Читать книгу Õde Veera - Ira Lember - Страница 6

Kogu hommikupooliku oli taevas kaetud tumedate rünkpilvedega. Tundus juba, et need pilved ei liigugi paigast, nad oleks kui Viie oru linna mägedele puhkama jäänud.

Pilvine taevas muutis halliks isegi suure ja valge Geislingeni linna haiglamaja ja selle palatid. Kus iga natukese aja tagant vaatas keegi akna poole: kas sajab juba?

Kuid arvatud vihma asemel lükkas äkitselt kellegi nähtamatu käsi vihmapilved laiali ja päike sai ikkagi võimu enda kätte. Kõik võib hetkega muutuda. Nagu elus eneses – kui midagi väga ootad, siis ta ei tule, tuleb aga midagi muud, ja kui oled ootamisest ära väsinud või valvsuse kaotanud, siis on see tulek juba jälle üllatus.

Ka see ilmamuutus tuli ootamatult. Päike kuldas oma kiirtega terve oru ja selles peituva Geislingeni linna koos tema punaste katustega majadega üle. Kõik muutus värskeks ja rõõmsaks. Ka valge haiglamaja suutis päike roosaks värvida, seda nii väljastpoolt kui ka tema valged seinad seest. Päikese võime on imetlusväärne.

Isegi haigla personal, kes hommikuti ikka tusasevõitu moega, muutus rõõmsamaks. Päike pani mornimadki naeratama. Päikesepaiste mõjus kõigile hästi.

Ainult range vanemõde ei lasknud sest ootamatust ilmamuutusest end lõdvemaks. Ta vaatas, nagu ikka, tõsisel pilgul oma alluvate rõõmsaid nägusid ja kontrollis nende töid ja tegemisi. Mitte midagi ei jäänud varjule tema kotkapilgu eest. Ta pilk ei jätnud rahule ka inventari: kas kõik on ikka piinlikult puhas? Kas päikesekiir ei paljastanud kuskil mõnd hooletut tolmuviirgu? Kõige kauem jäi vanemõe pilk peatuma ikkagi õde Veera peal. Tema juures otsis ta alati mõnda viga. Kuigi leidis seda üliharva. Aga ta ei saanud ikka veel täielikult usaldada õde, kes ei olnud sakslane.

Õde Veera aga arvas, et vanemõde ei salli teda ja see kurvastas teda. See kurvastas teda isegi väga.

Ja ta püüdis veelgi paremini oma kohustusi täita, ega nurisenud ka siis, kui tema peale pandi ka teiste kohustused. Aga ta ei saanud eales tunnustust. Ei väiksematki kiitust. Paremal juhul vanemõde lihtsalt noogutas peaga, mis pidi ütlema, et pole viga, töö sai tehtud. Õde Veera aga soovis enamat. Ta ju teadis, et andis endast parima ja miks seda siis ometi ei hinnatud?

Veera oli alati püüdnud kõike perfektselt teha, olgu käsil töö või õppimine. Ta oli lapsest saati perfektsionist ja küllap selles peitus ka piisake auahnust. Ta õppis koolis hästi ja oli harjunud heade hinnetega. Ja kui ta siis teises või kolmandas klassis sai loodusloo töö eest hindeks neli miinus, puhkes ta otse südantlõhestavalt nutma ega lakanud enne, kui õpetaja oma käega kustutas kummiga selle nutma ajava miinuse number nelja tagant ära. Suuremaks saades naeris ta isegi seda meenutades. Ja naeris ka temast kolm aastat noorem õde Irja, kelle meelest oli isegi neli miinus hea hinne. Selline vahe oli neil kahel õel, kes aga väga teineteist hoidsid.

Õde Veera oli selles haiglakorpuses varsti juba kolm aastat töötanud. Tal oli heameel, et ta selle töökoha sai, kuigi arvas siis, et kõik on vaid ajutine. Ta lootis kogu aeg, et saab varsti ehk üle minna Eesti linnakusse, eestlaste ambulatooriumisse, kuid seal ei olnud ikka veel vabu kohti. Ja teine lootus, see kõige suurem lootus, mis iga pagulase südames kui tuli hõõgus, see oli kojumineku lootus, Eestimaale tagasimineku lootus. See lootus ei kuhtunud kunagi, see põles kui igavene tuli, ükskõik kas lõõmava leegina või teinekord vaid virvatulukesena.

Kolme aasta jooksul oli Veera selle haigla igas osakonnas töötanud. Ta püüdis ka selles positiivset näha. Kuigi ta tundis, et teda oleks nagu meelega ühest osakonnast teise jooksutatud. Kuid erinevad osakonnad andsid erinevaid kogemusi, mis oli talle kindlasti kasuks tulnud. Vastupidiselt vanemõele, austas teda mitu head arsti, kes ei olnud kiidusõnadega kitsid. Kuid see külvas omakorda kadedust sakslastest ametiõdede hulgas, kes niikuinii võõramaalasele ülevalt alla vaatasid. Aga sellega tuli leppida, see oli ju pagulase saatus. Pagulasele vaatasid põliselanikud ikkagi ülevalt alla. Ja kuigi nad seda otse ei öelnud, jäi pagulane sakslaste silmis ikkagi põlatud välismaalaseks.

Rõõmustav ja jõuduandev oli aga patsientide suhtumine. Nad hindasid õde Veerat ja nii mõnigi hoidis tema käest kauem kinni, ega raatsinud lahti lasta. Aga ka Veera sai oma haigetelt lohutust. Tihti mõtles ta mõnda vanemat naist hooldades, et kuis käib praegu tema oma mamma käsi ja kas ta üldse ongi enam elavate kirjas? Kord, kui Veera oli eelmisel ööl painava unenäo näinud, ei läinud see unenägu ka hommikul meelest ja ta pruunid silmad valgusid iseenesest pisaraid täis. „Mis teil mureks on, mu laps?” küsis siis vana naine, kelle voodi juures ta parajasti oli.

Ja Veera rääkis siis oma unenäost, rääkis kui oma lähedasele sugulasele. Tal oli tarvis südant puistada ja tal oli heatahtlik kuulaja.

Veera oli unes näinud, et jõudis lõpuks Eestisse tagasi. Ja muidugi ruttas ta kohe oma isakoju Nõmmele. Aga seal majas ei olnud enam kedagi tuttavat. Võõrad inimesed ei teadnud midagi tema kodustest. Pealegi tundusid nad kõik nii vaenulikud. Veera aga ei jätnud järele, ta otsis oma omakseid, käis tuba toa järel läbi, aga kuskil ei kedagi. Siis laskus ta keldrisse ja seal, rõskes ja pimedas urkas istus ta ema ühe aseme peal. Kui muutunud ta oli, tal olid salkus hallid juuksed silmade peal, ta oli osavõtmatu ega tundnud oma tütart äragi. Veeral oli nii valus teda vaadata, ega suutnud seal unenäos teda ikkagi aidata... Veera ei olnud oma ema eales sellisena näinud. Tema ema, keda vaid mammaks hüüti, oli alati hoolitsetud ja kammitud juustega ja kui oli kuskile välja minek, siis tegi ta kuumade tangidega endale ise soengu pähe. Selles unenäos oli tema mamma aga salkus juustega, ta oli vaevatud näoga, ja miks ta seal keldris oli? Veera oli sellest unenäost nutuga üles ärganud ja nuttis ka nüüd, kui seda tollele vanale naisele jutustas. „Võib-olla suri mu mamma just sel samal ööl?” ütles Veera nüüd välja selle, mis teda terve päev painanud oli.

Aga nüüd oskas tema patsient omakorda oma põetajat lohutada. Ta oskas seletada, et inimene näeb unes just seda, mille pärast muretseb ja mida alateadvuses kardab. Nüüd paitas haige omakorda põetaja kätt ja suutis teda lohutada. Ja Veera rahuneski. Ta oli tänulik.

Veera oli tänulik, et patsiendid temast hoolisid, see oli ühele halastajaõele ju parim tänu.

Patsiendid armastasid teda rohkem kui teisi halastajaõdesid, kuigi teised olid ju enamasti nende kaasmaalased, sakslased. Veera ei teinud vahet rahvustel. Ta oli halastajaõde, kui ilus sõna, ja ta tegi oma tööd halastusega. Sakslased ei kutsunud õdesid halastajaõdedeks, kuigi ka neil on samasugune sõna – barmherzige –, nemad kutsusid neid lihtsalt „õeks” või siis „haiglaõeks – krankenpfegern – ühtmoodi, olgu nende töö siis haiglas või ambulatooriumis.

Õde Veera armastas oma elukutset. Ta oli lapsest saadik tahtnud just halastajaõeks saada. Ja kuigi ta vanemad kahtlesid selles, mis teda tookord vägagi solvanud oli, sai tema unistus ikkagi teoks. Nüüd tagantjärele mõeldes, ei imestanud ta üldse enam vanemate kahtluse üle, ta oleks nende asemel täpselt samuti käitunud. Mis halastajaõde see on, kes ei kannata verd vaadata ja minestab? oli ta mamma talle öelnud. Ja mitte üksnes siis, Veera minestas ka vereproovi andes, ja tema järel ka tema noorem õde. (Viimane aga ei tahtnud halastajaõeks saada.) Küll ma sellest üle saan! kinnitas aga Veera alalõpmata, rohkem vist iseendale kui teistele. Kuid see ei olnud sugugi lihtne. Iga kord, kui keegi lähedane sõrme lõikas või mõni laps põlve katki kukkus, ruttas Veera küll esimesena appi, ent enne, kui abi sai anda, muutus ta ise lubivalgeks ja hoopis teistel tuli tema eest hoolt kanda. Mis parata, kui Veera ei kannatanud verd vaadata. Veera koges, et teist inimest ravida ei olnud nii lihtne nagu mängukaru või nukkude tohterdamine. Inimeste valutavaid haavu siduda oli ju hoopis midagi muud kui mängukaru katkise käpa kinni õmblemine, kelle katkisest käpast ei tilkunud välja punast verd, vaid heledat saepuru. Toona, lapsena, ei mõelnud ta, et päris haiglas halastajaõena abi anda oli ka hoopis midagi muud kui haigla mängimine, mida sai lapsepõlves väga palju tehtud. Enamasti suviti mõnel vihmasel päeval, kui vihm ei lasknud õues ega rannas mängida, hakati tihti haiglamängu mängima. Kõik toad kujutati siis haiglapalatiteks ja nii omad kui naabri lapsed olid ses haigla lavastuses tegevad. Iga laps tahtis muidugi arst olla, kuid selle rolli haarasid suuremad tugevama õigusega endale. Veera ei tahtnudki arst olla, temale sobis just halastajaõe amet. Ja see jäigi temale, nii et tal ei olnud vajagi haiget mängida, mis selle mängu juures kõige igavamaks rolliks kujunes ja mida teised lapsed pidid ikkagi järjekorras tegema. Toona, sügaval rahuajal, etendasid nad enamasti sõjaväelaatsaretti. Miks küll? Kas oli see tingitud vanemate juttudest Esimesest maailmasõjast, mis ju lastele põnev paistis, või tundsid lapsed oma alateadvuses seda uut sõda juba ette… Ei möödunud ju kümmet aastatki, kui mitmed neist samadest mängukaaslastest olid ise juba sõjamehed ja rindeõed. Hea mängukaaslane onupoeg Harri langeski Sinimägedes kodumaad kaitstes.

Kuis ja millal see vere kartus ikkagi üle läks? ei meenunud Veerale enam. Ju läks kõik tasapisi. Ju muutus ta tasapisi tugevamaks. Ta ei mäletanud, et oleks minestanud õdede koolis rohkem kui teisedki. Ka praktika ajal mitte. Siis tegi ta ise juba patsientidele süsti ja võttis ka verd.

Ja peale kooli lõpetamist suunati ta ju Haapsalu sõjaväelaatsaretti, kus tuli iga päev väga palju verd näha. Ja ta ei varisenud kokku, isegi mitte raskete operatsioonide juures. Ta oli juures ja assisteeris arste, kui noortel meestel jalg või käsi amputeeriti. Ta ei varisenud kokku. Ja kui ta sellest oma kodus rääkis, küsis Irja: „Kuidas sa ometi suutsid? Kas sul ei tulnud kordagi minestus peale?” „Ei tulnud,” vastas Veera, „mul oli neist noortest meestest kohutavalt kahju ja ainukene mõte oli, kuis ma saaksin nende valu vähendada.”

Siin, Švaabimaa haiglas, oli ta samuti raskete operatsioonide juures pidanud olema, ja polnud kordagi ära nõrkenud. Ta ei kujutanud ette, mis vastasel korral oleks temaga juhtunud. Kord üks noor haiglaõde minestas ja sai pärast seda vanemõelt kõva peapesu. Olgugi, et ta oli sakslanna.

Veera armastas oma tööd ja kutsumust, kuigi mitmed kolleegid olid tema suhtes üleolevad. Peaasi, et patsiendid teda armastasid. Ja polnud harv nähtus, et mõni haige tõrjus teised õed eemale ja nõudis oma voodi juurde vaid õde Veerat. Ja seal polnud ju midagi imestada, sest Veera hoolitses haigete eest ühtviisi hellalt ja oskas ka kõige lootusetumale haigele veidike lootust anda. Ka kõige pahuramale, nõudvamale ja virisevale haigele ei näidanud ta eales oma tüdimust välja. Ka mitte selja taga. Tema kutse-eetika ja ka südametunnistus ei lubanud seda. See, mis on halastajaõele lubamatu, kinnistus temasse juba praktika ajal. Siis kuulis ta, kuis üks õde tuli tüdinenud näoga palatist ja kurtes oma kaaslastele ühe kiusliku ja eriti nõudliku haige üle, siunas otse südamepõhjast: „Küll, kurat, tüütab ära!” Aga tema õnnetuseks tuli samal ajal tagantruumist vanemõde välja, kes ei aktsepteerinud mingit vabandust, vaid laskis vaese siunaja päevapealt lahti.

Sealsamas haiglas sai Veeragi samalt vanemõelt oma esimese peapesu kätte. Üks paaripäevane beebi oli surnud. Ja vanemõde käskis beebi surnukeha morgi viia. Veera aga polnud veel kunagi surnut puudutanud. Ta seisis seal siis liikumatult, ega julgenud last sülle võtta. Kui vanemõde nägi, et praktikant ei täida tema käsku, pahandas ta: „Võtke juba laps sülle ja viige ära!” Ja kui Veera ikka veel ei suutnud käsku täita, ütles vanemõde ultimaatumi: „Kui teie mu käsku ei täida, võite kindel olla, et teie stažeerimine on lõplikult läbi kukkunud!” Ja Veera palus tasa Jumalalt jõudu, et ta sellega hakkama saaks ja saigi. Ta mässis lapse teki sisse ja püüdis ette kujutada, et kannab elavat last. Nii jõudis ta õuele. Ees oli aga noorele tütarlapsele teinegi katsumus. Tuli minna surnukuuri. Seal aga oli teisigi surnukehi. Veera kartis nii surma kui surnuid. Nii seisis ta surnukuuri ees, surnud laps süles ja nuttis. Üle läve aga minna ei julgenud. Seal ju lamasid veel teisedki surnud, kui palju neid oli, võis ainult arvata.

Siis tuli abi sealt, kust ei osanud oodata. Haigla kojamees märkas noorukest halastajaõde, pambuke süles, morgi ukse taga seismas. Elukogenud vana mees sai aru, miks tütarlaps ust ei taha avada. Ta mõistis seda, mida vanemõde ei tahtnud mõista või keeldus mõistmast. Ja nad panid kahekesi koos siis surnud lapsukese veel ainsale vabale lautsile. Veera tundis, et oli ennast ületanud. Kuid ega ta veel päriselt surnute hirmust ei vabanenud, sinnani läks veel aastaid.

Aga nii siis kui ka siin, Geislingeni haiglas, tõotas ta, et kui kunagi ise on vanemõde, ta ei kahelnud, et selleks ta tulevikus ju saab, siis ei käitu ta iialgi kõrgilt, vaid püüab noori ja algajaid mõista ja igati toetada.

„Õde Veera, tulge ambulantsi, seal on mitu inimest kaitsesüste ootamas!” tuli vanemõde palatisse, kus Veera ühe haigevoodi juures seisis.

„Armas Veerake, ärge minge veel minu juurest ära!” halises haige.

„Mis kaebusi teil on?” küsis vanemõde haigelt, näidates samal ajal käega Veerale, et mingu ometi rutem.

Iga selline vahejuhtum vähendas Veera plusspunkte vanemõe silmis.

Veera läks tiidsal sammul ambulantsi, kus tõepoolest oli juba järjekord.

„Palun, kes on järgmine?” küsis ta.

Ja kui patsient tema juurde tuli, ei uskunud ta kohe oma silmigi.

„On see võimalik?”

„Veera! Oled see tõesti sina?”

Veera ei uskunud ikka veel oma silmi. Seal seisis Edith, tema kooliõde Prantsuse lütseumist, tema noorema õe Irja klassiõde ja sõbranna.

„On see võimalik!”

See üllatav kohtumine oli taas üks päiksekiir ses uduses hommikus.

Nad tervitasid ja kallistasid.

„Kuidas sa ometi siia sattusid?”

„Ma elan juba neli aastat Geislingenis!”

„Mina ka!”

„Kuidas me siis ometi enne pole kokku trehvanud?”

Ju sellepärast, et mõlemad töötasid väljaspool eestlaste kogukonda. Aga et nad isegi mõnel pühapäeval kirikus ei kohtunud, või kuskil mujal oma vabal ajal, kas siis seltskondlikul üritusel, tänaval, või Jahnhalle's, kus eestlased oma koosolekuid ja pidusid pidasid ja kus laulsid mitmed eesti koorid, see oli küll ime. Ent Geislingenis elas ju ligi viis tuhat elanikku ja nii võis nende hulgas ka hea tuttav ja sõber märkamatuks jääda.

Küll tahaks kõigest rääkida, tahaks küsida ja ise jutustada. Kuid Veera oli tööpostil ja tal ei olnud selleks aega. Pealegi oli ambulantsi poole peale juba ka vanemõde jõudnud, kelle valvas silm nägi, et patsient oli oma kaitsesüstid juba saanud.

Edithil oli aga loomupärane anne vanematele inimestele meeldida ja ta oskas õiget taktikat. Nüüdki naeratas ta vanemõele ja ütles vabandavalt, et hoiab Veerat veel mõned minutid kinni. Ja Veerale meenus, et kui teised kooliõed nende kodus käisid, siis piirdusid nad vanemate ees vaid viisaka niksu ja „tere” ütlemisega, misjärel kähku mindi noorte tuppa, mida toona küll lastetoaks nimetati. Edith aga vestles vanematega pikemalt, nii et Irja teda isegi käisetpidi teise tuppa tiris, et too ometi nende ühist väärtuslikku aega vanemate inimeste peale ära ei kulutaks. See meenus nüüd Veerale, ja meenus ka see, et tema vanematele oli Edith alati meeldinud. Aga ka nemad meeldisid Edithile. Ja Edith rääkis heldinult nii mitmestki juhusest, kui ta oli ootamatult nende uksest sisse astunud ja mammal oli söögilaud juba kaetud ning igale pereliikmele lihatükk (mida ju haruharva õnnestus saada) taldrikule pandud, siis lõikas mamma kiiresti igast tükist osa külalise taldrikule. Edith ütles, et see näitas, kui armastatud ta nende peres oli olnud. Ja kuigi Edith oli olnud rohkem ikka Irja sõbratar, tundus Veera praegu Saksamaal talle sama lähedasena kui Irja. Niisamuti ka Edith Veerale.

„Ma kandsin ju sinu leerikleiti!” meenutas Edith taas heldinult, „mitte igaüks poleks raatsinud oma ilusat kleiti laenata, aga sina ise pakkusid seda mulle, kui kuulsid, et mul ei ole, millega leeri õnnistusele minna!”

„Mitte sina üksi ei kandnud seda,” ütles Veera, „minu leerikleit aitas paljusid sõpru hädast välja. Tänu mammale, kes õigel ajal, siis, kui poed veel riideid täis olid, varus mulle leerikleidi riide.”

Kuna vanemõde seisis juba nende kõrval ja kuulis noorte elavat vestlust, mille sisust ta aga aru ei saanud, tõlkis Edith talle leerikleidi saaga ära. Ja nüüd kohtusid nad siin juhuslikult, see on ju ime, või juhus, kes teab? Ehk on kõigil juhustel oma seaduspärasus? Kui eestlaste ambulantsis poleks see vastav seerum otsa lõppenud, siis poleks Edith siia haiglasse tulnud ja siis nad polekski Veeraga, kes laenas talle oma leerikleidi, kohtunud. Edith ei jätnud ka nimetamata, et teda leeritas tema enda armas onu, kes siinsamas Geislingeniski leeritunde läbi viib ja kes on ju eestlaste lemmikpastor praost Hinno. „Kindlasti teate ju teda?” Ja vanemõde mitte üksnes ei teadnud, vaid pidas praost Hinnost ka väga lugu.

Ta oli ju nende haiglaski, kui oma pastor haige oli, jumalateenistust pidanud ja ka mõnele surijale viimset armulauda andnud. Ta ei ütelnud iialgi ära, kui kunagi tema abi vajati.

Edith aina rääkis ja küsis. Ja Veera vastas ning küsis omakorda.

Neil oli nii palju rääkida. Nad polnud ju neli aastat teineteist näinud. Nüüd tahtsid nad ometi teada, mis ühe ja teisega juhtunud oli, nii lõpmata palju oleks jutustada... Ja mitte ainult seda, mis viimase nelja aasta jooksul juhtunud oli, nii tore oli ka endisi aegu ja juhtumisi meenutada. Need meenutused olid nagu palsam katki tehtud hingele ja tõid hetkeks kauge kodumaa siia mägedevahelisse Saksamaa orgu, paotasid hetkeks koduukse. Neil mõlemal olid ju kodud ja omaksed maha jäänud. Veeral nii ema, isa kui õed ja vend. Edith oli küll emaga koos, aga ei teadnud midagi oma venna saatusest, kes oli sõdinud Saksa Wehrmachti ridades venelaste vastu, ega ka isast mitte, keda koos teiste Eesti ohvitseridega neljakümne esimesel aastal Värska sõjaväelaagrist Venemaale küüditati. See mure omaste pärast oli mõlemal ühine ja lähendas neid veelgi.

Miks nad alles nüüd pidid kohtuma? Nüüd, kus Edith juba sõiduärevuses, sest ta pidi juba paari päeva pärast Inglismaale emigreeruma.

Kuna ülemõde ikka veel kuuldekaugusel seisis, siis tõlkis Edith talle sedagi.

Ja Veera imestuseks vanemõde mitte üksnes ei naeratanud heatahtlikult, vaid ütles lahkelt, ilma et noored seda küsinud oleks, et tal pole midagi selle vastu, kui vastleitud kooliõed siinsamas kõrvaltoas veidi omakeskis juttu puhuksid. Küll teine haiglaõde saab niikaua üksi ka hakkama.

Selle lahke loa võtsid mõlemad tänuga vastu.

Ja siis nad jutustasid kiiruga ja kartes, et aeg kohe-kohe otsa saab.

Edith oli üks päev enne Tallinnast lahkumist käinud veel Nõmmel Irja juures. Nii teadis ta Veera kodustest rohkem kui Veera. „Ma kutsusin veel Irjat meiega kaasa,” rääkis Edith, „aga tema ütles, et olite kõik otsustanud kodumaale jääda. Et ka sina olid seda kinnitanud, kui viimane kord kodus käisid.”

„Jah,” vastas Veera, „siis ma olingi selles kindel. Me ju kõik lootsime, et kuigi punavägi jõuab Eestisse, tuleb abi varem või hiljem. Nii me lootsime, et juhtub nagu neljakümne esimesel aastal, kui sakslased punased välja ajasid. Aga siis jõudsid Haapsalusse kuuldused, milliseid jäledusi see punavägi kõik olevat teinud, et armu ei saa ükski Wehrmachti sõdur ja kõik saksa hospidali õed vägistatakse ära...”

„Sa tegid õigesti,” nentis Edith, „sa ei tohtinud venelaste kätte jääda. Jumal tänatud, et minema pääsesid! See julmus, mida nad Berliini naistega tegid... see pani kividki kisendama. Mu süda tilgub verd, kui sellele ainult mõelda. Aga räägime muust... Jutusta, palun, edasi!”

„Jah,” meenutas Veera, „Tallinn oli juba venelaste käes. Ja siis, kui oli juba kindel, et nad ka Haapsalusse jõuavad, oli kuulda, et nad on juba paarikümne kilomeetri kaugusel, siis me ei julgenud enam sinna jääda. Mõtlesime Naimaga, sa tunned teda ju küll, me saime temaga juba õdede koolis sõbrannadeks ja sealtpeale oleme kogu aeg koos olnud, et põgeneme koos Rootsi ja tahtsime mõnele paadile saada, kuid oli juba liiga hilja, paate enam ei läinudki. Nii siis läksime ikkagi sakslastega koos laevale, mis esialgu vaid Saaremaale viis, ja seal oli jälle lootus, et ehk ei peagi kodumaalt lahkuma, ehk lüüakse venelased enne tagasi. Aga see oli naiivne lootus, kõik läks ju vastupidi… Saaremaalgi töötasime hospidalis, kuid venelased tungisid ikka edasi ning siis evakueerisime Saksamaale. Sealt algas meie põgenemistee…”