Читать книгу Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja - Irene Zimmermann - Страница 4

1. peatükk

Korraga oli ta kohal. Nii-öelda selgest taevast. Kusjuures taevas oli küll kõike muud kui selge. Silmapiiril rippusid madalad pilved, kuulda oli tuhmi mürinat, lühidalt: paistis tulevat üks kena väike koleilm. Kusjuures polnud seegi veel selge, kas see tõesti kena ja väike tuleb. Pigem vastupidi, kui Oskar õigesti hinnata oskas.

„Proua Edison?” hüüatas ta üllatunult ja jäi kitsal kruusateel seisma.

Ta oli pea õlgade vahele tõmmanud ja vidutas uskmatult silmi. Kas see oli tõesti tema inglise keele õpetaja, kes seisis seal maja ukse ees? Muidugi, see oli proua Edison, kuid ta nägi hoopis teistmoodi välja kui koolis. Võib-olla põhjustasid seda prillid? Pikad punased juuksed? Või raskest tumerohelisest kangast vanamoodne kleit? Hõbedane pross krae juures? Põgusalt meenus Oskarile, mida oli Marlen – tema ema – rääkinud ülemöödunud nädalal pärast lastevanemate koosolekut: mõned inimesed tõesti väitsid, et uus inglise keele õpetaja olevat tegelikult nõid.

„Miks nii hilja?” Õpetaja astus sammu Oskari poole ja silmitses teda.

Oskar pilgutas närviliselt silmi. Kas proua Edison ajas ta kellegagi segi? Seda oli ennegi juhtunud, sest ta oli silmatorkamatu õpilane, kes vaevalt mõnele õpetajale meelde jäi.

„Miks nii hilja?” kordas proua Edison, kuna Oskar ikka vaikis. Ta astus veel lähemale.

„Vabandage,” sai Oskar suust ja langetas silmad, „ma arvan, et te ajate mind kellegagi segi.”

Kõige parema meelega oleks ta pööranud ringi, jooksnud minema, nii ruttu kui võimalik, aga kuna nüüd kostis alt järve poolt hääli – pilkavaid hääli, mis valjusti ja võidukalt huilgasid: „Oskar Püksipissija, täna saame su kätte, meie käest sa ei pääse!” –, jäi ta siiski seisma. See tegi ju sama välja: kas ta satub nõia kätte või saab Gnacki-gängilt peksa. Nii ja naa on ebameeldiv. Ta hingas sügavalt sisse. „Mina olen Oskar Schneider 7b klassist,” ütles ta. Seda võis küll vaevu kuulda, kuna samal hetkel tekitas üks reaktiivlennuk ülehelipaugu.

Õpetaja vaatas taevasse. „Pole paha,” pomises ta tunnustavalt, „seda peaks isegi oskama. Aga nüüd sinu juurde,” lisas ta ja ütles, nagu oleks osanud Oskari mõtteid lugeda: „Tule sisse. Otsus on ammugi tehtud. Ja jäta meelde: mina olen miss Edison. Muidu peaksin ma kahjuks ...”

Kuldses raamis ümarate klaasidega prillid olid tal libisenud ninaotsale, kust need nimetissõrme energilise tõukega tagasi lükati, nii nagu Marlen ka tegi. See rahustas Oskarit, vähemalt natuke, ja pealegi oli kergendus see, et miss Edison jättis lõpetamata lause sellest, mida ta muidu peaks tegema. Oskar ei tahtnud eriti koledate asjade kohta nii täpselt kuulda. Need juhtuvad millalgi, seda teadis ta oma kogemuste põhjal, aga oli parem eelnevalt nende peale mitte nii palju mõelda.

„Said sa aru?” hüüatas õpetaja.

Oskar võpatas. Just nii oli möiranud Gunnar, tema võõrasisa, kui läinud esmaspäeval talle kõrvakiilu andis. See oli olnud päris tugev ja isegi Marlen leidis, et nii ärgu Gunnar enam iial tehku, muidu võib endale uue elukoha otsida.

„Jah, muidugi, vabandust,” kogeles Oskar ja tõstis silmad.

Alles nüüd märkas ta, et majauks õpetaja selja taga oli paokil, ning püüdis majja sisse kiigata. Kõik, mida ta nägi, oli lõputult pikk koridor, üleni tumedast puidust tahveldisega kaetud, hägune laelamp valgustas seda nõrgalt. Jube, leidis Oskar.

Võib-olla oleks siiski parem lasta end Gnacki-gängi poolt töödelda kui igaveseks ajaks siia nõiamajja kaduda. Seda, et proua Edison, ei, miss Edison, parandas ta ennast, elab nõiamajas – seda oli ta samuti juba kuulnud. Igaüks teadis seda. Või vähemasti uskus teadvat, sest senimaani polnud küll kedagi, kes oleks seda kindlasti teadnud. Kui ehk välja arvata härra Pankratz, postiljon. Kuid temalgi polnud õnnestunud heita kasvõi ainsatki pilku majakese sisse. Ta oli seda küll juba korduvalt üritanud, kuid too nõid, nagu temagi naist kutsus, oli halastamatu. „Post läheb kirjakasti ja teie ise kerige põrgusse,” oli too talle järele hüüdnud, kui ta tahtis uudishimust varahommikul köögiaknast sisse piiluda. Nii võib küll ainult nõid sõimata, oli härra Pankratz nördinud, kui andis Oskari kätte Gunnarile mõeldud paki. „Et selline naine üldse tohib õpetajana töötada,” oli ta veel lisanud.

See oli toimunud mõne päeva eest. Siis polnud Oskar veel aimanud, et ta satub keset metsa õpetajaga silmitsi. Ja kuigi ta küll päriselt nõidadesse ei uskunud – need tegutsesid vaid muinasjuttudes ja tema oli selleks ilmselgelt liiga vana –, oli tal siiski kõhe tunne. Sest muinasjutud olid üks asi. Teine oli see, et tema ees seisis miss Edison, kelles oli korraga tõepoolest midagi nõialikku ja kes hoidis ikka veel ta jopest kinni.

Vahepeal olid Gnackid ohtlikult lähedale jõudnud, kõige ees Tobias Gnack, kes oli eilegi luuranud, kui Oskar pidi Gunnari koeraga jalutama minema. Kusjuures see polnud isegi mitte korralik jalutuskäik. Ta oli üksnes jooksnud Batmaniga lähima puuni, et mops saaks seal jalga tõsta. Nõme lugu oli see, et seal ootas juba Tobias, Gnacki-gängi vanim, näol vastik irve, kuna taas kord oli ta Oskari üle kavaldanud.

„Tule kaasa! Või vajad sa mingit erilist küllakutset?” küsis miss Edison kannatamatult. „Aga palun, võid ka siia välja jääda, kui see sulle rohkem meeldib.” Ta pööras nii kiiresti ringi, et ta juuksed lendlesid.

„Ei-ei, ma juba tulen!” hüüdis Oskar talle järele.

Talle oli meenunud, millega Tobias oli eelmisel õhtul ähvardanud: kui sa kaasa ei tee, siis satud tõelise jama sisse. Ta oli seda „tõelist” täpsemalt kirjeldanud, kuid Oskaril õnnestus kõrvad sulgeda – oskus, mida ta oli pingsalt harjutanud ja mis oli tema meelest vägagi abiks. Nii ei teadnud ta küll, mille Tobias sedapuhku välja oli mõelnud, kuid selge see: mingi lõbu ei saanud see kindlasti olla.

Veel üks kiire pilk üle õla – kruusatee lõpus oli Tobias Gnack välja ilmunud ja põrnitses teda, Tobiase selja taga olid nooremad vennad Fynn ja Steve, kelle huilgamine kõlas veel võidukamalt kui muidu –, siis seisiski Oskar juba esikus. Tuhmi mütsuga vajus raske puust uks tema taga lukku.

„Jope võid sinna riputada!” osutas miss Edison nagile ja naeratas sõbralikult. „Muide, külalisi on rohkemgi.”

Otsides tohutult üle kuhjatud nagis vaba konksu, vaatas Oskar salamahti ringi. Madala laega esik oli tumeda puittahveldisega, seinal hirvesarved ja linnutopised, silmad liikumatud ja nokad laiali aetud. Oskar neelatas. See siin nägi täiesti ühemõtteliselt nõiamaja moodi välja, igal juhul täiesti teistmoodi kui kodune kolmetoaline korter kunagi paremaid aegu näinud tornmaja üheteistkümnendal korrusel.

Miss Edison avas vahepeal esiku lõpus asuva ukse. Ta viipas kutsuvalt ja põrandalauad nagisesid Oskari jalgade all, samal ajal kui õpetaja käsi plaksutas ja elutuppa hüüdis: „Meil on siin veel üks hiline külaline!”

Häältesumin ruumis vaikis silmapilguks ja kõik pead pöördusid Oskari poole. Talle paistis, otsekui oleksid naised, kes istusid seal ümmarguse laua ääres, tee ja küpsetised ees, tunnustavalt noogutanud, ja tundus, et keegi pomises tema nime. Aga see ei saanud nii olla. Keegi siin ei võinud teda tunda. Kuid miks ta küll mõtles, et on seda seltskonda laua ääres juba kuskil näinud?

„Noh? Mida sa sooviksid?” küsis miss Edison ja osutas hõbedasele koogiliuale keset lauda. „Ingveriküpsiseid? Pirnimuffineid? Või piparkooke?”

Piparkooke? Oskar hammustas alahuulde. Talle meenus piparkoogimaja, mille Marlen oli talle mullu jõuludeks ostnud. See tahab, et ma kohe prooviksin, oli Gunnar teatanud ja murdnud endale kõige suurema piparkoogi maja küljest.

„Mida siis?” küsis miss Edison. „Kõigest natuke?”

Kuna Oskar ikka veel ei vastanud, asetas ta naeratades ja teiste tasase pomina saatel taldrikule ingveriküpsiseid ja kaks muffinit. Valgest suhkruglasuurist mustriga piparkoogi pani ta põiki kuhja peale.

„Aitäh,” ütles Oskar ja võttis istet ainsal vabal toolil musta karvase peleriiniga paksu naise kõrval. Too otsis kogu aeg midagi oma käekotist ja vestles samal ajal oma lauanaabriga. Olgugi et Oskar pingutas, ei suutnud ta mõista ühtki sõna sellest, mida ümberringi räägiti.

Mõnda aega ta lihtsalt istus ja sõi. Kõigepealt sõi ta ära muffinid, siis ingveriküpsised ning vaatas ikka ja jälle arglikult ringi. Ruum, mille seinad olid samuti tahveldatud nagu esik, oli vanaaegset mööblit täis. Peaaegu näis nii, nagu oleks mõni kolimisauto oma koorma siia lihtsalt maha pannud: must klaver seisis kümnete sahtlitega kummuti kõrval, edasi kolme uksega kapp ja kõrgete jalgadega sinise kattega sohva, mille vastu toetus kullatud pildiraam.

Oskar mõtiskles parajasti, mis võis olla sohva alt paistvas hõbedaste lukkudega kulunud nahkkohvris, kui toauks avanes. Ja kohe seepeale taas sulgus. Milles põhimõtteliselt polnud ju midagi imelikku. Ainult et polnud näha kedagi, kes oleks selle avanud ja taas sulgenud. Mitte kedagi! Ja ka mingit tuulepuhangut polnud tunda. Kuidas olekski see võimalik olnud? Kõik aknad olid ju suletud. Oskaril käis judin üle kere. Talle tundus, nagu oleks vaimu käsi ust liigutanud.

„Ma arvan, et nüüd on aeg meie külaliselt väikest teenet paluda,” kuulis ta miss Edisoni ütlevat.

Õpetaja istus tema vastas kõrges tugitoolis, mis oli kaetud rohelise sametiga, ning ta hääl kõlas väga sõbralikult. Aga see Oskarit juba ei eksita. Kui Gunnar oli Marleni ja tema juurde elama tulnud, rääkis ta algul ka sellise tooniga. Umbusklikult tõstis Oskar pilgu taldrikult.

„Siin!” Miss Edison lükkas raske küünlalühtri lauaserva poole, kummardus ja sirutas Oskari poole millegi, mis nägi välja nagu ebatavaliselt lai pistik, jupp helesinist juhet taga. „Sellega lähed Oja tänavale elektroonikapoodi, mille nimi on Elektro-King, kui ma ei eksi, ja ütled, et sa tulid ...” Ta vakatas ja heitis küsiva pilgu paksu naise poole.

„... kahekümne seitsme pooliga topelt-lülitus-ventiili järele,” ütles naine ja lükkas tema poole sedeli, mille ta nähtavasti oli just oma käekotist üles leidnud. „Siin on kõik oluline kirjas. See peab tingimata olema kahekümne seitsme pooliga. Kas sa said aru? See on tellitud ja selle eest on juba tasutud.”

Oskar vaatas talle segaduses otsa. Äkitselt olid kõik rääkimise lõpetanud ja põrnitsesid teda, otsekui sõltuks temast ei-tea-mis. Ta peab ära tooma topelt-mis-see-oligi? Mis selle asja nimi oli? Miks õieti ei võinud miss Edison seda teha? Kuid ta ei söandanud seda küsida.

„Jah, selge, saab tehtud,” pomises ta lõpuks ja tõusis. Ausalt öeldes tundis ta kergendust, et saab minema. Isegi Gnacki-gäng tundus sel hetkel vähem kole.

„Hiljemalt kahe tunni pärast ootame sind tagasi!”

Prillid olid miss Edisonil taas ninaotsale libisenud ja ta uuris poissi oma hallide silmadega. Oskar noogutas veel kord. Ta paneb selle topelt-mis-see-oligi koos juhtmega maja ukse taha, koputab ja kaob siis ise silmapilkselt. Ja kas miss Edison on ikka päriselt nõid või mitte – miks peaks see teda huvitama?

Kodus ei räägi ta sellest segasest pärastlõunast parem ühtki sõna, tõenäoliselt nagunii keegi ei usukski teda. Millest oli õige kahju, sest ta oli ju ikkagi ainuke, kes senini oli nõiamajas käinud. See oleks isegi Gunnarile muljet avaldanud. Selles oli Oskar kindel.