Читать книгу Minu Malta. Väike ja vägev - Ingrid Eomois - Страница 5

Kui 1999. aastal esimest korda Maltale saabusin, ei osanud aimatagi, et just sellest kivisest saarestikust keset Vahemerd saab minu kodu – esmapilgul pigem imestasin, kuidas inimesed aastatuhandeid sel kivilahmakal elada on soovinud.

Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus ja lugupidamine süvenesid kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui täitub kaheksateist aastat Maltale asumisest, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud.

Lapsena rääkis mulle Maltast ema, kel oli 1980ndate alguses võimalus turismigrupiga saart külastada. Aastaid hiljem töötas Maltal mitmel suvel minu õde ning tema lood iidsetest templitest, kindluslinnadest ja võimsatest ilutulestikest tekitasid uudishimu minuski.

Esimest korda saabusin Maltale reisiesindajana kolmeks kuuks. Sellesse perioodi mahtusid pikad tööpäevad eesti turiste teenindades, esimesed kokkupuuted selle maa aukartustäratava ajaloo ja kultuuriga ning armumine, mis sai hiljem otsustavaks elukoha valikul.

Aasta hiljem kolisin Maltale, kohver näpu otsas, optimistlikult ja ootusärevalt, kuid maad, selle kombeid ja inimesi siiski põhjalikult tundmata. Järgnesid tööotsingud ja magistriõpingud Malta ülikoolis. Algul arglikult, kuid kuude möödudes üha otsusekindlamalt ajasin oma juurekesi saare rünklikusse pinda. Visalt tulid edusammud malta keele õpingutel. Leidsin põneva ametikoha Briti Nõukogus, kus töötan direktorina praegugi. Peale teatrimagistriks saamist omandasin paar aastat hiljem magistrikraadi turunduses. Malta põnev ajalugu innustas mind ka giidiks õppima ja aastate jooksul on mul olnud heameel näidata Maltat paljudele Eestist tulijatele. Jõudumööda ning Eesti saatkonna innustusel ja toetusel püüan anda oma panuse ka eesti kultuuri tutvustamisse Maltal.

Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on Maltaaastad kinkinud mulle kalli pojakese ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Suuremeelselt on Malta end mulle avanud, et õpiksin armastama seda kaljust saarestikku ja tema helde hingega elanikke.

Selle eest olen Maltale tänulik.

Minu Malta pole tingimata igaühe Malta, vaid üks võimalus tõlgendada seda võluvat ja päikeselist saarestikku. Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust, ootamas reisilisi, kes seda hinnata oskavad. Loodan, et minu vaatenurk innustab edasi otsima ja avastama.

Valletta, Malta,

kevad 2017