Читать книгу Pobeda 1946 - Ilmar Taska - Страница 5

Kaua ma jõuan nutta, mõtles naine ja kuivatas varrukaga pisarad silmist. Ta astus akna juurde ja tõmbas kardina eest ära. Tavaliselt, kui kedagi oli kaotatud, tõmmati kardinad ette, justkui lein ei taluks valgust. Tema oli elanud kinniste kardinate taga juba ligi kaks aastat ja võis need nüüd leinates eest ära tõmmata.

Aknast paiskus sisse peaaegu pimestav päikesepaiste, mis tegi silmadele valu. Eriti veel naise punastele äranutetud silmadele. Ta pidi silmad hetkeks sulgema ja tegi need siis ettevaatlikult kissitades uuesti lahti.

Võib­olla on lein enneaegne? Mees viidi küll minema, kuid ehk on ta veel elus? Mees oli rahvuskomitee liikmena võidelnud riigi sõltumatuse eest ja kahe okupatsiooni vahel toetanud ajutist iseseisvust. Enamik ta kaaslasi tapeti või põgenes metsa, tema aga peitis end tagatuppa. Kas tal on veel lootust?

Nad olid kuulnud hukkamistest, küüditamistest, vangistustest ja kadunud sõjaveteranidest, iga päev. Sellepärast ei olnud nad suutnud oma elus mingit otsust langetada. Ka lootus metsadest, valgetest laevadest või Tallinna lahte saabuvast sõbralikust Inglise armeest oli tasapisi luhtunud. Nii oli ka nende perekonnaõnn lootusetuses, otsustusvõimetuses ja passiivsuses hakanud manduma ja kahtlused naise hinges idanema kui kartulid kevadises keldris.

Naine lükkas juuksed näolt eemale ja vaatas aknast välja, justkui harjutades silmi uue valgusega. Tema üksi käis väljas, teenis raha, ostis süüa, suhtles ümbritseva maailmaga, kasvatas last, kandis hoolt majapidamise eest. Samal ajal kui mees end aina sügavamale tagatuppa kinnitas, aina paksemasse suitsusumusse nagu suitsev korsten, mis ei tea, mida ta kütab või miks temast veel suitsu tuleb. Nad saatsid ukse vahelt teineteisele vaid sõnadeta etteheiteid, süüdistades ümbritsevas ühiskonnakorras ja maailma õiglusetuses vaikides ka teineteist. Sest lootust polnud.

Neil kummalgi ei olnud enam valikut.

Mees oli printsipiaalne ja ennast uuele võimule müüma ei oleks ta hakanud. Ei iseennast, oma kaaslasi ega tõekspidamisi. Nad olid lasknud mööda viimased paadid Rootsi, viimased laevad läände, sest iga teine neist lasti põhja ja naine ei tahtnud poissi lainetes kaotada.

Parem juba olla elus halvas ühiskonnas kui surra teel paremasse. Ja kas paremat on üldse enam olemas? Ta oli süüdlaslikult tabanud end mõttelt, kui palju lihtsam oleks ta elu, kui ta ei peaks varjama oma meest tagatoas. Kuid nüüd, kui mees oli läinud, tundis ta temast puudust.

Naine vaatas akna taga puuriidal mängivat poega ja mõtles, et ta ohvrid ei olnud asjatud. Seal ta istub ja kiigutab end lauajupi otsas. Elav ja terve ning õnnis oma kuueaastases teadmatuses.

Naine kõndis läbi toa teise akna juurde ja tõmbas ka selle eest kardinad ära. Saagu valgus, mõtles ta kurbusega, leinates oma suitsust meest ja kadumaläinud armastust, mis oli hääbunud nagu päevavalgus pimedas tagatoas.

Jälle üks vihmane õhtu, mõtles Alan. Ta loksus Londoni aeglases metroos, mis oli sel kellaajal ometi kiirem kui takso. Ta luges The Timesi, kuhu oli jälle tekkinud rohkem reklaamkuulutusi. Elu justkui paranes. Alan keeras lehekülge: rasvased pealkirjad välismaa uudiste küljel rääkisid Filipiinidest ja Rahvaste Liidu laialisaatmisest. Rahvaste Liidu viimaseks vägiteoks oli Nõukogude Liidu väljaviskamine 1939. aastal, kui see Soomele kallale tungis. Vahepeal olid ajad aga muutunud ja liitlasele leiti jälle koht uues liidus – Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Sõja ajal figureeris uudistes esikohal Euroopa. Nüüd enam mitte.

Alani tähelepanu köitis artikkel pealkirjaga „Kas suhted külmenevad?”. Selles oli juttu Nõukogude Liidust, mis kaugenes oma endistest liitlastest.

Johannalt polnud kaua teateid. Viimane kiri oli saabunud umbes kolm kuud tagasi. Ja siis polnud Alani kirjadele enam vastust tulnud. Kas peaks proovima teate saata meie Moskva korrespondendi kaudu? mõtiskles Alan. Ebameeldiv oli paluda isiklikku teenet.

Metroorong oli teinud uksed lahti ega tahtnud neid enam sulgeda. Sealt tuli põlvedele jahedat õhtust tuulehoovust. Alan kohendas end ja kattis põlved ajalehega. Rong ei liikunud paigast.

„Meie ees on punane tuli,” teatas rongijuht krõbisevast mikrofonist. Ega ometi keegi jälle rongi alla ole hüpanud? mõtles Alan. Uue rahuaja ülesehitamine oleks pidanud süstima optimismi. Silmapiir oli muutunud heledamaks, ometi mitte kõigile. Ikka leidus hüppajaid. Kas oli põhjuseks sõjast muserdatud psüühika, kaotatud omaksed või jäsemed, adrenaliini vaegus? Lõpuks sulges rong uksed, jõnksatas ja liikus edasi.

Alan sisenes BBC helikindlaks polsterdatud seintega uudistestuudiosse. Ta istus puldi taha, vajutas metallkupliga laualambi põlema. Toimetaja oli andnud talle õhtuste uudiste tekstid. Need tuli kiiresti läbi lugeda, hääl puhtaks köhida väsimuse, suitsu ja udu riismetest. Ta oskas paberilehte keerata nii, et see ei krabiseks.

Jälle Venemaa, Filipiinid... ja mitte ühtegi uudist Eestist.

Tabloo stuudios süttis ja Alan pani kõrvaklapid pähe. Sealt kostis helirežissööri hääl:

„Tere õhtust! Teeme mikrofoniproovi.”

Alan köhatas, ajas end sirgu ja pööras näo mikrofoni poole.

„Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm,” lausus ta nüüd oma reipama eetrihäälega, artikuleerides iga sõna selgelt.

Tal oli ilus tämber, madalalt vibreeriv bariton, ometi ei söandanud ta laulda. Hääleulatus oli väike, ta oli poisina häälemurde ajal liiga palju laulnud ja oma lauluhääle peaaegu kaotanud. Nüüd tuli tal kuulata teiste laulmist. Kõige kaunimalt laulis Johanna – tema südamesopran raudse eesriide taga, Eestis. Tema hiline valuline armastus. Kas juba liiga hiline? mõtles Alan. Tema laulu kaja ei ulatunud enam Alanini. Midagi tuleb ette võtta.

„Jäänud on üks minut,” teatas helirežissöör.

Alan silmitses sekundiseieri kindlameelset, kuid jäika astumist ümmargusel kellarattal ja ootas punase tule süttimist. Keha pingestus harjumuslikust erutusest, justkui seisaks ta stardipakul spordivõistlusel. Nüüd! teatas punane lamp stuudio tepitud kangaga kaetud seinal.

„Good Evening! This is the BBC News from London. I am Alan Hanley. Otseülekanne BBC stuudiost. Õhtused uudised Inglismaalt ja kogu maailmast,”

luges Alan sundimatul tõsisel häälel.

Piip-piip. „Me alustame oma saadet katkendiga härra Churchilli kõnest, mille ta pidas Ameerikas...”

kostis raadiokastist Alani hääl.

Johanna surus kõrva vastu pulseerivat kõlarikangast ja kuulas pingeliselt. Mürarohkes eetris oli raske jälgida sõnade mõtet, kuid peamine oli kuulda armastatud mehe häält. Raadiolaine kõikus ja heli kostis justkui ookeanisügavusest. Sagedus ei olnud kunagi puhas. Johanna kruttis ettevaatlikult raadio heledast puust nuppu, püüdes kõikuvale raadiolainele järele ujuda.

„Szczecinist Balti mere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres on üle kogu kontinendi laskunud raudne eesriie. Selle taga asuvad kõik iidsete Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad: Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia.

Kõik need kuulsad linnad ja nende elanikkond, mis paikneb niinimetatud Nõukogude sfääris, ei allu ühel või teisel kujul mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid suures osas Moskva üha kasvavale kontrollile...”^[1.]

Alani hääle vibratsioon tungis Johanna kõrva trumminahast otse ajju, rinda ja südamesse, segunes seal pumbatava verega ja alustas oma ringlust kogu kehas. Nii hea oli lasta sellel pulseerida ja veidi väsinud südant soojendada. Alanilt ei ole jälle ammu kirja, mõtles Johanna. Või on nad läinud kaduma... või ootasid oma järge tsensori laual, liimipoti järjekorras? Ta oskas lugeda taasliimimise jälgi ümbrikutel, märgata kleepääre kortse ja paksemat liimiriba.

Johanna väristas õlgu ja vaatas akna poole. Aken oli kinni, kuid Johanna tundis tõmbetuult.

Kui hea oleks, mõtles ta, kui Alani embus kaitseks mind ka praegu nähtamatu tuule eest. Johanna tundis, et see idatuul puhus nüüd tugevamini, kui ta eales oleks osanud arvata. Puhus ka läbi majaseinte ja kinniste akende ning kuskil ei olnud end enam varjata.

Mees vaatas tüdinult enda ees laual mahukat kausta võõrkeelsete kirjadega, mis olid salajase postikontrolli osakonnast talle edasi saadetud. Siis pööras ta pilgu laua teisel nurgal ootavale arreteerimiskäsule, mis ootas allkirjastamist. Sõda on lõppenud, aga vaenlasi on ikka veel palju, mõtles mees. Surma said alati valed inimesed. Vaenlased oleksid võinud hukkuda ja põgenikud paatidega põhja minna… Aga siis oleks ta pidanud endale valima uue elukutse. Mehe silme ette kerkis kasvav toimikute virn tema kontori laual. See kasvas ta vaateväljas laeni ja hakkas lakke auku uuristama.

Mees heitis pilgu kellale ja vilistas. Kuigi ta oli osakonna ülem, võis ta ka ise operatiivtööd teha. Talle oli kõik lubatud, kui see vähegi teenistusala kohustustega kokku sobis. Üks esimesi uusi Pobedasid oli tema kätte usaldatud. Preemiaks eeskujuliku töö eest. Ta oli targem ja osavam kui teised. Ka kavalam ja kenam. Ta meeldis nii omadele kui vaenlastele. Ta polnudki enam kõige pikem mees või see, kes ühiskonda ära ei mahu ja keda peaks peajagu lühendama. Nüüd võis tema teistelt päid maha võtta. Kuid edu kergus oli näiline. Kõige taga oli ränkraske töö. Tuli olla karm, nupukas ja loogiline. Töö nõudis ka fantaasiat ja mängulusti. Uue autoga oli tore uusi objekte otsida. Kõigepealt tuli sonkida poris, käed mustaks teha. Siis võis neid seebiga pesta ja puhaste sõrmede vahele võtta oma lemmiksulepea, et värskelt trükitud vahistamis- ja läbiotsimisorderitele allkirju anda. Tema otsustas, kes sureb, kes elab. Keda tuleb umbrohuna lillepeenrast välja rookida ja keda asemele istutada. Missuguseid lilli võib nuusutada või süüa.

Mees katsus taskus autovõtit ja tõusis otsustavalt toolilt. Oli aeg auto amorte jälle auklikul teel katsetada. Pole viga, varsti ehitame pommiaukudesse suured sammaste ja tornidega majad, paneme sinna elama uued inimesed. Kinnitame uute telefonipostide otsa valjuhääldid, kust kostab sütitavaid laule ja kihutame uude, tumehallist asfaldist lõhnavasse tulevikku, mõtles mees ja manas silme ette värskelt värvitud majade fassaadid, rohelised muruvaibad, purskkaevud, kirjud lillepeenrad ja Stalini suure pronksist kuju.

Poiss istus jälle puuriidal ja sõidutas reisijaid.

„Ettevaatust, uksed sulguvad. Järgmine peatus: Tondi.”

Ta tõstis pilgu tahavaatepeeglisse ja pidi veel kord naela peale vajutama, et ust avada. Keegi isa moodi mees oli hõlmapidi ukse vahele jäänud. Psss, vajus uks sisinal lahti. Poiss kortsutas kulmu. Ärgu hüpaku bussile viimasel hetkel!

Poiss ei mõistnud, miks isa oli nii kiirustades kuhugi rutanud, et polnud temaga isegi hüvasti jätnud. Muidu oli ta istunud tagatoas ega kiirustanud kunagi kuhugi.

Nüüd märkas poiss tänavanurga tagant sisse keeravat Pobedat. Psss, vajutas ta kiiresti uksenuppudele ja hüppas puuriidalt maha. Enam polnud aega reisijatele korraldusi anda ega hüvasti jätta.

Ta kiirustas autole vastu. Onu lehvitas talle läbi esiklaasi ja parkis auto puude varju kaugele tänava äärde.

„Tere, bussijuht,” kostis tuttav naerune hääl. Mees lükkas kõrvalistme ukse hooga lahti ja sirutas oma suure käe välja. Hea oli sellest kinni krabada ja auto soojale istmele hüpata. Onu plõksas raadionuppu ja sealt hakkas voolama mahedat muusikat, mis täitis kogu kabiini.

„Mis uudist, sõber?” küsis onu ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

Poiss ei tahtnud onu tuju rikkuda, kuid ta südamel oli raske. Oleks olnud nii hea seda onule puistata.

„Kõik on hästi, ainult isa läks ära ja ema nutab,” lausus ta reipa häälega.

Onu raputas murelikult pead. „Siis peaks kindlasti ema lohutama,” vajus ta hetkeks mõttesse.

„Ma ei tea, kuidas...” vaatas poiss abiotsivalt onu poole.

Mees kruttis raadionuppu. Keegi onu laulis unistaval häälel: „Kas mäletad ehk veel, kui pisarsilmil andsid käe...”

„Tead, ma oskan emasid lohutada,” lausus onu otsusekindlalt ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

Poisi näkku ilmus lootusesäde.

„Aga selleks peame välja mõtlema uue mängu ja hoidma jälle saladust.” Mehe silmad süübisid vastust oodates poisi omadesse.

Poiss noogutas pead.

„Ütleme talle, et sa jooksid mu autole ette ja ma tõin su koju. See viib ta mõtted mujale... ja nii me saame omavahel tuttavaks.”

Poiss oli veidi segaduses. Auto ette polnud hea joosta. Ta ei saanud onu mõttest päris hästi aru, aga ju siis onu teadis paremini, kuidas emaga rääkida.

„Imelik ju, kui võhivõõras mees uksele koputab ja kohe lohutama kipub,” selgitas mees.

Poiss noogutas veel kord. Onul oli õigus.

„Ära ütle, et sa mind tunned. Nii on parem.”

Mees sirutas oma käe poisi poole. „Kui oled nõus, siis lööme käed!”

Hea oli onu soojast käest kinni haarata ja seda tugevasti raputada. See polnud niiske nagu emal.

Nad hüppasid autost välja ja poiss lõi kõva pauguga ukse kinni.

„Jõudu sul on,” naeris onu, „aga mitte nii kõvasti...” Ta vaatas üle kapoti poisi poole.

„Ustele kõvad hoobid ei meeldi. Neil on õrnad sisemised lukud.” Tema hääles ei olnud ema-isa noomimist. Mees uuris, kas poiss tuleb tema mõtetega kaasa. Poiss jälgis teda tähelepanelikult. Mees küsis: „Kas sa ust lukku oskad keerata?” Poiss kehitas kohmetult õlgu.

„Tule proovi,” vibutas mees autovõtit oma käes.

Poiss jooksis kähku ümber auto ja jäi kuulekalt onule otsa vaatama. Onu ulatas talle võtme.

„Paned ettevaatlikult võtme sisse ja keerad siis tasakesi paremale. Tunneta võtit lukuaugus, et see õiges kohas lukku liigutaks...”

Poiss lükkas võtme lukuauku. See ei tahtnud sisse minna.

„Mitte nii kiiresti... liiguta seda veidike. Leia õige asend!” Mees asetas käe poisi sõrmedele ja koos keerasid nad autoluku plõksatusega sujuvalt kinni.

Poisi nägu tõmbus naerule.

„Tubli, bussijuht! Nüüd anna mulle oma käsi.” Mees võttis poisil käest kinni ja suunas teda koduukse poole. Tore oli onuga käsikäes astuda. Nagu kaks sõpra kunagi.

Nad jõudsid välisukseni ja koputasid. Ema nägu ilmus ukseprakku. Ta vaatas neid ehmunud pilgul.

„Tere päevast!” lausus onu naeratades. „Tõin teie noormehe koju.”

„Mis juhtus?” küsis ema ja vaatas siis kulmu kortsutades poisi poole. „Mis viga?”

„Ei midagi hullu,” lausus onu lahkelt. „Kas tohime sisse astuda?”

Poiss tahtis kummarduda, et kingi jalast võtta, kuid onu hoidis endiselt ta kätt tugevasti oma pihus.

„Tal on väledad jalad. Jooksis mu autole ette... aga ma jõudsin pidurdada.”

Ema näkku ilmus hirm ja ta kummardus poisi kohale. „Kas said viga?”

„Ei, ei. Auto isegi ei puudutanud teda. Ehk ainult väike ehmatus,” lausus onu rahulikult.

Poiss vaatas hämmingus ema, siis onu poole. Ema põrnitses teda läbitungival pilgul.

„Kas sa tunned end hästi?”

Onu pigistas jälle poisi kätt ja vaatas teda sõbralikul pilgul.

„Jah, hästi,” kordas poiss.

„Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et vaata ette, kui sa üle tänava lähed,” kõrgendas ema häält. Poisile ema sõnad ei meeldinud, kuid ta kannatas need välja, et onule heameelt teha.

„No mis sa selle peale ütled?” küsis ema nõudlikuks muutuva häälega.

Poiss lõi silmad maha. Ta polnud ju süüdi!

Poiss tundis onu käe tugevnevat survet. Onu lausus poisi eest naerulsui: „Poiss on tubli. Meil kõigil on vahel veidi kiire.”

Onu astus sammu emale lähemale ja puudutas teise käega ettevaatlikult ta kätt. Ema tõmbas käe eemale.

„Ärme teda noomime,” lausus onu sõbralikult. „Ta isegi ehmatas...”

Ema vaatas segaduses mehe poole ja poisile tundus, et ka ema oli märganud onu naervaid siniseid silmi. Kõik on hästi. Keegi ei saanud viga, kiirgas nende pilk. Ema silmadesse ilmusid pisarad. Onu lasi poisi käest lahti ja toetas nüüd ema küünarnuki alt. „Me oleme elus ja terved!”

Ema vaatas läbi pisarate uuesti onu poole: „Suur tänu teile.” Siis tõmbus ta kössi ja pööras uuesti pilgu ära. Ta õlad hakkasid vappuma.

Poiss jälgis huviga, kuidas onu ema lohutas ja polnud päris kindel, et see tal õnnestub. Onu silitas ema käsivart. „Tss, rahu, rahu...” Onu tegi samasugust häält nagu poiss siis, kui ta puuriida-bussi uksi avas. See päästis siin valla ainult uue pisarate voo.

„Vabandust, ma ei suudaks üle elada veel ühte kaotust,” sosistas ema ja tõmbas nüüd poisi oma embusse. Poiss vaatas ema käte vahelt uudishimuga nii ema kui tema küünarnukist kinni hoidvat onu ega tundnud kellegi pärast enam muret. Me oleme nüüd kõik kolmekesi kokku seotud, mõtles poiss. Kuigi ema nuttis, oli see nüüd ilusam nutt kui enne. Justkui ta oleks tundnud end onu kõrval kindlamana.

„Meil on olnud rasked päevad,” kostis ema katkendlik hääl läbi nuuksete.

„Meil kõigil on praegu rasked ajad,” ütles onu maheda häälega, õrnalt ema käe alt toetades.

Onu vaatas vandeseltslaslikult poisi poole. „Kas teil suhkrut on? Emale kuluks ära klaasike suhkruvett.”

„Suhkrut pole ja ka kartulisiirup on otsas,” ütles poiss ja limpsas keelt.

Mees vaatas pikalt poissi ja siis ta ema ning muigas endamisi.

„Homme õhtul toon ma teile midagi magusat, mis tuju parandab,” ütles ta, heitis neile veel ühe pika pilgu, kummardas ja astus uksest välja.

1 BBC News Broadcast, 1946. [ ↵ ]