Читать книгу Kokkupõrked - Imbi Neeme - Страница 6

Pärast matuseid avastasin, et mu perekonda polegi läheduses. Ootamatu vihm ajas kõik laiali ning ma kaotasin isa ja Celine’i kiiresti silmist. Nemad pidid mind majani sõidutama.

Leidsin varju suure puu all, kus oli ees rühm mulle tundmatuid inimesi. See, kuidas nad mu emast rääkisid, näitas selgelt, et nemad ei tundnud mind ka.

„Kallab nagu ämbrist sellele vanale lakkekrantsile,“ märkis üks kortsunud linase kuuega mees.

„Ma ei taipa, miks tema matmisega üldse vaeva nähti. Ta keha on kindlasti alkoholist nii läbi imbunud, et ei lagune kunagi,“ lisas teine mees.

Naised itsitasid, kuid siis märkas üks neist mind ja nügis teisi, sisistades sõna „tütar“.

„Te olete Nicole, eks?“ küsis keegi naistest ja nihkus minu poole. Tundsin viha tõusmas. „Te pidasite ilusa kõne. Me kõik tundsime teie ema juba koolist alates.“

„Kui kahju,“ ütles linase kuuega mees.

„Te kõnelesite matusetalitusel nii ilusasti,“ sõnas teine. „Tunnen teile kaasa.“

Käige kuradile oma kaastundega, mõtlesin ma. Noogutasin inimestele ja astusin puu kaitsva lehestiku alt välja, eelistades pigem märjaks saada, kui kuulata nende võltsi vada.

Läbi surnuaia jalutades imetlesin Perthi suvist vihma. Suured rasked tilgad langesid üksteisest nii kaugel, et tundus võimalik nende vahel kõndida ilma märjaks saamata.

Aga märjaks sain ikkagi.

Mulle meenus üks päev lapsepõlvest, mil me liiga kauaks randa jäime ja pärastlõunane meretuul meie silmadesse liiva piitsutas. India ookeani poolt oli torm tulemas ja silmapiiril sähvisid välgud. Samantha ja mina jooksime autosse varju, aga emme seisis kõrgel luidetel, imetledes merd ja tundes tormist rõõmu.

Ma jäin seisma ja vaatasin tagasi augu poole, kus lebas mu ema surnukeha.

Torm on lõpuks möödas, emme, mõtlesin ma.

Kui isa nägi, et ma nii märg olen, hüppas ta oma Lexus ES 350-st välja ja haaras pakiruumist vannilina.

„Tänan, issi,“ ütlesin ma.

Kuid rätik polnudki mulle, sellega kattis ta auto tagaistme.

Celine istus juhi kõrvalistmel ja oli ametis oma jumestuse värskendamisega tahavaatepeegli abil. „Pean uuesti näo pähe tegema,“ lausus ta heleda häälega, kui ronisin ettevaatlikult auto tagaistmele. „Kus su võluv prints siis on?“

„Jethro läks ees minema, et toitlustajatega tegeleda,“ vastasin ma ja püüdsin enda all olevat rätikut sirgemaks tõmmata.

„Ta on väga hoolitsev. Sa võid mind oma pulmas tänada, et teid kokku viisin.“

Surusin hambad kokku ja naeratasin viisakalt. Jethro ja mina olime õnnelikult koos olnud juba kümme aastat ning ikka püüdis Celine meid altari ette lükata, nagu oleksime aastas 1955.

„Loomulikult,“ sõnasin ma.

Iluvahendite kuhjast hoolimata paistis Celine’i nägu küljepeeglis kahvatu ja punsununa. Mulle meenus Samantha arvamus, et Celine püüab rasedaks jääda. Lõppude lõpuks võiski tal ju õigus olla.

„Valmis sain,“ kuulutas Celine ja pööras peegli tagasi juhi poole. Isa kohendas seda viivitamatult ja jätkas võimsate küljepeeglite sättimisega.

Sellise aegluse juures ei saa me ilmselt kunagi liikuma. Mul tekkis tungiv vajadus ennast koera kombel isa hinnalise istmepolstri peale kuivaks raputada.

„Kas see oli Meg, keda ma matustel nägin?“ küsis isa, jätkates samal ajal teiste peeglitega seotud nupukeste näperdamist.

„Jah,“ vastasin.

„Ma pole teda üle kolmekümne aasta näinud.“

„Kes on Meg?“ tundis Celine huvi, harjates nüüd pikkade otsustavate tõmmetega oma juukseid.

„Tina õde,“ vastas isa.

„Kas tema oli see, kes koledasti nuttis? See, kes sarnanes Tinaga, aga nägi, hm, palju noorem välja?“

„Nende vanusevahe on vaid kaks aastat, suudad sa uskuda.“

„Tõesti? Meg käib kindlasti sageli ilulõikustel.“

„Mainimata täiesti töökorras maksa,“ sekkusin ma ja kahetsesin öeldut samal hetkel. Tundus olevat liiga vara, et rääkida ema alkoholisõltuvusest. „Minu arvates oli kena, et tädi Meg tuli.“

Tõtt-öelda olin üllatunud, et ta oli matusteks Melbourne’ist siia lennanud, ta oli viimase kolme aastakümne jooksul ema vaevu näinud. Kuid tean oma kogemustest, et õed jäävad õdedeks, hoolimata ajast või pikast vahemaast. Tädil oli samavõrra õigus leinata nagu meil teistelgi.

„Tunnen sulle ema kaotuse puhul kaasa,“ lausus Celine. Naine oli ennast istmel pööranud ja ma sain kogu ta tähelepanu osa­­liseks. „Loomulikult kohtasin Tinat ainult mõne korra, kuid ma tean, et ta armastas sind ja Samanthat väga.“

Polnud just kuigi lohutav oma isa kolmanda naise suust kuulda, et mu surnud ema armastas mind, eriti kui öeldut saatis võimsate küljepeeglite tekitatud heli. Aga ma teadsin, et Celine oli siiras.

„Temaga ei olnud kerge suhelda,“ möönsin ma. Nägin, kuidas isa kergelt noogutas, võib-olla nõustumise märgiks. Või äkki vahtis ta ikka veel neid neetud peegleid.

Võttes arvesse, kui palju töö tõttu vastuvõttudel alkoholi tarbivaid joodikuid Tina peietel viibis, oli kavas pakkuda veidi ka seda hinnalist jooki. Kõikjal meie suures elutoas hoidsid inimesed peos tühje klaase, kiigates aeg-ajalt köögi poole.

„Mis jookidega toimub?“ sosistas Jethro mulle.

„Ma eeldan, et me mõlemad teame, mis või õigemini kes on jookide pakkumata jätmise taga.“

Jethro pööritas silmi. „Oleksin pidanud teadma. Tahad, et ajaksin asja korda?“

„Ei, ma teen seda ise.“

Ma vihkasin lahkarvamuste klaarimist, kuid polnud aus sundida Jethrot tegelema mu õe järjekordse lollusega. Suundusin köögi poole, tühi klaas käes, aga sattusin tädi Megi haardesse.

„Nicky,“ ütles ta, pigistades kõvasti mu käsivart, endal silmad punased ja pärani. „Kas me saame rääkida? On mõned asjad, mida mul on väga vaja sulle ja su õele öelda, enne kui homme tagasi Melbourne’i lendan.“

Teadsin, et pean temaga kõnelema, aga hetkel tuli mul üks ülesanne täita.

„Kindel see, tädi Meg,“ laususin ma, vabastades end tema haardest. „Kuid veidi hiljem, eks? Ma lihtsalt pean kõigepealt ühe asjaga tegelema.“

Köögis küsisin toitlustajalt, miks jooke välja ei valata.

„Teie õde käskis meil sellega mitte kiirustada,“ tunnistas ta arglikul pilgul. „Ta oli hirmul.“

Vaatasin avatud köögiuksest üle kokkutulnud inimeste Samantha suunas, kes mind ainiti silmitses, ja neelatasin.

„Jah, ta on hirmul,“ sõnasin ma, kui tõstsin oma tühja klaasi Samantha poole. Teadsin, et seda lahingut ma ei võida. Pöördusin taas toitlustaja poole. „Nüüd too mulle tassitäis viina. Otsekohe.“

Loomulikult on sellel suur eelis, kui peietel vähe alkoholi pakutakse, sest kõik külalised olid juba poole kaheksaks lahkunud, isegi tädi Meg, kes siis, kui teda uksest välja saadeti, käis ikka peale, et peab enne koju lendamist Samantha ja minuga rääkima.

„Ma helistan sulle hommikul, siis mõtleme midagi välja,“ ütlesin tädile ja patsutasin ta käsivart. Ma polnud selle naisega aastakümneid õieti midagi rääkinud, seega olin üsna kindel, et asi võib veel päevakese oodata.

Kui viimanegi külaline lahkunud oli, viskasin kingad jalast ja vajusin diivanile Samantha kõrvale, kes istus sirgelt, käed süles ja kingad ikka veel jalas.

Tükk aega istusime vaikuses. Oli esimene kord pärast ema surma, kui me omavahele jäime. Vältisin teda tahtlikult, ei teinud välja ta sõnumiga saadetud palvetest ega telefonikõnedest, mis kõik tulid liiga hilja, pärast ema lahkumist. Isegi nüüd suutsin tema siinolekut taluda vaid seetõttu, et mu kehas oli piisavalt viina leina summutamiseks.

Mõne aja möödudes sai mul vaikusest villand ja ma tõmbasin kohvilaua alt pusle välja.

„Hoidsin seda ajaks, mil peied möödas on,“ laususin ma, asetades mängu lauale. „See on üks ema omadest. Mõtlesin, et on kena teda sel moel austada.“

Ma ei lisanud, et olin kavatsenud seda kokku panna koos Jethroga. Mees hoidis ennast kuskil maja peal meist eemal. Ta ei kuulunud nende hulka, kes Samantha seltskonda nautisid.

„Oh taevake.“ Samantha silmitses karpi peaaegu varjamatu õudusega. „Kui see on üks Tina omadest, on kindlasti mõned tükid puudu.“

„Ja siis?“

„Pole erilist mõtet puslet kokku panema hakata, kui komplekt pole tervik.“

„Elu on ka nagu pusle, kus kõiki tükke ei ole,“ tuletasin õele meelde, kui karbilt kaane ära võtsin. „Ja me elame ikkagi sellist elu.“

„Mõnel meist kukub see paremini välja kui teistel.“

Ma ei vastanud. Hakkasin hoopis ääretükke eraldama, minu kõrval istuv Samantha vaatas aga igale poole mujale peale pusle.

„Ma pole seda fotot aastaid näinud,“ sõnas ta mõne minuti pärast. Ta pilk oli kinnitunud nurgakapil seisvale emast tehtud fotole, mida ümbritsesid punased roosid. Pilt oli tehtud 1968. aastal, kui ta kohtus meie isaga. „Ta näeb nii ilus välja.“

„See on kõige ilusam asi, mida sa aastakümnete jooksul ema kohta öelnud oled,“ ei saanud ma märkimata jätta. „Ma ei võta arvesse aega, kui sa teda mu neljakümnendal sünnipäeval kuradi mõrraks sõimasid.“

„Minu meelest teame me mõlemad, kelle süü see oli,“ lausus ta ja ajas huuled prunti.

„Nojah, ma tean, et sinu arvates oli kõik selle kuradi mõrra süü.“ Samal hetkel, kui sõnad üle mu huulte tulid, mõistsin, et sellise viinakoguse joomine oli olnud suur viga.

Samantha liigutas end toolis. „Ma ei taipa, miks sa ta üldse kutsusid,“ nähvas ta pirtsakalt.

Hakkasin jälle puslega tegelema ja andsin endast parima, et edasine vestlus lõpetada.

„On see uus?“ küsis Samantha, keskendudes kapile, mille peal foto seisis.

„Ei, me tõime selle siia kollasest toast. Tõeliselt palju kaaluv mööblitükk.“ Heitsin talle silmanurgast pilgu, enne kui lisasin: „Võiks öelda et sama kõva kui Pritikini küpsis.“

Olin lootnud näha õe näol naeratust, aga Samantha suutis vaid huuli kõverdada. Ilmatu hulk aastaid tagasi oli üks ta koolikaaslane toonud meile kuhja Pritikini küpsiseid. Ema oli ühte süüa proovinud ja hakkas sellest ajast nimetama kõiki kõvu asju Pritikini küpsisteks. Samantha ei pidanud seda kunagi naljaks, kuid mina leidsin alati, et see väljend ajab naerma.

„Jäta, Sam. Püüa näha elu helgemat poolt,“ laususin ma, nügides teda õrnalt küünarnukiga. „Said aru? Helgemat?“

Ulatasin avatud puslekarbi rahutegemise märgiks temale. Samantha naeratas napilt ja surutult.

„Olgu, ma aitan sind,“ ütles ta karpi vastu võttes. „Kas sul on plaati või puslematti, mida me kasutada saaksime?“

„Seesama laud sobib ka.“

„Aga kui pusle ära ei mahu?“

„Siis läheme teise salongi.“

Sama kiiresti, kui olin õe enda poole võitnud, kaotasin ta taas, meenutades talle, et elasin majas, milles on rohkem elutube kui üks. Ta surus oma huuled nii kõvasti kokku, et mulle näis, nagu vajuks kogu ta nägu sisse. Põhjusel, mida ma kunagi polnud mõistnud, oli tal tugev kinnisidee „Jethro miljonitest“. Sel moel meeldis Samanthale viidata mehe jõukusele. Ta ütles seda alati nii, nagu oleksin ma tahtlikult otsinud endale rikka elukaaslase, et õele ära teha.

Samantha näoilme püsis mõne sekundi muutumatuna, siis lõdvestus ootamatult. „Hakka ääretükke kokku panema,“ ütles ta mulle, olles täielikult karbile keskendunud. „Mina otsin need välja.“

Samal ajal, kui ma tükke ühendama hakkasin, viisid mõtted mind tagasi matusetalituse juurde ning ma taipasin, et Samantha polnud midagi mu ülistuskõne kohta öelnud.

„Mida sa mu kõnest arvasid?“ küsisin temalt. Tuline kurat, joodud viin muutis mind liiga julgeks. Tavaliselt oleksin ma viis aastat julgust kogunud, et sellise küsimusega lagedale tulla. Kui nii edasi läheb, pärin ma järgmiseks, mida põrgut ta ootas, kui ema kordagi haiglas vaatamas ei käinud.

„Su kõne oli kena,“ teatas Samantha kerge õlakehitusega, otsides hoolikalt õigeid tükke.

„Kena?“

„See oli hea.“

„Hea?“ Ma olin pahane. Olin veetnud kõnet kirjutades liiga palju tunde, et seda vaid „heaks“ peetaks.

„Jah, hea.“

„Kas sa arvad, et oleksid paremini hakkama saanud?“ küsisin õelt. „Tuleta meelde seda kõnet, mille sa pidasid mu kahekümne esimesel sünnipäeval.“

„Ma ei pidanud su kahekümne esimesel sünnipäeval mingit kõnet.“

„Sa tegid seda. Ütlesid väga labaselt, et meie kui õed oleme teineteise jaoks nagu turvavööd.“

„Ei öelnud. Ma ei ütleks midagi säärast.“

„Emme ja mina viskasime selle üle alati nalja, kui sind kohal polnud.“

„Ema ei olnud tookord isegi kohal.“

„Muidugi oli.“

„Ei, ei olnud,“ kordas Samantha kindlalt. „Mina peaksin ju teadma, sest koostasin külaliste nimekirja ja teda ma ei kutsunud.“

Olin kindel, et ema oli kohal olnud. Mäletasin seda hetke, kui ta istus Mount Lawleys koos minuga tagaaias armastajatele mõeldud pingil.

„Ja kuule,“ jätkas Samantha, „isegi kui ta oli seal ja isegi kui ma oleksin kõnet pidanud, ei oleks ema seda mäletanud, sel ajal oli ta peaaegu iga päev silmini täis.“

„Tegelikult on nii, Sam, et ta mäletas alati kõike,“ vastasin ma ja tundsin, kuidas viha mu kurku kraapis. Mind pahandas, kuidas õde ema alkoholilembusega alati liialdas, justkui joomine oleks olnud ainus asi, mida ta oma elus tegi. „Ta mäletas rohkem kui isa, kelle tähelepanu keskmes olid ta abikaasad.“

Ma teadsin, et kasutasin sõna „abikaasad“ nii, nagu oleks tal olnud kolmkümmend, mitte kolm naist. Teadsin ka, et Samantha üritas mind lõpetamata vaidlusse tagasi tõmmata.

„Vähemalt armastas ta oma abikaasasid. Tina armastas vaid pudelit,“ lausus ta, noppides puslekarbist järgmise tüki.

„Ja kes nüüd siin neetud mõrd on?“

„Sa oled purjus.“

„Ei ole. Olen „väsinud ja tundeline“. Täna matsime me oma ema.“

„Uskumatu, et sa purjus oled.“

Korraga tundsin väsimuse kogu raskust. Ja liigse viina mõju.

„Lõpetame mängu,“ sõnasin ma.

„Olgu.“ Samantha tõusis püsti ja hakkas tühje klaase kokku korjama. „Ei mängi siis.“

„Ja ära klaase ka korja. Toitlustajad tulevad hommikul tagasi ja koristavad. Me maksame neile selle eest kopsaka summa.“

„Lase mul oma asjadega tegeleda.“

„Seni, kuni sinu asjad ei kaasa jälle Jethro plaadikogu,“ ütlesin ma.

„Milline inimene paneb plaadid ritta selles järjekorras, millal ta need ostis,“ pomises Samantha.

„Näiteks selline, kes hindab oma mälestusi?“

Samantha ühmas „ahah“ ja jätkas klaaside korjamist. Jätsin pusle sinnapaika ja viskasin end kogu pikkuses diivanile siruli. Samantha jätkas koristamist.

„Nagu vanadel headel aegadel!“ hüüdsin ma, aga tema ei teinud minust väljagi.

Vaatasin veel kord ema fotot. Ta tumedad juuksed olid üles kammitud, nagu trotsinuks need gravitatsiooni, ta silmad olid selged ja nägu valgustas lai naeratus. Naine pildil oli täielikus vastuolus selle Tinaga, kes oli lamanud Mounti haiglas, kinnitatud aparaatide külge, ja kelle nahk oli päevavalguslampide all olnud kollane.

Milline raisatud elu.

Sulgesin taas silmad ja andsin väsimusele järele. Nagu joodud viinalegi.

„Hakkan koju minema.“

Samantha seisis minu ees, hoides käes keraamilist vaasi suure kimbu valgete liiliatega.

Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega möödunud oli. Kas mõned minutid või mõned päevad. Mingil põhjusel lamasin põrandal, diivanipadi pea all. Hämmeldunult vinnasin end tagasi diivanile.

„Sa kukkusid,“ teatas Samantha mulle jäigal ilmel. „Aga ei ärganud.“

„Olen üsna väsinud,“ laususin ma. „Ja tundeline, ära seda unusta.“

„Ei, ma polegi unustanud,“ ütles ta ja ma teadsin, et nii see on. Ta nookas käes oleva vaasi poole. „Kuulub see sulle?“

„Ma ei tea. Ilmselt küll,“ püüdsin mõistatada.

„Sa siis tõesti ei tea, kas see on sinu vaas või mitte?“ Samantha ei suutnud mind uskuda.

„Miks sa küsid? Teed köögikappides öiseid inventuure või?“ nähvasin vastu. „Vaas võidi tuua koos lilledega.“

Samantha tõmbas sügavalt hinge ja jätkas. „Ma viin need lilled koju, kui sul midagi selle vastu ei ole. Trentile meeldivad liiliad.“

Kuigi mu õde oli selle mehega üle kahekümne aasta abielus olnud, polnud mul aimugi, et Trent oli seda sorti mees, kes eelistas liiliaid teistele lilledele.

„Võta rohkem lilli, kui tahad. Neid on nii palju,“ laususin ma. „Tõesõna, mida me peaksime nii suure hulga neetud lilledega peale hakkama?“

„Ehk mõtled sellele järgmisel korral, kui ostad kellelegi teisele lilli,“ turtsus Samantha.

„Mida see peaks tähendama?“

„Tädi Meg helistas,“ teatas Samantha, tegemata mu küsimusest välja. „Ta tahab meiega enne lahkumist rääkida.“

Lasksin vestlusel jätkuda, kuigi soovisin endiselt teada, mis teda seoses minu ja lilledega vaevas. „Jah, ma tean. Võib-olla räägib meie kummituslik tädi viimaks, miks me teda üle kolmekümne aasta näinud pole.“

„Võib-olla. Ma ütlesin talle, et kohtume temaga homme keskpäeval Blue Duckis.“

„Keskpäeval? Kas sa ei võinud kõigepealt minuga nõu pidada? Mul võib midagi ees olla.“ Mul ei olnud midagi ees. Kooselu Jethroga oli muutnud mind elukutseliseks jõudeaega nautivaks prouaks, ja see tekitas Samanthas igikestvat vastikust.

„Millal sul üldse kunagi midagi kavas on?“ küsis ta.

Sulgesin lihtsalt silmad ja ootasin, kuni esiuks viimaks kinni prantsatas. Samal hetkel, kui see juhtus, taipasin ma, et kõigest hoolimata tunnen ma temast samamoodi puudust nagu nüüd emastki.

„On ta läinud?“

Ukseavast piilus Jethro.

„Jah, on küll.“

„Jumal tänatud,“ lausus mees ja astus sisse, käes pudel punast veini ja kaks klaasi. „Ma loodan, et ta seekord mu plaadikogu ei näppinud.“

„Ma keelasin selle ära.“

„Justkui ta su jutust hooliks,“ pomises Jethro. „Aga aitab Samanthast. Ma leian, et peaksime toosti ütlema.“ Mees valas veini klaasidesse ja ulatas ühe mulle. „Tina mälestuseks,“ sõnas ta, hoides klaasi kõrgel. „Ta põles heleda leegiga, kuid kustus liiga vara.“

„Tina mälestuseks.“

Kui me Jethroga klaase kokku lõime, märkasin, kuidas veinile langev valgus sellele särava kauni juveeli välimuse andis. Mürgiga polnud siin midagi ühist, kuigi Samantha seda alati väitis.

„Tina mälestuseks,“ ütlesin veel kord, tõstsin klaasi huultele ja jõin.

Tundsin, kuidas veini soojus läbis mu keha, ja mõtlesin, et ükskõik kui suur kogus veini ei too enam soojust mu ema kehasse. Ta lamab üksi surnuaias, pimedas augus. Pöördusin, et seda Jethrole öelda, kuid seda tehes tonksasin põlvega vastu puslekarbi serva ja kõik tükid paiskusid tuppa laiali.

Siis korraga purskusid mu silmist pisarad.