Читать книгу Pobeda 1946 - Ilmar Taska - Страница 4

Mis jaburus see niisugune on? mõtles mees ja vaatas kirja saatmise kuupäeva. Kiri oli juba mitu kuud vana. Ta võttis karbist paberossi Sport, litsus selle pika tühja pappfiltri sõrmede vahel kokku ja pistis huulte vahele. Ta süütas paberossi, surus selja mugavamini vastu toolileeni ja luges kirja veel kord.

Kallis Alan!

Enne sõja lõppu heideti pomm ooperiteatrile.

Ma ei olnud seekord laval. Seal toimus hoopis suurejooneline balletietendus nimega „Kratt”. Sarviline, kes lavalt eluga pääses, jooksis oma punases kostüümis üle teatriesise väljaku linna. Pealtnägijad vahtisid leekides rahvusooperit ja sealt välja jooksvat saatanat, mõistes, et Dostojevski sortsid on linna tunginud. Need sortsid on seniajani siin. Nad on vahepeal paljunenud ja neid tuleb iga päev juurde. Nad on linna üle võtnud, kuigi nad enam ooperilaval ei tantsi. Ka mina ei laula seal enam, sest lava pole. Kultuurimajades ja kinodes ei kavatse ma Aidat ja Carmenit laulma hakata. Las laulavad sortsid seal Dunajevski marsilaule. Mõtlen ikka oma Londoni Rinaldole...

Sinu Aida

Mees pani kirja kulmu kortsutades käest. Ka tõlge tundus puine. Oleks vaja tööle võtta rohkem keelteoskusega neide, mõtles ta. Ta võttis kätte musta läikiva trofeesulepea, keeras selle lahti ja märkas rahuldustundega, et tint ei olnud selles veel kuivanud. Kolmas Reich oli hävinud, kuid nende sulepea töötas.

Ukselävele ilmus sekretär ja keerutas oma maniküüritud sõrmede vahel võtit.

„Toodi kohale!” hüüatas Anna rõõmsalt. Mees tõukas end lauast eemale ja kargas püsti. Ta krahmas Anna käest võtme ja tormas trepist alla. Siin hoovil seisis see au ja uhkus. Uhiuus auto nimega Võit. Mees tegi Pobeda^[1.] ukse lahti ja istus sisse. Nahkiste krudises ja vedrutas ta all mõnusalt nagu buržuide sohva. Ta ajas selja sirgu ega löönudki pead lakke ära. Hoplaa! Ka põlvedele oli ruumi ja jalgu sai peaaegu välja sirutada. Mees mõõtis silmadega kõrvalistuja koha laiust ja lasi end külili. Nüüd nägi ta autot teisest rakursist, armatuurlaua alt. Paistsid mõned traadijupid ja konarlik värv. Ikka ei saa lahti tsaari­ aegsest Potjomkini külast, mõtles ta ja muigas. Siis keeras ta end selili. Siin võib isegi magada või kellegagi hullata. Mees kergitas kulme ja muheles. Pole vaja isegi tagaistmele ronida. Mees ajas end uuesti istukile ja haaras kahe käega kinni peenest roolist. Ta silmitses oma hoolitsetud käsi roolil ja tundis, et see masin allub igale ta käeliigutusele. Jah, tema oli tüüri juures. Ta kehitas end ja heitis pilgu auto tahavaatepeeglisse. Niisuguse näoga oleks ta võinud olla näitleja. Nüüd tuli tal aga mängida argielu rahvateatris.

Mees vajutas jalad pedaalidele ja keeras süütevõtit. Mootor urahtas nagu karu. „Mmmm,” mõmises mees rahulolevalt. Mootori hääl oli tugev ja paljutõotav. Mees mängis gaasipedaaliga ning mootor urises kord räigemalt, kord taltunumalt. Ta kuulas dresseerija sõna. Teda polnud vaja provotseerida.

Kuhu ma nüüd sõidan? arutles mees, lasi siduri lahti ja keeras siis aeglaselt väravast välja. Et pääseda mööda sisserändajatest, kes ummistasid oma pampudega väravatagust, pidi ta sõitma mööda tänavaserva. Suurem auk teepervel raputas autot. Ei loopinud meest peaga lakke ega raputanud ta sisikonda nagu teised vanad autod. On sel ikka head amordid, mõtles mees. Ta pööras paremale elumajade poole. Linnaäärsed majad olid ikka veel varemeis ja talvetolmuga kaetud, soojale ilmale vaatamata alles külmast porist ärganud. Kõikjal oli sõjaaegset prahti, otsekui sõda poleks kunagi lõppenud. Linn nägi välja nagu räsitud naine. Uhiuus läikiv auto libises sellest läbi nagu võõrkeha teiselt planeedilt.

Mees keeras tahavaatepeegli õigeks, kohendas pükse jalgade vahelt, et sinna tekiks rohkem ruumi, ja lisas gaasi.

Poiss pidi jälle vait olema. Isa ütles kulmu kortsutades nagu alati: „Ära räägi nii kõvasti.”

„Tema võib rääkida,” sekkus ema, „aga sina pead vait olema ja mitte oma bassihäälega põristama.”

Aga milleks üksinda rääkida, mõtles poiss, kui isa ei tohi vastata ja ema ei taha vastata.

Tuba oli pime ja nukker. Poiss ronis aknalauale ja piilus kardina vahelt välja. Ka tänav oli hämaravõitu ja märg. Ometi paistsid naabermaja akendest ähmased tuled ja poiss nägi liikuvaid varje. Seal joosti, mängiti, võib-olla isegi naerdi.

Ema ütles talle vaiksel noomival häälel: „Lükka kardin ette tagasi.”

Poiss oli kurb, et isa on tusane, ema aga alati millegi peale pahane. Ema aina askeldas, tegi süüa, pesi nõusid, triikis pesu, pühkis põrandaid, kudus sokke. Alati vaikides. Talle ei meeldinud, kui poiss naeris, hõikas või midagi temalt küsis. Veel vähem meeldis talle, kui isa seda tegi. Tema ei tohtinud üldse rääkida. Ei ukse ega akna juurde minna. Ta pidi end alati kõigi eest peitma, aga poisiga ei tahtnud ta kunagi peitust mängida. Ta istus või lamas tagatoas ja luges vanu halvasti lõhnavaid raamatuid. Ükskord oli poiss leidnud vana fotoalbumi, milles olid pildid emast ja isast, kus nad naersid ja olid ilusad.

„Nüüd te näete hoopis teistsugused välja. Koledad,” oli poiss öelnud, mille peale ema tal albumi käest võttis ja kõrgele riiulile pani, et poiss seda enam kätte ei saaks.

„Mul on igav,” ütles poiss isale. Isa suitsetas ega tõstnud pilku mingilt vanalt ajakirjalt, mille lehed olid kollaseks läinud.

„Tahad, vaatame pilte tankidest ja soomusautodest?” küsis isa. Neid pilte oli poiss aga juba lõputult näinud ja teadis iga soomusauto marki peast.

„Kas ma tohin välja mängima minna?”

„Mine siis,” lausus isa pilku tõstmata.

„Aga mitte majast kaugele,” manitses ema närviliselt triikrauaga vehkides.

Poiss haaras juba mütsi ja tuiskas välja kargesse õhku. Ta ronis teisel pool tänavat asuva puuriida otsa ja istus riidast välja küünitavale jämedale puurondile, mis kõikus tema raskuse all. Lõpuks ometi oli ta jälle juhiistmel tagasi. Ta pani mootori käima, lükkas käigu sisse ja tundis, kuidas buss hakkab tema all liikuma. Ta kiigutas end plangul augulist teed mööda sõites ja tema bussi hääl muutus käikude vahetamisel aina valjemaks. Kui ta niimoodi sõitis ja teekonarustega võitles, märkas ta tänava lõpus kahte lähenevat tuld. Talle sõitis aeglaselt vastu imeuhke läikiv auto. See oli uhiuus ja beeži värvi.

„Psss,” vajutas poiss naelapead, et bussiuksed avaneksid. „Lõpp-peatus! Palun kõikidel reisijatel väljuda.”

Vastu sõitev Pobeda oli teisel pool tänavat peatunud. Poiss ronis puuriida otsast maha ja astus südame põksudes Pobedale uudishimulikult lähemale. Ta oli ka varem näinud ilusaid autosid, aga ükski neist polnud nii särav ja uus. Selles istus pikka kasvu hallis mantlis mees, kes oli poissi märganud ja vaatas talle avalalt naeratades otsa. Ta ei väljunud autost ega lülitanud mootorit välja. Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?”

„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss.

„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?”

Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.

„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe.

Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö.

„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu.

„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas. Ta vaatas poisile sügavalt silma ja vastas justkui lohutades: „Kõik mehed ei ole autohuvilised nagu meie.” Seda onu võib usaldada, mõtles poiss.

„Minu isa huvitavad ainult tankid ja soomusautod.” Kuid nüüd kostis poisi kõrvus jälle ema alatine manitsus: „Ära kunagi isast kellelegi midagi räägi.”

„Kas su isa on tankiga sõitnud?” küsis onu huvitatult. „Mis ta on sulle nendest rääkinud?”

Poiss surus huuled tõredalt kokku. Rohkem ta sellest ei räägi.

„Kas tahad autoga sõitma minna?” küsis onu.

„Tahaks, aga ma ei tohi,” vastas poiss nukralt. „Ma pean nüüd koju minema.”

Onu vaikis hetke. „Mis seal ikka, bussijuht. Ehk saame veel kokku.”

Ta vaatas poissi julgustava pilguga.

„Homme õhtul võiksid ise rooli taha istuda. Ma õpetan sulle juhtimist. Kuna su isa ja ema autodest eriti ei hooli, siis las see olla meie väike saladus!” Ta vaatas poisile sügavalt silma ja küsis: „Kas sa oskad saladust hoida?” Poiss noogutas tõsiselt.

Onu sirutas oma suure käe välja, võttis poisi käe oma pihku ja surus seda tugevalt.

„Need on juhtide omavahelised jutud,” ütles ta. „Saame siin homme jälle kokku, kui sa tulla saad.”

Onu kummardus üle poisi ja lükkas autoukse lahti, nii et poiss sai istmelt alla hüpata.

Poisil oli kahju lahkuda soojast autost. Ta tundis ikka veel oma tagumiku all polsterdatud nahkistet ja ninas mõnusat autolõhna. See oli mingi tundmatu aroom, mis oli segu bensiinist, Kölni veest, nahkistmetest ja armatuurlaua hõngust. Ta lonkis aeglaselt kodu poole, seisatas majauksel ja heitis pilgu tagasi. Ta nägi, kuidas Pobeda tema selja tagant aeglaselt ja peaaegu hääletult mööda libises.

Poiss koputas koduuksele. Ta kuulis ema susside lohinat, võtme kriginat ning nägi, kuidas ukseprakku ilmus ema põrnitsev silm. „Kas oled nüüd ära külmunud? Tule söö suppi.”

Poiss ei vastanud midagi. Tal ei olnud külm ja neil olid olnud onuga omad juhijutud. Oma saladus.

Ta astus suitsusesse läppunud tuppa, kus peale supileeme lõhna oli tunda rõskete puude hõngu ja kuulda küdeva ahju praginat. Isa paotas tagatoa ust.

„Ma sööks ka heameelega suppi,” lausus ta sosinal.

Poiss ei teadnud, miks ei olnud tema isa nii julge nagu see sõbralik onu seal uhkes autos ja miks ta peitis end alati tagatuppa, kui keegi tuli. Miks ei saanud koos temaga kunagi naerda?

Nad sõid suppi vaikides.

„Sul oleks aeg magama minna,” ütles ema. Ja seda poiss tegigi. Tal oli kahju, et ta ei tohtinud onu autost isale rääkida.

Johanna suundus mööda tänavat trammipeatuse poole. Pärast Nõukogude vägede võidukat sissemarssi oli elu tundmatuseni muutunud. Ta astus oma samsskingades ettevaatlikult, sest mõrad kõnnitees tundusid olevat suuremad kui kiviplaadid. Need olid täitunud äravisatud konidest, prügist ja sõnnikust. Kojamehi pole juba aasta näha olnud, nentis Johanna. Jah, prügikastid on ära varastatud ja kõik kojamehed on saadetud kõrgemasse parteikooli. Sõda ja uued ajad tõid kaasa vabaduse sülitada, urineerida ja prahti loopida igale poole, kuhu tahad.

Johanna oli laulnud Verdi „Aidat“ ja oskas end samastada orjastatud Nuubia printsessiga, kelle maad olid laastanud Egiptuse armee sõdurid. Viimaste aastate jooksul olid võõrvõimud ja sisserändajad korduvalt vallutanud Johanna sünnilinna ja lõpuks selle ka varemetolmu ja tuhaga katnud. Pärast seda kui punakaardi naislendurid pommi ooperiteatrile heitsid, hoidis Johanna end teatrist eemale. Juba enne sõda oli ta hakanud mittekoosseisuliseks solistiks, et saaks laulda ka teiste ooperiteatrite lavadel. Nüüd oli ta kaotanud needki võimalused, sest piirid olid kinni pandud. Neljakümnendates aastates laulja võis end ka bridžimängule pühendada. Kuigi madam Butterfly ja Tosca viirastusid talle ikka nii unes kui ilmsi.

Tänav kulges mööda varemeis majast ja Johanna teravdas pilku. Ega selle põlenud majaseina taga varja end mõni röövmõrtsukas, kes mind tappa tahaks? Sõber bariton oli jutustanud talle, kuidas poliitiliste repressioonide varjus olid õitsele puhkenud ka salavorstivabrikud. Keegi olevat turult ostetud vorsti seest leidnud väikese sõrmeküüne. Ka Johanna oli käinud täna turul ja ostnud oma ehtsate mageveepärlite eest nisujahu. Vorsti ta ei himustanud, kuigi sedagi oli turul müüa. Inimesi kadus tänavatelt tõesti iga päev. Johanna arvas, et enamasti küll Patarei vanglasse.

Kõikjal olid Stalini suured kõrvad ja kahtlustavad silmad, mis riigivaenlasi igalt poolt otsisid. Stalin ja Beria olid ju tahtnud kogu rahva Siberisse ümber asustada, kuid sõda oli nende plaanid rikkunud.

Johanna heitis pilgu instinktiivselt tagasi. Talle lähenes aeglaselt uhiuus ilus helebeež auto. Sellist marki ei olnud ta varem näinud. Kas keegi jälle jälitab mind? Autos istus kena noorepoolne mees, kes ei tundunud talle ohtlik. Mees vaatas Johannat läbi autoakna ja naeratas. Johanna rahunes ja pööras pilgu uuesti teele. Niisugust autot ei tarvitsenud karta. Inimesi korjasid peale tumedad furgoonautod, Mustad Rongad.

Kõrvalmajast väljus lärmakas salk joobnud madruseid, kes heitsid oma hägused pilgud hästi riietatud Johannale, siis aga möödasõitvale uuele autole. „Смотри, Победа, какая красавица!” hüüdis üks neist autot märgates ja vilistas. Arvates, et see käib tema kohta, kiirendas Johanna sammu ja ka autos istuv mees lisas gaasi ning vuhises temast mööda.

Tänavanurgal seisis vana takso ja selles haigutas igavesti ootav juht. Võtaks takso, mõtles Johanna häirituna. Kuid jumal teab, kuhu ta mind viib. Minu mantel ja kübar kindlustaksid talle kuu aega rahulikku elu, nentis ta mõrult ja liikus edasi trammipeatusesse. Siin seisis juba trobikond uusi inimesi, keda varem polnud linnapildis näha, valmistumas trammiust ründama. Kuna trammi veel silmapiiril ei olnud, siis põrnitsesid nad Johannat kui lähenevat ilmutust. Keegi näis ta isegi ära tundvat ja vahtis teda klaasistunud pilgul. Johannale meenusid lapsepõlvest elegantsed silmaklappidega hobused, kes kõrvale ei vaadanud. Ta oleks tahtnud nüüd endale nende silmakaitseid, kuid ei löönud pilku maha.

Kaks sõdurisinelis meest lonkisid lähemale ja seirasid teda kahtlustavalt altkulmu pilgul. Mida küll on meiega teinud sõda ja uus võim, mõtles Johanna. Vaadake seltsimeeste rühti, nende kurja kortsus laupa. Kadunud on olemise pehmus, paitavad naeratused. Võrdsus, vendlus, aga ei kübetki ligimesearmastust. Isegi trammi peale minnes tuleb võidelda oma koha eest päikese all. Aga nõukogude päike ei säranud ega soojendanud. Meestelt kandus temani odekolonni asemel lõhnabukett küüslaugust, üleeilsest higist ja spermast. Johanna pööras meestele selja, kohendas kaelas siidrätikut ja nuusutas sellesse imbunud vana lõhnaõli riismeid. Talle meenus Londoni härrasmehe Alani lõhnavesi Mischief. Tema vaoshoitud inglise naeratus ja laitmatud maneerid. Ta tõstis mantli krousitud varruka üles ja vaatas kella. Osutid liikusid liiga kiiresti mööda kätteõpitud kurssi. Johanna silmitses rööbasteed ja tundis, et ka tema kortsutas kulmu. Kas minagi olen juba muutunud samasuguseks? Trammi ikka ei tulnud. Et meelt rahustada, ümises ta endamisi „Niebelungide sõrmuse” leitmotiivi. Ta oli pagendatud jumalate keskelt allmaailma surelike voogudesse. Johanna silmitses langevat krohvi ja mõranenud värvi vastasmaja seintel ning oli kindel, et niikaua, kuni Tallinna sadamasse ei jõua Inglise laevastik, jääb see igavesti varisema.

Poiss ei jõudnud ära oodata onu tulekut. Ta istus puuriidal ja ta pilk oli ainiti suunatud tänava lõppu. Siis nägi ta tuttavat Pobedat aeglaselt tänavanurga tagant sisse pööramas.

„Kodanikud reisijad! Buss on rikkis. Te peate nüüd kõik maha minema,” lausus ta kiiresti ja vajutas uksenupu naelale. Psss, läksid uksed lahti.

Poiss hüppas puuriidalt maha ja jooksis Pobedale vastu. Ta nägi läbi autoklaasi tuttava onu laia naeratust. Pobeda peatus, uks läks lahti ja mees sirutas käe, et poiss saaks sooritada pantrihüppe nahkistmele. Autost paiskus vastu sama tuttav lõhn.

Siin oli hea ja soe.

„Tore sind jälle näha, bussijuht!” lausus onu lõbusalt. „Pööra seda siin.”

Ta osutas ümmargusele nupule armatuurlaual.

Poiss sirutas käe välja ja keeras nuppu. Raadio hakkas mängima. See kõlas nii hästi ja täitis kogu salongi, mitte nagu krabisev kodune raadio.

„Nüüd kuuleme populaarset meloodiat Töörahva Kultuurihoone solistilt Veera Neluselt,” kostis raadiodiktori reibas hääl. Keegi tädi laulis ilusa kõrge häälega „Käib töö ja vile koos”.

Poiss vaatas uhkelt muhelevat onu. Nad õõtsutasid koos pead muusika taktis.

Akna tagant sõitis mööda tume furgoonauto. Mehe pilk kandus sellele. Ka poiss jälgis nüüd suurt autot, mis peatus nende maja ees. Sealt hüppasid välja nahkjopedega mehed ja suundusid joostes poisi koduukse poole.

Mees kummardus poisi ligi, tõmbas ta endale lähemale ja ütles: „Nüüd teeme väikese proovisõidu. Pane käed roolile. Sina juhid.” Ta võttis poisi sülle ja surus ta käed roolile. Poiss haaras sellest kinni. Poiss tundis onu jalgade liikumist. Onu lükkas siduri alla ja andis teise jalaga gaasi. Auto hakkas aeglaselt liikuma. Poiss keeras rooli, ja tõesti, auto kuuletus talle. Nad sõitsid mööda furgoonautost ja kodust. Poiss vaatas maja poole, kuid onu kamandas: „Bussijuht, hoia silmad teel, vaata otse ette!” Poiss pööras silmad uuesti tänavale. Kui hea oli juhtida nii suurt ja kuulekat autot.

Nad sõitsid naabermajadest mööda, pöörasid kõrvaltänavatesse, leidsid planguga piiratud parkla.

„Siin on autode kodu, kus nad öösel magavad,” selgitas onu. Poiss kilkas pöörangul elevusest, kui auto tahtis kõnniteele ronida. Onu jalg pidurdas ja nad sättisid koos rooli jälle õigeks ning sõitsid edasi. Muusika mängis ja auto aina sõitis. Siis jõudsid nad ringiga tagasi kodu juurde. Tänav oli tühi. Furgoonauto oli kadunud. Onu pidurdas päris kodu lähedal.

„Sa oled hea juht,” ütles onu. „Meie töö on tänaseks tehtud.”

Ta ulatas poisile käe ja surus seda mehemoodi. Poiss oli õnnelik. Temast oli saanud tõeline juht.

Onu tegi ukse lahti. Poiss ronis autoistmelt maha ja lõi ukse enda järel kinni. Onu lehvitas talle rõõmsalt ja sõitis minema. Poiss saatis pilguga kaugeneva Pobeda punaseid tagatulesid ja lonkis kodu poole.

Majauks oli praokil. Ta lükkas selle lahti ja astus sisse. Põrandal istus ema. Ta nägi hirmuäratav välja: silmad nutust pundunud ja juuksed sassis. Ema sirutas käed poisi poole ja haaras ta oma embusse. Poiss tundis end ema kramplikus haardes ebamugavalt. Ta vaatas tagatoa ust, mis oli pärani lahti. Isa ei olnud kuskil näha.

„Isa läks välja,” ütles ema.

1 Sõiduautot GAZ-M20 Pobeda toodeti Nõukogude Liidus 1946– 1958. [ ↵ ]