Читать книгу Minu Malta. Väike ja vägev - Ingrid Eomois - Страница 7

Elu näib unisevõitu Mostas esmapilgul sama värvivaene kui Malta liivakivist kortermajad. Siiski, ajapikku avaldub kollaka koore alt värvikas sisu.

„Olemegi kodus!“

Olen 2000. aasta sügisel, umbes aastapäevad pärast Maltalt lahkumist mahuka kohvri ja suurte plaanidega jälle saarele saabunud. Seekordne tulemine on teistsugune: kui esimest korda tulin Maltale ainult paariks kuuks tööle, siis nüüd oleme otsustanud, et kolin siia „päriseks“. Arvame, et Malta kakskeelsus (malta keele kõrval on riigikeeleks ka inglise keel) teeb minu toimetuleku siin lihtsamaks kui Conradi sisseelamise ja töövõimalused Eestis. Eestis veedetud aasta jooksul lõpetasin pikaleveninud õpingud Tartu ülikoolis, et võõral maal alustades oleks vähemalt lõpudiplom trumbina taskus. Conrad omakorda on ostnud meile Mostas avara korteri, meie esimese ühise kodu.

Kohver potsatab ukse kõrvale ja ere pirn laes valgustab ilustamata minu uut kodu. Juurdlen, kas valgete lagedate seinte ja läikiva kahhelkivipõrandaga korter meenutab mulle rohkem haiglat või hiigelsuurt vannituba. Elutoast viib majasügavusse pikk kitsas koridor, kust pääseb magamistubadesse ja vannituppa. Ainsaks mööbliesemeks on elutoas uhkelt trooniv sinine diivanvoodi, otse laost, veel kilessegi pakitud. Järgnevate kuude vältel saab Sinisest Diivanist elu keskpunkt: siin magatakse, süüakse, vaadatakse televiisorit, õpitakse ja töötatakse. Ämma tellitud köök saabub paari kuu pärast, ükshaaval hakkab tilkuma ka tuttavatele üleliigseid mööblitükke. Selleks ajaks oleme oma kodu minimalistliku ruumilahendusega nii ära harjunud, et ei oskagi toolidest-kappidest enam puudust tunda.

Saabumisjärgsel hommikul otsustan ette võtta luureretke ümbruskonda, et selgitada välja, kas läheduses on parke, kus saaks veidikegi rohelust nautida. Nõmme mändide alt tulnuna igatsen looduse järele. Selleks ajaks tunnen Maltat juba piisavalt hästi, et teada, et metsatukast siin unistada ei tasu. Santa Margherita on Mostas üsna uus asula, esimesed majad ehitati siia vahest paar aastakümmet tagasi. Alles aastaid hiljem saan teada, et uus linnaosa on ehitatud pronksiaja asumi varemetele. Kuumust trotsides leian armsa kabeli suure aiaga, kuid paraku hoiab tabalukk väraval külastajad eemal. Mehed teavad kohalikus baaris rääkida, et kuna kabel on varisemisohtlik, ei lasta kedagi igaks juhuks ka aeda luusima.

Mosta uhkus ja peamine vaatamisväärsus on 19. sajandi kuppelkirik – Rotunda –, mis jääb minu uuest kodust nii kümneminutilise jalutuskäigu kaugusele. Pühakoja muljetavaldavat kuplit on juba kaugele näha: selle läbimõõt on veidi alla neljakümne meetri ja kuplit toetavad pea üheksa meetri paksused massiivsed seinad.

Selle Euroopa ühe suurima toestamata kuppelkiriku lugu teab Mostas iga lapski. Kirikut ehitasid rahapuudusel külaelanikud ise kahekümne seitsme aasta vältel siitsamast Mosta lähedalt kaevandatud kivist – loobuti nädalavahetustest ja pühadest, et külakiriku tasuta ehitamisel käed külge lüüa. Mostalased on oma kiriku üle õigusega väga uhked, on see ju nende endi esivanemate ehitatud.

Mosta kirikuga seostub ka lugu, mis kinnitab maltalaste vankumatut usku neitsi Maarjasse, kellele kirik on pühendatud. 1942. aasta aprillis pommitasid Mostat sakslased ja üks pomm kukkus ka kirikule, kus samal ajal viibis missal kolmsada inimest, peamiselt naised ja lapsed. Imede ime, pomm ei plahvatanud, kõik kirikusolijad pääsesid eluga ja tänasid selle eest jumalaema, kelle sekkumine maltalaste usu kohaselt pommi lõhkemise ära hoidis. Tänapäeval on pommi täpne koopia uudishimulikele vaatamiseks kirikus väljas.

Räägitakse, et lendur, kes Mosta kirikule pommi viskas, sai ise samas rünnakus surma, kuid tema kolleeg Felix Sauer pääses eluga. Katoliiklasena saatis teda aastaid süütunne kiriku hävitamise pärast. Kolmkümmend kolm aastat hiljem naasis Sauer turistina Maltale ja nägi oma imestuseks ja rõõmuks, et Rotunda on omal kohal, endises hiilguses.

Paari päeva pärast tuleb Conradi tuttav mulle appi kardinaid panema. Ikka näib veel ebareaalne, et selles kahhelkivi-kuningriigis ma nüüd elangi, tundub, et kõik toimub kellegi teisega ja olen pelgalt kõrvaltvaataja. Aknad saavad tihedad tüllkardinad ja paksud läbipaistmatud aknakatted. Kui aknad on kaetud, on toas justkui põhjamaine hämarik. Töö tehtud, üritan kardinaid eest tõmmata, et tuppa veidigi valgust lasta. Minu imestuseks on tüllkardinad otstest kinnitatud ja akna eest ära ei käigi.

„Ots on kinni jäänud, ole hea, aita mul see lahti teha,“ palun abilist.

„Miks? Neid kardinaid ei võeta kunagi eest, naabrid vaatavad ju muidu aknast sisse.“

Olen harjunud koduga, kus kardinaid ette ei tõmmata ja männipuud elamist uudishimulike pilkude eest varjavad. Õhtupoolikul kükitan rõdul ja vaatan üle kitsa tänava naabrite korterelamute aknaid. Kõikidel on kardinad siivsalt ees, justkui püüaksid nad säilitada viimast kaduvväikest privaatsustera. Maltal mõistan kiiresti, et kuna sel väikesel kaljutükil on elanikke rohkem, kui võimalik tundub, ei ole keegi siin kunagi üksinda. Isegi kui olla omapead kodus, aimab alati inimeste kohalolekut. Läbi seina kuuleb naabrite juttu ja televiisorit, tänaval putitab keegi mootorratast, garaažis kopsib keegi riiulit ehitada. Inimesed, igal pool inimesed. Maltal elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt üle 1500 inimese, mis teeb Maltast ühe tihedamalt asustatud paiga kogu maailmas. Eestis elab igal ruutkilomeetril inimesi keskmiselt üksnes kolmekümne kandis. Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.

Esimeste nädalate jooksul koguneb rohkem informatsiooni ka naabrite kohta. Kui Eestis on täiesti võimalik naabritest mitte välja teha ja viisakat distantsi hoida, siis Maltal liigub info kiiresti ja efektiivselt.

Vastaskorteris elab nägus vallaline kolmekümnendates mees. Naabrite arvates on asi kahtlane. Üksik meeshing korteris – miks tal naist ei ole? Miks ta vanemate juurest välja kolis? Äkki on gei (jumal hoidku!)? Selgub, et Alex – nii on naabri nimi – oli veel paar kuud tagasi „peaaegu naisemees“: pruut olemas ja pulmapäevgi määratud. Kihlatuga koos oli ostetud korter, kus Alex igal vabal momendil sisetöid tegi. Pruut armastas teda aga väga õpetamas käia. Ühel ilusal päeval sai Alexil oma tulevase naise näägutamisest kõrini, ta viskas pintsli nurka ja kõndis välja. Pulmad tühistati pruudi perekonna suurest halamisest hoolimata. Mõni aeg hiljem tutvus Alex noore särtsaka rumeenia neiuga, peagi peeti pulmad ja juba varsti oli noorpaaril tütreke.

Allkorrusel elab tüüpiline malta perekond: mees töötab, naine on kodune, kaks täiskasvanud last. Majaelanike koosolekul selgub, et pereisa ei oska lugeda ega kirjutada. See hämmastab mind sügavalt ja mõtlen, kuidas ta eluga hakkama saab. Perekonnaga pole meil palju kokkupuuteid, kuni nad otsustavad võtta maja taha väikesesse aiakesse-kivikarpi dalmaatsia koera. Varsti saab koer üllatuslikult terve pesakonna kutsikaid, kes niutsuvad päeval ja ööl. Kolm magamata ööd hiljem lähen naabritele ukse taha, et olukorda arutada. Selgub, et perepoeg läks kuu enne pulmi oma pruudiga tülli ja ühiselt võetud koer jäi vara jagades peigmehele ja toodi vanemate juurde. Ei teagi, mis noored lahku viis, aga pruudi ema käib külarahva rõõmuks nädalate kaupa naabrite akna all räuskamas. Loomakaitsesse mul siiski helistada pole vaja, paari nädala pärast viib perepoeg koerad oma uude elamisse.

Koeraomanike vastaskorteris elab noor perekond väikese pojaga. Päeval karjub lapse peale läbilõikavalt ema, kuid asjad lähevad päris hulluks, kui mees töölt koju saabub. Kogu maja teab nende pereprobleeme, mis põhiliselt seisnevad selles, et naine kulutavat liiga palju. Samuti ei meeldi mehele naise ema. Mul on naisest lausa kahju, kuna mees ei lase tal hetkekski unustada, kes peres raha teenib, ning iga kampsuni- ja vaasiost tuleb enne kooskõlastada. Trepikojas teda koos pojaga kohates püüan naise pilku vältida – kuidagi piinlik on talle otsa vaadata. Lõpuks läheb paar majarahva kergenduseks lahku ja korter leiab uued omanikud. Paari aasta möödudes näen naist juhuslikult raamatupoes, kus ta töötab müüjana. Vähemalt kuus kuud lapseootel, näib ta õnnelik ja rahulik.

Ümber nurga on pisike pood, kus käin igapäevaseid sisseoste tegemas. Pood avatakse juba kell kuus hommikul (mitte et mina kunagi sinna nii vara jõuaks), et pereemad saaksid enne hommikusöögiaega osta värsket leiba ja piima. Koduperenaisi jätkub poeriiulite vahele kogu päevaks. Nagu Eesti maapiirkondades, tullakse kauplusesse arutama päevasündmusi ja lihtsalt seltskonda otsima. Kui Malta peamiselt vanemate, pensioniealiste meeste kogunemiskoht on külabaar, kus klaasist teed või lahustuvat kohvi rüübatakse, kohtuvad naisterahvad kirikus, turul ja toidukaupluses. Iga kord, kui nina poodi pistan, jääb koduperenaiste armee korraga vait ja jälgib huviga, mida endale korvi sätin (ei tea, mida need venelased söövad?). Meie linnaosas ei ole ma ühtki teist välismaalasest elanikku näinud, seega on huvi ootuspärane. Teades, kui kiiresti Maltal uudised liiguvad, on kindlasti juba ka välja uuritud, et elan lausa patuelu – see tähendab, et jagan meesterahvaga korterit ilma abielutunnistuseta. Naiste ainitised pilgud, sosistamine ja kihistamine teevad mul olemise väga ebamugavaks, kuigi üritan ennast mitte segada lasta. Arvatavasti oleksin jalutanud paari kilomeetri kaugusel asuvasse teise poodi, kui poleks leidnud toetust ja julgustust poe armsalt müüjalt.

Tänaseni ei tea ma selle tüdruku nime: algul ei märganud pärida ja hiljem oli hea tuttava nime juba imelik küsida. Enamik inimesi ei peaks tütarlast arvatavasti ilusaks: varastes kahekümnendates, lühike, tugeva kehaehitusega, tumepruunid kõrvade taha lükatud juuksed, kahvatu aknearmidega nägu, pelglik ilme. Aga millised silmad – tumepruunid, tillukeste tumekollaste täpikestega, nagu väike tiiger! Kutsun tüdrukut endamisi Esmeraldaks, selles lihtsas müüjas on väärikust ja just tema lahke silmavaate ja naeratuse jõul lähen päevast päeva nurgapealsesse poodi tagasi.

Vahel vestleme pisut kassas, ta annab mulle nõu, millist kergitus- või maitseainet osta, kuidas üht või teist rooga valmistada. Olulised ei ole meie igapäevased vestlusteemad, vaid see, kui lahkelt tema tiigrisilmad mind vaatavad ning kui leebelt ja julgustavalt kõlab tema hääl. Hiljem läheb ta mehele samas poes töötavale lühikest kasvu, linnuluudega ja armsa nukunäoga poisile. Vahel taban ennast mõttelt, et kuidas minu sõbrakesel läheb – nüüdseks on tal juba kindlasti pisiperet ja vahest ei töötagi ta enam poes.

Ühel päeval, luban endale, pean auto Mostas kinni, astun poeuksest sisse ja ütlen tiigrisilmsele Esmeraldale aitäh, et ta oli neil esimestel nädalatel enese teadmata minu ainuke sõber.