Читать книгу Atlantise lähistel. Valik luuletusi - Иосиф Бродский - Страница 4

1

Suur Hektor nooltega on tapetud.

Ta hing sünktumedates vetes ujub,

kus põõsamühas pilved kustuvad

ja kaugelt kuuldub Andromache itku.

Nüüd Aias uitab õhtukurbuses

klaasselges ojas põlvedeni vees,

ent Hektorile järgi jookseb elu

ta avanenud silmist, sooja vett

on juba rinnuni, kui pimedusest

pilk põhjatu tal täitub põõsastikus

ning siis on vesi talle jälle vööni

ja raske mõõk veevoogudega kantult

kaob taamale

ja endaga viib kaasa Aiase.

2

G. P.

Ja jälle elame me väina ääres

ja rändavad taas pilved meie kohal

ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv

ja tolmupilv põiktänavatel maandub

ja värisevad tänavatel klaasid.

Tuhk meidki ükskord enda alla matab.

Ma tahaksin, et õnnetuse tund

mind tabaks äärelinna trammis

su majja suundumas,

ja sajandite pärast,

kui kaevatakse välja meie linn,

ma tahaksin, et leiaksid nad minu

su käte vahelt igavesest unest

ning tardununa uue tuha all.