Читать книгу Argipäeva imed. Piiskop Philippe Jourdani lugu - Indrek Koff - Страница 3

Peda ametlik nimetus oli tol ajal Tallinna Pedagoogikaülikool. See võis olla millalgi 1998. aastal. Võib-olla ka 1997. Sõber Vahur, kes oli katoliku usku pöördudes ühe nime juurde saanud ja keda tuli nüüd hüüda Vahur-Pauliks, oli leidnud võimaluse üürida Peda võimla, pimeda ja koleda väikese spordisaali, mis on praeguseks arvatavasti korda tehtud ja tundmatuseni muutunud.

Üks kummaline seltskond käis seal korra nädalas korvpalli mängimas ja mul oli väga hea meel, et mindki kampa kutsuti. Üliõpilasi ei olnud seal palju, pakun, et umbes-täpselt kolm. Teist samapalju oli tuntud ja austamisväärilisi haritlasi: Lembit Peterson, Ülar Ploom, Mihhail Lotman, kõik kolm Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud. Ja peale nimetatute veel kaks välismaalasest preestrit, isa Xavi ja isa Philippe. Mäletan, et olin sellest kuuldes väga üllatunud. Et suured mõtlejad võivad noormeestega koos palliplatsil higistada, sellest sain veel kuidagimoodi aru, aga et ka preestrid sporti teevad, tundus väga iseäralik.

Nalja sai nende korvpallimängude ajal palju. Mäletan, see tegi meele heaks – et näe, on küll kõrge laubaga võimsad intellektuaalid, aga teevad nalja nagu meie, lihtsurelikudki. Tõsi, preestrid jäid sellest „naljaruumist” pisut välja – nad ei olnud ju veel teab kui kaua Eestis olnud ja naljast arusaamine on keeleõppe kõrgem pilotaaž. See-eest olid mõlemad väga tõsised spordimehed.

Neil kordadel seal hämaras saalis nägin, millise respektiga on võimalik ligimesse suhtuda. Ikkagi kõrgesti haritud inimesed, ei lasknud oma egodel isegi hasarti minnes teiste varvaste peal talluda. Võiduiha ei tõusnud kordagi mängurõõmust tähtsamaks. Võimalik muidugi, et see oli jumalameeste mõju meie kõigi üle.

Ülar Ploom meenutab, et kord tekkis tal kiusatus teha üks eksperiment. Mänguolukorras, naljaviluks surus ta isa Philippe’i oma jõulise kaitsemänguga platsilt välja, vastu seina. Selline ulakas katse, et näha, kuidas pihiisa reageerib. Aga mingit erilist reaktsiooni ei tulnud. Isa Philippe lihtsalt oli, samamoodi alandlik ja tagasihoidlik nagu ikka. Niisugune pisut piinlik ja kergelt totter olukord. Aga Ülar mäletab seda ikka veel, see oli talle tähtis tollal ja on siiamaani. See diskreetsuse tunnismärk.

Minule jäi isa Philippe’ist ennekõike meelde tema soe suhtlemisviis. Nüüd, palju aastaid hiljem seda raamatut kirjutades näen, et see on ikka alles.

Ma arvan, et ma kirjutasin selle raamatu soojuse pärast.

Landes’i departemang.