Читать книгу Kokkupõrked - Imbi Neeme - Страница 5

Kaks tüdrukut ootasid Bruce Rocki kõrtsi verandal oma ema. Koht pakkus küll päikesevarju, kuid mitte piisavalt leevendust hilise pärastlõunase kuumuse eest. Nad kõigutasid oodates jalgu, pannes kuuma õhu ja punase tolmu aeglaselt liikuma. Nende jalge ees lamavad koerad lõõtsutasid, oodates kannatlikult kõrtsis aega veetvaid peremehi.

Tüdrukute ema Tina oli samuti seal, pidades kohalike meestega õllejoomises sammu. See oli talle nagu ravim, mida ta vajas õnnetusejärgse šoki tõttu ja hommiku pärast, mis oli avariini viinud. Kohalikke jällegi lõbustas, et linnadaam istus koos nendega baaris, justkui kuulunukski sinna.

„Mu neetud abikaasa sõidab siia sellest neetud Perthist,“ rääkis ta meestele. „Kõik ühe neetud autoõnnetuse pärast.“

Üks vanem mees tõstis klaasi. „Neetud õnnetuse terviseks!“ hüüdis ta.

„Neetud õnnetuse terviseks!“ kordasid kajana teised baarikülastajad õlleklaasidega vehkides.

Tina naeris ja tõstis ka oma klaasi, nagu oleks avarii tähistamist väärt sündmus.

Aeg-ajalt tõi kõrtsmik väljas ootavatele tüdrukutele limonaadi, mis lõpuks pigem veeks muutus, sest jää sulas nii kiiresti.

Kolmandal korral tuli Tina koos temaga, et anda neile pakk soola ja äädikaga valmistatud kartulikrõpse.

Samantha hüppas ema nähes otsekohe jalule. „Kas isa juba tuleb?“ päris ta, kuid ema pilk oli kõrtsmikule suunatud.

„Kas Bevan ei hoolitse meie eest suurepäraselt,“ märkis ta, kaashäälikud joodud õllest ebaselged.

„Evan,“ parandas teda kõrtsmik.

„Evan. Mida te ütlema peate, tüdrukud?“

Lapsed tänasid kõrtsmikku ühel häälel, ebakõlaks oli vaid see, et üks nimetas meest Bevaniks ja teine Evaniks.

Evan/Bevan noogutas põgusalt ja kadus majja. Tina tahtis talle järgneda, aga Samantha haaras tal käest.

„Emme?“ küsis ta. Küsimusele isa kohta oli vastus saamata.

„Jah, Sammy,“ vastas Tina ohkega, kui oma käe õrnalt tütre haardest vabastas. „Su isa on teel siia … kuigi mis kasu sellest on.“

Kui naine lükkas baariukse lahti, kostis sees olevatelt meestelt tema tagasituleku puhul rõõmuhõise.

„Mis sa arvad, kas isa jõuab varsti siia?“ küsis Samantha Nicole’ilt.

„Jah,“ vastas Nicole. Vanema õena tundis ta sageli kohustust näida kindlamana, kui end tegelikult tundis.

„Mida sa arvad, miks auto kummuli paiskus?“

„Minu meelest võttis ema kurvi liiga kiiresti.“

„Kas sina palusid tal kiiresti sõita?“

„Ei!“ vastas Nicole solvunult. „Miks ma oleksin pidanud paluma emal seda teha?“

„Sest sa tahtsid telekast „Noorte talentide“ saadet vaadata.“

„Ära räägi rumalusi,“ ütles Nicole kulmu kortsutades.

Mõlemad tüdrukud jätkasid jalgade kõlgutamist. Samantha reiel, põlvest veidi kõrgemal, oli muljutud koht juba paistes.

„See muutub kenasti värviliseks,“ märkis tüdruk rahulolevalt. „Esmaspäeval näitan seda koolis kõigile.“

Nicole jätkas mossitamist. Samantha sirutas käe ja puudutas õe plaastriga kaetud vasakut kulmu. „Kas valutab?“ päris ta.

Nicole kehitas õlgu. „Veidike.“

„Sinu haav ei ole nii suur kui minu sinikas,“ sõnas Samantha kokkuvõtvalt, enne kui märkas Nicole’i kleidi esikülje taskust midagi välja turritamas. „Kuule, mis sul taskus on?“

„Ei midagi,“ vastas Nicole moel, mis vihjas selgelt asjaolule, et tegu on millegi olulisega.

„See on pulgakomm. Nii pole aus!“ karjus Samantha. „Miks sina said pulgakommi ja mina mitte?“

„Sest mulle tehti õmblused,“ ütles Nicole.

Pärast avariid olid mõned möödujad peatunud, kõik kolm mähiti tekkidesse ja toimetati furgoonautos Bruce Rocki haiglasse. Neil tuli kaks tundi EMO-s oodata, kaaslasteks laupäevaste spordivigastustega inimesed, kuid meditsiinilist sekkumist vajas vaid Nicole. Õde oli andnud tüdrukule vapruse eest pulgakommi, mille viimane ka vastu võttis, kuigi oli nüüd juba seitsmendas klassis ja pulgakommide jaoks liiga vana.

„Minu sinikas on suurem ja mina ei saanud midagi,“ vingus Samantha. „Kuule, me võime seda jagada. Lakume kordamööda.“

„See on jälk.“

Samantha üritas pulgakommi õe taskust endale haarata. „Anna see mulle. Need ei meeldi sulle nagunii.“ Ta tõstis häält ja sarnanes kannuga, milles vesi kohe keema hakkab.

Nicole ohkas ja ulatas maiuse õele. Alati oli parem järele anda, kui ta õde nõnda käituma hakkas.

Samantha pani pulgakommi oma kleiditaskusse ja hakkas taas jalgu kõigutama, nagu poleks midagi juhtunud.

„Kus teie ema on?“

See oli esimene küsimus, mille Craig oma tütardele esitas, enne veel, kui oli neid teretanud või nende tervise järele pärinud.

Nicole kallutas pead kõrtsi suunas. „Ta on seal.“

„Kas ta oli ka enne seal?“

„Enne mida?“

„Autoõnnetust.“

Kuigi möödunud olid vaid mõned tunnid, tundus see mõlemale tüdrukule juba ammuse sündmusena. Aeg, mis oli eelnenud avariile, motellis hommikueineks pakutud külm röstsai – näis, nagu see kõik oleks juhtunud mingite teiste inimestega, kahe võõra tüdruku ja nende emaga.

Nicole sügas pead. „Ma nägin ema käes üht …“ alustas ta, kuid vakatas. „Ei, ta ei joonud.“

„Oled sa kindel?“ küsis Craig.

„Me ainult sõitsime liiga kiiresti,“ lisas Samantha.

„Ei sõitnud,“ nähvas Nicole.

„Ise enne ütlesid.“

„Ei öelnud.“

„Tüdrukud …“ hoiatas Craig. Ta sirutas käe ja puudutas õrnalt plaastri juurest Nicole’i nägu. Mees heldis pisut ja sulas nagu sooja kätte jäetud või. „On sinuga kõik korras, Nic?“

„Jah. Mulle tehti kuus õmblust, aga eriti valus polnudki.“

„Kas sa istusid ees?

„Mina istusin,“ hakkas Samantha rääkima. „Me vahetasime kohad ära.“

„Ei vahetanud,“ lausus Nicole. „Ema sundis meid seda tegema.“

„Ei sundinud.“

„See pole oluline,“ ütles Craig, asetades käed kummagi tüdruku õlale. „On hea, et Sammy oli esiistmel. Ta on liiga väike, et ilma turvavööta taga sõita.“

„Mul on jala peal sinikas,“ jätkas Samantha, nautides tähele­panu keskpunktis olemist. Ta kergitas kleidiserva, näitamaks vigastatud jalapoolt. „Me oletame, et see muutub üsna värvi­liseks. Ja mul on veel pulgakomm.“

Samantha ei vaadanud seda öeldes Nicole’i poole.

„Sa oled seda väärt,“ sõnas Craig. „Oodake nüüd siin, kuni ma teie ema kaasa võtan, ja siis sõidame koju tagasi.“

„Aga mis ema autost saab?“ tahtis Nicole teada. „Ja kõigist meie asjadest?“

„Kõik on juba korda aetud,“ kinnitas Craig. „See oli kogu loo kergem pool.“

Kui Craig kõrtsi sisenes, võttis teda vastu Tina karjatus.

„See on mu neetud abikaasa neetud Perthist!“

„Neetud abikaasa terviseks, kes tuli neetud Perthist!“ Rahvahulk möirgas ja tõstis klaasid.

Craig ei teinud rämedast tervitusest välja ja sammus otse oma naise juurde. „Hakkame minema.“

„Tõmba uttu, mina joon praegu,“ teatas Tina. Üks ta rinnahoidja õlapael oli mööda käsivart alla libisenud ja rippus lõdvalt nagu pooles mastis olev lipp.

Craig haaras naise küünarnukist ja juhtis ta kindlakäeliselt kõrtsist välja. Neid saatsid purjus meeste hõisked ja pilked.

„Sa teed mulle haiget,“ hüüdis Tina naerdes, kui nad verandale astusid.

„Sa teed emmele haiget!“ Nicole tõmbas isa varrukast, Samantha aga hakkas nutma ja kõik verandal olevad koerad haukuma.

Tina muudkui naeris, ent Craig võttis ta küünarnuki veelgi tugevamalt oma haardesse.

„Mu daamid ja härrad! Tsirkus lahkub linnast!“

Nad kõik olid juba Craigi autosse istunud, kui märkasid, et Tina hoidis ikka veel õllepudelit käes. Ta tõstis selle huultele ja hakkas suurte lonksudega jooma.

Tüdrukud ahmisid õhku. Neil ei lubatud Craigi Mazda RX7-s ei juua ega süüa.

„Jeesus, Tina,“ ütles Craig. „Kas sulle juba kõigest sellest ei piisa?“

„Ei. Mitte iialgi.“

„Minul on kõrini.“

„Tegelikult ei usu ma sind, Craig.“ Tina pöördus mehe poole ja vaatas talle otse silma.

Craig vaikis sekundi ja küünitus siis oma naise poole, et pudelit tema käest kätte saada, valades võitluse käigus pudeli sisuga üle nii oma abikaasa kui ka auto hinnalise polstri.

„Ei tilkagi enam,“ lausus ta, kui viskas tühja pudeli auto­aknast välja, kus see asfaltkattel kildudeks purunes.

„Tahan veel,“ sõnas mossis Tina.

Craig ei teinud temast väljagi ning surus gaasipedaalile. Mootor möirgas nagu metallist lõvi, kes saaki hoiatab. Tina vajus oma istmele.

Pärast veel paari möiret võttis auto kohalt. Samantha vedas tagaistmel ninaga õhku ja autosse voolanud õlle lehk saatis neid pikal, pikal teel tagasi Perthi.