aastaid. Sõnnikumardikad on teistsugused: nende bioloogia on päris hästi teada ja neid saab küllaltki tõhusalt kohale peibutada, nii et nädalapikkuse intensiivse välitööga on võimalik kokku koguda enam-vähem kõik sõnnikumardika liigid, kes ümbruskonnas elutsevad.

Mind teadlasena veetlevad sõnnikumardikad sellepärast, et neid uurides on võimalik otsida vastuseid paljudele populatsiooni- ja koosluseökoloogia ning laiemalt elurikkuse kõige fundamentaalsematele küsimustele. Mardikaid leidub maailmas sageli nii arvukalt, et neile meelepärased ressursid saavad alatihti väga ruttu otsa. Teisisõnu konkureerivad paljud liigid sama ressursi pärast. Kuid miks siis ei suuda üks-kaks liiki ülejäänuid kõrvale tõrjuda? Kuidas suudab niivõrd mitmekesine putukakooslus rängast konkurentsist hoolimata siiski püsida? Ettekannete, õpikute ja teadusartiklite põhjal ma tean, kus võib peituda vastus sellele küsimusele. Kuigi troopikametsade sõnnikumardikad tarbivad toiduks igasugust loomset materjali väljaheidetest kuni korjusteni, jääb neil ometigi ruumi ka spetsialiseerumisele. Ehk leidub erinevates metsatüüpides eri liiki sõnnikumardikaid? Kui see on nii, tekib kohe küsimus, miks see on nii. Ma läksin Gunung Mulusse selleks, et teada saada, millised liigid elavad lauskmaal ja millised mäenõlvadel. Milliseid liike saab kohale meelitada kalapeibutisega ja millised tulevad kohale üksnes primaatide väljaheidete peale (arvake ära, mis liiki primaadi) või mõne muu looma väljaheidete peale? Millised sõnnikumardikad on aktiivsed päeval, millised üksnes öösel? Lühidalt öeldes oli mul plaanis kirjeldada Gunung Mulu sõnnikumardikate mitmekesisust ja seda, kui erinevad on eri liiki sõnnikumardikade elupaigad, ressursikasutus ja muu säärane. Selline kirjeldus aidanuks tublisti selgitada nende mitmekesist kooseksisteerimist Gunung Mulu metsades, kuigi ma kahtlesin, kas sellest kirjeldusest piisab, et mõista, miks leidub neid liike seal just nii palju, aga mitte vähem ega rohkem. Teised ekspeditsioonis osalejad töötasid samasuguste teemadega, kuid uurisid endale südamelähedasi looma- ja taimerühmi. Tagapool jutustangi teile, mida ma Gunung Mulu sõnnikumardikate kohta avastasin ja mida on teised troopikametsade putukauurijad saanud teada teiste mardikaliste ja muude putukate kohta. Troopiliste metsade mardikaid on üldise mitmekesisuse seisukohast väga mõttekas uurida, kuna mardikalised moodustavad kogu maailma elurikkusest ebaproportsionaalselt suure osa, ligikaudu veerandi kõikidest teaduslikult kirjeldatud liikidest. Ning võrreldes teiste ökosüsteemidega leidub mardikalisi haruldaselt palju just troopilistes metsades. Omaaegne juhtiv evolutsioonibioloog J. B. S. Haldane (kes suri 1964. aastal) vastas ühe vaimuliku küsimusele, mida saab Jumala loodu (ehk looduse) põhjal öelda Jumala enese kohta, järgmiselt: „Erakordne kiindumus mardikatesse.“