Читать книгу Elu Võti - Inga Raitar - Страница 8

“Ma suren varsti. Mu silmad on palju näinud. Enne surma tahaks ma veelkord näha võimsaid tammesid Püha järve ääres, kus tuline madu sõi kaks linna ja pillas oma kolmanda pea enne laskumist Valtala rannas. Minu tee on olnud pikk ja sellel olen kogunud palju tarkust. Tarkuse emanda kaljude alla Kültepe rannal jätsin osa oma teadmistest, mida tooma olin tulnud. Dodona tammed ei võtnud neid enam vastu, Delosel ei nõutud enam meie püha vilja ega ruunisõnumeid. Asgardi pealik Odin leidis oma tõelise vere, temale õpetasin pühade märkide saladusi. Oh, kui ma oleks saanud koos temaga purjetada Ra-Rau jõele ja sealt tagasi Valtasse. Sõja kurjad tuuled tõid mind hoopis siia tuliste liivade maale, kust leidsin Päevapoja iidse saladuse. See, kes viib mu saladuse päiksepoja templisse Püha järve ääres, leiab mu aarde …”

“Vahepeal tulevad märgid, millest ma aru ei saa,” ohkas Lee papüüruslehte sülle pillates. “See tähendab, märke nagu teaksin, aga nad on mingis veidras kombinatsioonis, mis minu jaoks ei anna kokku mingit mõistuspärast kohanime ega sõna.”

Thor kissitas päikseprillidest hoolimata silmi. “Oled sa kindel, et neist ülejäänud märkidest just seda välja lugesid, või panid poole omalt poolt juurde, et põnevam oleks?”

Lee silmad sähvatasid. “Sa näid ikka veel arvavat, et tegu on mingi mänguga. Kuidas sa eile ütlesidki – Indiana Jones seelikus. Saad aru, see on siia papüürusele ruunikeeles kirjutatud ja ma ei usu siiamaani oma silmi. Tõepoolest, see ongi nagu filmis. See on uus lehekülg maailma ajaloos. Või kas just uus … ” Lee jäi mõttesse.

“Dodona on püha tammesalu või miski müütiline tammik Kreekas, ma olen seal käinud, kui me Kreekas olime. Delos on Delfi Kreekas, ma arvan,” pakkus Thor. “Mida aga need teised nimetused tähendasid?” päris ta. “Valtala rannast pole ma varem kuulnud ega ka Ra-Rau jõest. Kas need on kuskil Kreekas, Egiptuses või …”

“Eestis,” ütles Lee väga vaikselt enda ette vaadates. “Selles asja point ongi. Valtala ehk Valtia on esmaseid nimetusi meie kandile, millest on tulnud hilisem Baltia või praegune Baltikum. Ra-Rau on muistsete Läänemere rahvaste nimetus Volga jõele, kustkaudu käidi kauplemas Musta mere äärde ja selgub, et sealt kaugemalegi. Aga Püha järv ja kolme peaga tuline madu, kes sõi ära kaks linna, mis see võib olla?”

“Eestis … Mjaa, siis ma saan aru, miks sa seda teksti nii eriliseks pead.”

Thorile hakkas kohale jõudma, et see, millesse ta pooljuhuslikult sattunud oli, on tõepoolest maailma ajalugu. “Pühajärv on meil küll Otepää juures ja tammed on selle lähedal ka. Päris põlised ja muistsed. Aga ta räägib rannast. Otepää on rannast üsna kaugel.”

Thor ei saanud lahti mõttest, et ta on midagi väga sarnast Lee loetud tekstiga kusagil kuulnud, kuid talle ei meenunud, kus ja mis see olla võinuks. “Madudest, kes linnu söövad, ma küll kuulnud pole. Viikingilaevade ahtris oli maopea. Nemad – viikingid siis – sõid küll linnu ehk siis põletasid neid maatasa.”

“Viikingiaeg klassikalises mõistes on hilisem kui need lehed siin,” arutles Lee.

“Kust sa tead, kui vanad need lehed on?” küsis Thor uue üllatuse ootel.

“Ma arvan, et nad pärinevad kuskil 400.–700. aastast enne meie aega, täpsemalt ei julge praegu veel oletada,” arutles Lee pudedate servadega papüürustükki silmitsedes.

“Jõudsid vahepeal neid tükke salaja kusagil radioaktiivse süsiniku meetodil uurida?” Terve mõistus Thoris kahtles ikka veel kogu selles loos.

“Ei, see, millest ta kirjutab, paneb ise üsna täpselt ajaperioodi paika. Nii pluss-miinus kolmesaja aasta täpsusega. Kui oskaks ja jõuaks edasi lugeda, siis ehk dateeriks täpsemalt.”

“Mina küll ei saanud aru, et seal kirjas oleks miski ajale viidanud.”

“Ta mainib kaht sündmust, millest on ajaloos juttu olnud. Üks on Odini reis Asgardist põhja, mis eeldatavalt leidis aset umbes 500 aastat enne meie aega.”

“Odin oli viikingite ühesilmne peajumal, Asgard aga linn, kuhu sattusid vaprate sõdalaste hinged pärast tublit surma lahinguväljal ja kus nad siis said lõpuks ometi isu täis süüa, juua ja kakelda – vähemalt nii olen mina asjadest aru saanud.”

Kui Thor midagi vanavanematelt koos oma nimega saanud oli, siis oli see viikingiajaloo ja uskumuste tundmine. “Asgardist põhja minek pole üheski legendis minu arvates …”

“Odin oli viimaste uuringute põhjal Musta mere ääres muistses Sküütias elanud aaside suguharu šamaanivõimetega pealik, kes siis, kuskil viienda sajandi paiku enne meie aega toimunud suurte rahvasterändamiste aegu, kui Rooma impeeriumi eelkäijad kihutasid oma maalt välja etruskid ja kreeklaste ja pärslaste vallutused hakkasid laienema tema hõimu asualale, millegipärast emigreerus koos osa oma rahvaga Põhjalasse, täpsemalt Skandinaaviasse.”

“Kust sa seda võtad? Kelle uuringud need olid?” süttis Thoris soov kuidagigi Lee teadmistetulvale vastata. “Mingi järjekordne Erich von Däniken, kes arvab, et UFOd on kõik loonud, mis vähegi luua on andnud?”

Nüüd oli Lee kord muiata. “Sellest tahtis su nimekaim, kuulus maailmarändur Thor Heyerdhal enne oma surma filmi teha. Tema muudel teemadel tehtud uuringud ei anna küll voli teda mingiks von Dänikeniks pidada. Teine detail on veel, mis lubab selle kirjatüki aega määrata – kui ma õigesti aru saan, oli kirjutaja üks kuulsatest Hüperborea neitsitest, kelle käigud Kreekasse lõppesid väidetavalt Pärsia sõdade perioodil 500–400 aastat enne meie aega.”

“Neist neitsitest olen ma midagi kuulnud, see võis olla Kreeka reisil, kuid ma sain aru, et need olid mingid järjekordsed jumalannad, keda Kreekas on musttuhat.”

“Muistsed Kreeka ajaloolased kirjutavad Hüperborea neitsitest, kes tulid kusagilt äärmiselt kaugelt põhjast, tuues Apollole annetusena ohvriks uudsevilja. Ka saadetud Hüperborea kuulsate tarkade juurde nõu küsima, kui Delfi enda kuulsad oraaklid enam vastata ei osanud. Hüperborea asukoha üle on vaieldud, enamik arvab, et tegu oli kas keltide või mingite Skandinaavia hõimudega. Hüperborea neitsid austasid väidetavalt samu jumalaid, keda austati muistses Kreekas. Delfi lähedal on nelja Hüperborea neitsi hauad, kellest kaks olevat legendi järgi enne surma toonud ohvri sünnitusjumalannale.”

“Sünnitavad neitsid?” Thor turtsatas. “Järjest müstilisemaks läheb.”

“Ma usun, et pikal ja tol ajal mitte kõige ohutumal teekonnal võis neitsitega igasugu õnnetusi juhtuda, tolle aja barbaarseid kombeid arvestades. Seepärast lõpetasidki neitsid millalgi enne meie ajaarvamist oma retked Kreekasse ja ohvreid Hüperboreast hakati saatma ilma inimvahenduseta.”

“Tuvipostiga?”

“Ei.” Lee ei märganud isegi seda, et mees noris, nii hõivatud oli ta oma mõtetega. “Ohvrid pandi kokkulepitud kohas piirile, kust selle territooriumi asukad need järgmise piirini toimetasid ja nii edasi kuni Kreekani.”

Mees tajus naise süvenevat hämmingut, ent samas kindlat soovi mõistatus lõpuni harutada. Millegipärast mõjus Lee oma papüüruseribadega veenvalt. Kuigi järgmisel päeval pärast nende ühist kõrberetke ütles mõistus Thorile, et sõpradega rannas vedelemine ja õhtune ärijuttude taustaks viskijoomine oleks kindlam ja turvalisem puhkuseveetmise viis kui mingi poolsegase plikaga kõrbes tont teab mis muistsete märkide tagaajamine, istus ta ometi jälle kord Leega autos. Sõbrad olid teinud päris kahemõttelisi märkusi, kui ta teatas, et otsustas paariks päevaks omapäi Kairosse sõita. Thor ei vaevunud sellele pikemalt mõtlema. Tegu polnud sõpradega, kellega peale äri ja ühiste kord-aastas-puhkusereiside teda midagi väga erilist ühendanud oleks.

Seekord oli masinal juht, sest nii pikaks otsaks nagu Kairo ei soostunud ükski firma autot rentima. Ehk ongi parem, juhuks kui jälle mingi jama teel juhtuma peaks, mõtles Thor. Beduiiniürbis mees ümises midagi rooli taga, tema masin ei sisendanud küll erilist turvatunnet.

Lee ei paistnud beduiini üminat ega isegi Thori märkavatki ja uuris pingsalt papüüruslehti oma käes. Thor kasutas juhust ja uuris tüdrukut. Ümarad rinnad kerge suvepluusi kaeluses kiskusid kõigepealt pilgu endale. Päevitunud jalad, mida hele suveseelik väga ei katnud. Sügavkuldsed näole langevad jonnakad juuksed. Thor pidi tunnistama, et nähtu äratas huvi – mitte üksnes muistsete kirjamärkide vastu.