Читать книгу Õde Veera - Ira Lember - Страница 7

Enne kui Veera ja Naima Geislingenis endale kodu leidsid, oli nende pagulaselu juba peaaegu aasta kestnud ja rännuteedel olid nad ehk seitse pastlapaari juba ära kulutada jõudnud.

Saksamaal oli sõjaolukorrale vaatamata kõik hästi organiseeritud, mida tuli ka saksa täpsusega täita. Juba laevalt Saksamaa pinnale astudes tundsid sa hoolitsust, Punase Risti töötajad kostitasid tulijaid sooja supiga.

Põgenikelaagrid pidid veel ootama, kuna halastajaõdedel olid Berliinis ette nähtud paarikuised täienduskursused. Kursuste lõpetamise järel tuli selga tõmmata saksa õdedevorm, millele eestlased muidugi sini-must-valge embleemi käisele õmblesid, et massist eralduda ja kaasmaalastele nähtav olla. Neli eestlasest õde, kes sama laevaga Saksamaale jõudsid, saadeti Hamburgi lähedale väiksesse linna nimega Bergedorf. Haigla asus laiali mitmes majas. Kõige suurema maja pööningkorrus oli kohandatud eluruumideks, mis nüüd said eestlaste ajutiseks koduks. Tööd jätkus palju, aga keegi neist ei kartnud ju tööd. Ja eestlannad pälvisid arstide lugupidamise. See käis aga sakslastest õdede au pihta, kes suhtusid eestlastesse üleolevalt, ja mõni isegi vihkavalt. Ülemõde koguni keelas eestlastel omavahel eesti keeles rääkimise, põhjendades seda sellega, et sakslannad võivad arvata, et neid räägitakse taga. Sellest süüst ei olnud eestlannad loomulikult priid.

Rinne jõudis aina lähemale, haavatuid toodi kogu aeg juurde. Tööd oli väga palju. Igaöised õhurünnakud ja magamatus kurnasid. Vaevalt jõudsid varjendist oma tuppa ja silmad kinni panna, kui juba kostis uus häire. Kuid kõigele vaatamata jäid neli õde oma töö ja elukohaga rahule ja lootsid otse sinisilmselt, et see jääbki nende töö- ja elukohaks kuni Eesti vabanemiseni. Ent see kõik kestis vaid mõned kuud. Siis tuli oma töökohad üle anda uutele õdede kursuse lõpetajatele.

Paar kuud ühes ja teises põgenikelaagris, kus ei jõudnud veel kodunedagi, kui juba tuli edasi rännata. Venelased olid Saksamaa pinnale jõudnud ja nende eest tuli edasi põgeneda. Põgenikelaagreid oli palju, mitmed ka ülerahvastatud. Kuid kedagi ei lükatud tagasi. Aaleni laagris anti eesti neidudele vähemalt võimalus oma kätega väljaehitamata ruumi uus tuba ehitada. Ja seda nad ka suure entusiasmiga tegidki, tassisid raskeid laudu, ehitasid ja meisterdasid. Kui aga tuba valmis sai, ei jõutud sinna sissegi kolida, kui saabus käsk, et laager kuulub likvideerimisele. Sõja lõppedes hakati igal pool laagreid vähendama.

Ei aidanud midagi, tuli ikka edasi rännata, järgmisesse laagrisse ja need rännakud ei olnud sugugi kerged. Juhtus sedagi, et peale mitmepäevast vintsutust uude laagrisse jõudes selgus, et ka see laager oli likvideeritud. Ent siingi oli abiks sakslaste tohutult hea organiseeritus ja täpsus, anti uut informatsiooni ja ka toidupajuk kaasa, et järgmisesse punkti jõuda.

Kuigi rännutee viis kodumaast aina kaugemale, oli eesmärk vaid üks – mitte venelaste kätte jääda. Hirm andis jõudu edasi rännata.

Ühtäkki said nad ahvatleva teate, et Švaabimaal väikeses Geislingeni linnas on moodustatud eesti pagulaste laager. See asus Ameerika tsoonis, mis kuuldavasti parem kui inglaste tsoonis asuvad laagrid. Nii tuli rännata lõuna poole, et jõuda Ameerika tsooni. ja kuigi teekond oli vaid kolmsada kilomeetrit pikk, vältas see siiski viis ööpäeva. Aga jõudes lõpuks Ameerika tsooni, kohtuti veel mõnegi eestlasega, keda ühiselt siis veoautole upitati, mille juhiks hiiglaslik neeger, kes neid Geislingeni linna sõidutas. Juhile valmistas erilist lõbu mägisel teel ja ohtlikes kurvides ootamatult gaasi juurde anda, nii et kastis olevad noored naisterahvad kiljusid ja ühest äärest teise veeresid. See oli temapoolne nali, ja kohale jõudes ulatas ta valurahaks igaühele paki närimiskummit, must nägu endal laia ja sõbralikku naeru täis.

Mäed, mis tõusid oru põhjast püstjana üles, tundusid eestlastele müstiliselt kõrgetena. Munamäega võrreldes olidki nad mitu korda kõrgemad, kuigi olid ühed madalamad Alpide Juura mäestikus. Loodus oli nii ilus, et pani esmapilgul lausa ahhetama.

Enne neid oli sinna jõudnud veel kaks eestlasest halastajaõde, kellega ühes laevas sai Saksamaale sõidetud, esimeses töökohas koos töötatud ja kellega teed vahepeal lahku olid läinud.

Kuna Geislingeni linn asus viie oru vahel, siis kutsuti teda ka Viie oru linnaks.

Ja see Viie oru linn tundus nüüd seitsmenda taevana. Juba sellepärast, et siin oli nii palju eestlasi, mitte vähem kui mõnes Eestimaa väikelinnas.

See oli Veera ja Naima suur ja ühine unistus, kui oleks ometi selline paik, kus elaks palju eestlasi koos ja koos ootaksid nad siis aega, et kodumaale tagasi pöörduda. Ja nüüd korraga nende suur unistus täituski. Vähemalt selle suure unistuse esimene pool.

Geislingenis ei majutatud põgenikke enam barakkidesse, kus paiksed olid vaid lutikad ja rahvusvahelised põgenikud vaheldusid teistega, ja kus omaks võisid pidada vaid puunari. Siin anti eestlaste hallata kenad ja hoolitsetud punaste katustega majad, millest nii mõndagi võis villaks nimetada. Polnud ka imestada, sest eestlaste kasutada anti just linna jõukamad linnaosad.

Need kenad majad, mida Ameerika okupatsioonivõimud eestlaste kasutada andsid, kuulusid natsisakslastele. Okupatsioonivõim andis neile väljakolimiseks aega vaid paar päeva. Ses suhtes võtsid nad sakslastelt endilt eeskuju, niisamuti aeti sõjahakul poolakad oma kodudest välja, kes pidid toona baltisakslastele ruumi tegema. Nüüd tehti sedasama tagasi. Ja keegi neist väljaaetavatest ei protesteerinud. Kuidas nad saidki? Neil polnud selleks seadust ega tõde, ei olnud kellelegi tugineda ega kellelegi kaevata, nende riigile polnud jäetud vähimaidki õigusi... Saksamaa oli ju sõda alustanud ja sõja kaotanud riik, tingimusteta kapituleerunud riik, nad pidid vaikides käsku täitma.

See teadmine, et sakslased oma kodudest välja aeti, pisendas muidugi eestlaste rõõmu end ise võõras kodus sisse seada. Õieti polnud vaja end sisse seadagi. Siin oli kõik juba ees olemas. Mööbel, sööginõud, kõik, mis eluks vajalik. Keldrites isegi moosipurgid ja teisedki hoidised. Sakslastel oli lubatud kaasa võtta vaid riideesemeid. Kuid võimude teadmata käisid nii mitmed veel hiljem oma kraami ära viimas. Ükski eestlane ei takistanud neil seda teha. Aga sellegipoolest vaatasid nad eestlasi vaenulikult. Nende meelest olid nad ikkagi sissetungijad. Kuigi eestlastel polnud ju teisi valikuid.

Seda eestlaste linnakut juhtis UNRA – Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsus, mis allus omakorda Ameerika sõjaväelisele okupatsioonivõimule.

Kaks tuttavat halastajaõde Liivi ja Marta olid end juba sisse seadnud kenas villas, mis asus mäkke lookleval tänaval. Ja kuna seal oli veel üks väike tuba vaba, said nende naabriteks Veera ja Naima.

Kõige tähtsam oli siiski teadmine, et oldi Ameerika okupatsioonitsoonis, Ameerika sõjaväe kaitse all. Ja kuigi ameeriklased ei takistanud laagrit külastada ka nõukogude ohvitseridel, kelle sihiks oli eestlasi veenda ja pehmeks rääkida, et nad „koju” tagasi pöörduks, kusjuures nõukogude võim lubas neid selles aidata ja toetada, nad ütlesid, et ärge ometi kartke, teiega „ei juhtu mitte midagi halba”, ei saadud kedagi väevõimuga ära viia. Vähemalt Geislingenist mitte. Mõnes laagris oli venelaste propaganda isegi vilja kandud, ja oli nostalgilisi kaasaminejaid ja oli ka neid, kes veel viimasel minutil ümber mõtlesid ning venelaste staabist viimasel hetkel jooksu panid.

Selleks ajaks, kui Veera ja Naima Gesilingeni elanikeks said, olid siin loodud ka Eesti institutsioonid, kuigi UNRAle alluvad. Aga eestlased oskasid organiseeruda, siin oli igas eluvaldkonnas haritud inimesi, ka endisi valitsus- ja parlamendiliikmeid, juriste, meedikuid, kultuuritegelasi, neil oli teadmisi, ja mis peamine, nad tahtsid midagi teha ja luua. Õige pea tegutses siin eesti kool, sest noored pidid haridust saama ja kvalifitseeritud õppejõude siin jagus. Varsti töötas ka eestlaste tehnikum ja rahvaülikool. Kirikus toimusid igal nädalavahetusel eestikeelsed jumalateenistused. Siin oli väike eestlaste ambulatoorium ja paar ravipunkti. Oli ka moodustatud oma politsei. Kõigi nende tarbeks võeti taas sakslaste käest ära mitmed ühiskondlikud hooned. Ei puudunud muidugi spordiväljakud ja loomulikult ka saun ning kohvik.

Kui esialgu toimus ka pagulaste toitlustamine ühiselt, siis muutus see peagi, anti välja toidutalongid ja iga pere hakkas nagu muistegi ise enda eest hoolitsema. Juba see muutis elu kodusemaks.

Liivi töötas siis juba ühe eestlasest eraarsti praksises. Martal oli hea töökoht eestlaste haiglas ja kuna seal veel üks koht vabanes, sai Naima selle endale. Veerale seal kohta enam ei jätkunud. Ta sai algul ühte väiksesse ravipunkti abiõeks, ent peagi selgus, et kaks õde ei leidnud seal rakendust. Nii hakkas Veera maad kuulama ja ei läinud kaua aega, kui ta leidiski uue töökoha. See oli taas sakslaste haiglas, kus ta sai ka rohkem oma õpitud teadmisi rakendada ja ka palk oli suurem. Nii viis Veera tee igal hommikul orust mäkke haiglasse ja peale tööd alla orgu tagasi. Ikka üles ja alla, otsekui tema eluteegi.