Читать книгу Argipäeva imed. Piiskop Philippe Jourdani lugu - Indrek Koff - Страница 4

Isa Philippe’i päritoluga seoses olen kuulnud eri versioone. Et üldiselt on ta küll prantslane, aga pärit Baskimaalt. Või et ta on prantslane jah, aga tegelikult rohkem ikkagi gaskoonlane. Kes Prantsusmaad ja isa Philippe’i põhjalikumalt tunneb, ütleb tema kodukohaks olevat Landes’i departemangu, kuhu piiskopi koduküla Labatut administratiivses mõttes tõepoolest kuulubki.

Aga kõigepealt võtame ette suuremad piirkonnad ja püüame selgeks saada, kumb siis õigem on: kas Baskimaa või Gaskoonia? Ja kas vastus ütleb midagi isa Philippe’i või hoopis kõneleja kohta?

Kes rõhutab Baskimaad, väljendab ehk poolehoidu selgelt eristuva väikerahva vastu, kelle elu pole šovinistlikul Prantsusmaal sugugi kerge olnud (eks meiegi saatus ole nende omaga teatavas mõttes kõrvutatav) ning kes kõneleb oma eriskummalist keelt, mis ei sarnane ühegi teisega, kuid mida mõni veidrikust keeleteadlane on ometi üritanud seostada soome-ugri keeleperega.

Kes toob esile Gaskooniat, reedab võib-olla alateadlikku sümpaatiat selle Prantsusmaa ametlikult maakaardilt kadunud ajaloolise maakonna vastu, kust on pärit paljude eestlaste lemmik Charles de Batz de Castelmore, laiemalt tuntud ka kui mõõgamees d’Artagnan. Uuemad põlvkonnad ei tea tollest tegelasest enam suurt midagi, aga praeguste lugemisealiste emade-isade põlvkonnas vist ei olnud palju neid, kes polnuks lugenud Dumas’ raamatut ja näinud ka Odessa filmistuudio kolmeosalist muusikafilmi – ja sellest piisab, et kõigi gaskoonlaste peale hea silmaga vaadata.

Kodukiriku kõrvalt avanev vaade Gave de Pau nimelisele jõele.

Kui hakata tõtt taga ajama, siis tuleb vist baski rahvus esimesena välistada. Baski keelt Labatutis¹ ega selle lähemas ümbruskonnas ju ei räägita. Samas ütleb isa Philippe, et rahvas on Baskimaal ja Gaskoonias üks ja seesama, ainult et räägitakse eri keeli. Baskid jäid truuks oma keelele, ülejäänud võtsid väga varakult üle ladina keele.

Olen kuulnud ka arvamust, et piiskop pidada olema mägede poeg. Sellegi võin isikliku kogemuse põhjal rahumeeli ümber lükata. Käisin seal ja nägin nii mõndagi, ennekõike muidugi inimesi, keda ma ju otsisingi, aga ka maju ja maastikke. Mägesid, uskuge mind, tuleb otsida pisut kaugemalt, Labatut asub õigupoolest üsna laugel maal. Muide, vanasti olevat karjased seal kandis liikunud kõrgete puukarkudega, millega suudeti läbida 15–20 kilomeetrit päevas. Aga abiks ei võetud neid mitte liikumise pärast, vaid peamiselt selleks, et tasasel maal kaugemale näha. Ei saa ju lasta karja laiali pudeneda!

Kui aga haldusjaotust pidi järge ajada, tuleb leppida teadmisega, et Jourdanide koduküla asub Landes’i departemangus, ja tundub, et õigupoolest just selle kaudu ennast peamiselt määratletaksegi. Departemang on nime saanud maastikuvormi järgi: „les landes” on midagi meie nõmmede sarnast. Nii et kui sealne elanik ütleb uhkusega: „Je suis un Landais”, siis kõlaks see otsetõlkes: „Ma olen nõmmekas.”

Koduaed.

Ja nõnda öeldes ajavad nad tõepoolest rinna kergelt kummi. Eks see ole ilus kant, rahulik ka. Aga mis peamine, neil on nende rahvuslik uhkus: foie gras. Võimalik, et järgmine või hiljemalt ülejärgmine põlvkond hakkab seda häbenema, maha vaikima, sest üleilmne surve on päris suur – aina enam nõutakse (ja tegelikult ju igati põhjendatult) loomade ja lindude inimlikku kohtlemist, mida selle hõrgutise tootmine muidugi ühestki küljest ei ole. Inimlikkusest on asi kaugel, pigem on tegu piinamisega, aga samas… võib ka väga hästi aru saada sealsest rahvast, kellele hanede ja partide nuumamine on aastasadu leiva lauale toonud. Neile on see argielu, enesestmõistetav ja tavaline.

Ja muidugi on „nõmmekatel” ka ragbi. Tõsi, uuemal ajal on hakatud ka vähesel määral jalgpalli mängima, aga seni ei ole see uus ja võõras spordiala suutnud veel esikohta üle võtta. Kui külas on ainult üks suurem spordiplats, siis on see muidugi mõista ragbiväljak. Ja vähemasti eelmisel sajandil oli kõigi poiste esimene spordiala ikka ragbi. Philippe’i emapoolne vanaisa, muide, mängis seda karmide meeste mängu väga hästi, jõudis välja päris kõrgele tasemele ja tuli 1920. aastatel koos Daxi meeskonnaga isegi Prantsusmaa noortemeistriks. Kui nii mõelda, siis on ehk päris hea, et tol ajal veel profisporti selle praegusel kujul ei tuntud, kes teab mis kiusatused oleksid võinud noore andeka mängija teele tekkida või kuhu oleks võinud teda kanda kuulsus ja suur raha. Ragbisõbrad oleksid võinud juurde võita ühe tšempioni, kes oleks neile pakkunud vägevat vaatemängu, aga samas oleks Labatut ilma jäänud heast puukingameistrist, toredast ja tagasihoidlikust külamehest.

Palehé.

Vanaisa kingavabrik.

Isa Philippe’i emapoolne suguvõsa, Nassiet’d, on Labatutis elanud „aegade algusest peale”, nii kaugele, kui perekonna mälu ulatub. Ja mõnesaja aasta taha see ikka ulatub.

Neil on külas koguni kaks maja: üks külakeskuses üsna kiriku kõrval, teine vahest paari kilomeetri jagu eemal.

Kui Philippe poisikene oli, elasid suuremas ja uhkemas „peamajas” vanaema-vanaisa, nüüd on see koduks onule ja tema abikaasale.

Jourdanide pere seadis ennast teises, väiksemas elumajas sisse pärast seda, kui Philippe’i sõjaväelasest isa erru läks ja neil tekkis võimalus paigale jääda.

Vanavanemad. Paljudele meist on nad olulised ja armsad – kui saatus on meile andnud nendega üldse kohtuda ja kui nad juhtuvad ka toredad inimesed olema. Philippe’i puhul just täpselt nii oligi.

Nad olid lihtsad inimesed, ehkki kuulusid samas siiski küla koorekihi hulka. Kui ütlen, et vanaisa oli puukingameister, siis võib sellest ehk jääda vale mulje. Ta ei nokitsenud oma kottasid üksi, kusagil pisikeses kambrikeses ja pirruvalgel, vaid ikka päris korralikus töökojas. Äri õitses koguni nõnda hästi, et XX sajandi kolmekümnendatel, neljakümnendatel aastatel kujunes töökojast tõeline vabrik, kus tegutses tippaegadel oma paarkümmend töölist. Puukingad olid tollal veel vaesema rahva põhilised jalavarjud, alles pärast II ilmasõda hakkas peale tulema kummitallaga kingi, mis olid tänu masstootmisele juba ka odavamad ning surusid kotad visa järjekindlusega turult välja. Tundub, et muudatus tuli ootamatult ja oli järsk, Labatuti töökojas leidub kotatoorikuid ja valmis paaregi veel tänase päevani, ehkki neid on palju laiali jagatud ja üksvahe üritas Philippe’i onu neid isegi kaminasse kütta (ehkki kaua see ei kestnud, sest tema naine ei suutnud seda pealt vaadata – no mismoodi sa ajad teiste inimeste kätetööd lihtsalt niisama ahju!).

Kotamanufaktuuri käigushoidmise kõrval peeti muidugi ka linde ja loomi – ja loomulikult, nagu igas peres, valmistati foie gras’d, mille tegemisest ka lapsed said osa võtta, kui juhtusid õigel ajal vanavanematel külas olema. Nuumamine, tõsi küll, ei ole lastetöö: iga 3 tunni tagant tuleb tõusta, linnule õli kurku valada, teda masseerida ja siis ka sööt kurgust alla ajada. Kõlab jubedalt, aga on maainimeste silmis, kes niimoodi aastasadu elatist teeninud, tavaline, argine töö. Laste osa saabus siis, kui linnud tapeti – nende osaks oli lindude „avamine”. Siis sai põnevusega vaadata, kas maks on kasvanud niisuguseks, nagu korraliku foie gras’ puhul tarvis – jälle kõlab hirmsalt, aga neile lastele oli see peaaegu sama eriline nagu jõulukinkide lahtipakkimine!

Külaskäigud vanaema-vanaisa juurde sarnanesid jõuludega ka selle poolest, et iga kord kinkis vanaema lastele riideid. Kusjuures need olid alati sinistes ja valgetes toonides. Vanaema oli väga usklik inimene ja tema silmis seostusid need värvid Lourdes’i neitsi Maarjaga. Vanaisale meeldisid need värvid samuti, aga teisel põhjusel – ta oli nimelt Bayonne’i ragbimeeskonna tuline poolehoidja ja õnneks kasutas ka tema lemmikklubi samu värve. Laste käest ei küsitud muidugi midagi, aga nähes, millise ilmega vanim kolmest poisist neid praegu meenutab, jääb mulje, et neilgi ei olnud uute sinivalgete riiete vastu midagi.

Vanaisa oli ka hea jutustaja. Küllap oli tal palju lugusid vanadest aegadest, seda kindlasti, aga peale selle oli tal tema Suur Seiklus, millest ta rääkis tihti ja pikalt ja suurima heameelega.

Too seiklus oli ühtlasi tema elu ainukene välismaareis: I maailmasõjas osalemiseks oli ta õnneks liiga noor, Verduni kaevikutesse teda kahurilihaks ei saadetud, kuid sõja viimastel kuudel teenis ta siiski aega mereväes ja osales Prantsuse laevastiku suures operatsioonis, mis viis ta kogunisti Krimmi välja. Prantsuse ja Inglise laevad käisid sealt päästmas Oktoobrirevolutsioonile jalgu jäänud Vene valgeid ja see oli kogemus, mis ei ununenud. Ta ütles hiljem korduvalt, et polnud kunagi varem näinud niisugust hirmu nagu Sevastoopolis laevadele pääsenud inimeste olekus ja pilgus. Ja üht-teist oli ta oma noore elu jooksul siiski näinud. Õnneks ei piirdunud tema Seiklus mitte ainult jubedustega, lastele ja lastelastele sai ta jutustada ka kõigest muust, mis oli sel pikal teekonnal silma hakanud – ja mehele, kes polnud kunagi kodukandist kaugel käinud ega käinud hiljemgi, hakkas sel kireval teekonnal silma nii mõndagi.

Vanaema ja vanaisa maja seisis ja seisab tegelikult praegugi peaaegu jõe ääres, aga lapselastele tähendas see ju lugematuid kalalkäike ja soojemate ilmadega ka ujumist! Kui aga neid lastelõbustusi polekski olnud, oleks Philippe’ile nende seltsis vist ikkagi meeldinud, sest oli lähedus, hea klapp. Õnnelikud inimesed.

Labatuti kindluskirikus peab valvet eestlastelegi kodune tornikukk.